Laipaik "Pärlid surevad pikkamisi"

Lugemise väljakutse Saatusesepp detsembrikuu teema:

"Mis riigist oli Sinu novembrikuu raamatu autor? Lehvita sellele riigile hüvastijätuks ja lenda koju! Sinu detsembrikuu raamatu autor on riigist, kus on praegu Sinu kodu. Liida kokku kõigi enda 11 kuu raamatute leheküljed, jaga saadud arv 11-ga. Detsembrikuu raamatul peab olema vähemalt nii palju lehekülgi, kui vastuseks saad."

Minu detsembrikuu raamatuks sai Herta Laipaik "Pärlid surevad pikkamisi" (Eesti Raamat, 301lk). 

Raamat räägib Freyjast, huvitava elusaatusega tütarlapsest. Tüdruk sünnib Vormsil, kaluri tütrele, vallaslapsena. Tema ema valetab tema isaks ühe kena poisi naabruskonnast ning suudab oma valega ajada poisi pruudi enesetapuni ning veenda poisi vanemaid, et sündinud laps on nende lapselaps. Poisi vanemate õhutusel abiellutakse lapse pärast ning issiks väljavalitud noormehe vanemate maale ehitatakse noorele perele maja.  Mees jätkab elu peamiselt kodust eemal, laevadel töötades kuni mõned aastad hiljem koos laevaga merepõhja jääb. Noor lesk haigestub mõne aja pärast ning sureb, aga enne surma kirjutab tüdruku saladuse kirjas kohalikule kirikuõpetajale ning palub tüdruk saata enda sugulase juurde Rootsi. 

Freyja elu Rootsis kalliskivifirma omaniku Ewa Collinderi kasulapsena on teistsugune maailm. Freyjal pole tarvis muretseda küll toidu ega peavarju pärast, tal on riie seljas ja ta on heas koolis õppimas. Aga armastust ega tähelepanu ta oma uuelt kasuemalt ei saa. Ewa hinnatud teenijanna Fe küll hoolitseb tema eest nii palju kui tal proua tujude täitmise juures aega ja mahti on, kuid Freyja kasvab siiski üles armastuse puuduses ning omaette. Kuigi kuulujärgi rikka naise pärijanna, ei ole tal taskuraha laialt käes, kui tal on mingeid erilisemaid soove, peab ta endale ise tee leidma ja soovitu välja võitlema. Ja seda ta ka teeb.

Huvitav motiiv raamatus oli minu jaoks see, kuidas väike Vormsi rannast kive korjav Freyja leiab tee kalliskivide lihvimise ja raamistamise ja ehtekunsti juurde.

Teine väga huvitav motiiv oli see, kui sarnane oli Freyja oma emaga, kellega tal ju õnnestus koos elada vaid u 7a ja kelle olemust naisena ta ju kunagi tundma ei õppinud. Sama egoistlik - pean saama seda, mida tahan ja kohe. Sama väiklane - ta tegi seda ainult minu alandamiseks. Samamoodi, vahendeid valimata, üle laipade. Ilmselt armastuse vaid üliharv olemasolu tema elus aitas ka tema kalestumisele kaasa.

Kolmandaks jäi mulle silma, et kuigi inimene võib olla hea kunstnik, oma tööst innustuda ja sellele pühenduda, ei pruugi tal olla kena ja sõbralik iseloom. Hinnatud küll oma teamiste-oskuste poolest, aga külma südamega naine.

Raamat lõppeb nagu korraliku teleseriaali esimene jagu. Aga kuna tean, et sellele on olemas järg, siis ilmselt hetked pärast raamatu lõppu Freyjale saatuslikuks ei saanud.

Handke "Kirjaniku õhtupoolik"

 Lugemise väljakutse grupi Saatusesepa väljakutse novembriteema ...  Teemaks oli "Mis riigist oli Sinu oktoobrikuu raamatu autor? Novembrikuu raamatu autor elab selle riigi naaberriigis, ning on saanud aastatel 2019-2020 mõne kirjanduspreemia."

Paraku juhtus nii, et valisin selle teema alla raamatu vale kuu raamatu järgi! Miskipärast olin oma oktoobrikuu raamatu täiesti unustanud ja loetud sai hoopis ... septembri elavalt meeles oleva raamatu järgi. 

Minu oktoobrikuu kirjanik oli pärit Belgiast. Seega naaberriigist Prantsusmaalt leidsin elutsemas 2019a Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Peter Handke, kes on küll Austriast pärit. Aga loeb ju praegune elukohariik.

Lugesin siis kiirelt läbi Peter Handke raamatu "Kirjaniku õhtupoolik" (Loomingu raamatukogu 18/2012, 51lk). Valisin lihtsalt selle, mis raamatukogu kataloogis esimesena silma hakkas. Hiljem avastasin, et tegemist 1987a kirjutatud jutustusega, ilmselt oleks mõistliku olnud valida mõni uuem teos.

Raamat jutustas sellest, kuidas päev läbi kirjutuslaua taga istunud kirjanik tõusis õhtul laua tagant ning ... mida ta siis tegi. Ja mida ta nägi. Peamiselt oli juttu sellest, mida ta nägi. Pikad ilmekad kirjeldused andsid märku sellest, et vaatleja on tõepoolest sõnasepp. Natuke ulmelised kirjeldused sellest, mida kirjanikuhärra tegi, andsid tunnistust sellest, et fantaasiat ei saa õhtul päevatööd lõpetades välja lülitada. 

Tegelikult mulle eriti ei meeldinud. Kirjedused olid küll kadestamisväärsed (usun, et tõlkija Tiiu Relve hea töö on osaliselt selle taga), aga mul hakkas lugedes igav. Ilmselt ma polnud kirjanikuhärraga samal lainel.


Atwood "Testamendid"

Lugemise väljakutse grupi Saatusesepa väljakutse novembriteema oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud. Teemaks oli "Mis riigist oli Sinu oktoobrikuu raamatu autor? Novembrikuu raamatu autor elab selle riigi naaberriigis, ning on saanud aastatel 2019-2020 mõne kirjanduspreemia."

Minu oktoobrikuu raamat rääkis küll Austraaliast, aga kirja oli selle pannud puhas ameeriklane. Seega .. valikusse jäid minu jaoks esmajärjekorras Kanada ja Mehhiko kirjanikud, kuigi Kuuba, Bahaama, Venemaa ja terve hulk väiksemaid riike omab USA mingi osakesega merepiiri.

Keskendusin peamiselt Kanadale, sest ... kuhugi ju peab. Pealegi tundus mulle põnev, sest Kanada autoreid pole ma varem teadlikult otsinud/lugenud. Otsisin sõber google abil, kas mõni kirjanduspreemia on sinnakanti läinud. Leidsin 2013a Nobeli saanud Alice Munro, kes intrigeeris, aga kahjuks ... ei leidnud, et oleks viimastel aastatel midagi võitnud. Siis võtsin oma raamatukoguhoidja soovitusel ette teispidise otsingu. Vaatasin raamatukogu kataloogis Kanada märksõnaga autorite kohta, kas nad on midagi võitnud.

Ja siis jäigi silma, et "Margaret Atwood has won the 2020 Dayton Literary Peace Prize's lifetime achievement award" ja lisaks said Testamendid Bookeri preemia. Ja mina teadvustasin endale esimest korda, et tegemist on Kanada kirjanikuga. Uhh, nii pikalt pole mul raamatu otsingud ammu veninud.

Margaret Atwoodi "Testamendid" (Varrak, 464lk) oli mul muidugi plaanis niikuinii läbi lugeda, aga nüüd siis selle ettevõtmiseks veel üks põhjus.

Raamat polnud otsene jätk Teenijanna loole, sest lugu läks edasi nii 15a pärast seda kui teenijanna eelmise raamatu lõppedes seiklemise jättis ja Gileadi võimude jaoks kaardilt kadus. Neile, kes seriaali vaadanud või selle sisuga end kuidagi kursis hoidnud, on mõned vahepealsed sündmused juba tuttavad. Aga ka seriaali sündmustest (ma küll täpselt ei tea, kuhu see jõudnud on) on kindlasti üle 10a möödas.

Lugu jutustavad 3 inimest, õigemini tundub, et tegemist on 2 inimese - 369A (kelles tundsin kiirelt ära Teenijanna loo peategelase vanema tütre) ja 369B (kes ei saanud algusest peale olla keegi teine, kui Teenijanna loo peategelase noorem tütar) ülekuulamisel antud tunnistuse ning 3. inimese Ardua Halli autograafi (kes selgelt on tädi Lydia) salapäevikuga.

Kui ma siiani olin pisikestest põigetest Gileadi laste maailma, arvanud, et lastel polnudki väga viga seal üles kasvada, siis juba raamatu esimestel lehekülgedel avaneb päris trööstitu pilt. Lapsed olid ju suures osas oma lihastelt vanematel ära võetud ning elasid peredes, kus nende eest hoolitsesid teenijad (martad). Kas "emaks" sattunud isik lapsest hoolis või ei, oli paras loterii. Koolis pidi käima, aga seal õpetati vaid joonistamist, käsitööd ja mingit osa piibliloost, mis oli mugandatud tulevaste komandöriabikaasadele sobivasse vormi. Agnese (kes teadis end vaid selle nime all) elu kippus minema sellesse voolu, kuhu tolleaegse heast perest pärit lapse elu tavapäraselt. Saanud 13-14a vanaks ning pärast puberteedi algust püüdis tema perekond ta kiirelt "sobivale" mehele panna. Sobivaks osutus paraku loomulikult eakas kindral, kelle eelmine naine oli sobivalt raske haiguse tagajärjel surnud. Selle tegelase jutustuses avaneb trööstitu pilt ka lugupeetud kõrgklassi naiste (oma meeste kaunistusena päev läbi tikkides ja aiatööd tehes elavat ning lapsest unistavate naiste) ning tädide (pidevalt hierarhiaredelil oma koha eest võideldes ning pereelust loobuvate naiste) elust. Kuigi mõni tiitel oli ihaldatum kui teine, ei saanud ükski naine Gileadis vabalt hingata.

Samal ajal elas Kanadas Agnese noorem õde nime all Daisy. Seal oli üldiselt tüüpiline kõrgeltarenenud demokraatlik riik, kuigi Mayday organisatsioon, kes varem oli seal riigilt toetust saanud, elas nüüd põranda all. Põgenikega tegelemiseks oli küll teine organisatsioon, aga tundus, et heade suhete eesmärgil Gileadiga, oli põgenike abistamise võimalused kokku tõmmatud. Aga Daisyt see isiklikult väga ei puudutanud. Teda puudutasid küll Pärlitüdrukud - Gileadi "missionärid", kes meelitasid tüdrukuid riigipiiri ületama ja smuugeldasid neid Gileadi. Seda peamiselt selleks, et neid kasutada oma "paljunemisprogrammis" - paremal juhul tehes nad kellegi abikaasaks, halvemal juhul teenijannaks. Mõnel juhul said neist neidudest ka tädid, aga selleks oli vajadust vist vähem.

Minu jaoks jäi veidi segaseks see mõttekäik, mis toimus inimeste peades, kui Daisy (kes osutus väikeseks Nicoleks, Gileadist beebina põgenema aidatud tüdrukuks, kelle otsimine ja tagasi toomine oli Gileadi rahvusvaheliste suhete alustala) saadeti Gileadi salaja mingeid dokumente viima ja infot tooma. Tol hetkel ei tundnud keegi Gileadis seda tüdrukut nägupidi, sest ta oli beebist saadi varjul olnud. Ja tema ema, kes tema väljatoomisega oli kõigega riskinud, poleks sellega iial nõus olnud. Aga .. just nii see siiski läks. 

Tagasitee sai ette võetud koos õega. Ja nagu ma tegelikult juba esimese raamatu lõpupoole arvama hakkasin - vastupanuliikumis peamine mootor - tädi Lydia - oli selle kõige korraldamise taga.

Õnnelikke lõppe on igasuguseid. Selle raamat õnneliku lõpu tee on küll palistatud laipadega, aga päris viimasel leheküljel on näha, mida võib õnneks nimetada. Kui inimesel on võimalik elada vabalt hingates ning näha oma laste ja lastelaste sündimist ning kasvamist, siis see ongi juba väga suur asi.


Valtonen "Ära hõiska enne õhtut", "Noore naisõpetaja abiventiil" ja "Asenaine"

 Teismelisena lugesin ühel suvel läbi kõik Valtoneni raamatud, mis tookordse kodulinna raamatukogu kataloogis leidusid. Algul leidsin need kenade tütarlaste piltide järgi raamatukaantel, hulk raamatud olid värskelt välja antud ja äsja tagastatud raamatute hulgast leidsin neid päris mitu. Kui mitu olid meeldinud, siis uurisin, kes on autor ja lugesin teadlikult ka järgmised läbi.

 Sel suvel lugesin uuesti "Tänapäeva tütarlast" ja üllatusin sellest vaatest, mis ma sellele raamatule sain. Otsustasin, et lehtsen üle ka mu vanad romantilised lemmikud. Võtsin kolm esimesena kättejuhtunud raamatut Tartu linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnast, sest kataloogi lehitsedes märkasin, et Valtoneni on eesti keeles välja antud juba kolmekülmnendatel ja mul oli huvi näha, millised need raamatud olid. Ja ma ei pidanud pettuma. Need 1929-1938 välja antud raamatud olid väga mõnusad käes hoida ja ka käekotti pista. Olen sama märganud ka varem sealt osakonnast laenutades, vanasti olid väga käepärased raamatud, mõnusad käekotti pisata ja bussis või pargipingil lugeda.

Sisust ka. Nagu enamus Valtoneni romantilisi romaane, olid raamatute peategelased iseseisvad noored naised. Mõnel oli olemas perekonna tugi ja veidi finantskindlust selja taga, mõnel mitte. Mõnel on kontori- või õpetajatöö, aga mõnel pole selleks vajalikku kooliharidust. Kõigil on siiski silmarõõm, kellega soovitakse mingist esinevast takistusest hoolimata naituda. Sellised armsad tuhkatriinujutud nad on.

