Tammsaare "Elu ja armastus"

Teemasse nr 39, raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest, mõtlesin, et pole üldse keeruline raamatut valida. Neid on nii palju kirjutatud ning olen selle ajastu kirjandust juba ka päris palju lugenud, et küllap midagi aasta jooksul ikka hakkab kätte. Aga selgus, et ei hakanud. Lõppes ikka nii, et pidin pöörduma raamatukoguhoidja poole ning tema abi palun - õnneks on mul raamatukogus töötav sõber, kes pole veel kunagi ära öelnud.

Tema pakutud kolmest raamatust polnud üks (mis mulle enim meeldis kirjelduse järgi) mu linnaosa raamatukogus kättesaadav, aga kaks sain. Ja kuna A. H. Tammsaare raamat "Elu ja armastus" (Hea Lugu, 304lk) algas noore tütarlapse iseseisvuse ja oma elu ülesehitamise püüetega, siis sai see välja valitud.

Selgus, et raamat küll jätkus sellega, et noor neiu kaotas oma iseseisvuse püüded ühele vanemale härrale, kes temaga abiellus, ilma soovita olla talle truu, armastav mees. Aga see lugu ei olnud tol hetkel enam minu jaoks väga oluline. Mulle meeldis raamatu juures kõik see, mispärast ta teemasse sobis - 1930ndate Eesti erinevate sotsiaalsete klasside elu, inimeste mõtted pikkades dialoogides, maaelu, linna kino, teater ja kohvikud. Lõbutsema said sagedamini need, kel raha taskus rohkem kõlises (nt raamatu kangelanna ja tema rahakas abikaasa), aga aeg-ajalt sai ka agulirahvas inimeste sekka (nt kangelanna vabrikus töötav täditütar).

Lõpp oli minu jaoks kuidagi veider ja raamatu jaoks sobimatu. Või ei sobinud see minu ettekujutusega 1930ndate Eestist. Samuti oli kohati uskumatuna tunduvaid seiku. Aga osaliselt meenutas lugu mulle mu vanavanaema kohta kuuldud lugusid ja seiku, seega suur osa siiski klappis mu ettekujutusega. No ja tegemist ju siiski ilukirjandusega, lõppu väljamõeldud puänt seega igati omal kohal.

LISAKS. Teatan pidulikult, et see on lugemise väljakutse 2018 minu jaoks viimane teema. Väljakutse läbitud!

Peegel "Teed ja ristteed"

Teemasse 49, raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla, oli jälle keeruline raamatut valida. Aga ühel hetkel koristasin sahtlit ja leidsin sealt sõbralt mitu aastat tagasi laenatud Juhan Peegli raamatu "Teed ja ristteed. Üks vanamoeline jutuahel" (Eesti Raamat, 136lk). Ma ei mäleta, miks ma selle raamatu laenasin. Küllap ta tegi sellst mingitpidi juttu ja mul tekkis huvi. Ei meenunud ka see, miks raamat pooleli jäi. Ainult esimene lugu tuli tuttav ette.

Aegamööda meenus, et see jäi läbi lugemata just sellepärast, et see jutuahel oli minu jaoks lünklik. Minu jaoks sai kiirelt selgeks, et jutud on omavahel seotud - vanaisa tegemisi jätkas samas piirkonnas laps ja tema järel lapselaps. Aga ma ei suutnud siiski kõigi juttude puhul täpselt aru saada, kuidas tegelased omavahel seotud on. See jäi mind miskipärast kõvasti häirima. Ainsaks ühiseks tunnistajaks kõigi tegelaste eludele oli üks kasepuu sisse lõigatud rist.

Kõige enam jäi mulle meelde raamatu esimene ja teiseks viimane lugu (koos eelviimasega). Mõlemas loos on nii, et tegelase tehtud valik viib ta teele, mis muudab tema elu (ja esimeses loos terve suguvõsa käekäiku) täielikult. Samas see valik tundub valiku tegemise hetkel nii pealiskaudne, juhuslik. Paneb mõtlema oma igapäevastele valikutele, sageli ei ole võimalik ette teada, millised on täna tehtud valiku tagajärjed - jääb loota ainult heale õnnele :)

Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Lugemise väljakutses on väga eriilmelisi teemasid. Mõned on sellised, kuhu tuleb spetsiaalselt raamat valida. Mõned sellised, kuhu niikuinii aasta jooksul mõni raamat satub. No ja mõned ka sellised, kuhu olen saanud sobitada juhuslikult lugemiseks kättesattunud või mingil muul põhjusel kätte sattunud raamatu. Teemasse nr 44, raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud, arvasin ka leidvat aasta jooksul kindlasti mõne raamatu, sest kuigi ma pole väga palju reisinud, siis mitmed maad on siiski külastatud.

Selgus aga, et detsember juba käib, aga selles teemas laiutab ikka veel tühjus. Aga väikese otsingu peale selgus, et "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" (Varrak, 352lk), mida olen pikalt plaaninud lugeda, on kirjutanud Rootsi kirjanik Fredrik Backman.

Raamat vanaemast, kes püüab oma emana tehtud vigu heastada, olles hea vanaema. Vanaema, kes on alati oma lapselapse suurim toetaja ja veel natuke, ükskõik millist toetust ta lapselaps vajab. Isegi kui selleks, et panna lapselapse halba koolipäeva unustama, on vaja põgeneda haiglast ja loopida politseinike mullaga (ise karjudes, et see on kaka), siis vanaema ei kohku millegi ees tagasi. Raamat räägib sellest, kuidas vanaema hoolitses selle eest, et lapselapse elu jätkuks kaitstult, ta leiaks uusi sõpru ja oskaks edasi minna ka siis, kui vanaema ise enam tema eest igapäevaselt hoolitseda ei saa. Kuna see polnud mingi tavaline lapselaps ega mingi tavaline vanaema, siis pole see ka eriti tavaline hoolitsuse viis, mis siin raamatus lahti rullub. Aga seda huvitavam on sellest lugeda.

Väga huvitav on näha inimeste käitumise taha ning õppida koos väikese tüdrukuga, et inimeste olemuse põhjused on sageli tema minevikus. Ning imelik ja häiriv käitumisviis saab muutuda, kui seda aktsepteerida ning inimest toetada.

Minu jaoks oli raamat tõeline naer läbi pisarate lugemiselamus, sest tõsistest teemadest oli kirjutatud humoorikalt ning elujaatavalt. Samas oli see esimene raamat üle pika aja, mille lõpetamise järel nägin öösel õudusunenägu.

Adichie "Pool kollast päikest"


Teemasse nr 30, mingi eksootiline maa, (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos, otsisin raamatut kaua. Sain siiski küsimise peale päris mitu soovitust ja nende seast tundus kõike põnevad Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest" (Varrak, 568lk). Hiljem vaatasin, et lugemise väljakutse grupis on seda tegelikult loetud, aga ma polnud märganud.

Raamatut valides kõhklesin päris mitu puhku - väljakutseaasta lõpp koputab uksele, mul rohkem lugemata teemasid, kui aastalõpu saginas mulle meeldiks (aga veel usun, et jõuan). Aga siiski oli kirjeldus piisavalt huvitav, ei saanud siiski kätte võtmata jätta.
 
Raamat jutustab Nigeeria kodusõjast läbi väljamõeldud tegelaste elude. Mul polnud sellest sõjast siiani aimugi. Nigeeria veriste siserahutuste tagajärjel eraldus Nigeeriast 1967a mais üks piirkond, kes hakkas ennast kutsuma Biafra Vabariigiks (sellest ka raamatu pealkiri, Biafra lipul on pool päikest). Sellele järgnes 2.5a sõda, koos kõige sinna juurde kuuluvaga - tsiviilelanike tapmine, pommirünnakud, toidu ja ravimite puudus. Terve põlvkond lapsi kasvas üles poolnäljas, õigemini õnnelikum pool sellest põlvkonnast - suur osa lapsi suri haigustesse või nälga. Poolnäljas kasvanud lastest suuremal osal jäid elu lõpuni kroonilised probleemid, mis seotud organite arengu mahajäämuse jm näljaga seotud probleemidega.


Raamatus räägitakse väga erinevatest inimestest, kes Biafra kodanike hulka jäid - rikkad äriinimesed, intelligents, maalt linna teenijateks kolinud naiivsed noored naised ja mehed - kannatasid kõik. Maapiirkondades veidi ühte moodi, linnas teisiti, ettevõtlikumad said kergemini toidu lauale, nõrgematest said alkohoolikud. Ajahüpetega tekitas kirjanik veel eriti suure kontrasti inimeste elukäikudesse. Ja siiski oodati, et "kui sõda lõpeb ja Biafra on vaba, siis ...". Paraku seda aega ei tulnudki. St sõda küll lõppes, aga sellega ka Biafra. Jäid nälja tagajärjed, hukkunud sugulased ja sõbrad, kadunud (arvatavasti hukkunud) sugulased ja sõbrad, tühjaks tehtud pangaarved, rüüstatud kodud jnejne.


Positiivsena tooks selle raamatu juures välja selle, et kirjanik rõhutab, kuidas igapäevaelu jätkus sõjast hoolimata. Otsiti süüa, tehti suppi, raviti lapsi, hoitu kodu korras, kes sai, käisid tööl, õpetajad üritasid koole töös hoida ja kui see ei õnnestunud, siis lähedalelavaid lapsi veidigi niisama õpetada, lapsed mängisid, püüti nalja teha ja naerda ja oodati, millal saaks jälle alustada elu, mis on sarnane vanaga, ainult veelgi parem.


Robinson "Majapidamine"

Teemasse nr 25, raamat, mis oli populaarne aastal, kui Sina sündisid, otsisin pikalt ühte teist raamatut, mille plaanisin teema raames üle lugeda. Tundub, et see raamat on minu kodust minema jalutanud, seega loobusin hetkel sellest ja võtsin ette hoopis Marilynne Robinsoni raamatu "Majapidamine" (Varrak, 198lk).

Libistasin silmad raamatut valides üle kokkuvõtte ja selle järgi tundus algul, et tegemist on raamatuga, kus sugulased tõttavad ema kaotanud lastele kodu pakkuma ning võib lugeda nende erinevatest majapidamisstiilidest. Päris nii see tegelikult pole, kuigi tõepoolest saab lugeda päris mitmete naiste panusest kodu loomisse ja käigus hoidmisse erinevates olukordades. Minu jaoks oli rõhuasetus siiski katastroofikirjeldustel, esimene neist rullus lahti raamatu esimestel lehekülgedel ning andis raamatule kohe nukra alatooni. See nukker alatoon sai korraks helgust ja rõõmu, kui kirjeldati naist, kes lõi oma lesestumisest hoolimata kauni kodu on kolmele lapsele. Kuid see ilu tundus olevat petlik - miskipärast ei saanud ühestki neist naisest eriti õnnelikke ja kasulikke ilmakodanikke. Nende väliselt kaunis ja korralikus kodus elas õnnetu ema ning tundus, et kodust pagedes ei osanud neiud siiski õnne leida. Õnnetute inimeste saatus liikus edasi järgmisele põlvkonnale. Raamat küll lõppes kerge lootusega, et just selles järgmises põlvkonnas oli naine, kes pööras saatuse kulgu ning murdis perekonna needuse ja elas õnnelikult ning rahulolevalt. Aga kindel selles olla ei saa - raamat lõppes unistusega sellest.

Enamus raamatust oli kirjutatud väga täpselt ühe lapse vaatepunktist, seepärast jäi päris palju lugeja eest varjatuks ning pidi ise juurde aimama. Mul läks selle aimamisega vist veidi rohkem aega, kui kirjanik oli kirjutades eeldanud ja vahepeal oli keeruline aru saada, et mis siin siis nüüd juhtus. Aga mulle tegelikult meeldib see stiil, kus kirjanik kõike ette ja läbi ei nämmuta.

Pean tunnistama, et kui väljakutse teemadega juba kiireks ei kisuks ning jõulud-aasta lõpp uksele koputama ei tikuks, siis ma ilmselt oleks selle raamatu käest pannud. Mul on sel aastal katastroofikirjandusest ja perekatastroofidest juba üsna kõrini, nüüd ma tahaksin lugeda ainult kenadest õhtutest kamina paistel ja piknikest jõekäärudes varjulise puu all ja peredest, kes päästetud, taasühinenud ja õnnelikud.

Samas oli raamat tegelikult hästi kirjutatud. Jutt rullus lahti libedalt ja kutsus lugema - 2 õhtuga jõudsin viimase leheküljeni.

Pettai "Jaanik(a)"

Alustaks sellest, et mulle üldse ei meeldi enamus ulmet. Nagu mitte üldse. Midagi sellist, mis mulle üldse ei meeldi, ma ei suuda lugeda, olgu väljakutse või mitte.  Seepärast oli teema nr 43 - Eesti ulmekirjaniku teos - minu jaoks paras pähkel. Uurisin ühte ja teist, aga Kadri Pettai "Jaanik(a)" (Tänapäev, 128lk) tundus mulle kirjelduse järgi täitsa põnev.

Umbes 30 lehekülge oli täitsa tavaline - ulmet ei kuskil. Mitte, et ma kurdaks. Edasi läks lahti, aga see polnud õnneks väga üle võlli ulme, rohkem selline muinasjutuline ulme. Mulle täitsa meeldis. Lõpuks kiskus nii põnevaks, et magamaminek venis hilisemaks, kui mul plaanis oli. Ei midagi elumuutvat, aga täitsa loetav raamat ja võibolla võtan järjegi kätte, kui see peaks kunagi ilmuma.

Pollard "Väike Prantsuse külalismaja"

Teemasse nr 42 - kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist - oli mul keeruline raamatut leida. Ma ei osta just palju ilukirjandust - loen neid enamasti vaid üks kord ja eelistan laenutada raamatukogust. Muidugi mul ilukirjanduslikke raamatuid koduses raamatukogus on, aga kuna ma ostan raamatuid vähe, siis loen nad kõik kohe ka läbi. Seega sellesse teemasse ootasin peaaegu aasta lõpuni raamatut - äkki tuleb välja mõni raamat, mille taha osta. Nüüd kui aasta juba peaaegu läbi ja raamatupoodide soodusmüükide aeg käes, võtsin ennast kokku ja sooritasin selle olulise ostu. Mõtlesin juba suvel, et võiksin Helen Pollardi raamatut "Väike Prantsuse külalismaja" (Pegasus, 384lk) kunagi lugeda. Ja kui ta mulle sooduspakkumiste riiulilt otsa vaatas, osutuski valituks.

