Hilja Valtonen on kirjanik, kelle kenad romatilised naistekad ma teismelisena kõik järjest läbi lugesin. Minu jaoks miskipärast sai lemmikuks "Tänapäeva tütarlaps" (Monokkel, 142lk). See tundus mulle miskipärast teistest kuidagi teistsugusem. Vaatasin - ilmunud romaanide reas täitsa keskmisena, ei tohiks tegelikult kõigist teistest väga erineda. Aga minu silmis erines.
Olin oodanud päris pikalt, et seda üle lugeda. Otsustasin, et teen seda kindlasti suvel, et tunne oleks õige. Tegelikult oleks pidanud seda muidugi tegema ka mõnel Soome väikesaarel, et tunne oleks õige. Aga no millal sinna veel satun. Pidin leppima Eesti saarega - raamat sai loetud Ruhnus.
Mäletasin raamatu sisust natuke vähem kui enne arvasin. Mind oli huvitanud vaid peategelase eluolu, muust ma väga ei hoolinud. Seekord lugesin peaaegu nagu uut liini saarel suvitajate paarivahetuse kohta. Uhh, päris imelik tegelikult. Aga no kujundi mõttes ok.
See, kuidas 20a tütarlast koheldakse kui ta teeskleb olevat 15a vana, on ka päris huvitav. Tegelikult ju ka 15a vanune neiu on üsna inimene juba, ei tohiks ka teda titena kohelda. Neljapäevatüdruku ilmumine oli mul ka meelest läinud. Minu jaoks tagantjärgi veidi veider, et leidis aset armumine naistevihkaja ning "lapse" vahel, aga kirjanduslik mõttelend on tegelikult harva imelikum kui päriselu. Seega ...