Hanff "Bloomsbury Streeti hertsoginna"

Helene Hanffi "Bloomsbury Streeti hertsoginna" (Rahva Raamat, 206lk) jäi mulle raamatukogus riiulit uurides lihtsalt pihku. Raamatu tagakaanelt lugesin küll kodus, et parem oleks enne lugeda läbi raamatu esimene osa, aga ma ei hoolinud sellest ja alustasin siiski teisest osast.

Raamat räägin Helenest, kes on just välja andnud selle esimese osa (mis tundub rääkivat Londonis asuvast raamatupoest) ja sõitunud Ameerikast Londonisse raamatut tutvustavale tuurile, intervjuusid andma jne. Helene soovib Londonisse jääda nii kauaks kui vähegi võimalik, st rahakott vastu peab. Raamat ongi tema Londonis viibimise päevik.

Lõpp oli minu jaoks ootamatu :) Sest see polnud tegelikult üldse ootamatu. St mingit püänti polnud. Reis lõppes. Raamat lõppes. Keegi ei tormanud lennujaama järgi ega vandunud igavest armastust vms. Samas tekitas raamat tunde, et tahaks Londonisse või mõnda muusse suurlinna (loe Rooma) kolama.

Eisen "Esivanemate varandus" 11x11

11x11 rahvajutu väljakutses on juulikuu raamatuks Matthias Johann Eisen "Esivanemate varandus". Esimest korda selles väljakutses loen raamatut ainult endale ja mitte lastele ette. Lastele lugesin vaid mõned lood. Peamiselt sellepärast, et esimest korda selle väljakutse raames ei meeldi need lood mulle eriti. Ei tea, kas tegemist väsimusega, et lihtsalt ei jaksa enam rahvajuttudele pühenduda. Või siis kohapärimus ei ole minu jaoks. Aga selle raamatu sõnum ei kõneta mind eriti.

Mida olen saanud teada:
- järved üldiselt seisavad oma kohtadel, sest on tulnud mõnest teisest asupaigast
- enamasti on järved tulnud seetõttu, et neid on solvatud kas prahi loopimise või pissiste-kakaste mähkmete vm räpaste lapseriiete järves pesemisega
- vahel tekivad järved ka sellest, kui mõisas abiellub vend oma õega, pulmaööl vajub siis mõis maa alla ja sinna kohta tekib järv
- kivihunnikud on tekkinud üldjuhul seetõttu, et vanapagan on kive põlles tassinud, aga põllepaelad rebenenud
- kiriku ehitamisel vanapagan enamasti kipub müüri öösel lammutama, aitab võtmehoidja kirikumüüri müürimine, siis vanapagan enam lammutamas ei käi. Ma arvan, et nagu ka mul, läheb temalgi inimeste julma käitumise tõttu süda pahaks ja ta ei suuda sinnakanti enam tulla
- vahel aitab vanapagana kirikulammutamise vastu ka kiriku ehituse juurde püstitatud rist, aga kindlam on ikkagi inimohver sinna kummitama panna
- päris paljude mägede sees on sinna erineval põhjusel vajunud linnad, mis u 100a tagant vahepeal üles tõusevad ja siis jälle mäe sisse vajuvad. Neist saab tavaliselt ka soodsalt oste sooritada, kui õigel hetkel kohal satud olema
- allikate puhastamine on omaette peen kunst, seda peavad tegema 3 sama nimega lesknaist, pühapäevase jumalateenistuse ajal, et sünniks häid asju.

Innocenti "Viimne võimalus"

J. Patrick Lewis, Roberto Innocenti "Viimne võimalus" (Egemont Estonia, 48lk) on raamat kujutlusvõimest. Veidi segased juhtumused üsna tuttavana kõlavate tegelastega pole minu jaoks raamatu peamine väärtus. Eelkõige on raamatu väärtuseks kaunid illustratsioonid. Aga kindlasti ka see, kuidas raamatu alguses kirjaniku kadunud kujutlusvõime tasapisi välja ilmub.

Otsisin raamatut lugemise väljakutse grupi saatusesepa väljakutsesse ja seda soovitas mulle üks sõber. Kahjuks oskas ta raamatut vaid kirjeldada, pealkiri ega autor ei meenunud. Kui olin väljakutsesse juba teise raamatu võtnud, siis sain ka selle raamatu pealkirja teada ja muidugi ei saanud seda lugemata jätta.

Puhkan "Antennimaja inimesed"

Lugemise väljakutse grupi saatusesepa väljakutse juulikuus: Loe üks raamat, kus on rohkem pilte kui teksti ja mille autor elab samal mandril kui selle raamatu autor, mida lugesid juunikuus - (ei ole lasteraamat).

