Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised"

Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised" (Eesti Ajalehed, 280lk) jõudis minuni sellepärast, et otsisin lugemise väljakutsesse raamatut ning mulle raamatut soovitanud sõber ei olnud oma soovituses kindel ja tõi igaks juhuks selle raamatu nö tagavaravariandiks.

Tegelikult meeldis mulle tema "päris" soovitus - Käbi Laretei - päris hästi ja see mitte nii väga, seega jäi see algul kõrvale.

Raamat algas sellega, kuidas väike Helga sünnib Raugaste perekonda ning tema esimese pea kümne eluaastaga Eestis mitmes linnas - sündimisega Tartus, titeeaga Tallinnas, sõja-aegse pommitamisega Tartus, siis Pärnus ja esimene osa lõpeb põgenemisega Rootsi.

Algul mõtlesin, et loen ainult esimese osa läbi. Sest Tartus ja Pärnus kirjeldatud kohad on ka minu jaoks tuttavad ja tahtsin need kirjaniku pilguga "üle vaadata". Arvasin, et jätangi raamatu seal pooleli.

Põgenemislugu algas aga jõudmisega Visbyle ja eluga mitmetel Rootsi ranniku saartel, seega - pidin jätkama. Stockholmis elas noor Helga ka väga tuttavalikus kohas - Stuvstas. Eks ole sealtkaudu Arlanda lennuväljalt Stockholmi reisitud ju korduvalt ja korduvalt. See on odavaim viis, lennuväljabussid-rongid on kõik kallimad. Kui lugu jätkus Uppsalas, siis muidugi pidin jälle jätkama. Järgmiseks paistsid raamatust juba fotod väikelastest ning nii ta läks.

Minu jaoks veidi igavaks kippusid pikad kirjeldused sellest, kuidas Helga Nõu kohtus selle ja teise kirjanikuga, nimed, nimed ja nimed üksteise otsas. Osaliselt telegrammilik stiil, et edastada võimalikult palju infot võimalikult vähe paberit kulutades. Aga lõpupoole sain teada, et Helga on üks vähestest väliseestlastest, kes on tõesti kodumaale naasnud. No nii enamvähem. St tal on Tallinnas korter, mille tagasisaamine võttis 9(!!) aastat. Samas sain aru, mis nii vähesed väliseestlased naasid - kui elukoha tagastamine võtab nii kaua aega, raha ja närve, siis ilmselt enamus eelistab jääda, kus ta on. 

Raamatus kirjeldati rasket elu, kokkuhoidu, hirmu, aga kõige jubedamad olid raamatu paar viimast lehekülge. Minu jaoks rikkusid need mulje kogu raamatust. Mõistan enamvähem kirjaniku motiivi, kui ta need read lisas. Aga siiski - nagu matakas vastu pead.


Raud "Päikesekiri"

 Rein Raua raamatut "Päikesekiri" (Viljasalv, 404lk) soovitas mulle mu raamatukoguhoidjast sõber. Soovitas nii soojalt, et oleks r...