Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised"

Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised" (Eesti Ajalehed, 280lk) jõudis minuni sellepärast, et otsisin lugemise väljakutsesse raamatut ning mulle raamatut soovitanud sõber ei olnud oma soovituses kindel ja tõi igaks juhuks selle raamatu nö tagavaravariandiks.

Tegelikult meeldis mulle tema "päris" soovitus - Käbi Laretei - päris hästi ja see mitte nii väga, seega jäi see algul kõrvale.

Raamat algas sellega, kuidas väike Helga sünnib Raugaste perekonda ning tema esimese pea kümne eluaastaga Eestis mitmes linnas - sündimisega Tartus, titeeaga Tallinnas, sõja-aegse pommitamisega Tartus, siis Pärnus ja esimene osa lõpeb põgenemisega Rootsi.

Algul mõtlesin, et loen ainult esimese osa läbi. Sest Tartus ja Pärnus kirjeldatud kohad on ka minu jaoks tuttavad ja tahtsin need kirjaniku pilguga "üle vaadata". Arvasin, et jätangi raamatu seal pooleli.

Põgenemislugu algas aga jõudmisega Visbyle ja eluga mitmetel Rootsi ranniku saartel, seega - pidin jätkama. Stockholmis elas noor Helga ka väga tuttavalikus kohas - Stuvstas. Eks ole sealtkaudu Arlanda lennuväljalt Stockholmi reisitud ju korduvalt ja korduvalt. See on odavaim viis, lennuväljabussid-rongid on kõik kallimad. Kui lugu jätkus Uppsalas, siis muidugi pidin jälle jätkama. Järgmiseks paistsid raamatust juba fotod väikelastest ning nii ta läks.

Minu jaoks veidi igavaks kippusid pikad kirjeldused sellest, kuidas Helga Nõu kohtus selle ja teise kirjanikuga, nimed, nimed ja nimed üksteise otsas. Osaliselt telegrammilik stiil, et edastada võimalikult palju infot võimalikult vähe paberit kulutades. Aga lõpupoole sain teada, et Helga on üks vähestest väliseestlastest, kes on tõesti kodumaale naasnud. No nii enamvähem. St tal on Tallinnas korter, mille tagasisaamine võttis 9(!!) aastat. Samas sain aru, mis nii vähesed väliseestlased naasid - kui elukoha tagastamine võtab nii kaua aega, raha ja närve, siis ilmselt enamus eelistab jääda, kus ta on. 

Raamatus kirjeldati rasket elu, kokkuhoidu, hirmu, aga kõige jubedamad olid raamatu paar viimast lehekülge. Minu jaoks rikkusid need mulje kogu raamatust. Mõistan enamvähem kirjaniku motiivi, kui ta need read lisas. Aga siiski - nagu matakas vastu pead.


Laurain "Punase märkmikuga naine"

Antoine Lauraini "Punase märkmikuga naine" (Eesti Raamat, 198lk) on ilmunud sarjas "Tõlkes leitud". Kuigi sarjas on ilmunud ka terve hulk raamatuid, mis mind üsna külmaks jätsid, siis olen sarja ikkagi jälginud ja järjest siiani ilmunud raamatud ka läbi lugenud. Praegu on mul lugemata täpselt 1 raamat, millel raamatukogus järjekord pikk.

See raamat läheb minu jaoks kindlasti sarja plusspoolele. Raamat on kirjutatud küll peaaegu igapäevasest lihtsast loost - varas rabab öösel oma kodulävel seisva Laure'i käekoti, lööb naist vastu pead ning tormab minema. Oma kodust välja lukustatud naine läheb parema mõtte puudumisel öösel lähedalasuvasse hotelli, kus ta peavigastuse tõttu koomasse langeb ning järgmise lõuna paiku hotellitöötaja leidmise järel haiglasse jõuab. Tema rahakotist ja telefonist tühjendatud käekotti leiab oma kodust prügikasti pealt raamatupoodnik Laurent, kes koti kaasa võtab ning selle omanikku leida üritab.