Olen päris mitmeid arvamusi selle raamatu kohta lugenud. Päris paljud on nautinud, mitmed pidanud ebausutavaks või põlastanud, et raamatus on privilegeeritud inimese probleeme lausa lust lugeda. Mulle just meeldis selles raamatus lahtirulluv teekond. Kõik sündmused ei olnud alati loogilised, eriti arvestades lühikest ajaraami. Aga minu jaoks polnud see selles raamatus nii oluline, sest kõik rõhutas minu jaoks just teekonda. Elumuutavate ostuste tegemise raskus, mis raamatutes sageli tähelepanuta jääb, saatis tervet raamatut. Lehekülgede kaupa on selge, mida kangelanna peaks tegema, et õnnelik olla, aga tal on siiski vajalikku sammu raske teha. Palju lihtsam on jätkata samades rööbastes, kus oled teekonda alustanud. Kangelanna lükkab otsustamist edasi, kuni tema eest otsustavad teised. Ta otsustab lähtuvalt teiste vajadustest, kaalumata enda soove ja vajadusi. Aga elu nügib teda siiski kogu aeg ettevaatlikult parima raja suunas, millele tal oleks võimalik astuda. Kui vaid saaks oma elu ka niimoodi kaugemalt vaadata ja kõiki võimalikke radu näha. Ja kui elu ka pidevalt saadaks jõulisi meeledetuletusi, kus on õige rada - otsustada oleks vist siiski raske.

Šiškin "Kiri sinule"

Teemasse nr 26 - Venemaa kirjaniku raamat - otsisin raamatut kaua. Mind klassikaline vene kirjandus ei köida, "Idioot" ja "Sõda ja rahu" jms üldse ei kutsu lugema. Olen kunagi üritanud, aga mul on nii keeruline venekeelsete nimede keerist meeles pidada, et loobusin kümnekonna lehekülje järel. Võibolla kunagi jaksan uuesti üritada. Samuti ei köida mind ulme, Bulgakovi lugesin koolis, aga suure pingutusega.

Lootsin leida midagi romantilist ja kerget, aga see mul siiski ei õnnestunud. Valituks osutus Mihhail Šiškini "Kiri sinule" (Varrak, sari "Moodne aeg", 303lk). Raamat koosneb kirjadest, mis armastajapaar üksteisele kirjutanud, noormees on sõjas, neiu üritab kodulinnas hakkama saada. Kirjadest tundub, et nad kas ei saada neid üksteisele või siis ei saa nad kunagi saadetud kirju kätte - kumbki ei maini kordagi partnerilt saadud kirja oma kirjas. Noormees kirjutab neiule sõjas kogetud koledustest (mida ma ausalt öeldes lugesin üle rea, sest tõesti jaksanud), lisaks igatsusest teise järele ning oma lapsepõlvemäletsustest (mis olid ka üsna tumedates värvides). Neiu kirjutab oma uuest elukaaslasest ja tema lapsest ning lapse emast, oma sõbranna lastest ja abikaasast, oma emast ja isast (kes tegelikult kunagi õnnelikult koos polnud elanud), nende haigustest ja surmast, oma mõtetest ja igatsustest oma pere järele. Tundus, et sellest igatsusest ta ka lõpuks hulluks läks. Ja tundus, et noormees samuti.

Leidsin ühes raamatu alguseotsa kirjas ka omavahelise armastuse mälestusi, milles oli seda kergust, mida ma raamatut valides lootsin. Aga sisututvustuse lugemise järel see lootus muidugi kadus. Eks see kaunis mälestus oli sinna kirja pandud järgnenud koleduste kontrastiks.

Mulle mingil viisil see raamat meeldis, käest ma seda panna ei tahtnud, ootasin lõpplahendust (mida päris 100% ei tulnudki). Aga hetkel otsin pigem kergemas meeleolus kirjatükki, sügiskaamoses pole tuju masendavatest asjadest mõelda.

Jirch "Kosmiline energia"

Teemasse nr 36, raamat, mis on Sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud, otsustasin paigutada Anne Jirchi raamatu "Kosmiline energia. Kuidas rakendada meid ümbritsevat nähtamatut väge oma elu muutmiseks" (Tänapäev, 279lk).

Siia teemasse oli raske raamatut valida, sest mu lugemisnimekiri ei ole just kõige korralikum. Mul on see paberilipakate peal ja osaliselt mitmes failis ja üsna pudel ja kapsad. Ma ise ka ei tea, mis sinna millal sattunud on. Aga see raamat sai valitud, sest see on mul raamatukogust laenatuna lihtsalt nii megakaua käes olnud, et 10 pikendamiskorda (mis on minu koduraamatukogus maksimaalne arv) hakkab täis saama.

Kui üks tuttav seda raamatut kunagi mainis, siis algul ei tekitanud see mingit emotsiooni. Aga miskipärast jäi meelde ja mingil hetkel uurisin sisu kohta. Tundus intrigeeriv ja otsustasin läbi lugeda.

Lugemine läks üle kivide ja kändude. See pole üldse selline raamat, mida peaks lihtsalt lugema. Peaks läbi töötama nagu õpiku, tegema kaasa raamatus olevaid harjutusi, valmistama aroomiteraapilisi abivahendeid, ostma kristalle jne. Minu jaoks ei olnud neil harjutustel piisavalt tõmmet, et reaalselt neid ka teha, seega raamatu lugemise kasutegur oli väike. Samas üldine ülevaade esoteerika valdkondadest kumas raamatust läbi, sellevõrra sain targemaks küll.

Traat "Tants aurukatla ümber

Teemasse nr 8 - häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud... (täiesti vaba valik kirjaniku, teose, sarja, žanri jne. osas)- valisin raamatut keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast. Mina lugesin omal ajal kõik koolis kohustusliku kraami läbi ja otsisin raamatukogust lugemist lisakski. Aga kas loeti meie koolis vähem kui mujal või teisi asju kui mujal, paljud raamatud, mida enamus inimesi koolis kohustuslikus korras loeb, on mul lugemata. Väljakutsesse valisin Mats Traadi „Tants aurukatla ümber” (Ilmamaa, 176lk).

Pealkiri pani mul kohe fantaasia tööle. Kujutlesin kuidas nõiad auravas katlas midagi keedavad ja lõkke ümber tantsu löövad. Ehk - mul polnud aimugi, milles raamat kõneleb.

Reaalsus oli see, et tants käiski pidevalt aurukatla (ehk rehepeksumasinat töös hoidva aurumasina) läheduses, aga see katel ise (olles küll oluline tegelaste igapäevaelu osa) ei olnud jutus peamine tegelane. Jutt käis siiski peamiselt inimeste omavahelistest suhetest, taustaks riigis valitsev kord ja selle mõju lihtsale töömehele.

Dialoogid olid raamatus Otepäe murrakus, pidin vahepeal päris hoolega pingutama, et neid mõista. Huvitav on see, et Lõuna-Eesti murdeid ma mõistan suurepäraselt, kui neid kuulen, aga just kirjepandud tekstist oon raske aru saada. Lugesin vahepeal mõne dialoogi isegi kõva häälega endale ette, et paremini aru saada.

Mulle meeldis raamat ladus keel ja ka ülesehitus - raamat oli jagatud 5 tantsuks, mis kõik toimusid erinevatel ajahetkedel, erinevate poliitiliste olukordade ajal, aga samade tegelaste või nende laste osalusel.

Peatun veel sellel, et raamatu kaanel olev pilt meenutab mulle väga üht pilti mu vanaema pildikastist. Pole sama, aga viljapeks oli selgelt selline töö, mida ülesvõtmise vääriliseks peetud.

Hea meel, et lugesin.

Gogol "Vii"

Teema 24, tondijutt (vaimud, viirastused, muud tegelased teispoolsusest), plaanisin ma üldse vahele jätta. Siis aga ilmnes vajadus lugeda läbi Nikolai Gogoli raamat "Vii" (Eesti Raamat, 80lk). Ja nii saigi siia teemasse ka raamat. Ma ei ole üldse õudusjuttude ega tondijuttude fänn, sedagi raamatut lugesin ainult selleks, et saada kohustuslikule 10 küsimusele vastused. Kui viimane vastus käes, oli vaid paar lehekülge raamatu lõpuni.

Jutustus on tüüpiline rahvajutt, milles võibolla terake tõtt siin ja seal, aga suurem jagu ilmselt jutuvestjate fantaasia, oli ju vaja videvikutunnis kuidagi aega surnuks lüüa, kui telekat ega raadiot polnud leiutatud. Minu jaoks ka natuke kontekstivaba, aga see väga ei häirinud. Väga õudne see ka polnud. Ei oskagi öelda, kes sellist kirjandust naudivad.

Laaksonen "Ole ise"

Teemasse nr 38 - raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor - tahtsin algusest peale valida mõnda soome kirjaniku teost. Ma peast tean kahjuks ainult kahte Soome kirjanikku - Hilja Valtonen ja Aleksis Kivi. Kusjuures just niipidises järjekorras. Esimese kõik raamatud lugesin kunagi teismelisena läbi. Neelasin. Vaatasin raamatukogu kataloog - rohkem pole neid tõlgitud (võibolla ka mitte kirjutatud) ja uuesti lugemine ei tundunud ahvatlev, isegi kui eelmisest korrast on u 20a. Aleksis Kivi ei tundunud ka ahvatlev. Andis otsida mõnda kirjanikku, keda oleks tõlgitud ka, originaalkeeles lugejat minust hetkel pole. Aga leidsin ja leidsin väga huvitava autor. Nimelt Heli Laaksoneni "Ole ise" (EKSA, 84lk). Siinkohal tasub mainida, et raamatu tõlkija on Järvi Kokla ja raamat on tõlgitud hiiu murdesse, mis ilmselt panustas vähemalt pool minuni jõudnud meeleolust.

Ma ei ole enne lugemise väljakutsete tegemist eriti luuletuste fänn. Aga nüüd olen avastanud, et vahel mõni luulekogu läbi lugeda on väga tore. See luulekogu tegi on kerge huumoriga tuju heaks, kuigi mitte kõik luuletused polnud kerged. Avastasin, et kui ma mõnest sõnast aru ei saa, siis piisab kui lugeda see kõva häälega (või lasta on peas kõlada) ja kohe on arusaadav.

Meelde jäid:

Söida sii!

Vöta saia- ja mustapesukott seltsi!

Teeme küla köikse ilusama pesupeeva:
nöörid otseks
sokid noodiks.
Mängid neid moole.
Sukapükste koha peel
piiiitk igatsus.


Heasti

Ma tulli öösse reisu peeld kodu
ja vaatsi hoolega et mo tuakärmes välja äi peeseks
ma olli pidan seda mütu nädald vangis
et majade sees oleks vehemald üks elus hing
kasvöi natust pisemad seltsi.
...

Aeg

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.
...

Dexter "Jeeriko surnud"


Teemasse nr 17 - raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal - otsisin kaua kirjanikku. Lappasin läbi nimekirju. Leidsin mitmeid huvitavaid autoreid, kes pole eesti keelde tõlgitud ja kelle emakeelt ma ei oska. Aga ühel korral sattusin peale sellisele nimele nagu Colin Dexter.


Kui leidsin, et ta kirjutas krimilugusid, siis valisin endale lugamiseks raamatu "Viimane buss Woodstocki", aga sellele raamatule raamatukogus ilmselt lugejaid jätkus, seega raamatut laenama minnes sain hoopis "Jeeriko surnud" (Tänapäev, 238lk).Raamat oli täitsa loetav ja mingil eluetapil oleks ma ilmselt neelanud selle autori raamatuid terve hulga. Oli müsteeriumit, oli segaseid juhtlõngu ja varasemate sündmuste kirjeldusi, mis üldse kokku ei klappinud. Ja oli ka ümmargune lahendus, mis kõik kokku sidus. 


Samas lugu kippus minu jaoks natuke venima, eriti raamatu teine pool. Mõtlesin vähem kui 100lk enne lõppu, et jätaks ta üldse pooleli, sest mulle hakkas enamvähem selgeks saama, mis on kogu sündmuste taga. Aga lugesin ta ikka lõpuni. Ajaviitekirjanduseks täitsa hea, aga ma pole hetkel sellel lainel.

Bennet "Tema majesteet lugeja"

Teemasse nr 15 - raamat mõne valitseja (kuninga, kuninganna, presidendi, tsaari, keisri, füüreri jne.) kohta - oli mul väga keeruline raamatut valida. Tahtsin midagi, mis oleks natuke teistsugune kui lihtsalt elulugu, natuke kastist väljas. Küsisin oma lemmikult raamatukoguhoidjalt ja sain väga ägeda soovituse - Alan Bennett "Tema maiesteet lugeja" (Varrak, 94lk).

Raamat kõneleb sellest, kuidas kuninganna poolkogemata laenutab rändavast raamatukogust raamatu ning sellest saab alguse tema huvi ilukirjanduse lugemise vastu. Mis sellega kaasneb, kuidas saab komplitseeritud elu palees, kui kuningannal on selline uus "mõttetu" hobi, saabki raamatust lugeda.

Päris huvitavad mõttekäigud. Kui mina olen harjunud mõtlema, et lugemine on positiivne nähtus, siis raamatust selgub, et tegelikult ju mitte. Kõik selles polnud usutav, samas osa raamatust oli minu jaoks nii usutav, et hakkasin mõtlema, kas
autor teab kuningapalee elu kohta rohkem kui keskmine inimene. Tore raamat.

Lugemisest kui harrastusest.
lk 24
"Ma leian, ma'am, et kuigi see ei ole küll otseselt elitaarne harrastus, edastab see siiski vale sõnumit. See kaldub teisi välitama."
"Välistama? Enamik inimesi ju oskab lugeda."
"Nad oskavad, ma'am, aga ma ei ole kindel, et nad ka loevad."

Lugemisharrastuse küpsemisest.
lk 38-39
Alguses ei arutanud ta oma lugemist mitte kellegagi[...]
Alguses, tõsi küll, luges ta hirmuärevusega ja teatava murega. Raamatute lõputu hulk vaatas talle trotslikult vastu ja ta ei teadnud, kuidas jätkata - tema lugemine oli süsteemitu, üks raamat viis teise juurde ja sageli oli tal kaks või kolm raamatut korraga käsil. Järgmine etapp oli see, kui ta hakkas tegema märkmeid[...]. Alles pärast umbes aastast lugemist ja märkmete tegemist julges ta mõnikord katseks ka oma mõtet arendama hakata.

Tegelikult jätkub sama arutelu raamatu lõpus, kus jõutakse kurva järelduseni, et pärast mõningast lugemist ja loetu üle mõtlemist ei ole inimene enam iialgi sama, mis enne. Ja õnnelikult edasi elamiseks tuleb rajalt kõrvale astuda ning hakata tallama teist rada.













