Wolf "Rock'n' roll ja ridamaja"

Järjekordne raamat, mis oli mul lugemise soovinimekirjas Klaus - Peter Wolf "Rock'n' roll ja ridamaja" ("Eesti raamat", 320lk). Tegelikult ma teadsin, et olen seda raamatut kunagi juba lugenud. Aga sellest ajast on möödas päris palju aega, raamatu sisu mäletasin väga vähe ning lugesin siis, kui mul endal veel ühtki last polnud. Soovitan lugeda seda raamatut kõigil, kellel väikesed lapsed - äratundmisrõõm on lihtsalt nii suur.

Raamatus saab noor, vastabiellunud ja ühiskorterisse kolinud abieluelupaar teada, et oodata on perelisa. Algul on kogu ühiskorteritäis rahvast rõõmus ja valmis oma elustiili muutusi tegema, et beebit oma ellu mahutada. Aga pärast päevakest proovimist, milline on elu beebiga, hakkab abielupaar endale oma korterit otsima. Raamat räägib elus beebi ja väikelapsega, lapsekasvatuse jagamisest mehe ja naise vahel, kirjanikutööst, rahakitsikusest ja valikutest. Aga peamiselt siiski sellest, milline on elu koos väikese lapse/väikeste lastega. Kui ma esimest korda raamatut lastetu tudengina lugesin, siis arvasin, et tegemist on hea naljaga, no ja eks mõnedes kohtades on vinti ilmselt ka üle keeratud, et naljakam oleks. Aga äratundmisrõõmu on raamatus siiski küllaga.

Mõned tsitaadid imetamise kohta ka.

"Järsku hakkas Barbara pragama: "Milliste nõksude ja mis jutuga püüdsid nad mind haiglas rinnaga toitmisest võõrutada! Pudelipiim on ju tänapäeval palju toitvam. Rinnapiimast ei saa õieti kõhtu täis. Rinnapiim on mürgitatud. Kui te õhtul pitsi viina võtate, siis on hommikul teie laps purjus. Teie piim on liiga kollane, see ei saa olla tervislik. Kas te tahate endale rippuvaid rindu? Ei taha - kas te olete näinud rinnapõletikku! Ja kui te lähete lapsega seltskonda? Alati pole võimalik vaiksesse nurka minna, kas tahate kõigi ees...
Aga üks on kindlamast kindlam: minu piim ei lähe külmaks. Seda meile keegi muidugi ei öelnud."

"Ma arvan, et lastetoidu tootjad annavad arstidele altkäemaksu või saab haigla rahalist toetust. Kuidas muidu oleks võimalik selgitada, et noori emasid püütakse sundida rinnaga toitmises loobuma."

Ma ei kirjuta välja tsitaate selle kohta, kuidas asju pakkida beebiga väljasõidu tegemiseks; kuidas Klaus-Peter üritas lapsega tegeleda ja samal ajal endale teed teha; kuidas teda isana koheldi, kui ta üksinda lapsege liikus; kuidas kõhukotis last kandes kuulis ta kritiseerivaid kommentaare, et kahjustab ühel või teisel moel last. Päris ägedad kirjeldused selle kohta, kuidas ühiskond sõnades väärtustab lapsi, aga tegudes ... miks on kauplustes maiustused väikelastele kättesaadavad kõrguses, miks ametiasutustes pole mõeldud sellele, et lapsevanemal võib olla tarvis sinna koos lapsega pöörduda jne. Muid tsitaate ma välja kirjutama ei hakka, kui valitud rinnaga toitmise omad. Sest muidu toksiksin pool raamat ümber.

James "Fifty Shades ..."

Selleks, et aru saada, milles on asi, lugesin ka kurikuulsad varjundid läbi. Pean silmas siis E. L. (Erika Leonard) Jamesi "Fifty Shades of Grey" (Penguin, 560lk), "Fifty Shades Darker" (Penguin, 560lk) ja "Fifty Shades Freed" (Penguin, 576lk). Plaanisin seda raamatut tegelikult eelmise aasta mitme väljakutse teema alla, aga eelmisel aastal jäi lugemata. Alustasin küll, aga lõpetasin alles jaanuaris. Kokkuvõtte kirjutamist olen kaua edasi lükanud, muud raamatud on pidevalt peale tulnud.

Raamatut ma eestikeelsena ette võtta ei julgenud. Olin nii mitmelt sõbralt tuttavalt kuulnud, et keeleliselt väga halb. Ei teagi, kas tõlke viga või juba originaal selline ... kahtlane ..., aga tundub, et originaali viga juba. Ma küll pole inglise keeles nii tundlik lugeja, et aru saaksin, aga osad konstruktsioonid tundusid mulle veidrad. Samas üllatavalt keerukas keelekasutus, vahepeal pidin sõnaraamatust sõnu järele vaatama, kui tahtsin täpselt aru saada. Harva tuleb seda ette.

