Michie "Dalai-laama kass"

Teemasse 18 - raamat, mille kaanel on kass - püüdsin juba lugeda ühte ja teist. Ma kassisõber tegelikult väga pole, seega ei köitnud need raamatud mind eriti. Lõpuks proovisin David Michie raamatut "Dalai-laama kass" (Ersen, 208lk). See täitsa meeldis mulle, budism läbi kassi vaatevinkli.

Raamatus oli minu jaoks vahepeal küll ebausutav, et kass suudaks nii teoreetiliselt arutleda, tundus et tegevusliin jooksis kassist kaugele ja arutles keegi teine. Aga siis tõmbas jutt enda jälle kassi-tasemele tagasi. Raamatu lõpp oli nagu kauni Hollywoodi filmi lõpp, kus kõik tegelased saavad suurel peol kokku, valitseb üksteisemõistmine ja kõrgendatud meeleolu. Väga see mind siiski ei häirinud.

Kõigile, kes budismist tahavad meelelahutuse käigus rohkem teada saada võib seda raamatut soovitada.


Tuglas "Naisekäe puudutus"

Teemasse 28 - raamat, mille pōhjal tehtud film linastub aastal 2018 - otsustasin paigutada Leelo Tungla raamatu "Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa" (Tänapäev, 256lk). Leelo Tungla lapsepõlve triloogia viimase osa lugemist ootasin juba päris kaua. Lõpuks jõudis raamatuskogus järg minuni ja sain lugeda loo kauaoodatud lõppu. 

Raamatus oli mitu minu jaoks üllatavat kohta. Esiteks jäi mulle pähe keerlema tolle aja ühiskonna ootus - kui mees on Eestis ja naine 30a Siberisse saadetud, siis mees naist niikuinii tagasi ei oota. Muidugi ei saa ma öelda, et ma saaksin seda ühelegi mehele või naisele pahaks panna, kes sellise otsuse teeb. 30a lahusolekut tähendab ju elamata elu. Aga kui inimene on selgelt öelnud, et ta oma abikaasat siiski abikaasaks peab, lahutada ei soovi ja kalli kojusaabumist ootab, siis ... miks keegi teda ei usu? Naised üritavad ennast kõigest väest kaela määrida ja abikaasa sugulased sajatavad. Uhh... siiani arusaamatu.

Teiseks oli minu jaoks väga huvitav see koht, kus Leelo üritas lasteaias käia. Pilk tolleaegsele lasteaiale ja ka veidi laiemalt inimeste elule. Siis tundus olevat normaalne, et 3-6a lapsed olid suvel lasteaiaga kuu aega linnast eemal maal koolimajas ja vanemad külastasid neid selle aja jooksul kord-paar. Ma hetkel küll ette ei kujutaks, et mu oma sama vanad lapsed minust terve kuu lahus oleksid. Päris hirmus tundub. Lisaks muidugi lasteaia range päevakava, mis ei arvesta üksiku lapse vajadustega. Tänapäeval on muidugi olukord veidi parem, aga huvitav, kas minu eluajal see ka oluliselt muutub...

Nõukogudeaegne peitusemäng ametnikega ja jutud, mida tohtis/ei tohtinud avalikult rääkida, tunduvad tänapäeval koomilised, aga siis ...

Ma loodan, et sellele raamatule järgneb raamat ka sellest, kuidas emast lahku kasvanud laps emaga jälle kokku kasvab. Aga samas mind hirmutab mõte selle raamatu lugemisest. Kas haavad paranevad? Kui suured jäävad armid? Minu enda peas keerlev kõige postiivsem ja kõige negatiivsem stsenaarium on nii erinevad, aga ei teagi kas julgeksin raamatut lugeda.

Paju "Merkuuri tütar"

Teemasse  nr 6, mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge, paigutasin lisaks veel Aili Paju romaani "Merkuuri tütar" (Greif, 256lk). Sellega siis 608 lk teemast loetud ja 1 raamat veel järge ootamas.