"Ära hõiska enne õhtut" rääkis noorest naisest, kes end hoolimata vaesest perest üles töötab ja endale tasuva kontoritöö leiab ning samast kontorist ka silmarõõmu. Paraku abiellub mees teisega ja vapper tüdruk peab igapäevaselt nägema meest ja tema naist. Naine sureb ja ... mees abiellub järgmise naisega - olukord on veel hullem, sest uus naine ei salli meie kangelannat ja levitab tema kohta jutte. Paraku see uus lehtsaba lahkub oma abikaasast uue peiu rüppe. Armunud viib kokku hirmus õnnetus, kuid enne kui nad saavad oma õnne maitsta, selgub ka hirmus saladus minevikust, mis turteltuvikesed jälle lahku viib. 

Mis oli raamatus sellist, mis jättis teismelise tüdrukuna lugedes teise mulje kui nüüd? Olles ise ema, lõhkes mu süda, kui suri mehe esimene abikaasa. Ja jättis maha 2 pisikest, vaevu aastaseks saanud last. Vaene naine, kes suri üksi hooldekodus, nägemata oma lapsi, meest, vanemaid või sõpru. Samuti see mees - viletsa iseloomuga ja hoolimatu oma naise ning veelgi enam laste(!) suhtes. Selline ei kõlba kassi saba alla ka, ammugi veel tütralapse romantiliste õhkamiste sihtmärgiks.

"Asenaine" rääkis tüdrukust, kes oli noorim kuuest õest ning abiellus mehega, kes oli kurameerinud kõigi ta õdedega, mõnega olnud kihlatudki! Abiellus algul selleks, et kätte maksta ja mehe elu põrguks teha, siis aga hakkas oma mehest hoolima ja ... õnnelik lõpp.

Silma jäi siin raamatus, et noorel peategelanna noor silmarõõm koolist, kellega ta lootis paariaastase abielu järel uuesti kokku saada, oli tegelikult ju üsna veider noormees. Tundus, et tal oli tüdrukuid jalaga segada ning meie kangelanna vastu huvi leige, aga välja ta seda küll ei öelnud. Veider, et nii terane tüdruk sellist kehkenpüksiga  üldse tegemist tegi. Sama veider kui see, et abielluda mehega, keda oled näinud kurameerimas oma viie(!) õega. Tundub, et Valtoneni arusaama tolla aja meestest oli üsna ilustamata. Naised on terased, vaprad ja tugevad, mehed nõrgad, moraalitud...

"Abiventiilis" on juttu noorest naisest, kes pooltahtmata õpetajaks õppinud ja hakanud, et kodust pääseda ning parajasti oma esimesele tööaastale vastu astub. Tema silmarõõm pole tema viimasest kirjast hoolimata teda külastanud ega talle ka kirjutanud ning seega on tema süda murtud. Külas, kus ta kooli tööle asub on noor arst, kellele kogu küla neiud silma heidavad, kuid (ilmselt oma külmusega ja naljapärast flirdiga) võidab hoopis õpetaja tema südame. Arst paraku ei süüda neiu südamest peletada armastust pettumuse valmistanud peiu vastu ja saab lõpuks neiule hoopis kosjasobitajaks. Paraku võtab kogu asjade areng aega terve õppeaasta, sügisest kevadeni. Aga sellele järgneb kaunis kihlus ja igavesti õnnelik elu.

 See raamat oli üks esimesi, mis ma Valtonenilt lugesin, sest sain selle kingiks kooli mingi võistluse võitmise või hea õppeedukuse eest. Poleks olnud mu enda esimene valik kooli poolt tehtud kingiks, aga ju ta siis eelarvesse mahtus (90ndatel polnud see ilmselt suur) ja raamatupoes kätte sattus. Selle lugemise järel hakkasin raamatukogus ka Valtoneni järgi ringi vaatama.

Arvan, et võtan Valtoneni vanematest väljaantud raamatutest mõne kunagi jälle kätte. Mõnus kerge lugemine ja meenutamine.


Eisen "Imesõrmus" 11x11

 Rahvajutu väljakutse oktoobrikuine raamat oli "Imesõrmus", Johann Eiseni trükistest valitud rahvajutud  ("Tiritamm", 281lk).

Kuigi nüüd juba tundub, et kõik loetavad rahvajutud on tuttavad, siis selles raamatus siiski leidus mitmeid kohti, kus midagi õppida.

Alustuseks said selgeks erinevad linnud - lehmalüpsja (väike-lehelind), mehik (meelikas, õõnetuvi), kiivit e kiivitaja, kivitikk e kivitäks, vihmakull e hiireviu, laste jaoks oli uus isegi see, et kalkunit kuluks kutsutakse.

Mina polnud lugenud ka neid jutte, kus sama käega, mis millegi peitunud, peab asja ka üle otsima. Ja vaesed pärijad peavad surnu käega tuhas roobitsema. 

Seitsme venna vereks teadsin sobivat samas puus kasvanud seitsme kirsimarja või samas põõsas kasvanud sõstra mahla. Aga seekord pidid siiski 7 kuketibu oma elu jätma, et varandus kätte leida. 

Seene kulda olen kord juba oma elus leidnud. Küll mitte päris sellist nagu jutus, aga geopeitusemängus siiski. 

Aga selle raamatu naelaks osutusid Kaval-Antsu ja vanapagana lood. Ühe õhtuga me neid loetud ei saanud. Järgmisel hommikul oli tükk tegu kooli minemisega - pidin hommikusöögi ja riietumise kõrvale lood ette lugema, sest põnevus ei lasknud neid õhtuni oodata. Niimoodi naernud, nagu nende juttude peale, ei ole mu lapsed vist mitte kunagi ühegi raamatu peale. 

Seega  - kuigi aasta otsa juba on rahvajutte loetud, siis ikka veel leiab uut ja huvitavat. Ootame põnevusega viimast raamatut ja rühime koos ikka aasta lõpu poole.



Heriott "Suured loomad, väiksed loomad"

 James Heriotti "Suured loomad, väiksed loomad" (Eesti Raamat, 472lk) lugemine sai alguse Ruhnus augustikuus. Otsisin kohalikust raamatukogust raamatut, mida lastele ette lugeda. Ja see jäi mulle esimeseks pihku. 

Tundus, et see oli väga hea valik, sest meeldis kõigile lastele. Isegi teismeline kuulas huviga, kui teisele ette loeti ja kaebles, et ta ei saa oma raamatut lugeda. Ruhnus saime kahe nädalaga läbi 348lk ja 49 peatükki. Seega polnud muud teha kui raamat mandril uuesti laenutada. Miskipärast tuli mitmeid kordi midagi muud vahele, näiteks rahvajutu väljakutse raamatud, aga tasapisi sai raamat oktoobrikuus siiski läbi :)

Ma kahtlustan, et seda raamatut ma Heriottist ise polnudki lugenud, loomajuttude järgi ma vahet teha ei oska, sest olen päris paljusid tema raamatuid siiski lugenud, aga . Mu vanematekodus on mitmeid Heriotti raamatuid, kuid sellest raamatust loetud Jamesi ja Heleni tutvumise lugu ei tulnud mulle üldse tuttav ette. Nii hea meel, et selle lõpuks ära lugesin. Mäletan lugusid noore loomaarsti tööga alustamise päevist ja siis lugusid Heleniga abielu alguspäevist ja laste sünnist, aga ei meenu, et oleksin lugenud kurameerimise ja pulmade kohta.

Kokkuvõttes tore raamat, 4 Heriotti fänni tekkis maailma juurde ja tütar juba luges mingit järgmist sama autori teost.

Toussaint "Vannituba"

 Saatusesepa väljakutse oktoobris: Mis tähega algas Sinu septembrikuu raamatu autori nimi? Oktoobrikuu raamatu autor peab olema selle tähega algavast riigist. NB! Sel aastal ei ole Sa selle riigi kirjanike teoseid veel lugenud.

See teema tõi kohe meelde Ruhnu raamatukogu. Seal nimelt on raamatud riiulites grupeeritud riikide kaupa - et Venemaa, USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa jne. Tavaliselt ma üldse raamatu autori elukohariigist ei huvitu, aga seekord siis B-tähega riik. Meenus Belgia. Ma arvan, et ma pole üldse Belgia autorite teoseid lugenud, ammugi sel aastal. Ja natuke googeldades leidsin, et Toussaint on hinnatud Belgia kirjanik. Vaatasin natuke, mis temalt tõlgitud on ja otsustasin alustada debüütromaanist. Seekord läks nii kergesti.

Seega sai valitud Jean-Philippe Toussaint "Vannituba" (Atlatise kirjastus, 74lk).

Raamat oleks nagu matemaatiku kirjutatud. Raamatu lõigud on nummerdatud. Algul oli väga imelik lugeda, aga ajapikku harjus ega pannud neid numbreid enam tähelegi. 

Raamatu sisu oli veidi kummaline. Mees elas koos naisega Pariisis, väiksemat sorti linnakorteris, aga eelistas peamiselt vannitoas aega veeta. Mees tegeles vannitoas peamiselt lugemisega, naine tegeles kogu olme ja rahateenimisega. Ühel päeval võttis mees kätte ja lasi lihtsalt jalga. Lahkus linnast, sõitis rongiga teise linna ja võttis hotellis toa. Paar päeva hiljem teatas naisele ka, see käis teda korraks vaatamas, aga sõitis peagi koju tagasi, Mees tüdines hotellist ja läks hoopis haiglasse(!), sai seal miski diagnoosikesegi, nõudis endale üksikpalati ja elas seal nagu miska. Tuli ja läks nagu hotellis, sõbrustas arstiga, käis selle juures kodus lõunal ja tennistki mängimas. Siis kolistas mingi hetk Pariisi oma vannituppa tagasi. Raamatu lõpus tabas teda mingi ilmutus ja ta otsustas vannitoast lahkuda :)

Väga keeruline on sellest raamatust midagi arvata. Kirjutatud oli päris hästi, eriti selle kohta, et see, millest kirjutada, oli üsna .. mittemidagiütlev ja lakooniline. Aga mõnus oli lugeda. Samas ma küll hindan kõrgelt väljenduse ilu, aga siiski süžee võiks minu jaoks natuke põnevam olla.

 Raamatu juures küll inspireeris see, kuidas peategelane tegi, mida tahtis ja tundus, et alati. Tahtis, elas vannitoas. Tahtis, lasi kodus jalga. Tahtis, kasutas haiglapalatit tasuta hotellitoana. Seda kõike rahulikult, käratsemata, iseenesestmõistetavalt ja oma õiguses kindel olles. Ja keegi isegi kahelnud selles õiguses. 

 Hetkel ei tekkinud soovi sama autori järgmise teost lugeda. 


Bryson "Maakera kuklapoolel"

Millises riigis elas Sinu augustikuu raamatu autor? Tõmba algusega sellest riigist joon otse läbi maakera ja loe raamatut selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast, kuhu joone ots jõudis. Raamau autor peab olema vanem kui Sina. Raamatu autor peab olema vanem kui Sina.
AKA saatusesepa väljakutse septembris.

Jällegi kord väga imelik raamatuvaliku protseduur minu poolt. 

Minu eelmise kuu raamatu autor oli Arthur Hailey. Millises riigis elas? Keeruline küsimus. Ta sündis Inglismaal (Lutonis), kolis Torontosse, raamatu kirjutamise ajal elas mõned kuud Bostonis ja suri Lyford Cays, Bahamal. Eks ta igal pool neist elas mõnda aega. Panin  need kõik asjukohad kaardile ja puurisin läbi maakera. Iga kord sattus punkt kuhugi Austraalia ümbrusesse - kord ühele, kord teisele poole. No päris pihta ma Austraaliale ei saanud, aga vihje oli ilmne. Seega jäin Austraalia juurde.

 Leidsin ka raamatu, kus karatakse samamood nagu minu kaardile pandud punktid ühest Austraalia servast teise. Selleks Bill Bryson "Maakera kuklapoolel : rännud päikesest kõrbenud riigis" (inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti, 378lk, Hea lugu). Muidugi minule omaselt unustasin kontrollida autori vanust, aga nüüd tegin seda ja 1951a sündinud härra on minust õnneks siiski vanem.

Raamat üllatas mind. Mulle oli alati tundunud (vist Austraalia seebiseriaalidest), et Austraalia on üsna  euroopalik, erinedes selle poolest, et seal on soojem ja rohkem farme ja lambaid ning vähem linnu. Muidugi olin ma kuulnud sellest, kuidas Austraalia lapsed raadio kaudu kooliharidust saavad - distantsõpe selle päris tähenduses (sest distants farmi ja lapse vahel tõepoolest takistab igapäevast kooliskäiku).

Raamatust sain lugeda selle kohta, kuivõrd hõredalt asustatud Austraalia tegelikult on! Muidugi on seal mõned suured linnad. Aga nende linnade vahel on üle tuhande kilomeetri. Mööda rannikut kulgevad mõned teed ja teede ääres on väiksemaid asustatud punkte, aga põhiline asustus on Uus-Lõuna-Wales'is ja ülejäänud manner on võrdlemisi tühi. Kui tühi täpselt, jõudis mulle alles raamatut lugedes. Päris mitmetest kohtades pidin käima ka sõber googlega nõu pidamas, sest kohad intrigeerisid, aga raamatus pole ühtki pilti.

Raamat oli kirjutatud väga kaasahaaravalt - tekkis soov koos Billiga kõrtsis istuda, autoga pikki kilomeetreid läbida ning kõik pisikesed muuseumid läbi käia. Samas käis kogu aeg kaasas väike vingumine, palavuse, igavuse, pikkade vahemaade üle. Ma muidugi mõistan seda, aga raamatut lugedes ja reisimise järele igatsedes tundub see üsna tänamatu.

 Austraalia kohta mõned faktid raamatust, mida ma varem ei teadnud.