Lõpuks õnnestub tal leida naise korter ning pikapeale ka teada saada, et naine viibib haiglas. Päris raamatu lõpus saavad kaks peategelast ka kõigele vaatamata kokku.

Raamatu juures jäid mulle meelde mitmed veidrad detailid. Esiteks - naine elas täiesti üksi, aga sellest hoolimata ei olnud tal trepikojas kellelegi antud oma varuvõtit, et võtme kaotuse korral korterisse saada. Teiseks - linnaosas, 1km raadiuses oli 9 keemilist puhastust ja sama palju raamatukauplusi! Hämmastav! Kolmandaks - mees viib leitud koti politseisse, politsei kiidab teda kodanikuna vastutuse võtmise eest ja palub siis tund aega (!!!) oodata, et tema leidu vormistada. Mees kõnnib koos kotiga minema, poliseil tundub olevat ükskõik. Paar sarnast hetke oli veel, aga need pole enam meeles.

Siiski - tore lugemine oli. Selline üheõhtukas.

Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks"

Anne B. Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks" (Eesti Raamat, 239lk) haarasin eriolukorra alguses raamatukogust kaasa ja nüüd jõudsin pärast suvevaheaja algust ka selle kätte võtta. Ragde Neitsovi sari meeldib mulle väga, aga kõik sarja eesti keelde tõlgitud raamatud on loetud, seega haarasin sarjavälise raamatu järele.

Raamat jutustab 8 korteriga trepikojas elavatest inimestest. Kõik erinevad, lihtsalt juhuse poolt kõrvuti elama sattunud inimesed, kes püüavad igapäevaeluga toime tulla ja vaikselt oma elu edasi viia. 

Kuidas elab perekond, kes on just pisikese lapse saanud ja miks naine ei viitsi isegi lapsevankrit trepikojast tuppa viia? Kas kogu trepikoja naiste kes kardavad, et ülemisel korrusel elav kaubareisija naine võrgutab nende mehed, hirmudel on alust? Kuidas aidata tüdrukut, kelle ema sünnitusel suri ning isa tema kasvatamisega toime ei tule? Kas "koduperenaine" peaks olema naine või hoopis mees? Kuidas korraldada leeripidu soodsalt, aga meeldejäävalt? Kui välja ilmub uksesilmi paigaldav noor mees, saavad mitmed küsimused vastuse. Kahjuks mitte kõik.

Mulle meeldis see raamat. Oli hästi kirjutatud ja ladus lugemine. Nüüd jääb üle vaid uusi tõlkeid oodata.

Magnason "Sinise planeedi lugu"

Lugemise väljakutse saatusesepp FB Lugemise väljakutse grupist:
JUUNI: Loe juunis üks lasteraamat autorilt, kelle kodumaal asub aktiivne vulkaan. AGA! Juunikuu raamatu autor ei tohi elada samal maal, kust oli pärit sinu maikuu raamatu autor ega samal maal, kus toimus sinu maikuu raamatu tegevus.

Mulle meenus riigina kohe Island. Ei olnud mu maikuu raamatuga õnneks sugugi seotud. Ja Islandilt pärit kirjanikku ei pidanud kaugelt otsima, googeldades tuli esimeseks välja õhtulehe artikkel aastast 2002, kus Andri Snær Magnason kohtub Eestis lugejatega, seega sai valitud tema raamat "Sinise planeedi lugu" (Eesti Raamat, 96lk).

Raamat pole tegelikult üldse (ainult) lasteraamat, kuigi seda muidugi võib lugeda lastele ja see jutustab lastest. Raamat illustreerib üsna selgelt seda, kuidas üks inimene (või ka väike inimgrupp) võib veenda  tervet hulka inimesi, et need pole oma eluga rahul ning vaikselt nende senise rahuliku igapäevaelu nende enda soovil ja nõusolekul hävitada. Nii et lõpuks tänad oma maailma hävitajat selle eest, et ta on andnud Sulle midagi, mida Sa ei soovinud, ei vajanud, kuid mis päästis Sind õuduste eest, mis kaasnesid selle soovi täitmisega, mida Sa isegi ei osanud soovida.

