Baldini "Uue aja õpetaja: Maria Montessori"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse raamat pidi seekord rääkima inimesest, kes on saavutanud edu oma teadmiste ja tarkusega.

Montessori õpetus... kes poleks sellest kuulnud. Ma olin natuke. Lootsin Laura Baldini raamatust "Uue aja õpetaja: Maria Montessori" (Tänapäev, 340lk) leida enamvähem täpset ülevaadet sellest, mille prl Montessori välja töötas ja kuidas ta selle välja töötas. Aga seda ma ei leidnud. Leidsin hoopis tema eluloo, kusjuures keskenduti hoopiski naisõigusluse aspektile, mitte tema pedagoogikale. 

Raamat algab kirjeldusega, kuidas noor Maria ülikoolis arstiõpingutel anatoomia praktikumides üksi pimedas laibakumis istub ja seal haisvaid kehaosasid tükeldab, et meestega võrdselt asjad selgeks saada. Hoidku küll, kui õrnad meeshinged peaks seda pealt nägema! Seepärast muidugi saab ta alustada alles õhtul kui õrnad meeshinged on laibakumi igasuguseid laipadest tilkunud kehavedelikke ja lõikumise jäänuseid täis lagastanud ja ise koju õhtusöögile kiirustanud. Samuti kiirustab minema professor, kohe kui on Mariale töö kätte näidanud. 

Maria liitub naisõiguslastega kui nende vapiloom - naine, kes on mehega võrdne. Eriti jumaldavad naised teada siis, kui ta on ülikooli lõpetamise järel meditsiinidoktoriks saanud. 

Samas alustab Maria ühe professori väikese abiga tööd hullumajas. Selleks, et märgata, et hullumajas viibivatest lastest suur osa pole vaimse mahajäämusega mitte seepärast, et nende aju oleks füüsiliselt kahjustatud, vaid seda on kahjustanud erinevad traumad. Montessori pedagoogika alustala, et esiteks tuleb jälgida seda, mis last huvitab ning siis soodustada tal sellega tegelemist, sündiski ilmselt siis, kui Maria märkas, et hullumaja lastetoa lapsed tegelikult tahavad midagi teha, uurida, katsuda. Leivakuulide meisterdamine oli nende ainus lõbu ja selle asemel, et see ära keelata, hakkas Maria neile välja töötama kenasid mänguasju, millega oleks sama tore tegutseda ja end arendada. Ja selliselt alustades saavutas ta edu - mitmed "hullud" õppisid mitte ainult ühiskonna reeglite järgi toimima, vaid ka lugema, kirjutama ja arvutama. Natuke lahkust, tähelepanu ja õiged mänguasjad ...

Paralleelselt Maria looga on raamatus ka Luigi lugu. Muidugi on algusest peale aru saada, et see peab kokku puutuma Maria looga ja midagi tähendama. Nii ka sünnib. Luigi on raamatus Maria kõige edukam õpilane. 

Raamat räägib ka Maria isiklikust tragöödiast. Saanud arstiks, teab Maria, et selleks, et enda valitud alal töötada, ei tohi ta kunagi abielluda. Ning lapsi tol ajal muidugi abiellumata saada oli põlastusväärne. Paraku Maria suurest armastusest kaastöötaja dr Montesanoga sünnib ootamatult uus elu ning Maria saab endale poja. Maria teeb raske valiku, otsustab jätkata oma tööga. Dr. Montesano ei ole nõus jätkama Mariaga salasuhet ja nende ühist last peitma. Kui Maria keeldub abielust, siis paigutab ta nende ühise lapse põlluharijate perre hooldusele ja laseb lapse sünnitunnistusele kanda enda nime. Mariat seal pole. 

Sellel kohal raamat lõppes. Kahjuks. Sest tegelikult huvitas mind ju see, mis sai edasi! Raamatus mainitakse kiirelt, et Maria sai inspiratsiooni töötada välja uus pedagoogika normaalse intellektiga lastele. Ja ta ju lõi Roomas neile kooli. Ja ta sai oma poja teismeeas uuesti enda juurde. Aga kuidas see kõik sündis... see jäi raamatust puudu.

Raamat oli minu jaoks kirjutatud natuke ... tühjalt. Mõõtmeid oli nagu vähe, kõik oli kuidagi lame. Aga huvitav oli sellegipoolest.