Esiteks - Austraalias on meeletult surmavat faunat. Krokodillid on ootuspärased, meduusid minu jaoks uus info. Igasugused muud mürgised maod ja putukad ka - et neid nii palju on.

 Teiseks - Austraalia loodus on täiesti imepärane. Niivõrd erinev kõigest muust, mis maailmal pakkuda. Liigirikkus on hämmastav.

 Kolmandaks - Austraalia loodust on hävitatud igasuguste sissetoodud liikidega. Eriti jänestega. Paarikümnest pikakõrvaliselt said miljonid  Jäneseid püüti hävitada haigusega, aga nüüdseks on saadud arvukalt  resistentseid jäneseid.

Neljandaks - Austraalia poliitikast ma peaaegu midagi ei tea. Ma ei tea isegi ühtki Austraalia ministrit. Uus-Meremaa peaministri nime tunnen meedias ära, aga Austraalia... Raamat kõneleb ühest ministrist, kes salapäraselt uppus. Oleks see juhtunud USAs või Euroopas, siis teaks sellest kõik. 

Viiendaks - Austraalia aborigeenidega tehtu on kohutav. Samas tehti sarnaseid asju paljude teiste kohalike hõimudega ka. Inimesed on vastikud.

Aga Austraalia on imeline. Tahaks seda näha...

Parijõgi "Teraspoiss"

 Minu vanaisa ja ema lugesid mulle lapsepõlves palju raamatuid ette. Üks raamat, mille ettelugemist ma mäletan, oli Jüri Parijõgi "Jutte". Ma ei mäleta, kas "Teraspoiss" oli selle raamatu osa või eraldi raamat, igatahes ei loetud meile seda "Teraspoissi" kunagi. Kui juba ise lugeja olin, siis lugesin ja minu jaoks on see sellest ajast saadik olnud ja jäänud Parijõe lemmikjutuks. Seepärast, kui mu tütar tõi koju kooli kohustusliku kirjanduse ja märkasin seal Jüri Parijõgi "Teraspoiss" (Tänapäev, 151lk), siis otsustasin kohe selle oma poegadele ette lugeda.

 Kuidagi juhtus nii, et lugema hakkasin seda juuli lõpus ja lõpetasin septembri algul, aga no .. elu.  Muud raamatud tulid vahele.

Olin ise sisust päris palju detaile unustanud. Muidugi mäletasin ema surma ja erikooli. Aga olin täiesti unustanud, et poiss sattus vahepeal vaeslaste varjupaika! Seepärast väike kokkuvõte.

Jaani ema sureb. Jaan jääb algul kojanaise ja kojamehe kasvatada, samas majas elav üliõpilanegi aitab omalt poolt. Üliõpilase eemalviibimise ajal ning kaupmeheproua mahituste tagajärjel satub poiss varjupaika. Lööb seal läbi ja on varsti päris kõva mees. Mõni aeg hiljem külastab Jaani üliõpilane ning lubab ta enda juurde elama võtta, kui poisile varjupaigas ei peaks meeldima. 

Mõne aja pärast Jaanile varjupaigas enam ei meeldigi, ta ütleb juhatajale, et läheb ära ning lahkubki, üliõpilase koju. Kuigi algul tundub, et poisil on priiküüt tagasi varjupaika, siis üliõpilane asjab asjad korda ning Jaan jääb tema kasvatada. 

Jaan läheb vanasse kooli tagasi, aga klassijuhataja kiuslikkuse tõttu saadetakse varsti abikooli - rahvasuus koertekooli, kus käitumisraskustega poisid. Jaan jääb ka seal iseendakse, võidab sõpru, on kõva spordipoiss ning mängib pilli.  

Kogu raamatut läbi Jaani soov leida endale pärast kooli töökoht. Lehepoisi koha ta saab, aga igatseb paremat, kus suurem palk. Ka see soov täitub lõpuks, kuigi üsna ettearvamatul moel.

Meeldis mulle seda uuesti lugeda ja meeldis ka lastele kuulata.


Kiplased 11x11

 Rahvajutuaasta väljakutse (11x11) septembrikuu raamat on Kilplased. Seekord sai ise valida erinevate teoste vahel ja lugesin läbi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kilplased" (Varrak, 2004, 156lk). Lastele lugesin võrdluseks Eno Raua "Kilplased" (Tänapäev, 2016, 40lk).

Minu esimene kokkupuude kilplastega oli muidugi nagu paljudel minuvanustel lapsena multifilmi vahendusel. Ma ei mäleta, et mu lapsepõlves oleks olnud palju multifilme, mis mulle ei meeldinud, aga see kilplaste oma oli natuke hirmus ja pidasin seda päris igavaks. Lapsena sellest multifilmist minuni nende lugude sisu ei jõudnud, mäletan ainult seda, palkide mäest alla ja üles tassimise pilti ning alla veeretamist.

Raamatute jutud olid mulle siiski tuttavad kilplaste teemapargi külastusest, käisime seal lastega u 4a tagasi. Tütre paralleelklass käis seal klassiekskursioonil ja miskipärast meeldisid nende räägitud muljed mu tütrele nii väga, et ta soovis kindlasti ka seal käia. Paaritunnise külastuse jooksul saime tegeleda portselanimaaliga, tutvuda teemapargiga, kus mitmed kilplaste ehitised ja leiutised väljas ning kuulda kõiki kilplaste lugusid.

Seetõttu olid päris tuttavad nii nõukoda, Uppakallo ülemisanda külastus, järvepõhja peidetud kell, hirmus koleda elajaga võitlus ning ka saatuslikuks saanud hiirekoera ost. 

Olin tegelikult juba varem jõudnud arusaamisele, et  kilplaste jutud pole tegelikult lastejutud. Seega oli Kreutzwaldi versiooni lugemine minu jaoks sellele kinnituse leidmine. Mulle meeldisid need jutud rohkem kui nuditud lasteversioon. Eks oma võlu oli ilmselt sellel milline oli keelekasutus ning see, et mitmed jutud olid päris verise lõpuga, klappis lugude sisuga kokku.  

Minu lastele vist meeldib lihtsalt see, kui neile ette loetakse - neile meeldis Raua versioon kiplastest väga. Kõige rohkem meeldisid sealt raamatust vist küll Eno Raua pildid. Neid vaadati ja uudistati nii lugemise ajal kui ka enne ja pärast. Käidi mulle leitud asju näitamas ja imestati, miks küll kilplased käivad kogu aeg samades riietes, olgu siis suvi või talv. Meie septembrikuu möödus kilplaste seltsis väga mõnusalt.


Raitar "Elu võti"

 Inga Raitar sattus mu huviorbiiti, kui lugesin tema koos Aita Kivi, Kati Murutari ja Dagmar Lambiga kirjutatud "Seiklus neljale". Mulle meeldisid väga Raitari ja Kivi kirjutatud jupid. Seepärast sai kätte võetud ka "Elu võti" (Ajakirjade kirjastus, 271lk). 

Raamat oli kenasti loetavalt ja ladusalt kirjutatud. Ja raamatu esimene pool oli päris palju tõotav - mulle täitsa meeldis. Aga ... kahjuks vajus lõpp minu jaoks päris ära. Vint sai minu vaates üle keeratud ja mind väga ei huvitanud kogu see teema enam. Pikad kirjeldused, et miks miski on nii nagu on.. tundusid pastakast välja imetuna, et raamat pikemaks kirjutada...

 Raamat räägib Egiptuse ja Skandinaavia ajaloo huvilisest Leest (reklaamiloojast filoloog) ning ärimehest Thorist, kes kohtuvad juhuslikult Egiptuses puhkusereisil, klapivad ja koos kohapeal veidi ringi seiklevad. Reisist saab suur seiklus ja tasapisi ka armulugu. Teine pool raamatust, kus Lee ja Thor Eestisse naasnuna seikluses siiski edasi siplevad ja müstiline lõpp, oli minu jaoks veidi ülekeeratud vint. Aga no mis seal siis ikka, vähemalt oli kogu jutt ladusalt kirjutatud.

Kuigi mu kõrgeid ootusi kroonis kerge pettumus, kavatsen siiski sisse vaadata ka Raitari mõnda teise raamatusse. Nt "Sõltuvussõltumatus" tundub mulle hetkel huvitav. Näis kas loen ta ka läbi...

Jaik "Kaarnakivi" 11x11

 Rahvajutu väljakutse augustikuu raamat oli Juhan Jaik "Kaarnakivi" (Eesti Raamat, 255lk). 

Seekord lugesin osa jutte ainult endale, aga suurema osa lastele ka. Võrumaa juttudest enamus olid minu meelest lastele sobimatud, osa hirmus vägivaldsed, osa lihtsalt igavad. Juttu "Raudmees" kuulasime Tõnu Aava esituses. Kuidagi juhtus nii, et järjehoidja oli raamatus just selle jutu kohal, plaanisin seda õhtul lastele lugeda, kuid siis märkasin sotsiaalmeedias soovitust seda hoopis kuulata. Lapsed hääletasid üksmeelselt Tõnu Aava minust paremaks lugejaks. Ja paraku pean nendega nõustuma, vanameistri vastu saada poleks kerge.

 Lastele meeldis väga kaarnakivi kontseptsioon - kes ei tahaks endale pisikest abimeest tasku, mis iga töö õnnestuma paneks? Kaarnakivi omanikele elati alati jõuliselt kaasa ning õnnestumisi elati isiklikult läbi.

 Jaiki juures on minu vaieldamatud lemmikud tema kirjeldused. Nt "Pärgel ja raudkepp" on selline vendade kirjeldus:"Kasvasid suureks nagu purjepuud, laulsid nagu lõokesed ja vilistasid nagu vihmakullid. Päev kadus päeva järel nagu magusad suutäied suhu.." 

 Või siis "Vanad sõbrad": "Mets kajas kui suur pasunakoor, otsekui oleks ilmatu kari tänavapoisse itsitanud ja teinud äsja kuuldud häält järele".

Jaik on siiani olnud üks mu lemmikutest. Ja raamat, mida ma plaanin endalegi hankida, et neid kirjeldusi ikka ja jälle üle lugeda.


Hailey "Hotell"

Saatusesepa väljakutse nägi augustikuus välja selline "Loe juturaamatut, mis on kirjutatud samal teemal, kui oli Sinu juulikuu pildiraamat ja mille autor on praeguseks siit ilmast lahkunud."

Otsisin välja terve hulga raamatuid hotellide teemal. Üks uhkem kui teine. Aga paraku unustasin teise tingimuse poole ja koju tassitud hunnikust (et saaks proovida, mis meeldib) sobis tingimusega, et kirjanik peab juba teises ilmas ringi patseerima, ainult 1 raamat Arthur Hailey "Hotell" (Ersen, 416lk). 

Teine probleem oli see, et juulikuus ma mõtlesin lugeda raamatut "Viimne võimalus"  (Innocenti), aga kuna ma raamatut kohe ei leidnud, siis panin kirja hoopis raamatukogust juhuslikult haaratud  "Antennimaja inimesed" (Puhkan). 

Õnneks sobis valitud raamatu teema ka mu tegeliku valikuga ja raamat meeldis mulle väga. 

Hailey "Lennujaama" lugesin ühe väljakutse raames kunagi ja selles hämmastas mind detailide teadmine - kuidas töötab lennujaama köögipool, lennujuhtimistorn jne. "Hotell" on mõnes mõttes sarnane - hotelli nö köögipool tundub olevat väga selge. Ja see oligi kogu raamatu kõige nauditavam osa.

Peamine tegevusliin - hotelliomaniku parem käsi Peter ja isiklik sekretär Christine leiavad teinetest. Aga sinna on pikitud veel hotellikülaliste erinevaid lugusid, hotelliomaniku lugu ja hotelli müük, rassismiteema, ettevaatamatusest põhjustatud tapmine ja algusest peale ette valmistatud liftiõnnetus. Kogu sündmustik kestab 5 ööpäeva, alates sellest, kui kell on 00:00 esmaspäeva hommikul kuni reede hilisõhtuni välja. 

Mul tekkis tahtmine Hailey kõik ülejäänud raamatud ka läbi lugeda.

Hint "Oma saar"

Ruhnu raamatukogust ei leidnud ma kiirel otsimisel ühtki raamatut, mis mu augustikuise saatusesepa väljakutsesse sobiks. Siis haarasin riiulilt Aadu Hindi raamat "Oma saar" (Eesti Raamat, 123lk).

Raamat kõneles Kanada väliseestlase elust Eestis ja väljarändamisest tagakiusamise eest. Mees oli pärit Lahtevahe mõisas Saaremaal, parun von Schmalhoseni omanduses olevatel maadel elanud perekonnast. Parun andis oma alatel elavatele perekondadele perekonnanimeks Püks (millest sai vea tõttu Piks) ja mõnedele ka Rähk, nii sai terve hulk Kiutpikse, Tüsspikse, Takkpikse, Villpikse, Lontpikse ja Kintspikse, aga ka Kivirähk, Liivarähk, Sauerähk, Kruusarähk, Muidurähk. Näljahädade ning usuvahetuste jooksul pööras järgmine parun von Maack osade Rähkide ja Piksidega tülli ning ajas nad omadest taludest välja. 6 perekonda asustas Paadelaiu, kus sündis ka jutustaja - Aaron Timofei poeg Kivirähk, 1890a (3. mail -12p uue kalendri järgi).

Jutustaja elu saatis väljarändamisele kihutamine tema onu Eliase poolt, kes oli Kuressaares, Riias ja Saksamaal õppinud osavaks rätsepaks, kelle elu oli veidi parema järjel ja kes soovis koos suguseltsiga rännata vabasse riiki, kus ei peaks mõisnikele ega vene tsaarile meelejärgi elama. 

Paadelaiul oli siiski elu juba selleks ajaks parem järjel, kui 1847a, kui sinna ümber asuti. Oma kodu kergekäeliselt jätta ei soovitud. Samas kuna mõisnik ka laidu päriseks müüa ei soovinud, siis oli elanikel pidevalt hirm nahas - kas võetakse nende kodu neil taaskord käest ära?

