Atwood "Testamendid"

Lugemise väljakutse grupi Saatusesepa väljakutse novembriteema oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud. Teemaks oli "Mis riigist oli Sinu oktoobrikuu raamatu autor? Novembrikuu raamatu autor elab selle riigi naaberriigis, ning on saanud aastatel 2019-2020 mõne kirjanduspreemia."

Minu oktoobrikuu raamat rääkis küll Austraaliast, aga kirja oli selle pannud puhas ameeriklane. Seega .. valikusse jäid minu jaoks esmajärjekorras Kanada ja Mehhiko kirjanikud, kuigi Kuuba, Bahaama, Venemaa ja terve hulk väiksemaid riike omab USA mingi osakesega merepiiri.

Keskendusin peamiselt Kanadale, sest ... kuhugi ju peab. Pealegi tundus mulle põnev, sest Kanada autoreid pole ma varem teadlikult otsinud/lugenud. Otsisin sõber google abil, kas mõni kirjanduspreemia on sinnakanti läinud. Leidsin 2013a Nobeli saanud Alice Munro, kes intrigeeris, aga kahjuks ... ei leidnud, et oleks viimastel aastatel midagi võitnud. Siis võtsin oma raamatukoguhoidja soovitusel ette teispidise otsingu. Vaatasin raamatukogu kataloogis Kanada märksõnaga autorite kohta, kas nad on midagi võitnud.

Ja siis jäigi silma, et "Margaret Atwood has won the 2020 Dayton Literary Peace Prize's lifetime achievement award" ja lisaks said Testamendid Bookeri preemia. Ja mina teadvustasin endale esimest korda, et tegemist on Kanada kirjanikuga. Uhh, nii pikalt pole mul raamatu otsingud ammu veninud.

Margaret Atwoodi "Testamendid" (Varrak, 464lk) oli mul muidugi plaanis niikuinii läbi lugeda, aga nüüd siis selle ettevõtmiseks veel üks põhjus.

Raamat polnud otsene jätk Teenijanna loole, sest lugu läks edasi nii 15a pärast seda kui teenijanna eelmise raamatu lõppedes seiklemise jättis ja Gileadi võimude jaoks kaardilt kadus. Neile, kes seriaali vaadanud või selle sisuga end kuidagi kursis hoidnud, on mõned vahepealsed sündmused juba tuttavad. Aga ka seriaali sündmustest (ma küll täpselt ei tea, kuhu see jõudnud on) on kindlasti üle 10a möödas.

Lugu jutustavad 3 inimest, õigemini tundub, et tegemist on 2 inimese - 369A (kelles tundsin kiirelt ära Teenijanna loo peategelase vanema tütre) ja 369B (kes ei saanud algusest peale olla keegi teine, kui Teenijanna loo peategelase noorem tütar) ülekuulamisel antud tunnistuse ning 3. inimese Ardua Halli autograafi (kes selgelt on tädi Lydia) salapäevikuga.

Kui ma siiani olin pisikestest põigetest Gileadi laste maailma, arvanud, et lastel polnudki väga viga seal üles kasvada, siis juba raamatu esimestel lehekülgedel avaneb päris trööstitu pilt. Lapsed olid ju suures osas oma lihastelt vanematel ära võetud ning elasid peredes, kus nende eest hoolitsesid teenijad (martad). Kas "emaks" sattunud isik lapsest hoolis või ei, oli paras loterii. Koolis pidi käima, aga seal õpetati vaid joonistamist, käsitööd ja mingit osa piibliloost, mis oli mugandatud tulevaste komandöriabikaasadele sobivasse vormi. Agnese (kes teadis end vaid selle nime all) elu kippus minema sellesse voolu, kuhu tolleaegse heast perest pärit lapse elu tavapäraselt. Saanud 13-14a vanaks ning pärast puberteedi algust püüdis tema perekond ta kiirelt "sobivale" mehele panna. Sobivaks osutus paraku loomulikult eakas kindral, kelle eelmine naine oli sobivalt raske haiguse tagajärjel surnud. Selle tegelase jutustuses avaneb trööstitu pilt ka lugupeetud kõrgklassi naiste (oma meeste kaunistusena päev läbi tikkides ja aiatööd tehes elavat ning lapsest unistavate naiste) ning tädide (pidevalt hierarhiaredelil oma koha eest võideldes ning pereelust loobuvate naiste) elust. Kuigi mõni tiitel oli ihaldatum kui teine, ei saanud ükski naine Gileadis vabalt hingata.