Raamatu sisust... Kui jätta välja seksistseenid (mida oli palju ning mis olid pikad ja detailsed), siis tegelikult mulle sisu isegi meeldis. Inimesed. Nende hingehaavad. Inimesed koos. Inimeste püüd üksteisega sobituda ja samas oma hingehaavadega tegeleda. Elu.

Seksistseenid. Esimeses raamatus ma sain täitsa neist aru. Need sobitusid päris hästi muu tegevusega. Kuigi ma lugesin neid suht üle rea, sest kippusid minu jaoks liiga pikaks, tahtsin teada, mis peamises tegevusliinis edasi saab. Teises osas kippus minu jaoks loogika veidi kaduma. Oli selline tunne, et autor on välja mõelnud - nii palju tegevust ja nii palju seksi, isegi kui see raamatu terviklikkusele alati kasuks ei tulnud. Kolmanda osa teises pooles tundus mulle, et seksistseene enam nii palju vägisi pliiatsist välja ei imetud ja sai jälle lugu parem.

Kokkuvõttes saan ma muidugi aru, miks see raamat on saanud nii tuntuks. Väga aus teemakäsitlus ja väga kirevad stseenid voodis ja igal pool mujal. Väga erinev kõigest, mida olen lugenud. Samas. Sain raamatute lugemise järel teada, et pr James on teemat edasi arendanud ja raamatuid juurde kirjutanud lisaks neile kolmele. Hetkel rohkem küll ei viitsi neid lugeda. Tõesti ei jaksa. Ei näe ette ka, et kunagi veel sooviks. Nii need mind siiski ei köitnud.

Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Kui ma Stig Claessoni raamatupealkirja "Sina maga, mina pesen nõud" (SA Kultuurileht, Loomingu raamatukogu, 139lk) esimest korda nägin, siis mulle tundus see kui kõige romantilisem romaan, mida ma oskan endale ette kujutada - hoolitsus üksteise eest. Kujutlesin, et seda ütleb noor mees oma rasedale naisele või väikeste laste emale. Selgus, et mu kujutlus oli ses mõttes õige, et see fraas tähendas vaikset igapäevast hoolitsust oma partneri suhtes. Küll aga oli mu ettekujutus tegelastest u 30-40a mööda - tegemist oli küpses eas naise ja mehega, kes olid mõlemad oma esimese ja väga armastatud partneri kaotanud ning selle järel teineteist leidnud.

Kas nende suhe oli tõsine? Tundus, et lõppkokkuvõttes oli, kuigi see selgus alles suhte lõpus. Kas see pani unustama oma esimese elu esimese abikaasaga? Pigem mitte. Aga mõlemale pakkus see suhe lähedust, seltsi ja kiindumus kasvas ajaga. Lapsed harjusid. Lapselapsed kutsusid vanaema uut meest vanaisaks. Teise poole lapsed aitasid, kui vaja autoga kuhugi sõita. See, kui tõsine see suhe südames ja hinges oli, selgus alles siis, kui see lõppes. Ja mees, kes oli kaotanud oma abikaasa ja ka oma eluõhtu partneri, reageeris mõlemal juhul sarnaselt. 

Raamat läks minu jaoks nutika raamatukoguhoidja 2019 veebruari väljakutse teema alla "Ma ei tea mis raamat see oli, aga selles oli juttu vanadest inimestest. Nagu minu vanaema ja vanaisa. Pensionäridest, noh. Ei, midagi muuda ma sellest raamatust ei mäleta." Kui endale siia teemasse raamatut otsisin, siis leidsin selle ootamatust kohast. Nimelt raamatukogust koju toodud raamatute hulgast - see oli mul lugemise soovinimekirjas ja juhtumisi oli ta jaanuari viimastel päevadel raamatukogust võtnud. Alles siis, kui veebruari algul lugema hakkasin, märkasin, et sobib teemasse :) Vahel leiab pime kana ka tera.

Tõsisel teemal kirjutatud raamat oli kirjutatud kerguse ja elurõõmuga. Stiili ja huumori poolest meeldis see raamat mulle väga. Isegi väga tõsiseid kohti lugedes jäi toon pigem kergeks ja meeleolu oli pigem "pole hullu" kui "appi-mis-nüüd-saab". Ka pärast vähidiagnoosi saamist läheb elu edasi. Tehakse nalja, juuakse kohvi ja õlut ja võibolla isegi šampust. Kuni nõude pesemine jääb igavesti ainult ühe osapoole õlgadele.