Raybourn "Tuhande tähe öö"

Teemasse 31 - raamat, mille pealkirjas on sõna "öö" - valisin Deanna Raybourni raamatu "Tuhande tähe öö" (Ersen, 312lk).

Naljakas on see, et plaanisin seda eelmise aasta väljakutsesse, teemaks oli "raamat, mille kaanel oli kaunis kleidis naine", aga siiski ei sobinud, sest selle raamatu kaanel naist pole, ainult riidepuul rippuv kaunis pulmakleit.

Raamat ise oli väga filmilik. Suurem osa raamatust saaks väga vingete kostüümidega stseenid filmida. Tuhkatriinulugu ka. Paraja Hollywoodi filmi saaks valmis vorpida. Arvasin, et keegi on seda kindlasti juba teinud, aga tundub, et siiski mitte.

Samas sisu oli üsna etteaimatav, ei köitnud. Lugeda võis, aga sama hästi oleks võinud ka lugemata jätta. Hoogne algus küll võitis mu tähelepanu ja lootsin, et lõpupoole läheb jälle paremaks, aga ei. Kui poleks väljakutse raamat olnud (lisaks aastalõpp läheneb megakiirusel, aga teemade arv väheneb mõnevõrra aeglasemalt), oleks pooleli jäänud. Ilmselt ei mäleta sellest raamatust varsti enam midagi.

Paju "Betti. kibuvits õitseb"

Teemasse nr 6 (700lk ühte autorit) oli mul päris mitu mõtet ja kaalusin ühte ja teist. Aga kui lugesin läbi esimese Aili Paju raamatu, otsustasin, et seda tarka naist tasub kuulata ja lugeda veelgi ning nii ta jäi. Väljakutseks vajalik 700lk saab täis raamatuga "Betti, kibuvits õitseb : dialooge Betti Alveriga" (Greif, 141lk) (varem loetud "Merkuuri tütar"  ja "Minu ülikool"), aga autori taimeravi kohta kirjutatud raamatuteni pole veel korralikult jõudnud (paari olen tegelikult varem sirvinud).

Ma muidugi tean luuletaja Betti Alverit, kes ei teaks. Tema loomingut ma tunnen küll üsna kesiselt, tavalise koolilapse jagu. Seega ma polnud väga elevil mõttest seda lugema asuda. Algul olin isegi veidi pettunud - kirjanikust ei saanud selles raamatus just palju teada. Vähemalt ei peatutud sugugi teemadel, mida tavalised biograafiad sisaldavad. Alles raamatu keskel sain aru, kui palju väärtuslikum on selline isiklik vaade inimese elule.

Kahe üksiku naise suhte kirjeldus oli minu jaoks väga silmiavav. Suhtemuster, kus kaks naist tunduvad teineteist väga hoidvat ja toetavat, aga siis tekib tühjast kohast tülisid, ei ole mulle võõras. Nähtud nii oma elus kui ka ümberringi. Kas oma õiguse tagaajamine on tähtsam kui üksteisele toe pakkumine? Vahel tundub, et on. Kuidas teha nii, et naised saaks jääda endale olulistes asjades eriarvamusele, aga suudaksid ikkagi teineteist toetada ja hoida?

Tsitaate:
lk 72
"Just. Teadja... teadma... teadus... teadlane," korrutasin mina. "Meie keeles on vägevaid sõnu, mis nüüdseks on ära lagastatud, tühjaks lüpstud, valetama pandud. Algselt oli sõna "teadma" tõenäoliselt üks ürgsemaid, meie hõim on sellesse pannud oma elukogemuse. Kui neid sõnu pruugitakse, vabaneb energia, mis toimib praegugi veel. Aga sõnad pole ju ammendamatud, neidki peaks hooldama... Minule on teadus olnud meeletu töö, üleni haarav mõttevaev..."
...
"Meie ise ei säästa oma keelt, lobiseme, võtame temast kõik, ta elujõu. Alati olen ma uskunud meie kriitilisse meelde, aga viimasel ajal..." lõin käega.

lk 94 mainiti Rein Ruutsoo kriitikat "Majakatulede" kohta. Betti Alver kritiseeris 1977a Loomingi 11 numbris ilmunud kirjanike sõnavõtte viimaselt kongressilt. Paljud ettekanded talle ei meeldinud, aga seda kiitis. Tahtsin teada, misasi on "Majakatuled". Võimalik, et 1977a ilmunud "Majaka valgus : mõtteid V. I. Leninist", koostaja E. Lõbu.



Cleeves "Sinine välk"

Teemasse nr 48 - raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid hetkel olla läks Anne Cleeves "Sinine Välk" (288lk, Varrak). Napsasin selle oma sõbranna laualt, enne kui ta jõudis selle raamatukokku tagastada. No ja tuletorn ju!

Raamat oli minu jaoks väga nauditav. Tõeline minu raamat. Esiteks toimus tegevus mandrist üsna äralõigatud väikesaarel - minu nõrkus. Teiseks oli sündmuspaik mahajäätud majakas - jällegi minu nõrkus. Kolmandaks oli tegevust kriminaalromaaniga - mu vanad lemmikud, kuigi pole ammu sattunud ühegi otsa, mida oleks nii nautinud. Võimalik, et selle põhjuseks oli, et ma polnud seda kirjanikku varem lugenud.

Lisaks põnevusele, et kuidas müsteerium edasi läheb ja inimestevahelised suhted arenevad, oli minu jaoks väga nauditav lugeda saarte kirjeldusi ja kohalike tegemisi. Tekkis igatsus sarnast paika vähemalt külastada.
 
Raamat on tema "Shetlandi" sarja neljas romaan, aga ma esimesi lugenud pole. Oli küll viiteid varasematele sündmustele, aga need lugemist ei seganud. Mind natuke häiris see, et arvasin osa lõpplahendusest ära juba raamatu esimestel lehekülgedel, aga ... juhtub. Natuke uurisin ja autoril on päris palju raamatuid kirjutatud. Shetlandi sarjas on 9 romaani ilmunud (4 siiani eesti keeles), lisaks veel kolm sarja, igas 5-10 raamatut. Shetlandi sari tundub kõige edukam - kõige rohkem raamatuid ja alles 2018 ilmus viimane. Sarjast Vera Stanhope on eesti keeles minu arusaamist mööda ilmunud vaid 1 raamat. Mõlemast sarjast on ka seriaal tehtud. Sarja "Shetland" on teinud BBS, siiani on 4 lühihooaega, tundub, et esimese kahe hooaja aluseks on otseselt raamatud, alates kolmandast vist enam mitte. Teise hooaja osad 5 ja 6 (kokku on 1. hooajas 2 osa ja 2. hooajas 6), tunduvad olevat just raamatu "Blue lighting" e "Sinine välk" järgi tehtud. Ehk tuleb kunagi aeg, kus õnnestub need ära näha :)

Veel oli veider, et ma ei saa siiani aru, millest tuli raamatu pealkiri. Saan aru, et sarja esimesed raamatud on kõik pealkirjadega, mis koosnevad värvist  ja nimisõnast. Aga miks?

Sepp "Sädemed tuha all"

Teemasse nr 19. Raamat, mille pealkirjas on sõna „tuli“ või midagi tulega seotud (leek, säde, tuhk, lõke jne), valisin raamatu raamatukogu kataloogist otsinguga. Proovisin erinevaid sõnu ja sõna "säde" peale sain üheks tulemuseks Adena Sepp "Sädemed tuha all" (112lk, Canopus).

Raamatu kaane ja pealkirja järgi tundus, et saab olema üks kena romantiline romaan. Ega sellega palju ei eksinud, oli küll romantiline. Aga kuidagi... väheintelligentne... oli see raamat. Lihtsakoeliselt kirjutatud, lihtsakoeline sisu ja keelekasutus. Olen viimasel ajal lugenud päris mitmeid eesti kirjanikke, kes väga poeetiliselt kirjutavad, lausa nauding on lugeda. See oli selline ... pooleldi tarbekirjandus. Samas mul tekkis huvi küll, et kuidas see lõppeb ja raamat oli lühike, sai kiirelt läbi, seega lugesin ta lõpuni. Olen üsna kindel, et sisu ununeb peagi. Sama kirjanikku enam lugeda plaanis pole. Natuke googledasin ja internetis leiduva järgi tundub kirjanik küll sümpaatne inimene, aga mu ootused raamatule on siiski teised.

Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

Teemasse nr 35 - ajalooline romaan - paigutasin Vahur Afanasjevi raamatu "Serafima ja Bogdan" (Vemsa OÜ, 560lk).

Selle raamatu puhul sundis mind lugema uudishimu - kõik räägivad sellest, et see on hea, peab ju järgi vaatama. Samas raamatu paksus ja teema pelutasid - kas tõesti võib nii pikalt peipsiäärsest elust kirjutada ja jaksan lugeda. Olin raamatukogus pikalt järjekorras ja kui kätte sain, siis uppusin raamatusse. Minu jaoks oli see algusest peale väga huvitav ja kaasahaarav.

Minu jaoks oli see kirjaniku avastamise raamat - ma polnud varem temalt midagi lugenud. Seega stiil oli minu jaoks värske ja huvitav. Väga värskendav oli see, kui pika kirjelduse järel oli pikitud jutu sisse intiimseid detaile, sellest kuidas keegi käimlas potil istus või mida tundis võpsiku vahel põit tühjendades. Raputas jälle ärkvele, kui teema uniseks kippus minema, ilmselt selleks ta sinna kirjutatud oligi.

Mõned stiilinäited:
lk 277. Jutt oli sellest, kuidas Peipsiveeres maslenitsat peeti. Pühade viimane päev - pühapäev - oli andestuse päev. Sel päeval käisid inimesed mööda küla ringi ja palusid andestust. Ja andsid andeks.
"Aga väheste Peipsiveere eestlaste majades poleks nagu andestusest kuuldudki. Tusaselt neelavad eestlased hapukapsasuppi ning peeretavad pikalt, kurvalt ja etteheitvalt."

lk 280
"- aga peldikus Olimp istub, kevadtuule jage puudutus tagumikul ja rippuvatel mehekottidel."

Lisaks ilmestasid erinevate ajaloosündmuste ja traditsioonide kirjeldusi veel seksistseenid, vägivallakirjeldused, vägivaldse seksi kirjeldused, aga ka lihtsalt inimeste eluolu stseenid ja igapäevased juhtumised. Mõnda tegevusliini suutsin ma jälgida paremini, mõnda mitte nii hästi, aga kokkuvõttes oli minu meelest päris hästi jälgitav raamat ja ladusalt loetav.


NDianye "Ladivine"

Kui teemasse 52, raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Nüüdisromaan", raamatukogus raamatut käisin otsima, siis raamatukoguhoidja pistis mulle mu küsimuse peale "Kas teil on "Nüüdisromaani" sari ka kuskil eraldi väljas?" pihku Marie NDianye raamatu "Ladivine" (Eesti Raamat, 304lk) ja andis eitava vastuse. Mõtlesin, et tegelt ma ju ei tea, mida ma sealt sarjast päriselt lugeda tahan ja mõtlesin proovida.

Uhh... päris karm raamat oli. Raamatu kokkuvõte ütleb, et "... romaan jutustab nelja põlvkonna naiste elust umbes viiekümne aasta jooksul. Teosele on omane tegelaste keeruline, läbipõimunud suhtevõrgustik." Mõtlesin, et see võiks päris huvitav olla, aga reaalsus oli teine - raamat jutustas pigem siiski 2 põlvkonna naiste elust, keskendudes ühele naisele ja tema valikutele, esimeset ja viimast põlvkonda neljast puutus romaan ainult kergelt. "Läbipõimunud suhtevõrgustikku" ma ei täheldanud, pigem voolas kõikjal "üksindus, üksindus, üksindus".

Romaani alguseosa oli minu meelest paljulubav, aga siis hakkas asi kiiva kiskuma ja tagasi enam ei tulnudki minu jaoks. Lugesin küll vapralt, lootuses, et lõpus mingi lahendus või helgem hetk leidub, aga mitte midagi. Minuni vist ei jõudnud päriselt kirjaniku mõte. Minu sees midagi mõistlikku resoneerima ei hakanud selle raamatu peale. Kahju!

Grigor "Teibitud suu"

Teemasse nr 5 - raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist - otsustasin paigutada Eliis Grigori "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise" (Otto Wilhelm, 128lk).

See on raamat, mida ma kindlasti poleks pihku võtnud, kui poleks grupis seda silma jäänud. Aga viimati raamatukogus käies märkasin seda riiulil ja otsustasin uurida, miks kõik loevad. Väga huvitav oli näha haigusega võitleva inimese sisemaailma. Tunnustus minu poolt noorukesele autorile, kes on enda sisemise võitluse nii detailselt kirja pannud ja paljude jaoks imeliku haiguse rohujuure tasandil lahti seletanud.

Thoreau "Walden ehk Elu metsas"

Teemasse nr 34, raamat, mille pealkirjas on sõnad „elu“ või „surm“, sobib suurepäraselt raamat, mida olin plaaninud juba kaua lugeda - Henrt David Thoreau "Walden ehk Elu metsas" (462lk, Hortus Litterarum). 

"1845. aasta lõpul ma laenasin kirve ja läksin Waldeni järve äärde metsa, kuhu ma kavatsesin endale maja ehitada, ning võtsin ehituse tarbeks maha mõned sihvaka noored valgemännid" (lk 49-50).

Raamat ongi kirjutatud sellest elust. Kuidas ta üsna üksinda metsamajas elas, suvel põllul ube kasvatas ning kala püüdis, jälgis loodust enda ümber ja tegi selle kohta märkmeid, suhtles vahel ümbruskonnas elavate talunike ja järvele kalastama tulnud inimestega. Suur osa raamatust on kirjutatud selleks, et jagada autori filosoofiat - ta eelistas elada omaette ja omadel tingimustel, töötades minimaalselt, et endal elu sees hoida. Ta ei soovinud koguda suuremaid summasid ja leidis, et toitudes teraviljast ja ubadest ning tehes pigem kerget tööd, on mõistlikum elada kui tehes rasket tööd ning süües tugevamat toitu, et oma kulutatud energiat tasa teha. Kirjatükk on üsna hüplik, jupike on kirja pandud siit ja jupike sealt, mõned laused pea pool lehekülge pikad, aga kokkuvõttes siiski väga huvitav ja üsnagi loetav. Märkisin ära väga palju tsitaate, panen mõned ka siia kirja.