Eriti meeldis mulle raamatu algus, kus kirjeldati seda kaunist maailma - Sinist planeeti - ja selle suurimat ja kaunimat imet - liblikate igaaastast lendu. Mulle meeldis, kuidas kirjeldati planeedi asukaid, nendeks olid lapsed, jäeti aga mõistatuseks see, kust lapsed sinna said, kus olid täiskasvanud ning kas lapsed ka suuremaks kasvasid. Mulle meeldis väga see, kuidas lapsed oskasid nautida selle planeedi imesid ning veeta oma päevi rahulikus imetluses.

Raamatu põhiline tegevusliin algas planeedile saabunud võõra soovitatud sekkumistega planeedi asukate ellu. Järjest erinevaid planeedi elu aspekte muutes, muutis võõras laste näilisel soovil kogu planeedi elu tundmatuseni. Selleks, et neist muudatustest aru saada, pidid lapsed minema kodust kaugele ja neid selgelt nägema. Aga kuidas muuta asjad endiseks? Kes on nõus loobuma lõbusatest ja mugavatest asjadest? Kas kunagi üldse saab endiseks tagasi muutuda? Kuidas saada tagasi raisatud noorust?

Lugesin raamatut lastele ning neile meeldis see väga. Keeruline oli raamatut käest panna - iga peatükk lõppes ootusärevalt ning mõned kohad olid isegi veidi õudsed. Väga palju oli arutamist ja mõtlemist, et mis ikkagi juhtus ja miks midagi juhtus. Täiesti sobilik raamat sissejuhtatusena ühiskonnaõpetusse.

Kangro "Jäälätted"

Bernard Kangro "Jäälätted" (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 336lk) sai mulle lugemisootel raamatute nimekirja seetõttu, et sõber soovitas seda mingisse väljakutse teemasse. Aga tookord polnud vist see raamatukogus kohal vms, igatahes jäi raamat seal teemas lugemata. Lähemalt uurides otsustasin, et tegelikult tahaksin vist lugeda kogu Kangro kaksiktriloogiat (edasi kuuluvad sinna romaanid "Emajõgi", "Tartu", "Kivisild", "Must raamat" ja "Keeristuli") Tartu kohta, seega panin raamatu (ja kogu sarja) ootele.

Alustaks sellest, et see raamat oli väga-väga mõnusas formaadis - üsna väike, kõvakaaneline, heas köites, mida ei pea lugedes painutama ega jõuga lahti hoidma. Täpselt paras, et pista ridikülli ja bussiistmele potsatades järjehoidja kohalt sujuva liigutusega avada. Seepärast tabas mind raamatu raamatukogust näppu saades kohe ootusärevus.

Raamat algas minu jaoks pigem igavalt. Figureerisid mingid tudengid, kelle eristamine, et kellel olid Tallinnas jõukad vanemad ja kellel vaevu raha üüri ja toidu jaoks leidus, oli minu jaoks keeruline. Tegevusliinid olid pigem igavad ja vestlustes kõlanud detailid läksid ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Aga etteaimatava tudengielu asemel läksid sündmused päris tuliseks. Tütarlaps, kes meeldis vist pea kogu ülikoolitäiele poistele, andis lootust kokku 4 noormehele ja millised sündmused selle käigus arenesid!

Raamatu kõige tuttavlikum ja lemmikum tegelene oli siiski Tartu linn oma tuttavate tänavate ja mõnus atomosfääriga. Ilmselt oleks ta pooleli jäänud, kui poleks seda tegelast olnud.

Hetkel pole ma üldse kindel, et need ülejäänud raamatud minu poolt loetud saavad. Igatahes ei kavatse ma neid kiirelt alla neelata. Jätan settimisruumi.

Aga neile, kes otsivad tudengielust pajatava draamasarja materjali, soovitaks küll need raamatud läbi lehitseda.

Reinaus "Kuidas minu isa endale uue naise sai"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse teemaks oli seekord lugeda läbi 2 lasteraamatut. Esimene neist autorilt, kellelt pole lasteraama...