Alexandra McCall Smithi raamatu "Scotland street 44" (Varrak, 352lk) )võtsin puhkuse ajal Ruhnu raamatukogust koba peale.
Raamatu kokkuvõtteks on raamatu tagakaanele kirjutatud:
Sellel aadressil asub kirjaniku kujuteldav hoone, kuigi tänav on Edinburghis olemas, ning jutt käibki selle maja elanikest. Nii mitmedki inimtüübid on kergesti äratuntavad: ema, kes tahaks, et poeg ta unistused täidaks, tema 5-aastane poeg, kes tahaks vahelduseks ka lihtsalt tavalise lapse elu elada. Daam, kes näeb end laiema intellektuaalse maailma kodanikuna, konservatiivide klubi liige, kes unistab eksklusiivse golfiklubi liikmekaardist, kunstnikud, galeriipidajad ja paljud teised, kelle igapäevaseid väikesi rõõme ja muresid on kirjeldatud elegantselt, südamlikult ja haaravalt.
No täpselt nii oli. Aga eriti mitte midagi rohkemat. Veidi üle poole raamatu lugesin kaasahaaratult. Mõistatasin, kuidas erinevad liinid kokku hakkavad käima (ei hakanudki), mismoodi erinevad liinid puändini jõuavad (ei jõudnudki eriti). Täitsa tore oli mõnede inimeste tegemistest lugeda, aga ootused olid kõrgemad. Selline käib-küll lugemine.