"Tõesti, hoiduge ettevõtmistest, mis nõuavad uusi rõivaid, ja mitte uut inimest. Sest kui pole muutunud inimene, kuidas siis võiksid talle sobivaks muutuda uued rõivad? Kui teil seisab ees mingi ettevõtmine, proovige see teoks teha vanade rõivastega. Mitte selle peale ei pea mõtlema, mida kanda, vaid selle peale, mida teha, või õigemini, mida olla." (lk 29)

"...avarad ruumid, puhas värv ja tapeet, Rumfordi kamin, vahetäidisega seinad, ribikardinad, vaskne veepump, vedruga lukk. mahukas keldes ja palju muud. Kuid millest siis tuleb, et tsiviliseeritud inimene, kellel kõik need asjad on olemas, on ometi vaene, kuna metslane, kellel need puuduvad, on metslasena rikas?" (lk 38).

"Veetkem üksainus päev sama ruttamata nadu Loodus, laskmata end rööpast välja lüüa igal teelesattunud pähklikoorekesel või sääsetiival. Ärgakem vara ja paastugem või võtkem oma hommikueinet vaikselt ja häirimatult, laskem võõrastel tulla ja minna, laskem kelladel heliseda ja lastel nutta - elagem päeva raiskamata. Milleks alla anda ja vooluga kaasa minna? Säilitagem tasakaal ja jäägem pinnale ka keskpäeva madaliku murdlainetuses ja lõunasöögiks nimetatud kohutavas veekeerises. Sellest hädaohust mööda loovinud, olete pääsenud: ülejäänd tee läheb allamäge." (lk 116)

"Kirjandus on kalleim reliikvia." (lk 123)

"Me kulutame rohkem aega mis tahes ihutoidule ja -ravile kui vaimutoidule." (lk 130)

"Mõtted vajavad ruumi, et purjesid seada, ja enne sadamasse seilamist tahavad nad alati veidi ringi loovida" (lk 166)

"Iga paari päeva järel võtsin ma ette käigu alevisse, et saada osa sellest keelepeksust, mis seal pidevalt kas siis suust suhu või ajalehest ajalehte ringleb ja mis on homöopaatilistes annustes sissevõetuna omal kombel niisama kosutav nagu puulehtede sahin või konnade pirin." (lk 198)

"Milleks rakendada valitsemisel karistusi? Soovi head, ja rahvas saab heaks. Õilsa headus on nagu tuul, lihtinimese headus on nagu rohi: kui tuul puhub rohu peale, siis rohi paindub." (lk 204)

"..et ma ei tarvita teed, kohvi, võid, piima ega värsket liha ning sestap ei pea ka tegema tööd, et neid hankida, kuna ma aga ei tee rasket tööd, siis ei pea ma ka palju sööma ning mu toit läheb mulle maksma tühise summa, tema aga, alustanud päeva tee, kohvi, või, piima ja lihaga, peab tegema rasket tööd, et nende eest maksta, pärast tööd aga peab ta omakorda palju sööma, et taastada oma jõudu, nõnda et siit ei jää mitte kui midagi sõelale, ..." (lk 241)

"Ärge nähke palju vaeva uue leidmiseks, olgu need uued rõivad või uued sõbrad. Pöörake vanu ja pöörduge ikka uuesti nende poole. Asjad ei muutu, muutume meie." (lk 382)

Raamatu lõpus on tükitud ära ka essee "Kodanikuallumatus". See on väga huvitav, et juba pea 200 aastat tagasi sellised mõtted.
nt ".."Parim valitsus on see, mis üldse ei valitse", ja kui inimesed on selleks valmis, siis just nimelt sellise valitsuse nad saavad." (lk 391) Kas kunagi tuleb aeg, kus me selleks valmis oleme?

Moyers "Me before you", "After you", "Still me"

Tegelikult oli mul plaan teemase 27 - 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad. (N: Klaaslaps ja Klaasloss, Troonide mäng ja Klaaspärlimäng) - hoolega kaks hästi erinevat sarnase pealkirjaga raamatut otsida. Ma olen selle teema üle väga uhke - ise pakkusin väljakutsesse välja ja see osutus valituks. Aga ... juhtus see, et väljakutse on mul toppama jäänud, sattusin Jojo Moyersi raamatuid "Me before you" (512lk), "After you" (416lk) ja "Still me" (480lk, kõik Penguin Books) lugema ja otsustasin väljakutsesse paigutada.

Esimese raamatu sündmustik oli mulle tuttav, sest selle kohta tehtud film on mitu aastat tagasi nähtud. Samas osaliselt olin ka detaile unustanud ja raamatu lugemine andis veidi teise tunde. Teised raamatud olid põnevamad, sest mõtlesin juba filmi järel, et tahaks teada, mis edasi saab.

Suurema osa järgede lugemisest vasardas mul peas mõte "hakka nüüd ometi elama, miks sa passid ja ootad". Samas ma muidugi tean, et oma elu seisma jätmine pole üldse haruldane, seda teevad paljud inimesed, isegi kui nende elus pole nii traagilisi sündmusi kui raamatu peategelase elus.

Mu inglise keel on enda arvates üpris hea, aga siiski märkasin nende raamatute lugemisel tihti sõnu, mida ma ei tundnud. Osaliselt inglise (vs ameerika) släng, osaliselt kirjaniku laiem sõnavara kasutus kui enamusel lihtsakoelisemal ilukirjandusel. Samas kirjutatud oli üsna ladusalt, lugemine läks päris kiirelt ja pooleli jätmist ei kaalunud.  

Dürrenmatt "Kahtlustus"

Teemasse 16, taamat kirjastuse Eesti Raamatu sarjast „Mirabilia“, otsisin raamatut päris kaua. Sain ühe soovituse sõbralt, aga seda raamatut ei õnnestunud raamatukogust saada. Lõpuks võtsin raamatukogust sarja riiulilt ühe, mille pealkiri lubas põnevust. Valituks sai Friedrich Dürrenmatti "Kahtlustus" (Eesti Raamat, 95lk).

Raamatu esimene pool oli täitsa rahulik, kuigi põnev. Aga asjad kippusid lõpuks ikka päris hapuks ja oli väga õudne seda lugeda. Ma õuduskirjanduse fänn ei ole, seega mitte päris minu jaoks. Aga kuna raamat oli nii lühike ja esimene pool minu jaoks loetav, siis pingutasin ta lõpuni. Uhh... rohkem ei taha sellist karmi kirjandust lugeda.

Day "Uhkus ja nauding"

Teemasse nr 50, raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi, paigutasin Sylvia Day raamatu "Uhkus ja nauding" (Helios, 240lk). Minu puhul on see teema muidugi veidike petmine, A-tähega perekonnanimi annab valikusse suurriigid nagu Ameerika ja Austraalia.

Raamatukogust haarasin selle raamatu tegelikult mõeldes, et loen vahelduseks ühe naisteka. Oh sa raks, seda ma ka sain ja kolme eest. Muidu oli tegemist täpselt sellise lihtsa naistekaga - neiu kohta meest, neiu paneb vastu ega luba tunnetel tärgata, mees pressib peale, teine mees pressib ka peale, aga tema vastu pole huvi üldse. Aga minu üllatuseks ... seksistseenid on võimsad. Umbes 3-4 peatükki kokku koosnesidki ainult kirjeldustest kuidas kellelgi miski paisus ja/või värises jne. Mõtlesin vahepeal, et peaks ikka neid halli varjundeid ka kunagi lehitsema, aga hetkel tundub, et limiit on täis.

Michie "Dalai-laama kass"

Teemasse 18 - raamat, mille kaanel on kass - püüdsin juba lugeda ühte ja teist. Ma kassisõber tegelikult väga pole, seega ei köitnud need raamatud mind eriti. Lõpuks proovisin David Michie raamatut "Dalai-laama kass" (Ersen, 208lk). See täitsa meeldis mulle, budism läbi kassi vaatevinkli.

Raamatus oli minu jaoks vahepeal küll ebausutav, et kass suudaks nii teoreetiliselt arutleda, tundus et tegevusliin jooksis kassist kaugele ja arutles keegi teine. Aga siis tõmbas jutt enda jälle kassi-tasemele tagasi. Raamatu lõpp oli nagu kauni Hollywoodi filmi lõpp, kus kõik tegelased saavad suurel peol kokku, valitseb üksteisemõistmine ja kõrgendatud meeleolu. Väga see mind siiski ei häirinud.

Kõigile, kes budismist tahavad meelelahutuse käigus rohkem teada saada võib seda raamatut soovitada.


Tuglas "Naisekäe puudutus"

Teemasse 28 - raamat, mille pōhjal tehtud film linastub aastal 2018 - otsustasin paigutada Leelo Tungla raamatu "Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa" (Tänapäev, 256lk). Leelo Tungla lapsepõlve triloogia viimase osa lugemist ootasin juba päris kaua. Lõpuks jõudis raamatuskogus järg minuni ja sain lugeda loo kauaoodatud lõppu. 

Raamatus oli mitu minu jaoks üllatavat kohta. Esiteks jäi mulle pähe keerlema tolle aja ühiskonna ootus - kui mees on Eestis ja naine 30a Siberisse saadetud, siis mees naist niikuinii tagasi ei oota. Muidugi ei saa ma öelda, et ma saaksin seda ühelegi mehele või naisele pahaks panna, kes sellise otsuse teeb. 30a lahusolekut tähendab ju elamata elu. Aga kui inimene on selgelt öelnud, et ta oma abikaasat siiski abikaasaks peab, lahutada ei soovi ja kalli kojusaabumist ootab, siis ... miks keegi teda ei usu? Naised üritavad ennast kõigest väest kaela määrida ja abikaasa sugulased sajatavad. Uhh... siiani arusaamatu.

Teiseks oli minu jaoks väga huvitav see koht, kus Leelo üritas lasteaias käia. Pilk tolleaegsele lasteaiale ja ka veidi laiemalt inimeste elule. Siis tundus olevat normaalne, et 3-6a lapsed olid suvel lasteaiaga kuu aega linnast eemal maal koolimajas ja vanemad külastasid neid selle aja jooksul kord-paar. Ma hetkel küll ette ei kujutaks, et mu oma sama vanad lapsed minust terve kuu lahus oleksid. Päris hirmus tundub. Lisaks muidugi lasteaia range päevakava, mis ei arvesta üksiku lapse vajadustega. Tänapäeval on muidugi olukord veidi parem, aga huvitav, kas minu eluajal see ka oluliselt muutub...

Nõukogudeaegne peitusemäng ametnikega ja jutud, mida tohtis/ei tohtinud avalikult rääkida, tunduvad tänapäeval koomilised, aga siis ...

Ma loodan, et sellele raamatule järgneb raamat ka sellest, kuidas emast lahku kasvanud laps emaga jälle kokku kasvab. Aga samas mind hirmutab mõte selle raamatu lugemisest. Kas haavad paranevad? Kui suured jäävad armid? Minu enda peas keerlev kõige postiivsem ja kõige negatiivsem stsenaarium on nii erinevad, aga ei teagi kas julgeksin raamatut lugeda.

Paju "Merkuuri tütar"

Teemasse  nr 6, mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge, paigutasin lisaks veel Aili Paju romaani "Merkuuri tütar" (Greif, 256lk). Sellega siis 608 lk teemast loetud ja 1 raamat veel järge ootamas.

Mul on väga hea meel, et selle lugemise ette võtsin. Valisin raamatu sellepärast, et Aili Palju päevikukatketest kokku pandud raamatu "Minu ülikool" lehekülgedel lugesin kui pikalt see küpses ja valmis ja uudishimu lihtsalt ei lubanud lugemata jätta. Olles nüüd mõlemat raamatut lugenud, leian, et oleks vabalt võinud romaaniga piirduda. Kõik päevikutes käsitletud teemad on romaanis kokkuvõtlikumalt ja huvitavamalt (kindlasti ajaloolist tõde osaliselt ilustades) ära käsitletud. Lugemine lendas palju hoogsamalt kui päevikute puhul, kuigi selgelt oli detaile, mis romaani ei jõudnud.

Romaani juures häiris mind ainult üks asi. Hoiatus! Edasine reedab romaani sisu! Nimelt see, kuidas autor kirjeldab lapsesaamist ja lapse kasvatamist. Kuna dr Pajul endal lapsi reaalses elus pole, siis on arusaadav, et kirjeldused on veidi mööda. Nimelt nooruke arst, kes (vallas)lapse saab, pöördub mõneks ajaks kodusesse kolkakülla, kasvatab seal ema abiga last ja töötab kohaliku jaoskonnaarstina. Aga kiirelt pöördub ta tagasi Tartusse, jätab lapse ema kasvatada ning kohtub temaga üliharva, tundub, et mõned korrad aastas. Ei usu küll, et mõne ema süda niimoodi lubaks teha. Lisaks saabub mõne aja pärast teine (vallas)laps (lastel erinevad isad) ning rasedus- ja sünnituspuhkuse ootuses on noorukesel arstil kõvasti plaane, kuidas "puhkust" ära kasutada ja hulga teadusartikleid kirjutada!

Väga toredasti oli autor ära kasutanud oma (tollal haruldase) välisreisi muljed ning need raamatusse lisanud. Ja üldse - mulle meeldis see raamat väga.

Thompson "Mis ei tapa, teeb tugevaks"

Teemasse nr 3 - raamat, mille kaanele on kirjutatud ".... bestseller" peaks olema lihtne raamatut leida. Bestsellereid on ju küllalt ja ega nad muidu hästi ei müüks, kui nad inimestele ei meeldiks, seega võiks eeldada, et lugemisväärseid on palju. Aga ... raamatut leida selle järgi, mis on selle kaanele kirjutatud, on väga keeruline.

Aga ühel raamatukoguskäigul võtsin end kokku ja uurisin terve hulga populaarsete raamatute väljapanekul olnud raamatute kaasi. Ja lõpuks leidsin mõned, mis sellesse teemasse sobivad. Nendest valisin kirjelduse järgi Colleen Thompsoni "Mis ei tapa, teeb tugevaks" (Ersen, 336lk).

Pean ausalt tunnistama, et ootasin midagi paremat. Miks seda raamatut ostetud on ja menukiks nimetatud, tõesti ei saanud aru. Raamatus oli küll romantikat, aga see võttis pigem õlgu kehitama. Oli püütud luua põnevust, aga see oli ka üsna hambutu. Lõpp oli mõnevõrra keerukam kui ma arvasin. See oli raamatu juures plussiks. Aga kokkuvõttes siiski ei midagi erilist. Raamat, mida küll igavusest lugeda võib, kui midagi muud pole käepärast. Aga kui vähegi valikut on, siis võiks võtta midagi muud. Samas ma pooleli ka ei jätnud, lootsin ikka päris pikalt, et läheb ehk paremaks.

