Bernard Kangro "Jäälätted" (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 336lk) sai mulle lugemisootel raamatute nimekirja seetõttu, et sõber soovitas seda mingisse väljakutse teemasse. Aga tookord polnud vist see raamatukogus kohal vms, igatahes jäi raamat seal teemas lugemata. Lähemalt uurides otsustasin, et tegelikult tahaksin vist lugeda kogu Kangro kaksiktriloogiat (edasi kuuluvad sinna romaanid "Emajõgi", "Tartu", "Kivisild", "Must raamat" ja "Keeristuli") Tartu kohta, seega panin raamatu (ja kogu sarja) ootele.
Alustaks sellest, et see raamat oli väga-väga mõnusas formaadis - üsna väike, kõvakaaneline, heas köites, mida ei pea lugedes painutama ega jõuga lahti hoidma. Täpselt paras, et pista ridikülli ja bussiistmele potsatades järjehoidja kohalt sujuva liigutusega avada. Seepärast tabas mind raamatu raamatukogust näppu saades kohe ootusärevus.
Raamat algas minu jaoks pigem igavalt. Figureerisid mingid tudengid, kelle eristamine, et kellel olid Tallinnas jõukad vanemad ja kellel vaevu raha üüri ja toidu jaoks leidus, oli minu jaoks keeruline. Tegevusliinid olid pigem igavad ja vestlustes kõlanud detailid läksid ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Aga etteaimatava tudengielu asemel läksid sündmused päris tuliseks. Tütarlaps, kes meeldis vist pea kogu ülikoolitäiele poistele, andis lootust kokku 4 noormehele ja millised sündmused selle käigus arenesid!
Raamatu kõige tuttavlikum ja lemmikum tegelene oli siiski Tartu linn oma tuttavate tänavate ja mõnus atomosfääriga. Ilmselt oleks ta pooleli jäänud, kui poleks seda tegelast olnud.
Hetkel pole ma üldse kindel, et need ülejäänud raamatud minu poolt loetud saavad. Igatahes ei kavatse ma neid kiirelt alla neelata. Jätan settimisruumi.
Aga neile, kes otsivad tudengielust pajatava draamasarja materjali, soovitaks küll need raamatud läbi lehitseda.
Aga neile, kes otsivad tudengielust pajatava draamasarja materjali, soovitaks küll need raamatud läbi lehitseda.