Erinevad sündmused ja järjekordsete laastajate pealetung annab u 1904a uue põhjuse põgeneda ja nii pea kogu külaga Paadelaiult lahkutaksegi - algul Gotlandile ja sealt edasigi. Kuna jutustaja oli välja jõudnud Kanadasse, siis ilmselt kestis see reis pikemat aega. Raamat lõpeb Paadelaiult lahkumisega, mis reisiseltskonnast edasi sai, kahjuks pole kirjas.

Raamatus on jutustaja palvel kõik nimed muudetud. Ka Paadelaid pole päris kohanimi. Aga Hindi eessõna järgi on muu jutt päriselt sündinud. Raamatus on mitmed vihjed selle kohta, kus Paadelaid võiks asuda, aga ma nii hästi Saaremaa rannikut ei tunne, et seda teaks.

Valtonen "Tänapäeva tütarlaps"

Hilja Valtonen on kirjanik, kelle kenad romatilised naistekad ma teismelisena kõik järjest läbi lugesin. Minu jaoks miskipärast sai lemmikuks "Tänapäeva tütarlaps" (Monokkel, 142lk). See tundus mulle miskipärast teistest kuidagi teistsugusem. Vaatasin - ilmunud romaanide reas täitsa keskmisena, ei tohiks tegelikult kõigist teistest väga erineda. Aga minu silmis erines.

Olin oodanud päris pikalt, et seda üle lugeda. Otsustasin, et teen seda kindlasti suvel, et tunne oleks õige. Tegelikult oleks pidanud seda muidugi tegema ka mõnel Soome väikesaarel, et tunne oleks õige. Aga no millal sinna veel satun. Pidin leppima Eesti saarega - raamat sai loetud Ruhnus.

Mäletasin raamatu sisust natuke vähem kui enne arvasin. Mind oli huvitanud vaid peategelase eluolu, muust ma väga ei hoolinud. Seekord lugesin peaaegu nagu uut liini saarel suvitajate paarivahetuse kohta. Uhh, päris imelik tegelikult. Aga no kujundi mõttes ok.

See, kuidas 20a tütarlast koheldakse kui ta teeskleb olevat 15a vana, on ka päris huvitav. Tegelikult ju ka 15a vanune neiu on üsna inimene juba, ei tohiks ka teda titena kohelda. Neljapäevatüdruku ilmumine oli mul ka meelest läinud. Minu jaoks tagantjärgi veidi veider, et leidis aset armumine naistevihkaja ning "lapse" vahel, aga kirjanduslik mõttelend on tegelikult harva imelikum kui päriselu. Seega ...

Smith "Scotland street 44"

Alexandra McCall Smithi raamatu "Scotland street 44" (Varrak, 352lk) )võtsin puhkuse ajal Ruhnu raamatukogust koba peale.

Raamatu kokkuvõtteks on raamatu tagakaanele kirjutatud:

Sellel aadressil asub kirjaniku kujuteldav hoone, kuigi tänav on Edinburghis olemas, ning jutt käibki selle maja elanikest. Nii mitmedki inimtüübid on kergesti äratuntavad: ema, kes tahaks, et poeg ta unistused täidaks, tema 5-aastane poeg, kes tahaks vahelduseks ka lihtsalt tavalise lapse elu elada. Daam, kes näeb end laiema intellektuaalse maailma kodanikuna, konservatiivide klubi liige, kes unistab eksklusiivse golfiklubi liikmekaardist, kunstnikud, galeriipidajad ja paljud teised, kelle igapäevaseid väikesi rõõme ja muresid on kirjeldatud elegantselt, südamlikult ja haaravalt.

No täpselt nii oli. Aga eriti mitte midagi rohkemat. Veidi üle poole raamatu lugesin kaasahaaratult. Mõistatasin, kuidas erinevad liinid kokku hakkavad käima (ei hakanudki), mismoodi erinevad liinid puändini jõuavad (ei jõudnudki eriti). Täitsa tore oli mõnede inimeste tegemistest lugeda, aga ootused olid kõrgemad. Selline käib-küll lugemine.

Hanff "Bloomsbury Streeti hertsoginna"

Helene Hanffi "Bloomsbury Streeti hertsoginna" (Rahva Raamat, 206lk) jäi mulle raamatukogus riiulit uurides lihtsalt pihku. Raamatu tagakaanelt lugesin küll kodus, et parem oleks enne lugeda läbi raamatu esimene osa, aga ma ei hoolinud sellest ja alustasin siiski teisest osast.

Raamat räägin Helenest, kes on just välja andnud selle esimese osa (mis tundub rääkivat Londonis asuvast raamatupoest) ja sõitunud Ameerikast Londonisse raamatut tutvustavale tuurile, intervjuusid andma jne. Helene soovib Londonisse jääda nii kauaks kui vähegi võimalik, st rahakott vastu peab. Raamat ongi tema Londonis viibimise päevik.

Lõpp oli minu jaoks ootamatu :) Sest see polnud tegelikult üldse ootamatu. St mingit püänti polnud. Reis lõppes. Raamat lõppes. Keegi ei tormanud lennujaama järgi ega vandunud igavest armastust vms. Samas tekitas raamat tunde, et tahaks Londonisse või mõnda muusse suurlinna (loe Rooma) kolama.

Eisen "Esivanemate varandus" 11x11

11x11 rahvajutu väljakutses on juulikuu raamatuks Matthias Johann Eisen "Esivanemate varandus". Esimest korda selles väljakutses loen raamatut ainult endale ja mitte lastele ette. Lastele lugesin vaid mõned lood. Peamiselt sellepärast, et esimest korda selle väljakutse raames ei meeldi need lood mulle eriti. Ei tea, kas tegemist väsimusega, et lihtsalt ei jaksa enam rahvajuttudele pühenduda. Või siis kohapärimus ei ole minu jaoks. Aga selle raamatu sõnum ei kõneta mind eriti.

Mida olen saanud teada:
- järved üldiselt seisavad oma kohtadel, sest on tulnud mõnest teisest asupaigast
- enamasti on järved tulnud seetõttu, et neid on solvatud kas prahi loopimise või pissiste-kakaste mähkmete vm räpaste lapseriiete järves pesemisega
- vahel tekivad järved ka sellest, kui mõisas abiellub vend oma õega, pulmaööl vajub siis mõis maa alla ja sinna kohta tekib järv
- kivihunnikud on tekkinud üldjuhul seetõttu, et vanapagan on kive põlles tassinud, aga põllepaelad rebenenud
- kiriku ehitamisel vanapagan enamasti kipub müüri öösel lammutama, aitab võtmehoidja kirikumüüri müürimine, siis vanapagan enam lammutamas ei käi. Ma arvan, et nagu ka mul, läheb temalgi inimeste julma käitumise tõttu süda pahaks ja ta ei suuda sinnakanti enam tulla
- vahel aitab vanapagana kirikulammutamise vastu ka kiriku ehituse juurde püstitatud rist, aga kindlam on ikkagi inimohver sinna kummitama panna
- päris paljude mägede sees on sinna erineval põhjusel vajunud linnad, mis u 100a tagant vahepeal üles tõusevad ja siis jälle mäe sisse vajuvad. Neist saab tavaliselt ka soodsalt oste sooritada, kui õigel hetkel kohal satud olema
- allikate puhastamine on omaette peen kunst, seda peavad tegema 3 sama nimega lesknaist, pühapäevase jumalateenistuse ajal, et sünniks häid asju.

Innocenti "Viimne võimalus"

J. Patrick Lewis, Roberto Innocenti "Viimne võimalus" (Egemont Estonia, 48lk) on raamat kujutlusvõimest. Veidi segased juhtumused üsna tuttavana kõlavate tegelastega pole minu jaoks raamatu peamine väärtus. Eelkõige on raamatu väärtuseks kaunid illustratsioonid. Aga kindlasti ka see, kuidas raamatu alguses kirjaniku kadunud kujutlusvõime tasapisi välja ilmub.

Otsisin raamatut lugemise väljakutse grupi saatusesepa väljakutsesse ja seda soovitas mulle üks sõber. Kahjuks oskas ta raamatut vaid kirjeldada, pealkiri ega autor ei meenunud. Kui olin väljakutsesse juba teise raamatu võtnud, siis sain ka selle raamatu pealkirja teada ja muidugi ei saanud seda lugemata jätta.

Puhkan "Antennimaja inimesed"

Lugemise väljakutse grupi saatusesepa väljakutse juulikuus: Loe üks raamat, kus on rohkem pilte kui teksti ja mille autor elab samal mandril kui selle raamatu autor, mida lugesid juunikuus - (ei ole lasteraamat).

Pidin valima siia raamatu Euraasias asuva riigi kirjanikult ja see oli päris raske töö. Sain siiski ühelt sõbralt vihje, mis kõlas paljutõotavalt, aga oli paraku nutika raamatukoguhoidja stiilis ja raamatut mul tuvastada ei õnnestunud. Seega valisin Mark Antonius Puhkani graafilise novelli "Antennimaja inimesed" (Tallinna Raamatutrükikoda, 32lk).

Raamat on koomiksivormis ulmekas betoonkõrbes elavatest inimestest, kellel on elus peamiseks eesmärgiks koguda asju ja varandust. Samas lähedal kõrges tornmajas on aga imelikud inimesed, kellel tunduvad olevat teistsugused eesmärgid. Mis saab, kui need maailmad põrkuvad, ongi raamatusse joonistatud/kirjutatud.

Päris hea ja mõtlemapanev raamat, illustratsioonid täpselt sellises stiilis nagu jutt. Siiski - mulle ikkagi ei meeldinud. Liiga sünge, liiga kivine, liiga kole. St joonistatud oli ju väga osavalt, aga see kolestiil ei meeldinud mulle. Raamatu lõpp oli üle ootuste positiivne ja helge. Raamat oleks pooleli jäänud, kui oleks vähegi pikem olnud, sest pole üldse minu stiil. Aga mul on hea meel, et selle lõpu ka siiski ära lugesin. Nii positiivne ja lootustandev.

Selznick "Hugo Cabret' leiutis"

Brian Selznicki raamatu "Hugo Cabriet' leiutis" (Skymarket, 533 lk) kinkis mu tütrele muusikaõpetaja mitu aastat tagasi jõuludeks. Talle meeldis see väga ja sai läbi loetud vist juba esimese päevaga. Ma olin pikalt mõelnud seda ka uurida, aga polnud siiani ette võtnud. Nüüd vaatasin sinna sisse lugemise väljakutse saatusesepa väljakutse raames. Aga see raamat mulle väljakutsesse ei sobinud, sest autor polnud õigelt maalt (ja algul ei pööranud sellele tähelepanu), läbi lugesin ta siiski.

Raamat räägib orvuks jäänud (võib isegi öelda kaks korda orvuks jäänud) poisist, kes elab raudteejaamas ning hoiab töös jaama kellasid. Töö on ta üle võtnud oma onult, kelle õpipoiss ta oli enne, kui onu teadmata kadunuks jäi. Lisaks töötab poiss automationi (ehk robotinimese) kallal, kellega alustas tööd tema isa.

Kuna poiss ei saa oma töö eest palka ning hoiab endal elu sees raudteejaamast toidu  (ja robotiehitamise osade) varastamisega, siis satub ta pahandustesse. Sellegipoolest lõpeb kõik hästi - automaat saab valmis, mitmed saladused lahendatud ja uued sõbrad leitud.

Raamatu jutt on päris tore, aga parim osa raamatust on kindlasti piltide abil räägitud osad. Pildid on väga kaunilt joonistatud, aga nende mustvalge toon annab loo tooni ideaalselt edasi.

Metsavaimu heategu 11x11

Rahvajutu väljakutse  juunikuu raamat oli "Metsavaimu heategu" on esimene raamat, mille ma otsustasin lisada oma raamaturiiulisse. Eks sellele aitas kaasa ka see, et raamat hetkel raamatupoodides ju täiesti vabalt saadaval.

Raamatu juures üllatas postiivselt, et tundub, et poole aastaga olen mina ja on ka mu lapsed rahvajuttude osas juba kõvasti targemaks saanud. Kogumiku enamus jutte olid varem kuuldud-loetud. Eks nad muidugi sõnasõnalt ju samasugused pole, vahel on lõppki teistmoodi lahendatud, aga sisuliselt on nad üsna sarnased.

Raamat on üsna mahukas ja suvised õhtud tegemisi täis. Kuna minu eesmärk on lugeda raamatut siiski lastele, siis pole ma seda omaette lugemiseks kätte võtnud. Seetõttu on hetkel loetud vaid 75 lugu, 25 jäävad hiljem lugemiseks, vast saab enamus siiski loetud enne järgmise raamatu avaldamist. Samas kindlasti saab siis kogumikust lugusid koduvalt üle loetud. Eks loetud on seda raamatud siiani telgis lainemüha taustal, autoga ühest Eestimaa otsast teise sõites, aga ka kodus kiiktoolis, taustaks äikese müritamine.

Raamatu siiani kõige šokeerivam lugu on minu jaoks "Pojakene kitsetares". Lugu on juba Marjakobara raamatust tuttav, aga motiiv, kuidas ema kõrgelt oavarrelt alla kukub ning poeg talle siis ülevalt kaarega suhu kuseb, oli minu jaoks päris šokeeriv. Kusemisest ja sittumisest rääkisid mitmed teisedki lood, kuigi mind ei ärritanud pooltki nii palju kass, kes kuses kapsastele või kana, kes sittus palu peale.

Ma polnud varem tähelepanu pööranud sellele kui palju on meil pritsidest ja printsessidest kõnelevaid lugusid. Ilmselt meeldib paljudele mõte sellest, kuidas juhuslikult mõnele võimukandjale tehtud heategu võib muuta elu. Lastele meedivad ka väga jutud sellest, kuidas vapper kangelane päästab päeva ning saab selle eest vääriliselt tasutud. Eriline lemmik oli meil "Raha puu sees", meeldis just see, et kõik osapooled said lõppkokkuvõttes rikkaks ja õnnelikuks, keegi ei pidanud teise arvelt millestki ilma jääma.