Paju "Minu ülikool"

Aili Palju raamatu "Minu ülikool" (352 lk, Eesti Ajalehed AS) otsustasin pärast lugemist paigutada teemasse nr 6 - mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge. Sellest teemast siis selle raamatuga loetud u pool :) Aga raamatut lugedes hakkas Aili Paju kirjutatu mind huvitama, seega loen kindlasti veel.

Raamat koosneb päevikust võetud katketest, mis on küll ükshaaval sidusad ja kergesti loetavad, aga järjest lugedes kordus pidevalt sama teema - aastast aastasse. Seetõttu oli raamatut mõnevõrra raske lugeda. Aastaid kannatamist ebaõiglase ülemuse käe all, pingutused, et saada valmis doktoritöö.
Natuke õudne oli lugeda, kuidas targale, andekale, töökale ja loovale inimesele, kellel oli nii meeletult ideid, kaikaid kodaratesse loobiti. Ülikoolis karjääri tegemiseks tundub olevat vaja hoopis teistsuguseid omadusi. Milline oleks Tartu Ülikooli arstiteaduskond praegu, kui Aili Paju oleks seal saanud eesotsas tegutseda ning korra majja lüüa?

Imelik oli lugeda ka seda, mismoodi nõukogude võimu ajal alternatiivmeditsiini suhtuti. Imelik sellepärast, et see oli osaliselt tuttav, aga osaliselt on praeguseks asjad veelgu hullemaks läinud. Vaevalt, et tänasel päeval arstiteaduskonna töötaja saaks tööandja kuludega ning tööajast minna nõelravi koolitusele vms. 


Tsitaate:
lk 140, aastast 1976
... avastada, et meditsiinil on kõvasti midagi puudu ja ta on kaldunud oma ühekülgsuses päris kreeni. Ravitakse keha, haiguskollet, kuid ei ravita inimest! Pole võimalik tervistuda, kui patsient ise ei võta raviprotseduurist osa.  ... Inimese põhiline tervistaja, ka põdenul - mul jäi rõõmsast avastusest hing kinni - on tema elustiil. Targalt süüa, liikuda, kasutada vett, taimi, õhku. Kuid juhendajaks olgu usaldusväärsed arstid! Kui arsti loogika tegeleb haiguskoldega, kui teda piiravad tsunftiseadused, siis patsienti ei piira need üldse. Tervistumine on tark pingutus. Erakordselt rumal oleks jätta mõjuv loomulik ravivõte kasutamata põhjusel, et meditsiin sellest ei hooli.

lk 141
Käisin ka Hiina meditsiini kursusel, tutvusin nõelravi alustega. Praktikumis ütles vitaalne tatarlannast õppejõud: "Ma olen seda tööd teinud kakskümmend aastat, kuid pole veel aru saanud, kas ravivad nõelad või mina."

lk 184, aastast 1979
Jah, olen jätnud enese lohakile! Valu südames kõnelebki sellest! Muuda jalapealt, muuda kohe suhtumist enesesse! Terve süda on võimeline taluma kõike - solvanguid, reetmist, isegi armastatu poolt. Kuid vaid siis, kui süda pole jäänud ilma sinu armastusest. See ei tähenda, et ei peaks teiste heaks töötama, kuid motiivid peavad muutuma. Süda ootab, et taastaksid oma sisemise tasakaalu. Kui südametohter soovitab mõjusaid tablette, siis hinge eest tuleb sul enesel hoolt kanda. Tee kannapööre, eks siis näed, mis juhtub.

lk 214, aastast 1981
Mu praegune staatus hämmastab mind ennastki. Täiesti mõistetamatu, kuidas olen kujunenud nn nõutavaks imearstiks, kelle juurde pöörduvad inimesed, kes pole meditsiinist abi saanud ja kelle hälbinud ainevahetus hakkab pärast korrastamist paranema. Mingit imet siin pole, rakendan oma teadmisi, reguleerin inimeste sisemust. Kogu lugu!



Salulaid "Ülelahe pumpernikkel. Soome tööle"

Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud! Seekord sai siis nii, et raamatukogus naeratas raamat mulle vaid korraks ja saigi ta koju toodud -  Kersti Salulaiu "Ülelahe pumpernikkel. Soome tööle" (Hea lugu, 128lk). Kirjanikust ei olnud ma varem midagi kuulnud. Nüüd googledasin teda ka. Soome tööle läinud õpetaja - ju sellepärast sulg nii kergelt lippas ja raamat nii ladusalt loetud sai. Samas kahju, et üks hea väljendusoskusega õpetaja on Eestis jälle vähem.
http://www.kuulutaja.ee/pedagoog-pani-ameti-maha-ja-laks-soome-toole/

Raamatut oli hea lihtne lugeda. Oli sellises stiilis kirjutatud nagu mulle meeldib. Lihtsalt inimeste lugudena, nii et sai asjadest veidi erinevaid vaatepunkte näha. Osa lugusid olid sellised, mis muidugi juba siit-sealt tuttavad või kõlavad täiesti normaalsena - mida ikka oodata välisriiki minnes. Aga osa sellised, mida ei oleks osanud uneski näha. Selliste välja mõtlemine tundub võimatu, seega vast on need puha tõsi.

Veidi kurb alatoon jäi kõigele sellele juurde. Eriti kui tegelane mõtles, et "tahaks tagasi Eestisse, aga kes mind seal ootab ja mida ma seal teen". Isegi kui rahamuret ja töö leidmise raskusi Eestis poleks, siis on juba nii kaua Soome elatud-töötatud, et polegi enam kedagi, kellega Eestis suhtleks ning kelle pärast tagasi minna. Eestis ei käida enam pühadegi puhul, eelistatakse puhkusereise soojale maale.

Mulle tundub, et välismaale tööle suundujad on tegelikult pigem ettevõtlikum osa eestlastest. Sest välismaale endale töökoha sebimine nõuab ju ettevõtlikkust. Nii kahju, et see ettevõtlik osa eestlastest ei loo firmasid Eestis ega paku siin inimestele tööd. Pigem eelistatakse Soomes lihtsat tööd. Kõrvalpõikena - eriti ettevõtlik oli raamatus Maia, seda andis ikka lugeda ja imestada.

Mul on hea meel, et lugesin. Teatud uus kultuur on tekkinud Soome tööle läinud eestlaste ümber, varem ei olnud ma seda üldse teadvustanud.

Meres "Lihtsad valikud"

Teemasse nr 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata, leidsin raamatu üsna juhuslikult. Nimelt vahetasin telekal kanalit ja seal olid viimased minutid saatest, kus rääkis üks naine depressioonist (videot saad saadata siit https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=84284, alates 40:40). Minu jaoks tundusid tema esimesed laused (selle kohta, et depressiooniga üritas ta hästi palju tegevust leida, et mitte nukrutsema jääda) nii rumalad - ülepingest pigem tekib depressioon minu meelest. Aga kui tema teine lause oli, et see ei töötanud ning nüüd ta teeb teisiti, siis mõtlesin: "Vau! Nii tark naine!". Ja ekraanilt nägin, et tegemist Triinu Meresega.
Samal ajal muidugi on mitmelt poolt kõrva jäänud kiitvad sõnad Triinu Merese romaani "Lihtsad valikud" (Varrak, 272lk) suunas. Ma polnud uurinud, millest see raamat räägib, niisama väga lugema ei kutsunud. Aga kui nüüd "kohtusin" autoriga ja nägin, et nii intelligentne inimene, siis mõtlesin, et oleks aeg see kätte võtta.
Paraku oli see viga. Tegemist on ulmeromaaniga. Ja see pole üldse minu teema. Mul hakkab lihtsalt igav suuremat osa ulmekaid lugedes. Aga siiski... lugesin raamatu läbi. Ja nautisin eelkõige paralleele meie maailmaga. Muidugi on need liialdatud, aga samas nägin nendes teatud irooniat.
Minu lemmikmõte raamatust on "usuvaktsiin" ja "immuunsüsteemi ülereaktsioon usuvaktsiinile". Need leheküljed panid silma särama. Minu jaoks raamatu lemmikosa.
Aga need osad, mida ma meie tänapäeva kõverpeegli peegeldusena ei osanud näha, olid päris igavad. Ilmselgelt peaks teinekord enne raamatu kokkuvõtet vaatama, kui raamat lugemiseks välja valida.

Atwood "The Edible Woman"

Teema nr 14. Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan valimisel oli mu pea tühi. Mõtlesin nii ja mõtlesin naa. Mõne kirjaniku, kelle raamatud on mulle meeldinud, debüütromaani olen ma juba lugenud. Parim debüütromaan, mis kohe meelde tuleb ja mida ma hiljuti olen lugenud, on Alan Bradley "Piruka magus põhi" - aga loetud. Kusjuures Bradleyt pole minu meelest palju rohkem mõtetki lugeda... "Mõrv ei ole lapsemäng" oli veidi liiga sarnane, ootused olid ka kõrgemad vist.

Aga meenus, et ulmekirjanduse osas lugesin eelmisel aastal ühte raamatut, mis mulle tõeliselt meeldis ja meelde jäi - Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" ja otsustasin, et oleks tore teada, kuidas tema alustas. Wikipedia muidugi reetis kiirelt, et tema esimene romaan oli "The Edible Woman" (McClelland and Stewart Limites, 281lk), kirjeldused selle kohta olid ülivõrdes. Paraku pole raamatut eesti keelde tõlgitud, aga selgus, et minu koduraamatukogus originaalkeeles täiesti olemas.

Raamat oli minu jaoks pigem pettumus. Tütarlaps (Marian) elab mõnusat tütarlapseelu. Tal on linnas üürikorter koos sõbrannaga, ta käib üsna mõnusal kontoritööl, tal on kena poiss-sõber. Aga siiski tundub ta üsna rahul sellega, mis on. Vaadates kõrvalt teise sõbranna kolmandat rasedust kahe pisikese põnni kõrvalt, ei tundu ta ihkavat abielunaise staatust ega lapsigi. Paati kõigutab veidi toanaaber, kes soovib endale vallaslast ning otsib ohvrit isarolli. Aga peategelasele tekitab see probleeme peamiselt seetõttu, et nende korteriperenaine ei lubaks lapsega  tüdrukul enda majas elada ning tal tuleks otsida uus toanaaber.

Kui poiss-sõbra (Peter) viimane vallaline kamraad abiellub, teeb viimane Marianile abieluettepaneku. Hoolimata sellest, et ta on veendunud poiss-mees. Marian mingis mõttes igatseb seda ettepanekut, aga siiski mitte abielunaise staatust. Kihluse järel tekib tal "kiiks", et paljud toidud (eriti liharoad) muutuvad talle vastumeelseks. Lisaks tekib talle töö kaudu meestuttav, kellega koos aja veetmine tundub paeluvam kui kihlatuga koos olemine. Ilmselt saab nutikam lugeja juba aru, et midagi head sellest kõigest ei tulnud.

Saan aru küll, sügavam sisu täiesti olemas tütarlapse igapäevategemiste kirjelduste kõrval. Ulmelised võrdlused töötavad ajastu naise rollimudeli vastuolude väljatoomisel. Aga minul polnud siiski põnev lugeda. Kiskus igavaks, pingutasin siiski lõpuni, aga ... poleks väga mõtet olnud.

Naan "Lukuga päevik"


Teema 46 on raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi +perekonnanimi) ei ole. Sellesse valisin Elina Naani "Lukuga päevik" (trükitud Tallinna Raamatutrükikojas, 192lk).

Luuleraamat, mille lehekülgedelt sai lugeda armastuse tärkamise, õitsemise kaunist lugu ning lahkumineku kurbusele ja tüdruku naiseks kasvamisele kaasa elada. Nautisin armastuse loo kergust ja hoogu.

Ma ei ole üldse suur luuetuste sõber. Endateada. Aga võibolla nüüd siis juba olen :) Luuletuste juures võlub mind just kergus, voolamine, napisõnalisus.

Minus kõlavad siiani mõned jupid...

laps minus mängib
tüdruk minus katsetab
naine minus armastab
armuke minus õpib
ema minus hoolitseb
nõid minus teab
ingel minus juhatab

hetkeks,
mil mõistad,
millest ma tehtud olen
...olen
juba
uus

vahel
on
vaja
kellegi
teise
mõtteid
lugeda
,
et
enda
omasid
emmata

Brown "Ebatäiuslikkuse kingitused"

Alustasin Brené Browni raamatu "Ebatäiuslikkuse kingitused" (Pilgrim, 184lk) lugemist juba mitu aastat tagasi. Siis jäi pooleli. Peamiselt sellepärast, et mulle ei meeldinud see, kuidas raamat tõlgitud on. Osaliselt konarlikult jne. Mõtlesin, et hangin inglisekeelse ja loen seda. Aga paljugi ma seda inglisekeelset hankida viitsisin ja ühel hetkel võtsin sellesama riiulist - polnud see tõlge nii hull midagi.
Seda ei oleks osanud ka arvata, et see raamat saab teemasse nr 23 -raamat, mis pisara silma tõi.

Raamatus on 10 peatükis räägitud 10 põhimõttest.

Esimene põhimõte räägib sellest, kuidas õnnelik olemiseks ei saa hoolida kõigi teiste inimeste arvamusest ning tegeleda teiste inimeste meelejärele olemisega. Sel juhul ei jää aega mõelda sellele, kuidas ise õnnelik olla.

Teine põhimõte keskendub perfektsionismile ja seletab selle olemust kui kaitsekilpi, mida me kasutame selleks, et mitte tunnistada häbi, süüd, hukkamõistu kartust.

Kolmas põhimõte - resilentsus. Üks selle raamatu tõlkeid, mis mind närvi ajas. Samas ma ei oskaks ise ka parem vastet pakkuda. Vastupidavusvõime? Kohanemisvõime? Selles räägiti peamiselt häbi resilentsusest ehk siis võimest vaadata häbist mööda, astuda sellele vastu ning tegutseda edasi hoolimata sellest, et häbitunne või võimalus häbisse jääda kisub tagasi.

Neljas põhimõte on tänulikkus ja rõõm. Tänulikkuse leidmine igas päevas ja rõõmu nägemine. Isegi kui suures plaanis tundub, et probleem on probleemis kinni, siis igapäevased väikesed rõõmud ei ole olemata. Neid tasub tähele panna ning tänulik olla, see teebki elust elu.

Viies põhimõte on intuitsioon ja usk. Minu jaoks kommentaari ei vaja.

Kuues põhimõte on loovus. Õnn tundest, et oled midagi ise oma kätega teinud, on vist paljude jaoks tuttav.

Seitsmes põhimõte on mäng ja puhkus. Lihtsalt ajaveetmine ilma, et oleksid tulemusele orienteeritud. Kes mäletab, kuidas see käib?