Jacq "Nofretete ja Ehnaton. Päikesepaar"

 Vaarao ja tema kuninganna, maailma kauneim naine, otsustavad teha eksperimendi. Nad vahetavad välja jumala, keda kummardavad ja sellega koos ehitavad endale tuttuue linna, kus kõik selle jumala kummardamiseks on kõik algusest peale õigesti tehtud, sünnid Ahet-Aton ehk Päikeselinn. Algul kummaradatakse seal Atoni, hiljem Ra-d. Isegi vaarao tütarde nimed muutavad selle järgi. 

Aga mis siis ikkagi juhtus? Kuidas õnnestus vaaraol ehitada uus linn, polegi kõige keerulisem aru saada. Vaarao oli ju peaaegu jumal, ainuvalitseja. Aga kuidas kogu see eksperiment üldse toimis? Halvasti - pärast vaarao surma jääti linn maha ja hiljem tehti maatasa. 

Minu jaoks on huvitav veel see, et Päikeseprintsiip tundub usuna üsna mõistlik. Päike on oluline ja tema lahkuse ärateenimine ka. Miks mitte seda kummardada? Miks see usk üldse laialt levinud pole.

Huvitav on veel see, et vaarao sai 6 last, kõik tütred. Kõigi peakujud tunduvad piltidel veidrad. Miks need sellised olid? Mingi väärareng? Ja miks vaarao poegi ei saanud?

Nii palju küsimusi. Nii vähe vastuseid. Raamat oli tegelikult üsna igav, aga mõtteainet andis ikka.
Loetud 12 ukse väljakutse juulikuu teema raames.

Ragde "Tütar"

 Anne B. Ragde raamatut "Tütar" (Eesti Raamat, 314lk) lugemist olin ma oodanud üle-eelmisest sügisest kui see raamat originaalkeeles ilmus. Õnneks sai see tõlgitud ja välja antud, originaalkeeles lugejat minust poleks saanud. 

Raamat võtab sarja kokku. Peamine rõhk on Torunni tegemistel. Ta tegutseb hoolega ning leiab endale lõpuks väikeste sekelduste abil ka mehe. Lisaks leiab ta ka perekonnaga paremad suhted.

Raamatu päris lõpus visatakse pomm ja ka Tormodi rahulikku ellu ning ta saab lõpuks ometi näha oma armsamat, kellest ta aastakümneid tagasi lahutati. Esimest korda saan aru, mis tundub, et Tormod ei soovi eriti Erlendiga suhelda - tema jäi oma õnnest ilma, kui Erlend enda oma välja nõudis. Mõnes mõttes võtab raamat kõik otsad kokku, aga väikene uus algus jääb sinna ka.

Väga tore sari oli. Ma ühest küljest loodan, et autor seda edasi ei kirjuta. Teisest küljest oleks jube tore, kui saaks teada, mis Torunnist ja Erlendist edasi saab...

Rowling "Harry Potter ja Fööniksi ordu"

 J.K. Rowlingi "Harry Potter ja Fööniksi ordu" (Varrak, 855lk) on sarja 5. raamat ja kõige paksem kolakas. Minu jaoks muutis raamatu lugemise tüütuks ainult professor Umbridge, tema pime rumalus ja pidev kohalolek. Lihtsalt valusalt tüütu oli seda vahepeal lugeda. Filmis oli see veel tüütum, ses mõttes oli raamat parem. Aga no lihtsalt .. kui loll ja vastik võib üks inimene olla?

Raamatust paistab seekord eriti hoolega ajakirjanduse mõjuvõim ja see, kuidas avaliku arvamuse hoidmine avalikkusele esitatud sõnumite abil, on väga lihtne. Aga kui kuidagi õnnestub läbi pressida tõene sõnum, siis see siiski jõuab paljudeni. Kuigi raamatud muidugi jõudis see kuidagi eriti optimistlikult edasi.

Selle raamatu kohustuslik lõpuvõitlus oli kuidagi... ebaõnnestunud minu meelest. Just sellepärast, et võitlusvajadus oli kahtlane. Hermione teadis ju tegelt, et tõenäoliselt pole võitlemiseks vajadust ja Harry eksib. Aga selle asemel, et mõistuse häält kuulda võtta... Ah mis siis ikka. Natuke kunstlik ikkagi see, kuidas raamatusari oma lõpplahenduse suunas end sätib... Põnev on muidugi endiselt.

Steele "Marie Curie : naine, kes muutis teaduse kulgu"

 Augustikuu lugemise väljakutsesse varuvariant oli mul Philip Steele "Marie Curie : naine, kes muutis teaduse kulgu" (Eesti Entsük...