Juttude juures märkan ma veidi teistsugust stiili, kui varasematel rahvajuttudel, kuidagi lakoonilisem ja asjalikum on neid lugeda võrreldes eelmiste raamatutega. Mulle täitsa meeldib.

----
Raamatu teine pool oli lastele lugemiseks vähem sobiv. Viimased u 20 lugu lugesin ainult endale, aga juba enne seda tekkis lugusid, kus räägiti nt suhu kusemisest jms, millega laste fantaasiat väga ergutada ei taha.

Ryan "Chilbury naiskoor"

Jennifer Ryani "Chilbury naiskoor" (Eesti Raamat, 384lk, sari Tõlkes Leitud) räägib ühe külakese naistest ajal, kui mehed lahkusid II maailmasõtta ning külla jäid enamuses naised.  Muidugi muutusid naiste rollid külaelus - meeste ülesanded võeti üle. Aga lisaks kutsuti ellu täiesti tundmatu kooriliik - naiskoor. Seda selleks, et küla kirikukoor (segakoor) ei saanud meeste puudusel jätkata, kuid naised vajasid kooslaulmise tuge ja abi.

Raamat rääkis veel muidugi paljustki. Kuidas kohalikud noormehed sõtta läksid ja puhkusel käisid, aga mõned paraku ka enam ei naasnud. Kuidas kohalik neiu armub ning noormehest lapseootele jääb, samas kui noormees sõjakeerisesse kaob. Kuidas noor abielunaine valmistub rindel viibiva mehe toeta oma esimese lapse sünniks. Kuidas keskealine abielunaine valmistub oma neljanda lapse sünniks. Kuidas need lapsed sünnivad ja millised ülesanded neile juba sünnijärgselt pannakse - olla poiss, kes perekonna varanduse pärandiliini kindlustaks. Kuidas noorte neidude unistused iseseisvuda, päev-päevalt üha rohkem täituvad ja tegevused, milles enne sõda ei julgenud unistadagi, muutuvad lubatuks ja siis ka normaalsuseks.

Raamat jättis ilmselt seetõttu usutavama mulje, et oli kirjutatud kirjades ning päeviku-sissekannetes. Kõige huvitavam kogu raamatu juures oli IIms taust ja pilk igapäevellu just selles kontekstis.

Bannerhed "Kaarnad"

Rääkisime sõbraga raamatust "Seitsmes rahukevad" ja ta võrdles seda Tomas Bannerheadi raamatuga "Kaarnad" (Hea Lugu, 368lk). Kuna esimene on mu üks lemmik, siis lugesin ka teist.

Raamat räägib perekonnast Smålandis vanema perepoja pilgu läbi. Peres on ema ja isa, poisil on noorem vend, mõnevõrra figureerivad raamatus ka poisi sõber, vanaisa ja üks vanem "onu", kellega poiss suhtleb. Kõrvalliinina on poisi elus korraks tüdruksõber, kelle peredünaamika tundub päris palju erinevat poisi pere omast.

Peamine pitser poisi elule on tema isa, kes tundub ühest küljest olevat hulluks läinud sellest, et peab tegema talutööd, mida ta teha ei taha. Teisest küljest üritab oma vanemat poega seda tööd üle võtma suunata. Poiss on aga tegelikult isale sarnane - teda huvitavad loodusnähtused, loomad, linnud, taimed, ta tahaks hoopis kõrgkoolis edasi õppida, mitte talule pühenduda.

Kogu see lugu oli põhjamaiselt masendav. Ja lõppes minu jaoks lahenduseta.

Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised"

Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised" (Eesti Ajalehed, 280lk) jõudis minuni sellepärast, et otsisin lugemise väljakutsesse raamatut ning mulle raamatut soovitanud sõber ei olnud oma soovituses kindel ja tõi igaks juhuks selle raamatu nö tagavaravariandiks.

Tegelikult meeldis mulle tema "päris" soovitus - Käbi Laretei - päris hästi ja see mitte nii väga, seega jäi see algul kõrvale.

Raamat algas sellega, kuidas väike Helga sünnib Raugaste perekonda ning tema esimese pea kümne eluaastaga Eestis mitmes linnas - sündimisega Tartus, titeeaga Tallinnas, sõja-aegse pommitamisega Tartus, siis Pärnus ja esimene osa lõpeb põgenemisega Rootsi.

Algul mõtlesin, et loen ainult esimese osa läbi. Sest Tartus ja Pärnus kirjeldatud kohad on ka minu jaoks tuttavad ja tahtsin need kirjaniku pilguga "üle vaadata". Arvasin, et jätangi raamatu seal pooleli.

Põgenemislugu algas aga jõudmisega Visbyle ja eluga mitmetel Rootsi ranniku saartel, seega - pidin jätkama. Stockholmis elas noor Helga ka väga tuttavalikus kohas - Stuvstas. Eks ole sealtkaudu Arlanda lennuväljalt Stockholmi reisitud ju korduvalt ja korduvalt. See on odavaim viis, lennuväljabussid-rongid on kõik kallimad. Kui lugu jätkus Uppsalas, siis muidugi pidin jälle jätkama. Järgmiseks paistsid raamatust juba fotod väikelastest ning nii ta läks.

Minu jaoks veidi igavaks kippusid pikad kirjeldused sellest, kuidas Helga Nõu kohtus selle ja teise kirjanikuga, nimed, nimed ja nimed üksteise otsas. Osaliselt telegrammilik stiil, et edastada võimalikult palju infot võimalikult vähe paberit kulutades. Aga lõpupoole sain teada, et Helga on üks vähestest väliseestlastest, kes on tõesti kodumaale naasnud. No nii enamvähem. St tal on Tallinnas korter, mille tagasisaamine võttis 9(!!) aastat. Samas sain aru, mis nii vähesed väliseestlased naasid - kui elukoha tagastamine võtab nii kaua aega, raha ja närve, siis ilmselt enamus eelistab jääda, kus ta on. 

Raamatus kirjeldati rasket elu, kokkuhoidu, hirmu, aga kõige jubedamad olid raamatu paar viimast lehekülge. Minu jaoks rikkusid need mulje kogu raamatust. Mõistan enamvähem kirjaniku motiivi, kui ta need read lisas. Aga siiski - nagu matakas vastu pead.


Laurain "Punase märkmikuga naine"

Antoine Lauraini "Punase märkmikuga naine" (Eesti Raamat, 198lk) on ilmunud sarjas "Tõlkes leitud". Kuigi sarjas on ilmunud ka terve hulk raamatuid, mis mind üsna külmaks jätsid, siis olen sarja ikkagi jälginud ja järjest siiani ilmunud raamatud ka läbi lugenud. Praegu on mul lugemata täpselt 1 raamat, millel raamatukogus järjekord pikk.

See raamat läheb minu jaoks kindlasti sarja plusspoolele. Raamat on kirjutatud küll peaaegu igapäevasest lihtsast loost - varas rabab öösel oma kodulävel seisva Laure'i käekoti, lööb naist vastu pead ning tormab minema. Oma kodust välja lukustatud naine läheb parema mõtte puudumisel öösel lähedalasuvasse hotelli, kus ta peavigastuse tõttu koomasse langeb ning järgmise lõuna paiku hotellitöötaja leidmise järel haiglasse jõuab. Tema rahakotist ja telefonist tühjendatud käekotti leiab oma kodust prügikasti pealt raamatupoodnik Laurent, kes koti kaasa võtab ning selle omanikku leida üritab.

Lõpuks õnnestub tal leida naise korter ning pikapeale ka teada saada, et naine viibib haiglas. Päris raamatu lõpus saavad kaks peategelast ka kõigele vaatamata kokku.

Raamatu juures jäid mulle meelde mitmed veidrad detailid. Esiteks - naine elas täiesti üksi, aga sellest hoolimata ei olnud tal trepikojas kellelegi antud oma varuvõtit, et võtme kaotuse korral korterisse saada. Teiseks - linnaosas, 1km raadiuses oli 9 keemilist puhastust ja sama palju raamatukauplusi! Hämmastav! Kolmandaks - mees viib leitud koti politseisse, politsei kiidab teda kodanikuna vastutuse võtmise eest ja palub siis tund aega (!!!) oodata, et tema leidu vormistada. Mees kõnnib koos kotiga minema, poliseil tundub olevat ükskõik. Paar sarnast hetke oli veel, aga need pole enam meeles.

Siiski - tore lugemine oli. Selline üheõhtukas.

Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks"

Anne B. Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks" (Eesti Raamat, 239lk) haarasin eriolukorra alguses raamatukogust kaasa ja nüüd jõudsin pärast suvevaheaja algust ka selle kätte võtta. Ragde Neitsovi sari meeldib mulle väga, aga kõik sarja eesti keelde tõlgitud raamatud on loetud, seega haarasin sarjavälise raamatu järele.

Raamat jutustab 8 korteriga trepikojas elavatest inimestest. Kõik erinevad, lihtsalt juhuse poolt kõrvuti elama sattunud inimesed, kes püüavad igapäevaeluga toime tulla ja vaikselt oma elu edasi viia. 

Kuidas elab perekond, kes on just pisikese lapse saanud ja miks naine ei viitsi isegi lapsevankrit trepikojast tuppa viia? Kas kogu trepikoja naiste kes kardavad, et ülemisel korrusel elav kaubareisija naine võrgutab nende mehed, hirmudel on alust? Kuidas aidata tüdrukut, kelle ema sünnitusel suri ning isa tema kasvatamisega toime ei tule? Kas "koduperenaine" peaks olema naine või hoopis mees? Kuidas korraldada leeripidu soodsalt, aga meeldejäävalt? Kui välja ilmub uksesilmi paigaldav noor mees, saavad mitmed küsimused vastuse. Kahjuks mitte kõik.

Mulle meeldis see raamat. Oli hästi kirjutatud ja ladus lugemine. Nüüd jääb üle vaid uusi tõlkeid oodata.

Magnason "Sinise planeedi lugu"

Lugemise väljakutse saatusesepp FB Lugemise väljakutse grupist:
JUUNI: Loe juunis üks lasteraamat autorilt, kelle kodumaal asub aktiivne vulkaan. AGA! Juunikuu raamatu autor ei tohi elada samal maal, kust oli pärit sinu maikuu raamatu autor ega samal maal, kus toimus sinu maikuu raamatu tegevus.

Mulle meenus riigina kohe Island. Ei olnud mu maikuu raamatuga õnneks sugugi seotud. Ja Islandilt pärit kirjanikku ei pidanud kaugelt otsima, googeldades tuli esimeseks välja õhtulehe artikkel aastast 2002, kus Andri Snær Magnason kohtub Eestis lugejatega, seega sai valitud tema raamat "Sinise planeedi lugu" (Eesti Raamat, 96lk).

Raamat pole tegelikult üldse (ainult) lasteraamat, kuigi seda muidugi võib lugeda lastele ja see jutustab lastest. Raamat illustreerib üsna selgelt seda, kuidas üks inimene (või ka väike inimgrupp) võib veenda  tervet hulka inimesi, et need pole oma eluga rahul ning vaikselt nende senise rahuliku igapäevaelu nende enda soovil ja nõusolekul hävitada. Nii et lõpuks tänad oma maailma hävitajat selle eest, et ta on andnud Sulle midagi, mida Sa ei soovinud, ei vajanud, kuid mis päästis Sind õuduste eest, mis kaasnesid selle soovi täitmisega, mida Sa isegi ei osanud soovida.

Eriti meeldis mulle raamatu algus, kus kirjeldati seda kaunist maailma - Sinist planeeti - ja selle suurimat ja kaunimat imet - liblikate igaaastast lendu. Mulle meeldis, kuidas kirjeldati planeedi asukaid, nendeks olid lapsed, jäeti aga mõistatuseks see, kust lapsed sinna said, kus olid täiskasvanud ning kas lapsed ka suuremaks kasvasid. Mulle meeldis väga see, kuidas lapsed oskasid nautida selle planeedi imesid ning veeta oma päevi rahulikus imetluses.

Raamatu põhiline tegevusliin algas planeedile saabunud võõra soovitatud sekkumistega planeedi asukate ellu. Järjest erinevaid planeedi elu aspekte muutes, muutis võõras laste näilisel soovil kogu planeedi elu tundmatuseni. Selleks, et neist muudatustest aru saada, pidid lapsed minema kodust kaugele ja neid selgelt nägema. Aga kuidas muuta asjad endiseks? Kes on nõus loobuma lõbusatest ja mugavatest asjadest? Kas kunagi üldse saab endiseks tagasi muutuda? Kuidas saada tagasi raisatud noorust?

Lugesin raamatut lastele ning neile meeldis see väga. Keeruline oli raamatut käest panna - iga peatükk lõppes ootusärevalt ning mõned kohad olid isegi veidi õudsed. Väga palju oli arutamist ja mõtlemist, et mis ikkagi juhtus ja miks midagi juhtus. Täiesti sobilik raamat sissejuhtatusena ühiskonnaõpetusse.

Kangro "Jäälätted"

Bernard Kangro "Jäälätted" (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 336lk) sai mulle lugemisootel raamatute nimekirja seetõttu, et sõber soovitas seda mingisse väljakutse teemasse. Aga tookord polnud vist see raamatukogus kohal vms, igatahes jäi raamat seal teemas lugemata. Lähemalt uurides otsustasin, et tegelikult tahaksin vist lugeda kogu Kangro kaksiktriloogiat (edasi kuuluvad sinna romaanid "Emajõgi", "Tartu", "Kivisild", "Must raamat" ja "Keeristuli") Tartu kohta, seega panin raamatu (ja kogu sarja) ootele.

