Antoine Lauraini "Punase märkmikuga naine" (Eesti Raamat, 198lk) on ilmunud sarjas "Tõlkes leitud". Kuigi sarjas on ilmunud ka terve hulk raamatuid, mis mind üsna külmaks jätsid, siis olen sarja ikkagi jälginud ja järjest siiani ilmunud raamatud ka läbi lugenud. Praegu on mul lugemata täpselt 1 raamat, millel raamatukogus järjekord pikk.
See raamat läheb minu jaoks kindlasti sarja plusspoolele. Raamat on kirjutatud küll peaaegu igapäevasest lihtsast loost - varas rabab öösel oma kodulävel seisva Laure'i käekoti, lööb naist vastu pead ning tormab minema. Oma kodust välja lukustatud naine läheb parema mõtte puudumisel öösel lähedalasuvasse hotelli, kus ta peavigastuse tõttu koomasse langeb ning järgmise lõuna paiku hotellitöötaja leidmise järel haiglasse jõuab. Tema rahakotist ja telefonist tühjendatud käekotti leiab oma kodust prügikasti pealt raamatupoodnik Laurent, kes koti kaasa võtab ning selle omanikku leida üritab.
Lõpuks õnnestub tal leida naise korter ning pikapeale ka teada saada, et naine viibib haiglas. Päris raamatu lõpus saavad kaks peategelast ka kõigele vaatamata kokku.
Raamatu juures jäid mulle meelde mitmed veidrad detailid. Esiteks - naine elas täiesti üksi, aga sellest hoolimata ei olnud tal trepikojas kellelegi antud oma varuvõtit, et võtme kaotuse korral korterisse saada. Teiseks - linnaosas, 1km raadiuses oli 9 keemilist puhastust ja sama palju raamatukauplusi! Hämmastav! Kolmandaks - mees viib leitud koti politseisse, politsei kiidab teda kodanikuna vastutuse võtmise eest ja palub siis tund aega (!!!) oodata, et tema leidu vormistada. Mees kõnnib koos kotiga minema, poliseil tundub olevat ükskõik. Paar sarnast hetke oli veel, aga need pole enam meeles.
Siiski - tore lugemine oli. Selline üheõhtukas.