Rääkisime sõbraga raamatust "Seitsmes rahukevad" ja ta võrdles seda Tomas Bannerheadi raamatuga "Kaarnad" (Hea Lugu, 368lk). Kuna esimene on mu üks lemmik, siis lugesin ka teist.
Raamat räägib perekonnast Smålandis vanema perepoja pilgu läbi. Peres on ema ja isa, poisil on noorem vend, mõnevõrra figureerivad raamatus ka poisi sõber, vanaisa ja üks vanem "onu", kellega poiss suhtleb. Kõrvalliinina on poisi elus korraks tüdruksõber, kelle peredünaamika tundub päris palju erinevat poisi pere omast.
Peamine pitser poisi elule on tema isa, kes tundub ühest küljest olevat hulluks läinud sellest, et peab tegema talutööd, mida ta teha ei taha. Teisest küljest üritab oma vanemat poega seda tööd üle võtma suunata. Poiss on aga tegelikult isale sarnane - teda huvitavad loodusnähtused, loomad, linnud, taimed, ta tahaks hoopis kõrgkoolis edasi õppida, mitte talule pühenduda.
Kogu see lugu oli põhjamaiselt masendav. Ja lõppes minu jaoks lahenduseta.