Pidin valima siia raamatu Euraasias asuva riigi kirjanikult ja see oli päris raske töö. Sain siiski ühelt sõbralt vihje, mis kõlas paljutõotavalt, aga oli paraku nutika raamatukoguhoidja stiilis ja raamatut mul tuvastada ei õnnestunud. Seega valisin Mark Antonius Puhkani graafilise novelli "Antennimaja inimesed" (Tallinna Raamatutrükikoda, 32lk).

Raamat on koomiksivormis ulmekas betoonkõrbes elavatest inimestest, kellel on elus peamiseks eesmärgiks koguda asju ja varandust. Samas lähedal kõrges tornmajas on aga imelikud inimesed, kellel tunduvad olevat teistsugused eesmärgid. Mis saab, kui need maailmad põrkuvad, ongi raamatusse joonistatud/kirjutatud.

Päris hea ja mõtlemapanev raamat, illustratsioonid täpselt sellises stiilis nagu jutt. Siiski - mulle ikkagi ei meeldinud. Liiga sünge, liiga kivine, liiga kole. St joonistatud oli ju väga osavalt, aga see kolestiil ei meeldinud mulle. Raamatu lõpp oli üle ootuste positiivne ja helge. Raamat oleks pooleli jäänud, kui oleks vähegi pikem olnud, sest pole üldse minu stiil. Aga mul on hea meel, et selle lõpu ka siiski ära lugesin. Nii positiivne ja lootustandev.

Selznick "Hugo Cabret' leiutis"

Brian Selznicki raamatu "Hugo Cabriet' leiutis" (Skymarket, 533 lk) kinkis mu tütrele muusikaõpetaja mitu aastat tagasi jõuludeks. Talle meeldis see väga ja sai läbi loetud vist juba esimese päevaga. Ma olin pikalt mõelnud seda ka uurida, aga polnud siiani ette võtnud. Nüüd vaatasin sinna sisse lugemise väljakutse saatusesepa väljakutse raames. Aga see raamat mulle väljakutsesse ei sobinud, sest autor polnud õigelt maalt (ja algul ei pööranud sellele tähelepanu), läbi lugesin ta siiski.

Raamat räägib orvuks jäänud (võib isegi öelda kaks korda orvuks jäänud) poisist, kes elab raudteejaamas ning hoiab töös jaama kellasid. Töö on ta üle võtnud oma onult, kelle õpipoiss ta oli enne, kui onu teadmata kadunuks jäi. Lisaks töötab poiss automationi (ehk robotinimese) kallal, kellega alustas tööd tema isa.

Kuna poiss ei saa oma töö eest palka ning hoiab endal elu sees raudteejaamast toidu  (ja robotiehitamise osade) varastamisega, siis satub ta pahandustesse. Sellegipoolest lõpeb kõik hästi - automaat saab valmis, mitmed saladused lahendatud ja uued sõbrad leitud.

Raamatu jutt on päris tore, aga parim osa raamatust on kindlasti piltide abil räägitud osad. Pildid on väga kaunilt joonistatud, aga nende mustvalge toon annab loo tooni ideaalselt edasi.

Metsavaimu heategu 11x11

Rahvajutu väljakutse  juunikuu raamat oli "Metsavaimu heategu" on esimene raamat, mille ma otsustasin lisada oma raamaturiiulisse. Eks sellele aitas kaasa ka see, et raamat hetkel raamatupoodides ju täiesti vabalt saadaval.

Raamatu juures üllatas postiivselt, et tundub, et poole aastaga olen mina ja on ka mu lapsed rahvajuttude osas juba kõvasti targemaks saanud. Kogumiku enamus jutte olid varem kuuldud-loetud. Eks nad muidugi sõnasõnalt ju samasugused pole, vahel on lõppki teistmoodi lahendatud, aga sisuliselt on nad üsna sarnased.

Raamat on üsna mahukas ja suvised õhtud tegemisi täis. Kuna minu eesmärk on lugeda raamatut siiski lastele, siis pole ma seda omaette lugemiseks kätte võtnud. Seetõttu on hetkel loetud vaid 75 lugu, 25 jäävad hiljem lugemiseks, vast saab enamus siiski loetud enne järgmise raamatu avaldamist. Samas kindlasti saab siis kogumikust lugusid koduvalt üle loetud. Eks loetud on seda raamatud siiani telgis lainemüha taustal, autoga ühest Eestimaa otsast teise sõites, aga ka kodus kiiktoolis, taustaks äikese müritamine.