Mul on väga hea meel, et selle lugemise ette võtsin. Valisin raamatu sellepärast, et Aili Palju päevikukatketest kokku pandud raamatu "Minu ülikool" lehekülgedel lugesin kui pikalt see küpses ja valmis ja uudishimu lihtsalt ei lubanud lugemata jätta. Olles nüüd mõlemat raamatut lugenud, leian, et oleks vabalt võinud romaaniga piirduda. Kõik päevikutes käsitletud teemad on romaanis kokkuvõtlikumalt ja huvitavamalt (kindlasti ajaloolist tõde osaliselt ilustades) ära käsitletud. Lugemine lendas palju hoogsamalt kui päevikute puhul, kuigi selgelt oli detaile, mis romaani ei jõudnud.

Romaani juures häiris mind ainult üks asi. Hoiatus! Edasine reedab romaani sisu! Nimelt see, kuidas autor kirjeldab lapsesaamist ja lapse kasvatamist. Kuna dr Pajul endal lapsi reaalses elus pole, siis on arusaadav, et kirjeldused on veidi mööda. Nimelt nooruke arst, kes (vallas)lapse saab, pöördub mõneks ajaks kodusesse kolkakülla, kasvatab seal ema abiga last ja töötab kohaliku jaoskonnaarstina. Aga kiirelt pöördub ta tagasi Tartusse, jätab lapse ema kasvatada ning kohtub temaga üliharva, tundub, et mõned korrad aastas. Ei usu küll, et mõne ema süda niimoodi lubaks teha. Lisaks saabub mõne aja pärast teine (vallas)laps (lastel erinevad isad) ning rasedus- ja sünnituspuhkuse ootuses on noorukesel arstil kõvasti plaane, kuidas "puhkust" ära kasutada ja hulga teadusartikleid kirjutada!

Väga toredasti oli autor ära kasutanud oma (tollal haruldase) välisreisi muljed ning need raamatusse lisanud. Ja üldse - mulle meeldis see raamat väga.

Thompson "Mis ei tapa, teeb tugevaks"

Teemasse nr 3 - raamat, mille kaanele on kirjutatud ".... bestseller" peaks olema lihtne raamatut leida. Bestsellereid on ju küllalt ja ega nad muidu hästi ei müüks, kui nad inimestele ei meeldiks, seega võiks eeldada, et lugemisväärseid on palju. Aga ... raamatut leida selle järgi, mis on selle kaanele kirjutatud, on väga keeruline.

Aga ühel raamatukoguskäigul võtsin end kokku ja uurisin terve hulga populaarsete raamatute väljapanekul olnud raamatute kaasi. Ja lõpuks leidsin mõned, mis sellesse teemasse sobivad. Nendest valisin kirjelduse järgi Colleen Thompsoni "Mis ei tapa, teeb tugevaks" (Ersen, 336lk).

Pean ausalt tunnistama, et ootasin midagi paremat. Miks seda raamatut ostetud on ja menukiks nimetatud, tõesti ei saanud aru. Raamatus oli küll romantikat, aga see võttis pigem õlgu kehitama. Oli püütud luua põnevust, aga see oli ka üsna hambutu. Lõpp oli mõnevõrra keerukam kui ma arvasin. See oli raamatu juures plussiks. Aga kokkuvõttes siiski ei midagi erilist. Raamat, mida küll igavusest lugeda võib, kui midagi muud pole käepärast. Aga kui vähegi valikut on, siis võiks võtta midagi muud. Samas ma pooleli ka ei jätnud, lootsin ikka päris pikalt, et läheb ehk paremaks.

Paju "Minu ülikool"

Aili Palju raamatu "Minu ülikool" (352 lk, Eesti Ajalehed AS) otsustasin pärast lugemist paigutada teemasse nr 6 - mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge. Sellest teemast siis selle raamatuga loetud u pool :) Aga raamatut lugedes hakkas Aili Paju kirjutatu mind huvitama, seega loen kindlasti veel.