Samal ajal elas Kanadas Agnese noorem õde nime all Daisy. Seal oli üldiselt tüüpiline kõrgeltarenenud demokraatlik riik, kuigi Mayday organisatsioon, kes varem oli seal riigilt toetust saanud, elas nüüd põranda all. Põgenikega tegelemiseks oli küll teine organisatsioon, aga tundus, et heade suhete eesmärgil Gileadiga, oli põgenike abistamise võimalused kokku tõmmatud. Aga Daisyt see isiklikult väga ei puudutanud. Teda puudutasid küll Pärlitüdrukud - Gileadi "missionärid", kes meelitasid tüdrukuid riigipiiri ületama ja smuugeldasid neid Gileadi. Seda peamiselt selleks, et neid kasutada oma "paljunemisprogrammis" - paremal juhul tehes nad kellegi abikaasaks, halvemal juhul teenijannaks. Mõnel juhul said neist neidudest ka tädid, aga selleks oli vajadust vist vähem.

Minu jaoks jäi veidi segaseks see mõttekäik, mis toimus inimeste peades, kui Daisy (kes osutus väikeseks Nicoleks, Gileadist beebina põgenema aidatud tüdrukuks, kelle otsimine ja tagasi toomine oli Gileadi rahvusvaheliste suhete alustala) saadeti Gileadi salaja mingeid dokumente viima ja infot tooma. Tol hetkel ei tundnud keegi Gileadis seda tüdrukut nägupidi, sest ta oli beebist saadi varjul olnud. Ja tema ema, kes tema väljatoomisega oli kõigega riskinud, poleks sellega iial nõus olnud. Aga .. just nii see siiski läks. 

Tagasitee sai ette võetud koos õega. Ja nagu ma tegelikult juba esimese raamatu lõpupoole arvama hakkasin - vastupanuliikumis peamine mootor - tädi Lydia - oli selle kõige korraldamise taga.

Õnnelikke lõppe on igasuguseid. Selle raamat õnneliku lõpu tee on küll palistatud laipadega, aga päris viimasel leheküljel on näha, mida võib õnneks nimetada. Kui inimesel on võimalik elada vabalt hingates ning näha oma laste ja lastelaste sündimist ning kasvamist, siis see ongi juba väga suur asi.


Valtonen "Ära hõiska enne õhtut", "Noore naisõpetaja abiventiil" ja "Asenaine"

 Teismelisena lugesin ühel suvel läbi kõik Valtoneni raamatud, mis tookordse kodulinna raamatukogu kataloogis leidusid. Algul leidsin need kenade tütarlaste piltide järgi raamatukaantel, hulk raamatud olid värskelt välja antud ja äsja tagastatud raamatute hulgast leidsin neid päris mitu. Kui mitu olid meeldinud, siis uurisin, kes on autor ja lugesin teadlikult ka järgmised läbi.

 Sel suvel lugesin uuesti "Tänapäeva tütarlast" ja üllatusin sellest vaatest, mis ma sellele raamatule sain. Otsustasin, et lehtsen üle ka mu vanad romantilised lemmikud. Võtsin kolm esimesena kättejuhtunud raamatut Tartu linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnast, sest kataloogi lehitsedes märkasin, et Valtoneni on eesti keeles välja antud juba kolmekülmnendatel ja mul oli huvi näha, millised need raamatud olid. Ja ma ei pidanud pettuma. Need 1929-1938 välja antud raamatud olid väga mõnusad käes hoida ja ka käekotti pista. Olen sama märganud ka varem sealt osakonnast laenutades, vanasti olid väga käepärased raamatud, mõnusad käekotti pisata ja bussis või pargipingil lugeda.