Raamatu siiani kõige šokeerivam lugu on minu jaoks "Pojakene kitsetares". Lugu on juba Marjakobara raamatust tuttav, aga motiiv, kuidas ema kõrgelt oavarrelt alla kukub ning poeg talle siis ülevalt kaarega suhu kuseb, oli minu jaoks päris šokeeriv. Kusemisest ja sittumisest rääkisid mitmed teisedki lood, kuigi mind ei ärritanud pooltki nii palju kass, kes kuses kapsastele või kana, kes sittus palu peale.

Ma polnud varem tähelepanu pööranud sellele kui palju on meil pritsidest ja printsessidest kõnelevaid lugusid. Ilmselt meeldib paljudele mõte sellest, kuidas juhuslikult mõnele võimukandjale tehtud heategu võib muuta elu. Lastele meedivad ka väga jutud sellest, kuidas vapper kangelane päästab päeva ning saab selle eest vääriliselt tasutud. Eriline lemmik oli meil "Raha puu sees", meeldis just see, et kõik osapooled said lõppkokkuvõttes rikkaks ja õnnelikuks, keegi ei pidanud teise arvelt millestki ilma jääma.

Juttude juures märkan ma veidi teistsugust stiili, kui varasematel rahvajuttudel, kuidagi lakoonilisem ja asjalikum on neid lugeda võrreldes eelmiste raamatutega. Mulle täitsa meeldib.

----
Raamatu teine pool oli lastele lugemiseks vähem sobiv. Viimased u 20 lugu lugesin ainult endale, aga juba enne seda tekkis lugusid, kus räägiti nt suhu kusemisest jms, millega laste fantaasiat väga ergutada ei taha.

Ryan "Chilbury naiskoor"

Jennifer Ryani "Chilbury naiskoor" (Eesti Raamat, 384lk, sari Tõlkes Leitud) räägib ühe külakese naistest ajal, kui mehed lahkusid II maailmasõtta ning külla jäid enamuses naised.  Muidugi muutusid naiste rollid külaelus - meeste ülesanded võeti üle. Aga lisaks kutsuti ellu täiesti tundmatu kooriliik - naiskoor. Seda selleks, et küla kirikukoor (segakoor) ei saanud meeste puudusel jätkata, kuid naised vajasid kooslaulmise tuge ja abi.

Raamat rääkis veel muidugi paljustki. Kuidas kohalikud noormehed sõtta läksid ja puhkusel käisid, aga mõned paraku ka enam ei naasnud. Kuidas kohalik neiu armub ning noormehest lapseootele jääb, samas kui noormees sõjakeerisesse kaob. Kuidas noor abielunaine valmistub rindel viibiva mehe toeta oma esimese lapse sünniks. Kuidas keskealine abielunaine valmistub oma neljanda lapse sünniks. Kuidas need lapsed sünnivad ja millised ülesanded neile juba sünnijärgselt pannakse - olla poiss, kes perekonna varanduse pärandiliini kindlustaks. Kuidas noorte neidude unistused iseseisvuda, päev-päevalt üha rohkem täituvad ja tegevused, milles enne sõda ei julgenud unistadagi, muutuvad lubatuks ja siis ka normaalsuseks.

Raamat jättis ilmselt seetõttu usutavama mulje, et oli kirjutatud kirjades ning päeviku-sissekannetes. Kõige huvitavam kogu raamatu juures oli IIms taust ja pilk igapäevellu just selles kontekstis.

Bannerhed "Kaarnad"

Rääkisime sõbraga raamatust "Seitsmes rahukevad" ja ta võrdles seda Tomas Bannerheadi raamatuga "Kaarnad" (Hea Lugu, 368lk). Kuna esimene on mu üks lemmik, siis lugesin ka teist.

Raamat räägib perekonnast Smålandis vanema perepoja pilgu läbi. Peres on ema ja isa, poisil on noorem vend, mõnevõrra figureerivad raamatus ka poisi sõber, vanaisa ja üks vanem "onu", kellega poiss suhtleb. Kõrvalliinina on poisi elus korraks tüdruksõber, kelle peredünaamika tundub päris palju erinevat poisi pere omast.

Peamine pitser poisi elule on tema isa, kes tundub ühest küljest olevat hulluks läinud sellest, et peab tegema talutööd, mida ta teha ei taha. Teisest küljest üritab oma vanemat poega seda tööd üle võtma suunata. Poiss on aga tegelikult isale sarnane - teda huvitavad loodusnähtused, loomad, linnud, taimed, ta tahaks hoopis kõrgkoolis edasi õppida, mitte talule pühenduda.

Kogu see lugu oli põhjamaiselt masendav. Ja lõppes minu jaoks lahenduseta.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...