Raamat koosneb päevikust võetud katketest, mis on küll ükshaaval sidusad ja kergesti loetavad, aga järjest lugedes kordus pidevalt sama teema - aastast aastasse. Seetõttu oli raamatut mõnevõrra raske lugeda. Aastaid kannatamist ebaõiglase ülemuse käe all, pingutused, et saada valmis doktoritöö.
Natuke õudne oli lugeda, kuidas targale, andekale, töökale ja loovale inimesele, kellel oli nii meeletult ideid, kaikaid kodaratesse loobiti. Ülikoolis karjääri tegemiseks tundub olevat vaja hoopis teistsuguseid omadusi. Milline oleks Tartu Ülikooli arstiteaduskond praegu, kui Aili Paju oleks seal saanud eesotsas tegutseda ning korra majja lüüa?

Imelik oli lugeda ka seda, mismoodi nõukogude võimu ajal alternatiivmeditsiini suhtuti. Imelik sellepärast, et see oli osaliselt tuttav, aga osaliselt on praeguseks asjad veelgu hullemaks läinud. Vaevalt, et tänasel päeval arstiteaduskonna töötaja saaks tööandja kuludega ning tööajast minna nõelravi koolitusele vms. 


Tsitaate:
lk 140, aastast 1976
... avastada, et meditsiinil on kõvasti midagi puudu ja ta on kaldunud oma ühekülgsuses päris kreeni. Ravitakse keha, haiguskollet, kuid ei ravita inimest! Pole võimalik tervistuda, kui patsient ise ei võta raviprotseduurist osa.  ... Inimese põhiline tervistaja, ka põdenul - mul jäi rõõmsast avastusest hing kinni - on tema elustiil. Targalt süüa, liikuda, kasutada vett, taimi, õhku. Kuid juhendajaks olgu usaldusväärsed arstid! Kui arsti loogika tegeleb haiguskoldega, kui teda piiravad tsunftiseadused, siis patsienti ei piira need üldse. Tervistumine on tark pingutus. Erakordselt rumal oleks jätta mõjuv loomulik ravivõte kasutamata põhjusel, et meditsiin sellest ei hooli.

lk 141
Käisin ka Hiina meditsiini kursusel, tutvusin nõelravi alustega. Praktikumis ütles vitaalne tatarlannast õppejõud: "Ma olen seda tööd teinud kakskümmend aastat, kuid pole veel aru saanud, kas ravivad nõelad või mina."

lk 184, aastast 1979
Jah, olen jätnud enese lohakile! Valu südames kõnelebki sellest! Muuda jalapealt, muuda kohe suhtumist enesesse! Terve süda on võimeline taluma kõike - solvanguid, reetmist, isegi armastatu poolt. Kuid vaid siis, kui süda pole jäänud ilma sinu armastusest. See ei tähenda, et ei peaks teiste heaks töötama, kuid motiivid peavad muutuma. Süda ootab, et taastaksid oma sisemise tasakaalu. Kui südametohter soovitab mõjusaid tablette, siis hinge eest tuleb sul enesel hoolt kanda. Tee kannapööre, eks siis näed, mis juhtub.

lk 214, aastast 1981
Mu praegune staatus hämmastab mind ennastki. Täiesti mõistetamatu, kuidas olen kujunenud nn nõutavaks imearstiks, kelle juurde pöörduvad inimesed, kes pole meditsiinist abi saanud ja kelle hälbinud ainevahetus hakkab pärast korrastamist paranema. Mingit imet siin pole, rakendan oma teadmisi, reguleerin inimeste sisemust. Kogu lugu!



Backman "Ärevil inimesed"

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" (Varrak, 286lk) . Selles raamatus tunnen ära Backmani, keda tunnen ja armastan... Jube tore lug...