Sisust ka. Nagu enamus Valtoneni romantilisi romaane, olid raamatute peategelased iseseisvad noored naised. Mõnel oli olemas perekonna tugi ja veidi finantskindlust selja taga, mõnel mitte. Mõnel on kontori- või õpetajatöö, aga mõnel pole selleks vajalikku kooliharidust. Kõigil on siiski silmarõõm, kellega soovitakse mingist esinevast takistusest hoolimata naituda. Sellised armsad tuhkatriinujutud nad on.

"Ära hõiska enne õhtut" rääkis noorest naisest, kes end hoolimata vaesest perest üles töötab ja endale tasuva kontoritöö leiab ning samast kontorist ka silmarõõmu. Paraku abiellub mees teisega ja vapper tüdruk peab igapäevaselt nägema meest ja tema naist. Naine sureb ja ... mees abiellub järgmise naisega - olukord on veel hullem, sest uus naine ei salli meie kangelannat ja levitab tema kohta jutte. Paraku see uus lehtsaba lahkub oma abikaasast uue peiu rüppe. Armunud viib kokku hirmus õnnetus, kuid enne kui nad saavad oma õnne maitsta, selgub ka hirmus saladus minevikust, mis turteltuvikesed jälle lahku viib. 

Mis oli raamatus sellist, mis jättis teismelise tüdrukuna lugedes teise mulje kui nüüd? Olles ise ema, lõhkes mu süda, kui suri mehe esimene abikaasa. Ja jättis maha 2 pisikest, vaevu aastaseks saanud last. Vaene naine, kes suri üksi hooldekodus, nägemata oma lapsi, meest, vanemaid või sõpru. Samuti see mees - viletsa iseloomuga ja hoolimatu oma naise ning veelgi enam laste(!) suhtes. Selline ei kõlba kassi saba alla ka, ammugi veel tütralapse romantiliste õhkamiste sihtmärgiks.

"Asenaine" rääkis tüdrukust, kes oli noorim kuuest õest ning abiellus mehega, kes oli kurameerinud kõigi ta õdedega, mõnega olnud kihlatudki! Abiellus algul selleks, et kätte maksta ja mehe elu põrguks teha, siis aga hakkas oma mehest hoolima ja ... õnnelik lõpp.

Silma jäi siin raamatus, et noorel peategelanna noor silmarõõm koolist, kellega ta lootis paariaastase abielu järel uuesti kokku saada, oli tegelikult ju üsna veider noormees. Tundus, et tal oli tüdrukuid jalaga segada ning meie kangelanna vastu huvi leige, aga välja ta seda küll ei öelnud. Veider, et nii terane tüdruk sellist kehkenpüksiga  üldse tegemist tegi. Sama veider kui see, et abielluda mehega, keda oled näinud kurameerimas oma viie(!) õega. Tundub, et Valtoneni arusaama tolla aja meestest oli üsna ilustamata. Naised on terased, vaprad ja tugevad, mehed nõrgad, moraalitud...

"Abiventiilis" on juttu noorest naisest, kes pooltahtmata õpetajaks õppinud ja hakanud, et kodust pääseda ning parajasti oma esimesele tööaastale vastu astub. Tema silmarõõm pole tema viimasest kirjast hoolimata teda külastanud ega talle ka kirjutanud ning seega on tema süda murtud. Külas, kus ta kooli tööle asub on noor arst, kellele kogu küla neiud silma heidavad, kuid (ilmselt oma külmusega ja naljapärast flirdiga) võidab hoopis õpetaja tema südame. Arst paraku ei süüda neiu südamest peletada armastust pettumuse valmistanud peiu vastu ja saab lõpuks neiule hoopis kosjasobitajaks. Paraku võtab kogu asjade areng aega terve õppeaasta, sügisest kevadeni. Aga sellele järgneb kaunis kihlus ja igavesti õnnelik elu.

 See raamat oli üks esimesi, mis ma Valtonenilt lugesin, sest sain selle kingiks kooli mingi võistluse võitmise või hea õppeedukuse eest. Poleks olnud mu enda esimene valik kooli poolt tehtud kingiks, aga ju ta siis eelarvesse mahtus (90ndatel polnud see ilmselt suur) ja raamatupoes kätte sattus. Selle lugemise järel hakkasin raamatukogus ka Valtoneni järgi ringi vaatama.