Kaheksas põhimõte on rahulikkus ja tasasus. Pidevale ärevusele vastukaaluks.

Üheksas põhimõte on mõttekas töö. Millegi sellise tegemine igapäevaselt, millest tunned, et lood väärtust.

Kümnes põhimõte on kõige keerulisem - kontrollist loobumine. Laula nagu keegi ei kuulaks, tantsi nagu keegi ei vaataks, naera ... Kui saad seda teha ilma kontrollita, siis see ju ongi õnn.

Selline raamat. Aitäh laenajale kannatlikkuse eest :)

Rubina "Córdoba valge tuvi"


Teemasse nr 37 - raamat, mille pakub sulle välja raamatukogutöötaja esimesena, kui oled küsinud tema lugemissoovitust - polnud üldse keeruline raamatut leida. Sest mul on üks armas sõber raamatukoguhoidja ja piisas ühest telefonikõnest. Sain isegi mitu soovitust, aga kõike esimene oli Dina Rubina "Córdoba valge tuvi" (Tänapäev, 534lk).

No mis ma oskan öelda... Algul ei saanud ma üldse mitte midagi aru. Ei saanud lainele. Ma hakkasin raamatut lugema täiesti puhta lehena. Kui oleks kokkuvõtte raamatu tagakaanelt läbi lugenud, oleks olnud teine asi. Aga pikapeale sain reele.

Sisu oli raamatul väga huvitav. Eriti äge oli, et polnud ilmselgeid kohti, kus paistaks, et nöörid jooksevad kokku. Lihtsalt pikapeale selgusid sugulussidemed ja perelood ja muud lood.

Mulle kohutavalt ei meeldinud selle raamatu juures ilmselge venekeelne orginaaltekst. Raamat oli tõlgitud nii, et stiil jäi venepäraseks. Tegelikult on see ju raamatu pluss ja tõlke geniaalsus (tõlke eesti keel oli täiesti korrektne). Aga mind nii kohutavalt häiris. Sellesama asja pärast on mul lugemata Idioot jpm vene klassikat. Aga kuna sisu hakkas huvitama ja tahtsin end proovile panna, siis lugesin ta siiski läbi. Uhh. Umbes viimases veerandis stiil veidi muutus ja enam ei häirinud.

Samas veidi häiris mind raamatu viimases veerandis see, et tundsin selgelt - autor tõmbab otsi kokku. Raamatu üldiselt rahulik stiil, kus mälestused vaheldusid tänapäevaste seikadega, läks üle pigem seiklusjutuks. Ja seiklusjutuna ta ka lõppes. Mõnes mõttes ainuvõimalik, aga siiski üllatusi pakkuv lõpp.

Siiski - hea meel, et lugesin. Ja väga hea teema.

Knight "Lassie tuleb ikka koju"

Kui lugesin selle aasta väljakutse teemasid, siis teemas 41 (raamat, mille peategelane on koer (2018 on koera-aasta!)), tuli mulle meelde ainule Eric Knighti "Lassie tuleb ikka koju" (Tänapäev, 241lk). Mõtlesin selle teema ootele jätta, et kui tuleb aasta jooksul mõni hea koera-raamat vastu, siis loen, aga muidu jääb lugemata. Juhtus hoopis nii, et raamatukogus lastega lasteosakonnast raamatuid valides jäi see raamat mulle näppu. Kui lastele näitasin, siis neile pakkus ka huvi. Nii ta koju toodud ja ette loetud saigi.

Raamatu sisu pole vist kellelegi üllatav, kes pole raamatut lugenud, siis filmi näinud või vähemalt lugu kuulnud on enamus.

Tahaksin välja tuua selle, et kuigi olin raamatut lapsena lugenud, siis lugu oli mul väga halvasti meeles. Minu jaoks polnud lapsena olulised ei Šoti mägismaa ega Yorkshire, ei maastikukirjeldused ega sotsiaalse olukorra selgitused. Aga praegu lugedes olid need minu jaoks väga huvitavad. Raamat sobiks lugeda teemas, mida ma lugemise väljakutsesse 2018 ise soovitasin (aga valituks ei osutunud) - lasteraamat, mida on huvitav lugeda nii lastel kui ka täiskasvanutel.

Saul "Naiseks olemise kunst"

Juba aasta tagasi rääkis mu armas sõbranna vaimustunult, et luges Katrin Saali Sauli raamatut "Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpides maagilise maailma" (Pilgrim, 320lk). Olen ikka mõelnud, et peaks kätte võtma ja vaatama, mis teda selle juures nii inspireeris. Otsustasin lugeda seda raamatut teema 22. raames (raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast (N: õde, ema, tütar)).

Raamatus käsitleti naist kui nelja arhetüübi - Tütarlaps, Armastaja, Perenaine ja Kuninganna - kombinatsiooni. Tütarlaps kui naise mänguline, lapselik osa. Armastaja on salapärane, kirglik, sütitav. Perenaine on kodu ja kodakondsete eest hoolitseja, alamarhetüüp lisaks veel Ema. Kuninganna on naine, kes väärtustab ennast, väljendab oma tundeid, juhib koos kuningaga (või ka ilma) oma kuningriiki.

Käsitlus on väga huvitav, vähemalt teoreetiliselt. Raamatus on kirjeldatud ka seda, mis saab, kui naine pole mingi arhetüübiga sõber (nö variarhetüübid) ja seda, kuidas praktiliste harjutuste abil endas arhetüüp tugevamalt välja tuua. Aga minu meelest ei ole see raamat praktilise käsiraamatuna väga tugev. Keeleliselt oli minu jaoks vahepeal keeruline lugeda, palju oli kordusi ning segaseid kohti. Ma näeks hea meelega, et selle raamatu sisu oleks kokku võetud nii u 100 lk peale.

Aga mul on siiski hea meel, et lugesin.

Oksanen "Baby Jane"

Oi kuidas ma vaeva nägin ja nuputasin, mida lugeda teemas nr 21. Anna autorile teine võimalus (oled ühte tema raamatut lugenud ja see ei meeldinud Sulle. Loe samalt autorilt veel üks raamat). Mõtlesin, et jätan selle teema üldse lugemata. Sest kui ikka midagi lugeda, mis üldse ei meeldi, siis uuesti sama autori raamatuga vaevelda ... milleks?

Aga siis meenus mulle, et Sofi Oksaneni uuesti lugemisega võiks ju isegi katsetada. Sest vaieldamatult oli tema kirjutatud "Puhastus" (millest arvasin, et jääb esimeseks ja viimaseks) hästi kirjutatud ning loetav. Lihtsalt lugemine oli nagu õudusfilmis viibimine. Mu psüühika ei pea selliste raamatute lugemisele lihtsalt vastu.

Vaagisin ja valisin ja otsustasin lõpuks, et "Baby Jane" (Tänapäev, 229lk), mis kokkuvõtete põhjal räägib naiste vahelisest armastusest, on äkki kergem lugeda. Sest teema ei kõneta mind nii väga ja saan kergemini kõrvaltvaatajaks jääda. Sellega panin küll täiesti märgist mööda.

See raamat ei räägi naiste vahelisest armastusest. Selles raamatus ei näinud ma ühtki tegelast, kes oleks reaalselt ennast või kedagi teist armastanud. Palju katkisi hingi, kes üksteiselt lohutust otsisid ja kui seda ei leidnud, siis meelemürkide ja ravimite poole pöördusid. Siiani ei saa ma aru, mis seda kirja panna - üsna sisutühi minu vaatepunktist.

Teisalt oli stiil jällegi õudusfilmile sarnane. Võttis haardesse ja oli lihtsalt jäle ja vastik. Lugesin suure juppi raamatust korraga ja selle järel pidasin mitu päeva vahet, et õudustunne minus saaks lahtuda. Kuna juba sai uues võimalus antud, siis pingutasin ta ära lugeda. Aga olen siiski arvamusel, et täiesti ilmaasjata sai autorile uus võimalus antud.

W. Watson "Preili Pettigrew' võrratu päev"


Teemasse nr 40 (raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks) paigutasin Winifred Watsoni "Preili Pettigrew' võrratu päev" (Fiore Publishing OÜ, 240lk).

Selle raamatu valisin lugemiseks üsna huupi. Tahtsin mingil hetkel mingit kergemat lugemist, olin seoses väljakutsega päris palju keerulisemaid ja süvenemist nõudvaid raamatuid lugenud ning läksin raamatukokku nimekiri peos, et saada midagi lihtsat ja rõõmustavat. Nimekirjast olid kohal ainult sellised raamatud, mille lugemiseks mul tol hetkel isu polnud, seega haarasin riiulist mõned, mis tundusid kergemad. Üks võrratu päev kulub ju igaühele ära?

Täpselt nii oligi, kuigi sellel raamatul oli lisaks kergusele minu jaoks olemas ka sügavus. Tuhkatriinuloo peategelaseks on 40ndates koduõpetaja, kes pole oma töös eriti hea, on hetkel tööta ning otsib meeleheitlikult uut tööandjat. Kogemata satub ta noore seltskonnadaami ukse taha. Üks asi viib teiseni ning lõpuks leiavad oma printsi lisaks Tuhkatriinule mitu noort neidu.

Mulle meeldis seda lugeda sellepärast, et raamatu tundus hästi ajastutruu. Teisele maailmasõjale eelnenud ajastu, kus kõik oli muutuses ning just pärast Esimest maailmasõda ning majanduskriise jalad jälle alla saanud. Samas ajastutruudus tuli hästi loomulikuna, ei tundunud pingutatud. Kui hiljem kirjaniku ning tema teiste raamatute kohta uurisin, siis sain aru, miks see nii on. Raamat ongi kirjutatud enne Teist maailmasõda.

Raamat on esimest korda avaldatud 1938a, mil Winifred Watson oli noor ja kirjandustaevas tõusev täht. See oli tema kolmas ja kõige kuulsam romaan, millele sõlmiti ka filmileping. Kahjuks jäi film tegemata - algas hoopis Teine maailmasõda. Film sai valmis alles siis, kui raamatu avaldamisest oli möödunud 70 aastat - aastal 2008. Kui õnnestub võiks seda kunagi vaadata - filmi eestikeelne pealkiri "Miss Pettigrew pöörane elumuutus".

K.Cass "Kroon"

Vahel satun ma raamatukokku nii, et eeltöö on tegemata. St ma ei tea, mida ma soovin või mis teemasse ma raamatut valima lähen vms. Ühel sellisel korral leidsin äsja tagastatud raamatute riiulist Kiera Cassi raamatu Kroon (Pikoprint, 270lk). Otsustasin ta kaasa haarata ja läbi lugeda, kuigi olin Valiku-sarja lugemisest selleks ajaks loobunud. Sest kuigi minu jaoks algas sari paljutõotavalt, siis vajus see lõpuks ikka väga-väga ära. Raamat sai paigutatud väljakutse teemasse 29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.

Mulle meeldis Valiku-sarja juures see, millise maailma oli kirjanik välja mõelnud ning see, et tundus, nagu hakkas seal maailmas midagi "arenema" ja me näeme muutusi ning saame aru nende põhjustest jne. Reaalsus oli see, et mingi areng sarja jooksul toimub küll, aga seda lugejale praktiliselt ei näidata, meie saame lugeda ainult noorte armastuslugudest. Pole ju ka paha, aga ... suht mõttetu siiski minu meelest.

K. Ehin "Emapuhkus"

Eelmisel aastal lugesin Ehini romaani "Paleontoloogi päevaraamat". Kui enne selle lugemist suhtusin Ehinisse väikese eelarvamusega, sest kirjanik niimoodi tuhast tõusnud - ma pole temast midagi kuulnud ja siis äkitselt on ta ülipopulaarne. Ma ei tea, miks see mind eemale tõrjus. Reaalsus oli see, et mulle väga meeldis see romaan ja juba eelmisel aastal mõtlesin lugeda mõnd tema luulekogu.

Pean tunnistama, et luuletusi loen ma väga harva. Mulle ei meeldi eriti neid lugeda ja enamasti tundub, et ma ei saa sisust üldse aru. Mulle meeldivad küll pikkade ridadega luuletused, mille rütm on korrapärane ja riimid huvitavad, aga neid olen nii vähe kohanud, peamiselt lasteluules. Seda enam oli luulekogu lugemine minu jaoks vapper plaan.

Võimalus ei lasknud ennast kaua oodata. Otsustasin, et teemasse nr 7, raamat, mille pealkiri algab E-tähega (Eestimaa auks), panen mõne Eesti kirjaniku raamatu. Ja Kristiina Ehini "Emapuhkus" (Pandekt, 107lk) tundus suurepäraselt sobivat. Plaanisin seda lugeda pidulikult Eesti Vabariigi aastapäeva eel/ajal/järel, aga raamatukogus jõudis järg minuni alles pärast pühi. Seega jäi lugemine märtsikuusse.

Naljaks oli selle luulekogu juures see, et mulle ühest küljest meeldis väga ja teisest küljest ei meeldinud üldse. Seega kui peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis seda ei oskagi teha. Mulle väga meeldis, et luuletused olid nagu väikesed õhuruumi sisaldavad jutud. Huvitavad. Minu jaoks päevakohased (osaliselt sellepärast, et olen viimasest 7 aastast umbes 5.5 emapuhkust nautinud). Teisest küljest - mulle meeldivad luuletused, mille on "korralik" rütm ja riim. Kolmandast küljest - need luuletused kõlasid sellegipoolest väga suupäraselt ja voolavalt, rütmi ja riimi polnud üldse vaja. See oligi raamatu juures kõige huvitavam, et mulle meeldisid luuletused, mis ei oleks mulle üldse tohtinud meeldida.

Raamatus on luuletusi noorele armunule, õeskonna liikmele, naisele, emale, maailma pärast südant valutavale naisele. Kellelegi võibolla veel. Soovitan.

Panen mõned jupid kirja ka. Kuigi nendest luuletustest ei saa hästi juppe välja võtta. Enamus on nii selged tervikud, et jupikesel ei ole sellest mõjust mitte kübekesti alles.

Õed armsad õed
tahaks teiega ühte laulu laulda
pikas vooris läbi maalinna loogelda
Tahaks korraga näha
kui palju teid on
kuuvalgel tantsijaid
armastuseallikal
elujanu kustutajaid
kõrvuti tuhudest tõusjaid
kiirteel kihutajaid
paigalejääjaid ja põgenejaid
andjaid ja võtjaid

------

Igal hommikul kliiputru keetes ja teed tehes
kuulen raadiost uusi
selle ilma valusaid fakte
....

....