Bohjalian "Ämmaemandad"

Kui veebruar oli juba tasapisi alanud, st 2019 lugemisaasta algusest juba terve kuu möödas, siis seadsin lõpuks sammud raamatukogu poole, et enda korralikult sorteeritud lugemissoovide nimekirjast esimesed raamatud koju tuua. Raamatukogus jäin siiski riiuleid liiga pikalt silmitsema ning minuga tuli kaasa ka Chris Bohjaliani raamat "Ämmaemandad" (Ersen, 352lk).

Raamatu lugesin samal veebruari esimesel nädalavahetusel läbi. Endale tundus, et ühe hingetõmbega, nii köitis mind see lugu. Kuigi ... raamatu algul tegelikult tundus mulle, et raamatu lõpp sai ära räägitud...

Raamatu sisust ka. Jutt oli sünnitamisest USAst 1980ndatel aastatel. Nö sünnitamise pärand oli see, et tegutsesid iseseisvad sünnituse ämmaemandad, kes jälgisid rasedust ja võtsid vastu sünnitusi naiste kodus. Samuti oli neil mitteametlik treeningprogramm - kui keegi soovis ämmaemandaks hakata, siis töötas ta mõnda aega koos kogenud ämmaemandaga ning õppis selle juures välja ja avas oma praksise. Samal ajal oli ämmaemandaks võimalik õppida ka koolides, aga seal õppinud ämmaemandad töötasid haiglates arstide käe all ning miskipärast vastandati neid kodus töötavate naistega.

Ja siis juhtus, et ühel kodussünnitusel läksid asjad väga valesti ja üks naine suri. Keegi ei teadnud, kas sündmuste käik oli: naine suri sünnitusel, ämmaemand tegi keisrilõike ja päästis lapse või naine sattus sünnitusel raskesse seisu, oli minestanud/koomas ja peaaegu surnud, ämmaemand pidas teda surnuks, tegi keisrilõike, päästis sellega lapse ning surmas naise. Kohus väitis üht, ämmaemand teist. Tõde tegelikult polnud võimalik välja selgitada.

Raamat räägib detailselt ämmaemanda töötast ja kohtuprotsessist. Ja kohtuprotsessi mõjudest kodussünnituse ämmaemandate nö välja juurimiseks Ameerikast. Sellest, kuidas mõjus üks kohtuprotsess ühele perele, ühele lapsele, tervele piirkonna ämmaemandate kogukonnale ja kodussünnitusele. Kodus sünnituse ajalool mõttes - väga huvitav. Ühe lapse üle-elamiste mõttes kohtuprotsessi ajal - kohutav.

Künnapas "Helisevad ööd saarel"


Lugemise väljakutse grupis loositi detsembris lähenevate jõulude ootuses välja päris mitu raamatut. Ma osalesin enamuses loosimistes, mida enne lõpptähtaega grupis postitusi sirvides märkasin. Romantiline kirjandus on mulle alati meeldinud, kuigi need romantilised raamatud, mis meeldisid nooremana, on natuke teistsuguse romantika vastu välja vahetunud. Seega osalesin ka romantilise romaani loosis ja seekord võitsin! Varsti saabus mulle postiga Heli Künnapase raamat "Helisevad ööd saarel", mis on kaheksas raamat sarjast "Mõni õhtu romantikat" (Heli Kirjastus, 124lk).

Vaadates kui õhuke see raamat on, tundus, et minu jaoks saab seal olema küll täpselt üks õhtu romantikat ja selles oli mul õigus. Aga muidugi pole kõik inimesed nii kiired lugejad. Raamat oli sisu poolest armukolmnurk - üks naine, kaks meest. Mehed teineteise vastandid, üks sisukam ja haritum, teine lihtsakoelisem ja maisemate huvidega ja ... veidi agressiivne. Muidugi oli algusest peale selge, et selline raamat saab lõppeda ainult ühel viisil, aga tähtis pole ju ainult lõpp-punkt, ikka teekond ka.

Raamatu väärtus seisnes minu jaoks selles, et põimis endasse üsna hästi tänapäevaseid väärtushinnanguid ja sotsiaalseid probleeme. Aga minu maitsele jäi kogu jutt kuidagi must-valgeks: hea mees vs halb mees, romantiline maaelu vs linna kõledus, tubli üksikema vs joodikutest lapsevanemad jne. Üsna lihtsakoeliselt kirjutatud, enda fantaasiale jäi vähe ruumi. Aga lugesin seda ühel ööl, kui ma haigena und ei saanud ning selleks oli see üsna paras. Midagi väga keerulist ja filosoofilist poleks mu väsinud aju tol hetkel kinni võtnud.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...