Arvan, et võtan Valtoneni vanematest väljaantud raamatutest mõne kunagi jälle kätte. Mõnus kerge lugemine ja meenutamine.


Eisen "Imesõrmus" 11x11

 Rahvajutu väljakutse oktoobrikuine raamat oli "Imesõrmus", Johann Eiseni trükistest valitud rahvajutud  ("Tiritamm", 281lk).

Kuigi nüüd juba tundub, et kõik loetavad rahvajutud on tuttavad, siis selles raamatus siiski leidus mitmeid kohti, kus midagi õppida.

Alustuseks said selgeks erinevad linnud - lehmalüpsja (väike-lehelind), mehik (meelikas, õõnetuvi), kiivit e kiivitaja, kivitikk e kivitäks, vihmakull e hiireviu, laste jaoks oli uus isegi see, et kalkunit kuluks kutsutakse.

Mina polnud lugenud ka neid jutte, kus sama käega, mis millegi peitunud, peab asja ka üle otsima. Ja vaesed pärijad peavad surnu käega tuhas roobitsema. 

Seitsme venna vereks teadsin sobivat samas puus kasvanud seitsme kirsimarja või samas põõsas kasvanud sõstra mahla. Aga seekord pidid siiski 7 kuketibu oma elu jätma, et varandus kätte leida. 

Seene kulda olen kord juba oma elus leidnud. Küll mitte päris sellist nagu jutus, aga geopeitusemängus siiski. 

Aga selle raamatu naelaks osutusid Kaval-Antsu ja vanapagana lood. Ühe õhtuga me neid loetud ei saanud. Järgmisel hommikul oli tükk tegu kooli minemisega - pidin hommikusöögi ja riietumise kõrvale lood ette lugema, sest põnevus ei lasknud neid õhtuni oodata. Niimoodi naernud, nagu nende juttude peale, ei ole mu lapsed vist mitte kunagi ühegi raamatu peale. 

Seega  - kuigi aasta otsa juba on rahvajutte loetud, siis ikka veel leiab uut ja huvitavat. Ootame põnevusega viimast raamatut ja rühime koos ikka aasta lõpu poole.



Heriott "Suured loomad, väiksed loomad"

 James Heriotti "Suured loomad, väiksed loomad" (Eesti Raamat, 472lk) lugemine sai alguse Ruhnus augustikuus. Otsisin kohalikust raamatukogust raamatut, mida lastele ette lugeda. Ja see jäi mulle esimeseks pihku. 

Tundus, et see oli väga hea valik, sest meeldis kõigile lastele. Isegi teismeline kuulas huviga, kui teisele ette loeti ja kaebles, et ta ei saa oma raamatut lugeda. Ruhnus saime kahe nädalaga läbi 348lk ja 49 peatükki. Seega polnud muud teha kui raamat mandril uuesti laenutada. Miskipärast tuli mitmeid kordi midagi muud vahele, näiteks rahvajutu väljakutse raamatud, aga tasapisi sai raamat oktoobrikuus siiski läbi :)

Ma kahtlustan, et seda raamatut ma Heriottist ise polnudki lugenud, loomajuttude järgi ma vahet teha ei oska, sest olen päris paljusid tema raamatuid siiski lugenud, aga . Mu vanematekodus on mitmeid Heriotti raamatuid, kuid sellest raamatust loetud Jamesi ja Heleni tutvumise lugu ei tulnud mulle üldse tuttav ette. Nii hea meel, et selle lõpuks ära lugesin. Mäletan lugusid noore loomaarsti tööga alustamise päevist ja siis lugusid Heleniga abielu alguspäevist ja laste sünnist, aga ei meenu, et oleksin lugenud kurameerimise ja pulmade kohta.

Kokkuvõttes tore raamat, 4 Heriotti fänni tekkis maailma juurde ja tütar juba luges mingit järgmist sama autori teost.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...