See päev möödub
Ümisen juba unelaulu
püüan rahulik olla
pilkases pimedas
------
Enam ei anna ma sulle rinda
Õunapuud on teist korda su elus õisi täis
Uinutan sind magama meie aia
esimese ja ainsa antoonovka all
ja su lutipudelis loksub mahl
sellestsamast puust

mahl üle-eelmisest sügisest
kui olime alles üks
kui ma polnud veel päriselt ema
ja sina veel päriselt laps

Tahan olla siin
sinu suur ja sitke
antoonovkalõhnaline ema
päriselt ema
kuigi enam ei anna ma sulle rinda
sulle
päriselt minu laps

Dettmann "Anu - aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal"

Teema nr 11 - välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi, oli minu jaoks keeruline. Eesti pole nii tuntud riik, et seda igas teises raamatus mainitaks. Vaatasin grupi albumist sellesse teemasse pakutud raamatuid ja jäi silma Lutz Dettmanni "Anu - aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal" (Sinisukk, 464lk). Nime pärast muidugi peamiselt. Alustasin lugemist kerge eelarvamusega - raamat tundus paks ning kartsin, et läheb igavaks. Aga hoopis vastupidi.

Raamatu tutvustsi on piisavalt ilmunud, seepärast ei hakka ma raamatust kokkuvõtet kirjutama. Alustaks sellest, et raamat räägi baltisakslastest. Minu jaoks on nad alati olnud sakslased, kes olid uljamad kui nende ülejäänud kaasmaalsed, kes rändasid välja, allutasid endale võõra maa ning hakkasid siin elama. Aga see on ainult loo üks pool. Loo teine pool on see, et kunagi siia jõudnud inimestel sündisid lapsed ja selleks ajaks kui jõudis kätte Esimene maailmasõda, on neist inimestest saanud eestimaalased. Tõsi - saksa juurtega, aga Eestis sündinud, kasvanud, eesti keelt puhtalt valdavad ja Eesti käekäigust hoolivad inimesed. Saksamaale tagasipöördunud baltisakslased ei läinud koju, nad rändasid välja ja jäid ikka Eestit oma koduks pidama.

Raamatu pealkirjas on öeldud, et raamatus oli armastuslugu. On ja milline veel.  Raamatus on ka ajalugu ja lugu sõjast ning nende lugude vaatenurk - räägituna sakslase silmade läbi, kes oli natsi-sõjaväes, kuid ei pooldanud natside maailmavaadet - oli minu jaoks esmakordne. Ma olen väga vähe oma elus varem mõelnud saksa sõjaväes teeninud noormeeste tunnetele. Tavaline stereotüüpne vaade on, et saksa sõdurid on raudkõvad, pikad blondid mehed, kes pidevalt "Heil, Hitler!" karjuvad ning püha ürituse - maailma halvast verest puhastamise - nimel on kõigeks valmis. Reaalselt oli muidugi selliseid sõdureid ilmselt ka, aga rohkem oli neid, kes pealesunnitud olukorras lihtsalt püüdsid vastu pidada ja kunagi veel koduseid näha.

Autor on maininud, et plaanid raamatule ka järje kirjutada, mis kirjeldaks naispeategelase elusaatust (raamatu lõpus näidatakse seda korraks läbi ukseprao). Ootan seda väga!

PS. Selle raamatu lisan mõttes ka veebruari kuu raamatuks. St raamatuks veebruaris ühiselt loetaval teemal - raamat armastusest, sõprusest või Eestimaast. See oli raamat, milles kõik 3 teemat sees. Aga läbi ma seda veebruaris ei jõudnud. Eriteade Tiinale kui juhtud lugema - ma tean, et sama raamatut mitmes väljakutses ei arvestata.

Druon "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"

Teemal nr 4 - raamat, mille said raamatuvahetusest või ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta - otsustasin kindlasti sel aastal kaasa lüüa, sest teema intrigeeris. Samas oli kohe ka selge, et antikvariaadid või kasutatud asjade poed on ainus võimalus vastav raamat leida, sest raamatuvahetuses ma ei osale (enamuse raamatuid loen niikuinii raamatukogust laenatuna, mul pole raamatuvahetusele palju pakkuda) ning tasuta raamatuid mulle keegi kahjuks pakkunud pole. Ühel külmal talvepäeval, kui astusin sisse Uuskasutuskeskusesse ja seal raamaturiiuleid märkasin, siis tuli see mulle jälle meelde. Hinnad olid muidugi peibutavad - 10 ja 20 senti raamat. Siiski jäi mulle silma hoopis üks mitu korda kallim raamat - 80 senti. Aga kuna poes oli tol hetkel juhuslikult sooduskampaania - 50% - lahkusin 40 sendi võrra vaesama ja raamatu võrra rikkamana.

Raamatuks oli Maurice Druoni "Tistou, roheliste sõrmedega poiss" (Eesti Raamat, 184lk). Lasteraamat küll, aga ma niikuinii ostan peaaegu ainult lasteraamatuid - muid enamasti rohkem ei loe kui korra. Kui raamatut lugema asusin, siis u 2 peatüki järel andsin hinnagu, et tegemist pole vist kõige huvitavama lasteraamatuga, küll aga on see väga huvitav täiskasvanutele lugemiseks.

Raamat on kirjutatud 1957a, eesti keeles välja antud 1976. See on pärleid puupüsti täis (lisan allapoole mõned tsitaadid). Räägitakse uutest õppemeetoditest (iroonia), õppimise ja oma peaga mõtlemise seostest, sõja majanduslikest tagajärgedest, headest majandusotsustest ning tootmise ümberprofileerimisest, kui selleks vajadust tekib. Räägitakse natuke sellest, et kui näed probleemi, siis isegi kui tundub, et Sul ei ole selle lahendamiseks vahendeid, siis võib juhtuda, et saad ikkagi midagi ära teha ning Su vähesest panusest on palju kasu. St see raamat on täis moraale, samas absoluutselt ei mõju moraalilugemisena (mulle üldse ei meeldi moraalitsevad lasteraamatud).

Ma pole raamatut veel oma laste peal katsetanud, aga kindlasti teen selle lähitulevikus ära. Soovitan kõigil lugeda!
------
Tistou on koolist välja visatud, sest ta jäi seal pidevalt magama. Tema ema ja isa arutavad asja ja jõuavad otsusele, kuidas edasi. Alustab isa.
"Asi on väga lihtne! Leidsin!" teatas ta. "Tistou ei õpi koolis midagi, olgu peale, ta ei lähe siis üldse enam kooli. Mis ta magama panevad, on raamatud, ja jätame raamatud kõrvale. Me hakkame tema juures katsetama uut õpetamise süsteemi, kuna ta ei ole niisugune nagu teised! Need asjad, mis ta teadma peab, õpib ta ära vahetul vaatlemisel. Teda õpetatakse tundma kive, aeda, põldu; talle seletatakse, kuidas elab linn ja töötab tehas, ühesõnaga - õpetatakse kõike, mis aitab tal sirguda suureks. Lõppude lõpuks on ikkagi elu ise kõige parem kool. Küllap varsti näeme ka tulemusi."
Proua Ema kiitis härra Isa otsuse innukalt heaks. Ta isegi pisut kahetses, et neil ei olnud rohkem lapsi, kelle juures oleks võinud seda ahvatlevat süsteemi kasutada.
----
"Ma küsin, kelle poolt te selles sõjas olete?"
"Tulgulaste poole," karjus härra Käretoru.
"Aga minu isa?"
"Samuti."
"Mispärast?"
"Sest nemad on juba ammustest aegadest meie sõbrad."
"Nähtavasti tuleb siis, kui sõpradele kallale tungitakse, aidata neil enda kaitsta," mõtles Tistou.
"Need kahurid lähevad siis tulgulastele?" küsis ta edasi.
"Ainult need, mis on paremat kätt," karjus härra Käretoru. "Teised lähevad mingulastele."
"Kuidas nii - mingulastele?" hüüdis Tistou nördinult.
"Nemad on ka meie head kliendid."

Ashford "Naine Idaekspressis"

Lindsay Jayne Ashfordi raamatut "Naine Idaekspressis. Lugu Agatha Christiest, kus põimuvad ajalugu, faktid ja väljamõeldis" (Ersen, 344lk) hakkasin lugema, sest peakiri intrigeeris. Mõtlesin küll, et äkki on tegemist Agatha Christie kehva jäljendusega, aga see polnud hoopiski nii. Kuna Agatha Christiet olen alati imetlenud ja tema elulugu oli raamatus päris tähtsal kohal, siis otsustasin raamatu paiguta lugemise väljakutses teemasse 45, sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead. Pole küll spetsiaalselt eluloona kirjutatud, aga minu meelest piisavalt lähedal.

Raamat oli alguses veidi kummaline, kolm tegevusliini põimusid ja mul oli tähelepanematult lugedes keeruline aru saada, oot-oot, mida see naine nüüd tegi, alles ta ju ... aa, see polnud tema, vaid keegi teine. Aga kui sain tegevusliinid selgeks, siis oli väga huvitav. Teise raamatupoolde jõudes oli nii põnev, et raske oli raamatut käest äragi panna ja lugemise lõpetasin Eesti sajanda sünnipäeva varahommikusel tunnil. Minu jaoks oli selle raamatu suur pluss, et "ahhaa-efekt" raamatu lõpus oli minu jaoks üllatus. Sain alles mõni lehekülg enne lõppu aru, kuidas raamatus meile poetatud killukesed kokku sobivad. Tore ajaviiteromaan oli.

R. Hogan "Kaotatud asjade hoidja"

Ruth Hogani raamat "Kaotatud asjade hoidja" (Eesti Raamat, 288lk) sai paigutatud lugemise väljakutse teemasse nr 13 - Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna (N: Brown, King, Karu, Raud.). Sel aastal kavatsen ma väljakutses spetsiaalselt lugeda ainult neid teemasid, mis mida intrigeerivad ja huvitavad. Teiste teemade alla kavatsen sobitada raamatuid, mida ma ise väga lugeda tahan või hoopis teema asendada endale sobivaga. Minu eesmärgiks on sel aastal lihtsalt 52 raamatut ära lugeda ja kogu seda tegevust täiel rindal nautida. See raamat sai ka siia teemasse vaid õnneliku juhuse läbi - googeldasin autori perekonnanime ja sain vasteks, et see tähendab põlisameeriklaste elamut - Navajo muldonni.

Raamat ise oli kirjutatud stiilis, mida ma absoluutselt ei kannata. Üks peatükk ühest tegevusliinist, teine teisest. Või nii enamvähem nii. Vastik. Ei saa süveneda ei ühte ega teise liini, käib hüplemine ühelt teisele. Algusest peale oli muidugi aru saada, et need liinid leiavad puutekoha. Ja üks puutekoht oli juba üsna algusest peale mulle ka selge. Aga selgus, et see polnudki kõik. Veidi imal see kahe liini ajamine ja puutekohtade kohta kohmakate vihjete pildumine minu jaoks oli. AGA mõlemad liinid oli minu meelest väga armsalt kirjutatud. Tõesti nauditav oli lugeda. Olekski tahtnud ühte liini kohe pikemalt ja järjest rohkem lugeda.

Tegelaskujud olid minu jaoks huvitavad ja usutavad. Vähemalt enamvähem. Ei olnud eesmärk-pühendab-abinõu tegevusliine, mis absoluutselt võimatuna mõjuvad. Kaks küsimuse kohta tekkis. SPOILER ALERT!
  • Miks soovis kaotatud asjade üleskorjaja neid ainult koguda, aga eluajal ei tundunud tal olevat mingit soovi neid omanikele tagastada? Miks tekkis tal surma eel soov tagastamisega tegeleda?
  • Miks tekkis surnud naisel soov kummitama asuda kaotatud medaljoni otsimiseks alles pärast mehe surma? Miks ta mees varem ei kummitanud? Või äkki kummitas?
  • Kuidas küll tegelased aru ei saanud, miks naine kummitab? Mina sain juba ammu.
Aga ma olengi tähenärija tegevusliinide usutavuse osas.

Mulle meeldis, et raamatu pealkirja ja peateemaga kooskõlas saab üks tegelane kaotatud asjade hoidja poolt kaotatud asjana üles korjatud ning raamatu lõpuks leiab end jälle üles. Võibolla sellepärast ta pidigi asjades kaevama, et end leida. Mulle meeldisid väga-väga kaotatud asjade lood. Neid oleks võinud veel palju rohkem olla. Pani mind jälle mõtlema asjadele ja asjade ajaloole ja kui palju pikem ja huvitavam see olla võib kui inimeste elu ja ajalugu.

H. Lerner "Vihatants"

Tegelikult on Harriet Lerneri "Vihatants" (Pilgrim, 296lk) minu lugemata raamatute nimekirjas juba päris kaua, aga otsustasin ta paigutada lugemise väljakutse teemasse nr 10 - Jabura pealkirjaga raamat. Eks ta natuke jabur ju on - võib mõelda, kas see raamat on ehk seotud vihtlemise või pärismaalaste rituaalse tantsuga. Aga tegelikult on tegemist hoopis eneseabiraamatuga, kus mõtestatakse lahti seda, millele viha viitab ja kuidas sellest enda kohta õppida ning oma elu parandada. Ükski neist faktidest ei olnud mulle täiesti võõras, aga süstemaatilist käsitlust oli siiski väga huvitav ja kasulik lugeda. Õnneks ei olnud tegemist tüüpilise ameerika eneseabiraamatuga, millest u 1/3-1/2 sisaldab juttu selle kohta, miks selles raamatus kirjutatu on elumuutev.

Panen siia raamatu kohta väikese konspekti, et vajadusel endale meenutada.

Vihaga tegelemiseks on palju võimalusi - vaikne allavandumine, tulutu riidlemine, süüdistamine, emotsionaalne eemaldumine. Parem lähenemine on vihaenergia ärakasutamine leidmakt uusi võimalusi Sinule tähtsas inimsuhtes.
Autori juhised:
1. Õpi häälestuma õigele viha allikale ning aru saama oma viha põhjustest.
2. Edenda suhtlemisoskust.
3. Märka käitumismustreid, mis hoiavad olukorda muutumatuna ning õpi neid peatama.
4. Enneta vastukäike.

Ala- ja ülefunktsioneerimine. Oletame, et kahe inimese suhtes tekib tülimuster, nii et üks pool jääb alati peale ning teine pool annab alati alla. Peale jääjat,  kutsutakse ülefunktsioneerijaks, allaandjat alafunktsioneerijaks. Kui suhtes on üks pool alafunktsioneerija ning teine ülefunktsioneerija, siis nad hoiavad suhet tasakaalus. Kui üks pool astub mängust välja (ja jääb välja, kui ka teda mängu tagasi meelitatakse), siis muster ei saa enam toimida.