Alustaks sellest, et see raamat oli väga-väga mõnusas formaadis - üsna väike, kõvakaaneline, heas köites, mida ei pea lugedes painutama ega jõuga lahti hoidma. Täpselt paras, et pista ridikülli ja bussiistmele potsatades järjehoidja kohalt sujuva liigutusega avada. Seepärast tabas mind raamatu raamatukogust näppu saades kohe ootusärevus.

Raamat algas minu jaoks pigem igavalt. Figureerisid mingid tudengid, kelle eristamine, et kellel olid Tallinnas jõukad vanemad ja kellel vaevu raha üüri ja toidu jaoks leidus, oli minu jaoks keeruline. Tegevusliinid olid pigem igavad ja vestlustes kõlanud detailid läksid ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Aga etteaimatava tudengielu asemel läksid sündmused päris tuliseks. Tütarlaps, kes meeldis vist pea kogu ülikoolitäiele poistele, andis lootust kokku 4 noormehele ja millised sündmused selle käigus arenesid!

Raamatu kõige tuttavlikum ja lemmikum tegelene oli siiski Tartu linn oma tuttavate tänavate ja mõnus atomosfääriga. Ilmselt oleks ta pooleli jäänud, kui poleks seda tegelast olnud.

Hetkel pole ma üldse kindel, et need ülejäänud raamatud minu poolt loetud saavad. Igatahes ei kavatse ma neid kiirelt alla neelata. Jätan settimisruumi.

Aga neile, kes otsivad tudengielust pajatava draamasarja materjali, soovitaks küll need raamatud läbi lehitseda.

Dahl "Charlie ja Suur Klaaskabiin"

Roald Dahli "Charlie ja Suur Klaaskabiin" (Draakon & Kuu, 176lk) on järg raamatule "Charlie ja šokolaadivabrik". Lugesime esimest lastega millalgi talvel, kui see jõuluvana kingikotist meie majja jõudis. Teise osa haarasin raamatukogust eriolukorra algul ning nüüd sai see ka läbi loetud.

Eks ta üks põnev seiklus jälle kord oli. Seekord kosmoses ja kosmosehotellis, nuudliussidega võideldes ning Charlie vanavanemaid nooremaks muutes. Raamatu lõpp on ka seekord vägev, presidendi vastuvõtt ja kakskümmend aastat voodis lamamise järel püstikargamine pole ju naljaasi.

Lastele väga meeldis ning nad ootavad järge - kahjuks kirjanikuhärra lahkus juba 30a tagasi ning kuigi kuulujärgi ta järge plaanis, siis seda ta valmis ei kirjutanud.

Mulle endale tundub, et raamat oli võrreldes esimese osaga nõrgem. Ehk on see ka põhjuseks, miks hr Dahl otsustas, et sarja ei jätka.

Laretei "Otsekui tõlkes"

Lugemise väljakutse grupi väljakutse "Igaüks on oma saatuse sepp" maikuu teema on:
MAI: Vaata enda aprillis loetud raamatut. Millisest riigist on pärit selle autor? Maikuus loe raamatut, kus tegevus toimub selles riigis. AGA mai raamatu autor ise on pärit mõnest teisest riigist.

Minul oli aprillikuu raamatu tõttu tarvis raamatut, mille tegevus toimuks Rootsis. Aga autor oleks pärit mõnest teisest riigist. Ma tegelikult teadsin 2 sellist ilukirjanduslikku raamatut, aga kuna olin neid mõlemaid lugenud, siis  sõbra abiga Käbi Laretei raamatu "Otsekui tõlkes" (Tänapäev, 368lk). Raamatuga sain kaasa hoiatuse, et see pole kõigi maitse järele. 

Mulle see raamat üldiselt meeldis. Ma ei ole varasemalt Käbi Laretei eluga kursis, teadsin ainult seda, et ta on pianist, oli abielus Ingmar Bergmaniga ja veetis suvesid Gotlandil.

Raamatu miinuseks on see, et see eeldab lugejalt, et ta on juba Käbi Laretei eluloo nö ametlike detailidega kursis ning see annab juurde just selle eheda Käbi-perspektiivi. Mina tema elulooga varasemalt kursis polnud ning seetõttu võibolla jäi osa vihjeid mulle arusaamatuks. Lugesin pärast raamatu lõpetamist veidi tema ning ka Ingmar Bergmani kohta  wikipediast, see natuke selgitas mõnesid asju. Näiteks seda, kes on Liv ja Ingrid, kes figureerisid Ingmari ja ka Käbi elus mingist hetkest alates.

Raamatust sain teada, et tema elulugu oli tegelikult kirju juba lapseeast peale. Kasvamine diplomaadi peres ning sellega kaasnev pidev reisimine ja/või lahusolek vanemast ja elu vanavanemate juures, sai talle elunormiks, seetõttu tundub, et ka pidev kontsertreisidel viibimine ning nende vahel õpetajaga kohtumine, ei olnud talle keeruline. Samas pani see pitseri ka tema suhetele tema lastega - raamatust tundub, et Käbi kahetses, et ei osalenud oma tütre igapäevases kasvatuses ning ka poja kasvatamisel kasutas palju lapsehoidja abi ning viibis tihti eemal. Samas tundub, et eriti pojaga on tema suhted siiski olnud väga lähedased.

Raamatut lugedes tahtsin kõige enam saada teada just selle kohta, kuidas Käbi Laretei ning Ingmar Bergman sattusid Gotlandile ning sinna oma suvekodud rajasid. Aga huvitaval kombel ei olnud selle kohta peaaegu midagi raamatus kirjas. Oli küll viidatud Gotlandi-eelsele perioodile ning räägiti Färol elamisest ning koos laste ning laste peredega suvitamisest, aga kuidas see juhtus, et sinna kanda kinnitati, ei teagi. Osaliselt tundusid kirjeldused Ingmariga veedetud ajast kui eneseõigustused oma esimesest abielust lahkumisele ning kogu lugu kandis ajutise rõõmu pitserit. Mulle polnud päriselt arusaadav, kas selline ajutisuse pitser on sinna hiljem lisandunud või tundis Käbi kohe ette, et ka hr Bergmaniga ei jää abielu pikalt kestma.

Veidi oli juttu ka uuesti Eestiga suhtlema asumisest ja oma vanavanemate kodu tagasi saamisest. See osa jättis mulle lisaks poolikuse muljele samuti kui ülejäänud raamat. Ja mulle jäi imelik maitse suhu sellest, mis siis ikkagi juhtus - algselt pisarsilmi taasavastatud kodumaja plaaniti jätta üürinikele, nõuti siis siiski endale tagasi. Algul tundus, et maja hakkavad kasutama Eestisse jäänud sugulased, aga siis pandi see siiski kiirelt müüki ja lammutati. Algne plaan sinna Statoili bensukas ehitada, küll ei realiseerunud, aga kodumajast siiski midagi praegukse järgi ei ole.

Minu meelest oli raamat väga mõnusalt kirjutatud, kuigi sain poole raamatu pealt teada, et see polegi kirjutatud eestikeelsena, vaid rootsi keelest tõlgitud. Ilmselt loogiline, et keeles, mida pole aastaid aktiivselt kasutatud (Käbi ei õpetanud ka oma lastele eesti keelt), on raamatu kirjutamine keeruline. Aga selgelt tuleb selle mõnusa lugemise eest tänada suures osas tõlkijat.

Mõneti oli täitsa mõnud lugeda just tema enda arvamusi ning tundeid ja see, et kõiki eluloolsi fakte ei olnud välja toodud, andis raamatule ilukirjanduse hõngu ning jättis fantaasiale võimalusi. Teisalt jättis selline lähenemine nagu pooliku mulje. Et kirjanik avab end, aga mitte lõpuni. Näitab meile midagi, aga tegelikult me siiski midagi olulist ei näe. Mind paelus see raamat siiski niivõrd, et lugesin ta lõpuni. Ja samasuguste mööndustega, nagu seda mulle soovitati, julgen ka edasi soovitada. 

Hiiemäe "Emand kaseladvas" 11x11

Rahvajutu väljakutse algusest peale olen pidanud pöialt, et Mall Hiiemäe "Emand kaseladvas" (Eesti Raamat 94lk) ei tuleks lugemisele. Sest ma mäletan seda raamatud oma lapsepõlvest selgelt. Ja need mälestused pole sugugi toredad. Nüüd siis maikuu raamat.

Üldiselt on lugemine mulle üsna varajasest noorusest meeldinud. Aga mitte see raamat. Mäletan, et selle raamatu põhjal tehti meile korduvalt lugemiskontrolli - mõõdeti mitu tähemärki minutsime ära lugeda ja pärast pidi ka mingitele küsimustele vastama.

Pärast raamatu oma lastele ettelugemist sain mõnedest tolleaegsetest kollidest lahti. Mulle tundub, et see raamat oli minu jaoks lapsena lihtsalt liiga keeruline lugeda - palju tundmatuid sõnu, teiseks aga üksi lugemiseks liiga õudne. Kõigele sellele lisandus kontrolltööde pinge. Ma usun, et kui keegi oleks seda mulle ette lugenud ja asju rahulikult arutanud, siis oleks see mulle palju vähem õudu ja peavalu valmistanud. Mäletan, et kui ema hiljem seda vennale ette luges, siis ma ei suutnud kuulata, aga vennale küll meeldis.

Tore on raamatu juures see, et igasuguste rahvatarkuste ja -uskumuste juures, mis ju tänapäeva ratsionaalses maailmas tunduvad mõttetud, leiab sageli siiski mõtteteri. No näiteks, kui räägiti, et kui magada pead-jalad vaheldumisi, siis katk ei võta, peab põrsasteks, siis sellisel viisil nakkuse vältimisel võib olla täiesti selge põhjus - kui teise väljahingatav õhk ei satu otse inimese näole, ei ole nakatumine nii kerge. Kui räägiti, et katk ilmub külla inimese või looma kujul - selline viirusesse nakatumise viis võis täitsa olla, et saadi haigus külastavalt inimeselt või ka loomalt (kas sellepärast, et loom kandis sama viirust või toimis kontaktpiinana). Teatav lõhn varajas inimese lõhna katku eest - eeterlikud õlid võisid viiruse levikut takistada. 

Saan raamatus pea kõigi juttude mõttest (enda arvates) aru, aga ma ei suuda aduda, miks räägiti metsa kohta hirmutavaid lugusid. Enamus inimesi, kes ma tean ja kes metsaga suhestuvad, pigem peavad metsa energia ammutamise paigaks ja peatoiduse leidmise kohaks. Raamatu jutud metsas toimuvatest eksimistest ja eksitamistest, kohtumistest metshaldjate ning viirastustega, tunduvad minu jaoks võõrad. Huvitav, kes neid räägiti, et hoida lapsi üksi metsa eksimast või noori töötegemise asemel metsa minemast hoiatada...


"Tark mees taskus" 11x11

"Tark mees taskus" (Sinisukk, 348lk) sai loetud seepärast, et see oli rahvajutu väljakutse aprillikuu raamat. Lugemine venis küll veidike ja saime valmis alles mais, mai esimestel päevadel sai vaid u pool raamatust läbi ning muljed edastatud. Maikuu raamatu teatamiselgi polnud meil veel terve raamat läbi, aga paar päeva pärast seda sai ta siiski loetud ja nüüd on mai raamat juba nii kahe kolmandiku peal. Seega saime oma väljakutsega siiski jälle joonele.

Raamat koosneb erinevate kirjanike adapteeritud rahvajuttudest.
Kreutzwaldi kirjutatud osad olid lastele väga tuttavad, sest isa lõpetas lastele just "Eesti rahva ennemuistsete juttude" ettelugemise. Seega räägiti mulle sageli juba poole jutu pealt jutu lõpp ära. Samas oli mõnedes juttudes väikseid erinevusi, seega kuulati sageli ikka hinge kinni pidades, et kas on samamoodi. Jutud olid selles mõttes väga ägeded, et valitud olid väga erinevad lood ja miski ei korranud end.

Kõrva valitud jutud - vaid 4 neid raamatus oligi - olid vetevanadest  ja veealustest. Mulle ei meenu, et oleksime väljakutse raames neist enne lugenud, seega sai haridus täiendust.

Kunderi jutud oli minu enda jaoks hästi tuttavad. Mitmed minu lapsepõlves väikste õhukeste raamatutena kordi ja kordi loetud. Eriti vaeslaps ja talutütar meeldis mulle lapsena ja meeldis ka nüüd. See "jookse poega, jõua poega..." miskipärast on mulle väga meeldinud. Ütlen oma lastelegi vahel nii.

Eiseni jutud tõid üllatuslikult sisse kuningatütred ja kuningapojad. Aga minu lemmik oli sealt "Surma ootamine". No jõuad sa teda oodata ja igavleda, ikka elada tuleb, kuhu see surmgi jääb.

Särgava juttudes oli värske aspekt - jutud järgnesid üksteisele. Kui esimeses jutus pettis rebane endale talumehelt härja välja, siis teises jutus sai teada, mis rebane häljaga edasi tegi jne. Saime teada ka seda, mis rebane hundi vastu nii vastik oli, teist muudkui pettis ja lollitas - eks see kõik puhas kättemaks oli.

Parijõgi jutte ootasin ma väga, sest ta on üldse mu lemmik lapsepõlvest. Meenus, et peaks lastele temalt veel mingeid jutte ette lugema. Väljakutsete pluss on üldiselt see, et alati leiab sealt mõtteainet ja raamatuid mida veel lugeda. Selle väljakutse raames pole neid küll meeletult palju olnud, aga siiski. Jutud oli eriilmelised ja neid lugesin sohki tehes üsna esimeste seas. Meenuvad ajarändamise teemad, mida lastega arutasime ja jutud ussidest-ussikuningatest, mida ka eelnevalt väga pole loetud. Jutt "Maa-alune linn" meenustas mulle Nils Holgersoni raamatu juttu - seega Rootsimaa rahvajuttudes on sama temaatika täiesti olemas.

