Walsh "Ilma ainsagi sõnata"

Rosie Walshi "Ilma ainsagi sõnata" (Helios, 335lk) jäi mulle silma, kui Heliose sooduspakkumisi sirvisin. Ma seda tol hetkel ei ostnud, otsustasin raamatukogust laenutada, sest kuigi tundus päris huvitav, arvasin (õigustatult), et mitu korda ma seda raamatut lugeda ei soovi.

Raamat oli nagu kahe erineva inimese kirjutatud. Pool raamatut oli pigem igavavõitu. Naine kohtab meest, kõik on supertore, kuni nende super-kohtumine lõpeb. Naine üritab mehega uuesti ühendust võtta, aga mees ei soovi, et see tal õnnestuks. Taustal keerleb taustalugu, mille detaile meiega ei jagata, aga tundub kogu aeg, et kas tõesti on tegemist sellise kokkusattumusega, et mees on taustalooga seotud.

Raamatu teises pooles selgus, et "ups, oohoo, ahhaa", ongi seotud, aga taustalugu on hoopis teistsugune, kui meile algul mulje jääti. Pärast seda kui taustalugu ausalt ära räägitud sai, juhtus muidugi veel üht-teist, mis oleks võinud olla ootamatu. Aga ei olnud seda tegelikult eriti, vähemalt minu jaoks mitte.

Lõpp oli muidugi õnneks õnnelik. Mannavahuselt ja roosalt ja kõik elasid õnnelikult oma elu lõpuni. Tore ja paeluv lugemine.

Kaufman "Allakäigutrepist üles"

Bel Kaufman "Allakäigutrepist üles" (Perioodika, 296lk) ... Raamat, mille sisu oli hoopis teistsugune, kui ma pealkirja järgi eeldasin. Mitte midagi ei aimanud õigesti. 

 Noor õpetaja asub tööle viletsasse piirkonnakooli. Upub seal bürokraatiasse ja rumalusse ja ressursside puudusesse. Aga kuidagi õnnestub tal leida sõpru, jääda mõistusele, püsida oma eesmärkide juures ja õpilasi positiivses suunas mõjutada. Kuidas? Kahjuks jäi see mulle mõistatuseks. 

 Vahva raamat. Mis iseloomustas paraku väga hästi meie praegust koolisüsteemi. Kui keegi üritab allakäigutrepist üles rühkida, siis karistada peab ta saama.

Habberton "Heleni lapsukesed"

John Habbertoni "Heleni lapsukesed" (Heining & Ko, 120lk) sattus mulle kätte sõbranna juures. Tundus kuidagi tuttav, aga sisu polnud üldse meeles. Seega haarasin kaasa ja lugesin läbi.

Päris armas lugemine. Onu pannakse lapsehoidjaks ja kuigi väikesed murjanid on vahepeal päris osavad tema kannatust proovile panema, on ta päris kannatlik ja tubli ja tal õnnestub kohalik kaunis neiugi endale sebida. Lapsehoidmine aitab sellele isegi väikestviisi kaasa.

Päris nunnu raamat, aga kolmandat korda lugeda ilmselt poleks tarvis :)