Vastukäik - kui proovid mustrist välja murda (nt lõpetad ala/ülefunktioneerimise, katkestad kolmnurga), siis teise poole katse sind tagasi vanasse mustrisse saada.

Pseudoteemad - teemad, mille pärast vaieldakse, sest õige teema adresseerimata jätmiseks on mingi põhjus.

Ringtants - üks pool reageerib probleemile tormiliselt (nt lapse haigus), teine pool reaktsioonina sellele tormilisele tundepuhangule reageerib ebaadekvaatselt muretult (ah mis sa muretsed, lapsed on ikka haiged). Mida rohkem üks pool muretseb, seda vähem näitab teine pool oma muret välja. Mõnikord on see mehhanism kuidas murega (lapse haigus teeb mõlemale muret) hakkama saada, peidetakse oma mure vaidlusesse ja katsetesse teist poolt muuta. Tähelepanu pöördub reaktsioonile - üks üritab teist murelikumaks, teine esimest muretumaks muuta. Reaalse probleemi pärast - nt haige laps  - muretsemine ununeb. Samas ununeb ka reaalse probleemi lahendamine. Sarnane ringtants - üritatakse muuta teise inimese reaktsioone, suhtumist vms, selle asemel, et keskenduda enda probleemide tuvastamisele ja lahendamisele.

Suhted emaga - sarnane üle- ja alafunktsioneerimise muster suhtes emaga viib selleni, et laps ei saa iseseisvuda. Emotsionaalne sõltumatus ei tähenda emotsionaalset eemaldumist.

Viha muutmine mina-sõnumiks. Oma viha väljendamiseks on parim viis esitada seda mitte-süüdistavalt minasõnumina. Teise poole süüdistamine paneb vestluse sageli lukku. Enda mina otsingutel ei aita viha eitamine (sest tunned hirmu destruktiivselt käituda või eraldusse jääda).
"Kes ma olen?", "Mida ma taha?", "Mida ma väärin?"
MITTE "Kuidas saaksin teistele meeldida?", "Kuidas võita armastust, heakskiitu, säilitada rahu?"

Sugupõlvede jada. Tuvasta kellel on probleem ja milline see täpselt on. Asu lahendama konkreetset probleemi. Ütle ka teisele poolele, milline probleem sul on ning võimalusel kaasa lahenduse leidmisse. Ole vastukäikude suhtes valvas.
Pereprobleemide lahendamisel on hea tunda pere ajalugu ja vältida pere mustreid. 

Kes mille eest vastutab? - Igaüks vastutab oma tunnete ja tegude eest. Keegi ei põhjusta teise tundeid/mõtteid/käitumist/reaktsioone.

Laste vihaga tegelemine:
- kuula ära tema mõtted ja tunded ilma, et püüaks neid muuta või ära võtta
- anna selge signaal, et lapse viha tõttu ei muuda sa oma otsust, aga lapsel on õigus selle peale soovi korral edasi vihane olla
- lapse käitumisele on seatud kindlad reeglid ja nendele jäädakse kindlaks (nt karjumine, löömine jne pole vastuvõetav ning sellel on konkreetne tagajärg).

Perekondlikud trianglid e kolmnurgad. So olukord, kus nt ema riidleb lapsega ning laps jookseb isa juurde kaebama. Või naine vaidleb ämmaga ning pöördub mehe poole probleemile lahenduse leidmiseks. St kolmas osapool on kistud kahe inimese probleemi lahendamisse. Töö juures on tüüpiline triangel juhtkond-keskastme juht- tema alluvad. St kui keskastme juhile tundub, et juhtkond tema arvamust ei kuula ja seal on pinge, siis leevendab ta seda alluvaid vajalikust suuremal määral pitsitades. Triangli lahendamiseks tuleb kolmandal poolel sellest välja astuda. Nt kui laps jookseb emale isa peale kaebama, siis ema peaks suunama lapse isa juurde asju lahendama. Triangli purustamisel tuleb sageli nähtavale hulk probleeme, mis olid selle mustri all varjus.

Pitsitajad - ei jäta teistele isiklikku ruumi
Põgenejad - väga iseseisvad, pingelises olukorras katkestavad suhte
Alafunktsioneerijad - ei saa oma asjadega ise hakkama, eriti stressi puhul
Ülefunktsioneerijad - stressiolukorras annavad kiirelt nõu, teevad ja tunnevad teiste eest
Süüdistajad - kaotavad kergesti kannatuse, püüavad teisi muuta, näivad probleemi ainult teises pooles

1. Ära jätta endale tähtsat asja niisama.
2. Ära jätka kõnelust, kui viha üle keeb. Tee paus ja jätka hiljem.
3. Mõtle enne vestlust järele, millisel seisukohal täpselt oled ja mida soovid.
4. Ära hakka õiendama, süüdistama, ähvardama, häbistama jne.
5. Räägi enda eest. Kasuta mina-lauset. Hoidu vale-mina-lausest "Ma arvan, et sa oled loll".
6. Ära oota oma mõtete lugemist, selgita täpselt mida soovid.
7. Ära oota teisest täpselt sama arvamust ja reaktsiooni. Inimesed on erinevad.
8. Ära sukeldu vaidlusse oma seisukoha õigsuse üle.
9. Igaüks vastutab oma käitumise eest, ära süüdista kolmandat osapoolt.
10. Ära ütle teisele poolele, mida ta tunneb, mõtleb või peaks ütlema/tegema.
11. Ära räägi kellegi eest, nt "su tütar on nii õnnetus, sest..." vaid "mina olen pettunud, et sa ei ..."
12. Muutused on aeglased. Ära kasuta "viruta ja jookse" taktikat.

Ära räägi taga. Sest see on triangel.
Ära mine teise trianglisse kolmandaks.




R. Dahl "Kaheksa ootamatut lugu"

Lugemise väljakutse teemaks nr 2 on raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks). Kui ma eelmisel aastal lugemise väljakutset lugema hakkasin, siis algul muigasin põlglikult selliste teemade peale, kus oli ette antud raamatu kaane värv või piirang pealkirja kohta. Alles lugedes sain aru sellite teemade võlust. Kui on põhjust raamatukogu kataloogis või raamatupoes otsida mingi kindla tunnusega raamatuid, siis avardub raamatuvalik ja võid sattuda selliste pärlite otsa, mida poleks muidu iial märganud.

Roald Dahl on minu jaoks varasemast muidugi tuttav. Tema "Matilda" on klassika. Ka mu tütar luges selle lõpuks läbi, kui see koolis kohustusliku kirjanduse hulka arvati. Enne seda ema soovitatud raamatut lugema ei soostunud. Pärast lugemist võttis raamatukogust kõik teised Dahli raamatud ka ja luges need ka läbi.

Minu jaoks oli Dahl täiskasvanute kirjanikuna varem tundmatu. Aga kui kaheksat sisaldavaid raamatupealkirju sirvides sattusin Roald Dahli raamatule "Kaheksa ootamatut lugu" (Draakon & Kuu, 144lk), siis oli valik kohe selge. Mul on varem väljakutseks raamatuid otsides samuti olnud - üks raamat torkab teiste hulgast silma ja hetkega on selge, et see on just SEE.

Raamatus on kaheksa erinevat lugu, mille hulgast on mul äärmiselt keeruline lemmikut valida. Üks oli parem kui teine. Mulle jättis kõige sügavama mulje "Hr Botibol", minu meelest oli see väga inspireeriv lugu. See jutustas mehest, kelle elus ei olnud ühtki põhjust elamiseks, ta lihtsalt läks kaasa kohustustega, mis talle perekonna poolt.  Ühel õhtul teeb ühe pisikese muutuse. Laseb korraks lahti oma kohustustest ja lihtsalt lõbutseb veidi aega. Kuidas muutub tema elu, kui ta avastab ühe tegevuse, mis erutab meeli ja pakub naudingut? Kõik, kellel vaja ellu muutuste tuuli tuua, võivad sealt inspiratsiooni saada.

Faber "Imelike uute asjade raamat"


Eelmise aasta lugemise väljakutses oli teema "Raamat, mille tegevus toimub kosmoses". Jõudsin selle teema lugemiseni aasta lõpus, kui suvise pausi tõttu oli lugeda jäänud rohkem kui plaanisin ja väljakutse teema albumis silma jäänud M. Faberi "Imelise uute asjade raamat" (Varrak, 564lk) käis üle jõu. Panin sellele silma peale, et sobitada 2018 väljakutsesse ja nüüd saigi see tehtud teema 51 (raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad) raames. Mulle nimelt meeldivad väga raamatud. Sageli meeldivad mulle ka imelikud asjad, eriti need, mis mu lapsed on välja mõelnud ja joonistanud. Samas uute asjade ja ületarbimise pooldaja ma tegelikult pole.

Raamat räägib üsna tavalisest abielupaarist - pastorist ja tema prouast hetkel kui pastor on suundumas üsna erilise koguduse juurde teisele planeedile Oaas ning jätmas Maale oma naise. Mida kogeb naine meie planeedil (finants-, sotsiaalsed- ja looduskatastroofid), saame lugeda tema kirjades tema mehele. Algul tundus see osa raamatust väheoluline, aga mida edasi seda rohkem esile tõusis ja ülejäänud sündmustega terviku moodustas. Mehe kogemusest võõral planeedil, võõra eluvormi õpetajana, saame lugeda tema enda kirjeldusena.

Raamatust lõviosa, vähemalt 400lk, ei juhtu eriti midagi põrutavat. Kirjeldatakse olmet. See on küll vägagi veider ja vahepeal veidi hirmutav, aga siiski olme. Suur seiklus - kosmosereis - muidugi on, aga kõik läheb ideaalselt plaanipäraselt. Vahepeal tundub, et isegi liiga igavaks kisub. Raamatu lõpupoole mõtlesin, et no olgu, loen ta ikka lõpuni, kui hakkas ka "juhtuma". Samas detailsed olmekirjeldused vähenesid lõpus päris kiirelt. Siis kui ma oleks just tahtnud detailselt aru saada, et kuidas ja mismoodi. Aga ilmselt ka autor ise ei teadnud, et kuidas ja mismoodi täpselt see asi seal kaugel planeedil toimuda võiks ning on jätnud päris palju lugejate fantaasia hooleks.


MATHURA "Jääminek"

Viimasel raamatukoguskäigul meenus mulle, et lugemise väljakutse jaanuarikuu teema - talve-,  külma- või lumeteemaline raamat, on mul ikka veel lugemata. Eeltöö oli tegemata, seega uurisin lihtsalt raamatukogu riiuleid ja leidsin MATHURA "Jäämineku" (Allikaäärne, 96lk). Lugemise väljakutse teema nr 32 - raamat ühesõnalise pealkirjaga - sobib see raamat ka, seega eesmärk lugeda kuu teemade raamatuid ning need sobitada suurde väljakutsesse - esimene katse õnnestus.

Raamat rääkis ühe vana mehe viimasest talvest looduskaunis kuid samas karmis kodutalus. Üksi. Lähim inimene kilomeetrite kaugusel. Vanadusest nõrgana. Samas õnnelikuna, et saab siiski olla kodus ja toimetada armasaks saanud asjade keskel. Jääminekuga koos lõppes raamat ja lõppes ka vana mehe elu. 

Raamat oli minu meelest hästi kirjutatud. Väikeseformaadiline ja õhuke - seega sai see läbi enne kui päev jõudis õhtusse ja enne kui jõudsin mõelda, kas peaks pooleli jätma või edasi lugema. Looduse kirjeldused olid võimsalt luulelised nagu luuletajast autorile sobiv. Olen varemgi märganud, et luuletajate kirjutatud proosa on sageli mu lemmik. Luulet lugeda mulle eriti ei meeldi, aga luuletajate kirjutatud proosa on varemgi hinge helisema pannud. Selle raamatu juures tekkis mõte, et peaks endale isikliku koopia ostma ja hingekosutust otsides mitmed kohad üle lugema.

Sotsiaalne aspekt oli raamatus ka - kui keeruline on siiski ühel vanadusest nõrgal inimesel teha igapäevatoimetused - tuua puid, kütta ahju, tuua keldrist kartuleid, keeta toitu, pesta nõud jne. Saunapäeva suurest väljakutsest ei julge mõeldagi või sellest, kui olmetrauma korrakski kimbutab...

Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"


Stephen Chbosky raamatu "Müürililleks olemise iseärasused" (Hea lugu, 240lk) panin mõttes oma selle aasta väljakutsesse juba varem. Siis kui lugemise väljakutse 2018 teemasid alles pakkuda sai ja keegi pakkus "raamat, mida on sulle soovitanud keegi, kes on sinust noorem". Mulle meenus kohe üks mu teismeline sõber (kes küll pole enam teismeline), kes rääkis sellest raamatust mulle 4-5a tagasi. Talle meeldisid nii raamat kui film väga, aga ma polnud siiani kumbagi näinud/lugenud.

Paraku see teema hääletuses valituks ei osutunud, aga see muidugi ei tähenda, et seda siiski lugeda ei tohiks - vaba maa! Film plaanisin ka vaadata, seepärast otsustasin selle kavalalt paigutada teema 33 alla - raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

Selleks, et  kõik oleks korrektne, vaatasin enne filmi. Tegelikult soovitaks teha vastupidi. Minuni ei jõudnud filmi vaadates mõte, mis raamatust jõudis. Ka ei saanud ma päriselt aru filmi lõppsündmuste loogikast. Alles raamatut lugedes klikkis paika.

Raamatut lugedes tundusid paljud stseenid palju räigemad, filmis tundus mulle suur osa lihtsalt laste katsetused ja niisama lõbutsemine. Raamatust sain aru probleemide sügavusest ja minuni jõudis hoopis teine rõhuasetus kui filmis. Kuigi filmistsenaariumi on kirjutanud ja režissööritöö teinud raamatu autor Stephen Chbosky ise, olid raamat ja film ikka väga erinevate nurkade alt minu jaoks.

Raamatu algus oli minu jaoks üsna piinarikas. Selline mulje oli (võibolla autori poolt teadlikult), nagu oleks selle kirjutanud u 12-aastane laps. Aga pingutasin edasi ja kas harjusin ära või läks paremaks. Lõpliku tausta avas alles raamatu viimane peatükk, kuigi mina seda sündmust juba filmist teadsin. Filmis sai selle sündmuse kohta vihjeid juba palju varem.

Soovitaks kõigil, kes soovivad raamatut ja filmi mõlemat nautida, alustada raamatu lugemisest. Film sobib minu meelest väga hästi visuaalina raamatut illustreerima, aga vastupidi pigem rikub elamuse. Mul on siiski hea meel, et lugesin.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...