Jakobsoni lood olid minu jaoks kuidagi hästi tuttavad, eks sai neid ju veebruarikuus loetud ka just, seega pole ime. Aga täitsa tore on, kui tekib tunne, et midagi juba tead ka teemast :)

Talletasin enda jaoks ka selle jutu, mis sai muljetena rahvajutu väljakutsesse saadetud, paraku küll poole raamatu pealt.

Seekord on esimene kord, kui meie meeskond pidi alla vanduma ja raamat on veel lõpetamata. Plaanime muidugi hilinemisega ikka ta läbi lugeda, aga siiani pole jõudnud.


Raamat jõudis meieni raamatukogust, mis oli sel hetkel küll veel üsna kinni, aga tutvuste kaudu saime ta siiski kätte. Aga kuna vahepeal olime lastega hakanud lugema ühte teist lasteraamatut, siis ei jõudnud seda piisavalt kiirelt ette võtta.

Lugesime läbi Kreutzwaldi, Kõrvi ja Parijõe koostatud osad.

Kreutzwaldi puhul oli tore see, et lapsed olid neid jutte just kuulnud, sest eelmise aasta lõpus sai loetud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud" ja sealt olid kõik jutud tuttavad. Niimoodi räägiti mulle mitmegi loo puhul lõpp ette ja mõne loo puhul läksid lapsed isegi omavahel korraks vaidlema, et kuidas lugu edasi läks, sest kuigi kõigil oli õigus, olid meeles erinevad detailid. Kreutzwaldi "Helde puuraiuja" oli tuttav eelmisel kuul loetud raamatukesest, aga seal veidi lihtsustatud. Saime rääkida, kuidas lood jutustamise käigus ikka muutuvad ja loo rääkijale suupärasemaks saavad.

Kõrvi lood olid lühikesed ja kõik samal, veealuse maailma teemal. Nende puhul oli näha, et kuna lood polnud tuttavad, siis hakkas fantaasia väga hästi tööle ja vaikselt mõistatati, mis loos juhtub.

Parijõgi kirjapandud lood olid kõige kaasakiskuvamad. Ei näe just sageli, kui eelkooliealine laps on rahvajutust nii kaasa tõmmatud, et ei saa enam rahulikult istudagi ning kui siis jutu peategelane lõpuks õige valiku teeb ning tal õnnetust vältida või pahandusest pääseda õnnestub, siis hüppatakse ühiselt suurest rõõmus toas ringi.

Siinkohal tahan meenutada veel juttu "Näkineiul meheks", kus mehe elus näkineiu lossis läks mööda vast mõni kuu, kuid päriselus oli möödunud juba 300 aastat ning mehe vanemad ammu manalateel, kui mees tagasi kodumaale jõudis. Meie vestlus liikus nii sügavale füüsikasse, ajanihete seletamiseni, et minu teadmistest seal puudu jäi.

Nossov "Totu ja ..."

Lugesin lastele ette Nikolai Nossovi "Totu ja ta sõprade seiklused" (Odamees, 166lk) ning "Totu Päikeselinnas" (Odamees 247lk). Saime raamatud loetud juba mõnda aega tagasi, aga mõtlesin siia ka märke jätta.

Ma olen ise neid raamatud nõuka-ajal välja antud ühe raamatuna lugenud. Aga ma mäletan, et lapsena need raamatud mulle eriti ei meeldinud ja ma ei mäleta, kas ma iseseisvalt selle üldse täiesti läbi lugesin. Üle lugedes mäletasin ma väga hästi raamatu esimest osa, aga teise osa teine pool oli mul täiesti ununenud. Ainult lõppu mäletasin peaaegu täiesti.

Aga mu poisid - nendele meeldisid need raamatud üliväga! Eriti Päikeselinna leiutised. Tegelikult meeldis neile täitsa hästi ka esimene raamat, aga kõik on praegu elevil ja plaanime "Totu Kuul" ka kindlasti läbi lugeda. Ma ise seda lugenud polegi!

Honeyman "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi"

Gail Honeymani "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi" (Ersen, 328lk) on mul mõnda aega lugemata raamatute nimekirjas ilutsenud. Kui enne eriolukorra algust raamatukogust raamatuid varusin, siis jäi see riiulil silma ja haarasin kaasa.

Raamat räägib Eleanorist, kes elab üksi, tööl ei sõbrusta kellegagi, tema ainus side minevikuga tundub olevat tema iganädalased telefonikõned tema emaga, kes tundub viibivat kas vanglas või hullumajas. Naine, kes tundub olevat üsna tavaline. Võibolla vaid veidi sotsiaalselt harimatu, reageerides mõnikord "valesti" olukordades, kus temalt oodati sotsiaalsete normide tundmist.

Miskipärast pärast aastaid tiksumist - tööle ja koju, poodi ja teleka ette viina jooma - muutub Eleanori elu äkitselt. Tööl hakkab tema vastu huvi tundma üks kolleeg, ta ise huvitub lähikonnas elavast muusikust, juhuslik kohtumine tänaval tervisehäire saanud vanema mehega, tekitab Eleanorile midagi, mis näeb välja nagu ... tutvusringkond?

Eleanori lapsepõlve ja üldse mineviku kohta puistatakse vaid üksikuid vihjeid. Kuni ühel päeval selgub, et nii ei saa enam jätkuda ning minevikus kollitavad kollid ei allu enam viinaga tuimestamisele. Vaid neile tuleb paraku näkku vaadata. Just selleks, et mitte ainult elus olla, vaid ka elada.

Raamat traumast ja traumaga tegelemisest. Väga liigutav ja mõtlemapanev.

Beaton "Agatha Raisin ja lusikatäis mürki"

M. C. Beatoni Agatha Raisini romaanisarja ning ka külapolitseinik Hamish Macbethi romaanisarja oleme sõbrannadega tasapisi lugenud, ma olen vahel kaasa löönud, vahel mitte. Ütlen ausalt, et viimasel ajal olen vähe kaasa löönud, sest uut raamatut lugedes tundub kõik üsna tehtud-nähtud juba.
Aga kui seekord pakuti mulle M. C. Beatoni "Agatha Raisin ja lusikatäis mürki" (Tänapäev, 256lk), siis mõtlesin, et miks mitte vahelduseks vaadata, millega vana hea Agatha tegeleb.

Mul on sarjast vist üsna palju vahele jäänud või olen lihtsalt palju unustanud. See, et Agatha oma armas naabrimehest abikaasaga on lahku läinud, ei olnud mulle üllatus. Aga ma ei teadnud või mäletanud, et proua on omale detektiivibüroo teinud ja möllab ümbruskonnas armulugusid lahendades ja kadunud võlgnikke otsides.

Seekordset lugu ilmestas jälle kord Agatha muutumatu tava armuda mõrtsukatesse või mõrtsukatega väga lähedalt seotud isikutesse. Mõrvari kohta tekkis mul miskipärast kahtlus kohe, kui see raamatusse ilmus, enne veel kui mõrv üldse sooritati.

Raamat lõpeb Agatha jaoks uue meestuttavaga, kellesse ta kombekohaselt esimsest pilgust armub (minu meelest sellist tüüpi naise puhul täiesti ebausutav, aga olgu) ja eelaimusega tema eksabikaasa ning selle uue pruudi kohta. Eks siis järgmises raamatus paistab, mis sellest saab.

Enquist "Ihuarsti visiit"

Saatusepp aprill: Vaata enda märtsis loetud raamatut. Kes oli selle autor? Kui lugesid naisautori kirjutatud raamatut, siis loe aprillikuus märtsi raamatu autorist vanema meesautori kirjutatud raamatut. Aprilli raamatu autor on praegu elus ja vanus selle aasta seisuga.

Minu märtsis loetud raamat autor oli Chimamanda Ngozi Adichie, praegu 42a vana. Aprilli alguses tundus järgmise raamatu valimine päris võimatu, sest raamatukogud olid kinni ja kodus olevad raamatud on mul üldiselt läbi loetud. Aga vaatasin üle vahetult eriolukorra algust kiirelt raamatukogu riiulist rebitud raamatud ja selgus, et olin õnnega koos :) Nimelt oli üheks raamatuks Per Olov Enquisti kirjutatud "Ihuarsti visiit" (sarjast Põhjamaade romaan, Eesti Raamat, 387lk). Kiire googeldus 2. aprillil näitas, et vanameister on 85a vana ning täiesti elus. Soovisin talle mõttes tugevat tervist siin pandeemiast laastatud maailmas ja hakkasin virgasti lugema. Tegelikult sain raamatu läbi juba pea 2n tagasi, aga muljete kirjutamisega tegeleda ei jõudnud. No ja tulemus on käes - 25.04.2020 lahkus kirjanikuhärra meie hulgast. Oleks pidanud kiirem kirjutaja olema.

Raamatumuljed.
Raamat räägib Taani kuningast Christian Seitsmendast, tema abikaasast kuninganna Caroline Mathildest (Inglise printsess) ning nende ihuarstist Struenseest. Kuningas oli valitsema asudes ning abielludes alles teismeline, samuti värske kuninganna. Riigi juhtimine oli üsna ligadi-logadi, kuningas vaimuhaige, kuninganna alles hirmunud ja kodust lahti rebitud laps. Kuninga toetajad üritasid kuninga vaimuhaigusele ravi leida ning palkasid Struensee.

Raamatus ei rõhutatud eriti seda, mida Struensee kuninga ravimiseks tegi. Räägiti kuninga mustanahalisest teenrist-mängukaaslasest, mis võis olla tema seisundi kergendamiseks tehtud otsus. Aga .. ei tea. Tundub, et alguses on Struensee tõesti kuninga ihuarst, siis muutub sõbraks, siis asemikuks nii riigi valitsemise kui ka abieluliste suhete juures kuningannaga.

Raamatu lõpust saab aimu juba siis, kui ihuarsti suhted kuningannaga algavad, kui kuninganna temast rasestub, siis see vaid kinnitab juba varem selge olnud fakti, et pill tuleb pika ilu peale. Pärast lapse sündi ei kulugi kaua aega, kui armastajad paradiisina tunduvast suvelossist õukonda tagasi tuuakse, veidi hiljem vahistatakse, lahutatakse, mees hukatakse ning kuninganna maapakku saadetakse (kust ta ka paar aastat hiljem veidratel asjaoludel sureb). Kuninganna lahutatakse oma 3a vanusest pojast (teadaolevalt kuningaga) ja 10k vanusest tütrest (kes on üsna kindlasti Struensee laps) ega kohtu nendega enam iialgi!

Raamatus on muidugi ilukirjandusele kohaselt lisatud siinseal detaile, mida kirjanik ei saanud kuidagi teada, aga kõigist faktidest on kinni peetud ning ei saa välistada, et nii see kõik varsti 300 aastat tagasi sündiski.

Raamat oli minu jaoks veidi liiga ajalooliselt täpne ja detailirohke. Mulle oleks vist sobinud rohkem adapteeritud variant. Ma ei suutnud hästi süveneda kõigisse neisse poliitilistesse sõpradesse, vaenlastesse, vaenlaseks muutunud sõpradesse, kammerneitsitesse jne, kellest raamat kõneles. Mind huvitas põhiliin ja selle nimel ma siis ta ka lõpuni lugesin. Veider on see kuningannade ja kuningate kultus. Tegelikult igasugused esindusfiguurid ja see, et me neid nagu teistest paremaks peame ning äravalitutena austame ainult sünnipära või mitme tööleintervjuu vooru eduka läbimise tõttu on veelgi veidram. Aga nojah. Ju siis on kombeks.

Samas oli põnev. Ja põnevus säilis lõouni. Vahepeal mõtlesin, et mõnes mõttes neil tegelastel vedas. Tänapäeval oleks sellises olukorras meie ekraanidel kohe sosistamised kuninga vaimuhaigusest, kuninganna kohtumistest ihuarstiga ja kindlasti kohe kuninganna paisuvast kõhukesest. 

Kes tahab oma ajalooteadmisi lõbusamalt täiendada, kui ajalooõpikute/kogumite lugemisega, siis soovitan Enquisti proovida. Estri kataloogi piiludes tundus, et tal on 6 eesti keelde tõlgitud raamatut, võõrkeeltes valik veelgi suurem.


Tere, tere, Tiipajalga! 11x11

Pille Kippari "Tere, tere, Tiipajalga!" (Kirjastus "Kunst" Tallinn, 104lk) on 11x11 rahvajutu aasta väljakutse märtsikuu raamat. Lugesime selle lastega läbi, nagu ka kaks eelmist.

Pisike raamatuke sai muidugi kiirelt läbi. Peamiselt koosnes hundis, rebase, jäneseteemalistest juttudest. Varese kohta olnud jutud olid väga meeleolukad.

Kokkuvõttes need jutud, kus keegi kellelegi peksa anti, tüütasid mind (aga mitte lapsi) lõpuks üsna ära. Kas eestlased ongi sellised? Peamine on ise võtjana välja tulla, üle laipada? Samas osa lugusid oli ka teistsuguselt üles ehitatud ja täitsa lõbusad.

Mulle meeldisid igasugused nunnud väljendid, olgu selleks siis kiki-kõrvakesed, lutu-sarvekesed, timpa-jalakesed, vibu-hännake, Tiipajalga, Loipajalga, Koonukas, Kärss, Vill, lõllsilm või hoopis uus loendamisviis: "üksi-kaksi kolminagi, viisi-kuusi kümmenagi, kümme-kümme, sada täis!"

Rahvajutuaasta veereb...

Adichie "Americanah"

Pärast seda kui olin läbi lugenud Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest", hakkas see kirjanik mind väga huvitama. Ja lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus ka "Americanah" (Fourth Estate, 477lk).

Raamat rääkis hoopis teisest ajast kui varem loetud romaan. Seekord oli peategelane Ifemelu Nigeeria koolitüdruk, kes kooli lõpetamise järel soovib astuda Ameerika või Inglismaa ülikooli. Kuna ta kohe viisat ei saa, et võõrsile kooli minna, otsustab ta alustada õpinguid Nigeerias. Kuna samas koolis käib ka tüdruku kallim Obinze, siis polegi plaan nii halb. Pidevate streikide tõttu on õppetöö pidevalt häiritud, seetõttu taotlevad noored jätkuvalt viisat. Lõpuks õnnestub Igemelul viisa saada ning unistuste Ameerikasse rännata. Obinze jääb Nigeeriasse, lootusega kunagi kallimale järgneda.

Ifemelu elu Ameerikas saab päris karmi alguse. Raskused töökoha leidmisel ja rahaprobleemid, lisaks rassiteemad ning kohanemine uue vaatanurgaga. Kunagi varem pole Ifemelu end mustanahalisena tundnud, nüüd märkab ta erinevat kohtlemist oma nahavärvi tõttu ning teiseks ka selle tõttu, et ta pole sündinud ameeriklane, vaid teda liigitatakse hoopis aafriklaseks. Kuigi tema enda identiteet on olla nigeerlane.

Siiski hakkab Ifemelul vaikselt veidi paremini minema. Vähemalt väliselt. Ta jääb Obinzega võõraks, üha enam võõrdub ka Nigeeriasse jäänud kodustest. Aga pärast töökohe leidmist kulgevad õpingud hästi, tal on sõpru, ta leiab isegi (valge!) poiss-sõbra. Selle tõttu õnnestub ka pärast ülikooli lõpetamist leida hea töökoht ning isegi roheline kaart taotleda. Lisaks alustab ta rassiteemalise blogi pidamist ning jõuab päris kiiresti niikaugele, et teenib endale sellega piisavalt elatist, et palgatööst loobuda. Siiski leiab ta, et teda ei peeta kunagi võrdseks valgete ega isegi mitte nende mustanahalistega, kes on tema šokolaadipruunist heledama nahaga.

Ifemelu elab Ameerikas 15 aastat ning otsutab siis kodumaale naasta. Ja kohtub seal uuesti Obinzega. Ja alustab uut blogi. Raamatu lõpuks tundub, et ring sai täis ning tegelased lahkuvad meist uue algusega.

Minu jaoks oli raamatu juures väga huvitav just Ameerikamaa rassiteema. See, kuidas tumedanalise käest küsimuse "kas Sa armastad arbuusi?" küsimine on rassistlik, oli minu jaoks täielik üllatus. Sama ka mitmete teiste väljenditega. Mina ei teadnud midagi ka pruuni paberkoti testist ega sellest, et mustanahalised ka enda seas naha tooni alusel end järjekorda seavad. Samuti ei olnud mul aimugi, et need mustanahalised, kelle juuksed on sirged (mitte krusslokilised) ei ole kunagi sellised sünnipäraselt. Sellise soengu saamiseks peavad nad juukseid keemiliselt sirgendama ja end sellega hoolega mürgitama. Uhh.. Aga nt suurkorporatsioonis tööintervjuule minemine ei tule kõne allagi, ilma soengut "korrastamata".

Raamat läks mul väljakutse teemasse.
Igaüks on oma saatuse sepp.
MÄRTS: Vaata enda veebruaris loetud raamatut. Mitu lehekülge selles raamatus oli? Kui oli alla 300 lehekülje, siis loe märtsis üks üle 400-leheküljeline raamat! NB! Märtsi raamatu autor, ei tohi elada samal mandril, kus veebruari raamatu autor!
Veebruaris oli mul Rootsi autori raamat, alla 200lk isegi. Seega seekord Ameerikas ja Aafrikas vaheldumisi elava autori raamat ja üle 400 lk.

Ragde "Elunautijad"

Anne B. Ragde "Elunautijad" (Eesti Raamat, Põhjamaade romaanisari, 320lk) on Nehsovi sarja 5. raamat. Ja kuna sarja esimene raamat meeldis mulle väga, siis olen tasapisi seda sarja lugenud. Eesti keelde sarja 6. osa (tundub, et see jääb viimaseks) veel tõlgitud pole, aga ootan sedagi.

"Elunautijad" meeldisid mulle täitsa hästi. Kui raamatule midagi ette heita, siis võibolla seda, et ta on natuke "järjemaiguline". St eelmised raamatud on olnud minu hinnangul ka iseseisva raamatuna väärtuslikud, aga seekord lugesin enamuses varasemate tegevusliinide järge. Aga võibolla on mul seda raske hinnata, sest olen järjest lugenud.

Torunn õpib tundma matuseäri ja toimetab oma päritud kodutalus. Torunn ja Tormod saavad tasapisi lähedasemaks ja Tormod harjub oma eluga üsna vaba mehena. Päris huvitav on lugeda, kuidas teised inimesed pigem peavad vanadekodu vanglaks, aga Tormod on elus esimest korda oma vanematekodust välja kolnud, oma-tuba-oma-luba jne.

Juba eelmisest raamatust saadik on mul olnud tunne, et Margido on haige. Ja seekordne Neshovi raamat ei saa ka pereliikme lahkumiseta läbi - raamatu lõpus Margido sureb. Aga selles sarjas on suremisel alati nagu hoopis alguse, mitte lõpu maik. Nii ka seekord.

Kui raamatule midagi ette heita, siis ehk seda, et seekord me nagu ei jõudnud kuhugi. Torunn remondib. Erlend remondib. Lapsed kasvavad. Muutused, mis toimuvad on pigem sisemised ja väikesed ja võibolla kasvad järgmises osas neist midagi välja.

Ebausutav tundus mulle Torunni ja tema ema suhtlus. Ema, kes oli võõrandunud ja Torunni peale pahane, on nüüd nii toetav ja armas? No näis, kas nii jääbki.

Jakobson "Puujalaga katk" 11x11

Veebruarikuu 11x11 rahvajutu väljakutse raamat oli August Jakobsoni "Puujalaga katk" (Eesti Raamat, 1965, 167lk).

Raamat polnud küll teab kui pikk, aga kuna soovisin seda lastele lugeda aeglaselt jutu-paari haaval ja koolivaheaja tegutsemised tekitasid lugemisse pausi, siis veebruari viimastel päevadel selgus, et me pole raamatuga veel kuigi kaugel. Paraku sai raamatu teine pool üsna kiirelt ette vuristatud.

Väljakutse tagasisidesse kirjutasin nii:
Väljakutse teise raamatu lugemine ei läinud nii libedalt kui esimese lugemine. Kuna jutte oli väga palju ja ma korraga ei tahtnud väga suurt suutäit lastele ette sööta, siis jäime raamatu lugemisega veidi ajahätta. Lõpuosa sai paari päevaga ette vuritstatud, kui avastasin, et tagasiside andmisega ei ole aega, mitte 10.03ni (nagu miskipärast arvasin), vist 5 päeva vähem.

Siiski ei jäänud olemata toredad arutelud mitmete sõnade ja seikade tähenduse üle.

Raamatul oli huvitav ülesehitus. Polnud küll otseselt liigendatud, aga avastasime jutud on reas teemade kaupa. Hulk järjestikuseid lugusid hundist, konnast, teistest loomadest, aga ka halltõvest, katkust, tuulispeadest, krattidest ja Vanataadist.

Tänase päeva uus koroonakatk meenus mulle küll kui lastele seletasin, miks katkust minu arvates vanasti inimese või looma kujul tuleva needusena kõneldi. Kui teadmised viiruste-bakerite levimisest polnud veel eriti sügavad, siis tähelepanek, et haigstumised algasid kui külast käis läbi mõni võõras inimene, on tegelikult ju samm teadusliku seletuse suunas.

Jutud olid eelmisse raamatuga võrreldes kidakeelsemad. Kirja pandud peaaegu ilma kordusteta, mis mulle Marjakobarast mõnusa jutustamiseõhustiku loojana meelde jäi. Mulle väga meeldis, et väikesed korduse-alged siiski siin-seal olid, kus lauseosa, millega esimene lause lõppes, korrati järgmise lause alguses. Nt "Kihutas rätsep tagasi tallu, hüppas jälle akna kaudu tuppa, muutus taas inimeseks. Muutus taas inimeseks ja ..." Mulle meeldis väga kuidas see võttis jutu tempo maha ja muutis lugemise rohkem jutustamise sarnaseks. Paaris kohas oli ka tüüpilist kolmekordset kordust, aga ikka väga väge.

Jutt, mis mulle kõige rohkem hinge läks, oli "Miks mets kohiseb". Jutt sellest, kuidas vaene, aga heasüdamlik mees ei saanud metsast puid raiuda, sest puud palusid oma elu eest. Metsataat muutus inimeste elu kergemaks, võttis ära puude kõnevõime, aga manitses inimest siiski metsast puid ainult tarbepärast maha võtma. Seda lugedes ja mõeldes, kuidas Eestis praegusel ajal metsa koheldakse ning isegi hiisi ja ristipuid raiumast ei kahelda, kerkis klomp kurku. Kas Metsataat peaks äkki oma otsuse ümber pöörama?

Laur "Mürgiallikad"

Märt Lauri "Mürgiallikad" (Tänapäev, 256lk) ei olnud mul lugemist ootavate raamatute nimekirjas ega polegi see üldse sellist sorti raamat, mida ma tavapäraselt loeks. Aga kuna raamatu autor on mulle tuttav ning tema äsjane enneaegne surm mind ehmatas, tahtsin seda autobiograafilist raamatut lugeda, et saada selgust, et "miks?".

Raamat jutustab väliselt edukast it-firma töötajast, kelle pere on lagunenud ning mees ilma lähemate sõpradeta jäänud ja tööst enda elu keskpunkti teinud. Kui tal siis avastatakse 4. staadiumi kopsuvähk, siis muutub mehe elu kardinaalselt. Otsides meeleheitlikult tuge, oma inimesi, kellele raviperioodil toetuda, leiab ta lõpuks Pireti. Naise, kes pakub talle lisaks moraalse toetuse ka täiendmeditsiini abi, sh toob mehe ellu oma guru. Kahekesi püüavad nad meest tavameditsiini, kes mehele tervenemist üldse ei lubagi, vaid nii aasta kuni viie ulatuses üritab mehe elu pikendada, haardest "päästa". Mees pole sellest huvitatud, küll aga on ta huvitatud sellest, et end paremini tunda ja oma sõpradega hästi läbi saada.

Raamatu lõpus selgub, et "heatahtlikud" aitajad on teda hoopiski tüssanud ja mehe elu pikendada ei oska nüüd enam ei tavameditsiin ega ka mitte guru ise.

Raamatut lugedes jäi mulle mulje, et autor on umbes poole raamatu osas sarnaseid asju kogenud. Aga mingit hetkest alates ei olnud lugu enam minu jaoks usutav. Minu jaoks ei olnud usutav, et mees, kes väga detailitäpselt oskas kirjeldada, miks täiendmeditsiin ei tööta, seda siiski ühtki küsimust küsimata oma "uutelt sõpradelt" (tegelikult võhivõõrad inimesed) vastu võtab. Samuti oli uskumatu see pühendumus, mida täiendmeditsiini pakkuvad inimesed üles näitasid, inimest põetasid ja seltsi pakkusid, arvestades seda, et lõpus selgub, et nad teda siiski soovisid vaid tüssata.

Aga võibolla on võimalik, et toetuse ja läheduse nimel teeb raskes olukorras inimene mida iganes. Igatahes kahju noorest, terasest ja sihikindlast inimesest.

Andersson "Omavoli"

Lugemise väljakutse Igaüks on oma saatuse sepp .... veebruar
Vaata enda jaanuaris loetus raamatut, kes on selle autor? Milliselt maalt autor pärit on? Veebruaris võta enda lugemiseks jaanuarikuu raamatu autori sünnimaa idapoolse piiri ääres asuva maa kirjaniku raamat.
 
Minu jaauaris loetud raamatu autor oli pärit Norrast. Tundub, et idapiir on Norral Rootsiga. Seepärast  valisin Lena Anderssoni "Omavoli" sarjast "Põhjamaade romaan" (Eesti Raamat, 142lk). Sobis hästi ka mu isikliku plaaniga, et loen sel aastal Skandinaavia ja Eesti kirjandust, neid mul juba nimekirjas ootel mitmeid.

Hakkasin huvi ja erutusega lugema, aga ... raamat oli minu jaoks pigem pisike pettumus. Raamatu peategelane Ester on üsna tavaline keskealine lastetu naine. Kirjutab luuletusi, esseesid, artikleid, käib jooksmas, elab koos elukaaslase Periga juba pikemat aega. 

Ühel päeval saab ta ülesande pidada ettekanne kunstnikust - Hugo Raskist. Naine on tööst vaimustuses, sest kunstnik talle meeldib. Ettekande ettevalmistamise ajal ja sellest väljakasvanud töö tegemisel kohtub ta kunstnikuga. Neil tekib vaimne klapp, pikad vestlused. Naine armub ülepeakaela, mees mitte, aga mees mingil põhjusel (ma ei saanud aru, miks) lohiseb naise tunnetega natuke aega kaasas. Tundub nagu oleks ta liiga viisakas, et naisele otse öelda, et ta ei soovi temaga enam kokku saada. Naine jätab oma kauaaegse elukaaslase maha, kolib eraldi elama.

Lugeda oli üha piinlikum ja piinlikum, sest lugejale oli ammu ilmselge, et mehel naise vastu huvi pole. Naine aga üritas nii ja naa mehe tähelepanu võita. Kusjuures tegemist ju haritud naisega, aga tundub, et sotsiaalselt mitte väga tundlikuga. Raamat lõppes nii, et loodetavasti sai naine aru, et nüüd pole tal enam lootust, sest leidis mehe praktiliselt voodist teise naisega. Aga mine sa tea, äkki siiski loodab veel.

Proovisin lugeda ka sama autor teist eesti keelde tõlgitud raamatut "Isiklikult vastutamata" (Eesti Raamat, 254lk, samuti sarjas "Põhjamaade romaan"). Seal tundus esimestel lehekülgedel, et sisu on täpselt sama, vaid naise tunnete objekt oli vahetatud. Uhh. Jätsin heaga pooleli.


Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...