Bryson "Maakera kuklapoolel"

Millises riigis elas Sinu augustikuu raamatu autor? Tõmba algusega sellest riigist joon otse läbi maakera ja loe raamatut selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast, kuhu joone ots jõudis. Raamau autor peab olema vanem kui Sina. Raamatu autor peab olema vanem kui Sina.
AKA saatusesepa väljakutse septembris.

Jällegi kord väga imelik raamatuvaliku protseduur minu poolt. 

Minu eelmise kuu raamatu autor oli Arthur Hailey. Millises riigis elas? Keeruline küsimus. Ta sündis Inglismaal (Lutonis), kolis Torontosse, raamatu kirjutamise ajal elas mõned kuud Bostonis ja suri Lyford Cays, Bahamal. Eks ta igal pool neist elas mõnda aega. Panin  need kõik asjukohad kaardile ja puurisin läbi maakera. Iga kord sattus punkt kuhugi Austraalia ümbrusesse - kord ühele, kord teisele poole. No päris pihta ma Austraaliale ei saanud, aga vihje oli ilmne. Seega jäin Austraalia juurde.

 Leidsin ka raamatu, kus karatakse samamood nagu minu kaardile pandud punktid ühest Austraalia servast teise. Selleks Bill Bryson "Maakera kuklapoolel : rännud päikesest kõrbenud riigis" (inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti, 378lk, Hea lugu). Muidugi minule omaselt unustasin kontrollida autori vanust, aga nüüd tegin seda ja 1951a sündinud härra on minust õnneks siiski vanem.

Raamat üllatas mind. Mulle oli alati tundunud (vist Austraalia seebiseriaalidest), et Austraalia on üsna  euroopalik, erinedes selle poolest, et seal on soojem ja rohkem farme ja lambaid ning vähem linnu. Muidugi olin ma kuulnud sellest, kuidas Austraalia lapsed raadio kaudu kooliharidust saavad - distantsõpe selle päris tähenduses (sest distants farmi ja lapse vahel tõepoolest takistab igapäevast kooliskäiku).

Raamatust sain lugeda selle kohta, kuivõrd hõredalt asustatud Austraalia tegelikult on! Muidugi on seal mõned suured linnad. Aga nende linnade vahel on üle tuhande kilomeetri. Mööda rannikut kulgevad mõned teed ja teede ääres on väiksemaid asustatud punkte, aga põhiline asustus on Uus-Lõuna-Wales'is ja ülejäänud manner on võrdlemisi tühi. Kui tühi täpselt, jõudis mulle alles raamatut lugedes. Päris mitmetest kohtades pidin käima ka sõber googlega nõu pidamas, sest kohad intrigeerisid, aga raamatus pole ühtki pilti.

Raamat oli kirjutatud väga kaasahaaravalt - tekkis soov koos Billiga kõrtsis istuda, autoga pikki kilomeetreid läbida ning kõik pisikesed muuseumid läbi käia. Samas käis kogu aeg kaasas väike vingumine, palavuse, igavuse, pikkade vahemaade üle. Ma muidugi mõistan seda, aga raamatut lugedes ja reisimise järele igatsedes tundub see üsna tänamatu.

 Austraalia kohta mõned faktid raamatust, mida ma varem ei teadnud.

Esiteks - Austraalias on meeletult surmavat faunat. Krokodillid on ootuspärased, meduusid minu jaoks uus info. Igasugused muud mürgised maod ja putukad ka - et neid nii palju on.

 Teiseks - Austraalia loodus on täiesti imepärane. Niivõrd erinev kõigest muust, mis maailmal pakkuda. Liigirikkus on hämmastav.

 Kolmandaks - Austraalia loodust on hävitatud igasuguste sissetoodud liikidega. Eriti jänestega. Paarikümnest pikakõrvaliselt said miljonid  Jäneseid püüti hävitada haigusega, aga nüüdseks on saadud arvukalt  resistentseid jäneseid.

Neljandaks - Austraalia poliitikast ma peaaegu midagi ei tea. Ma ei tea isegi ühtki Austraalia ministrit. Uus-Meremaa peaministri nime tunnen meedias ära, aga Austraalia... Raamat kõneleb ühest ministrist, kes salapäraselt uppus. Oleks see juhtunud USAs või Euroopas, siis teaks sellest kõik. 

Viiendaks - Austraalia aborigeenidega tehtu on kohutav. Samas tehti sarnaseid asju paljude teiste kohalike hõimudega ka. Inimesed on vastikud.

Aga Austraalia on imeline. Tahaks seda näha...

Parijõgi "Teraspoiss"

 Minu vanaisa ja ema lugesid mulle lapsepõlves palju raamatuid ette. Üks raamat, mille ettelugemist ma mäletan, oli Jüri Parijõgi "Jutte". Ma ei mäleta, kas "Teraspoiss" oli selle raamatu osa või eraldi raamat, igatahes ei loetud meile seda "Teraspoissi" kunagi. Kui juba ise lugeja olin, siis lugesin ja minu jaoks on see sellest ajast saadik olnud ja jäänud Parijõe lemmikjutuks. Seepärast, kui mu tütar tõi koju kooli kohustusliku kirjanduse ja märkasin seal Jüri Parijõgi "Teraspoiss" (Tänapäev, 151lk), siis otsustasin kohe selle oma poegadele ette lugeda.

 Kuidagi juhtus nii, et lugema hakkasin seda juuli lõpus ja lõpetasin septembri algul, aga no .. elu.  Muud raamatud tulid vahele.

Olin ise sisust päris palju detaile unustanud. Muidugi mäletasin ema surma ja erikooli. Aga olin täiesti unustanud, et poiss sattus vahepeal vaeslaste varjupaika! Seepärast väike kokkuvõte.

Jaani ema sureb. Jaan jääb algul kojanaise ja kojamehe kasvatada, samas majas elav üliõpilanegi aitab omalt poolt. Üliõpilase eemalviibimise ajal ning kaupmeheproua mahituste tagajärjel satub poiss varjupaika. Lööb seal läbi ja on varsti päris kõva mees. Mõni aeg hiljem külastab Jaani üliõpilane ning lubab ta enda juurde elama võtta, kui poisile varjupaigas ei peaks meeldima. 

Mõne aja pärast Jaanile varjupaigas enam ei meeldigi, ta ütleb juhatajale, et läheb ära ning lahkubki, üliõpilase koju. Kuigi algul tundub, et poisil on priiküüt tagasi varjupaika, siis üliõpilane asjab asjad korda ning Jaan jääb tema kasvatada. 

Jaan läheb vanasse kooli tagasi, aga klassijuhataja kiuslikkuse tõttu saadetakse varsti abikooli - rahvasuus koertekooli, kus käitumisraskustega poisid. Jaan jääb ka seal iseendakse, võidab sõpru, on kõva spordipoiss ning mängib pilli.  

Kogu raamatut läbi Jaani soov leida endale pärast kooli töökoht. Lehepoisi koha ta saab, aga igatseb paremat, kus suurem palk. Ka see soov täitub lõpuks, kuigi üsna ettearvamatul moel.

Meeldis mulle seda uuesti lugeda ja meeldis ka lastele kuulata.


Kiplased 11x11

 Rahvajutuaasta väljakutse (11x11) septembrikuu raamat on Kilplased. Seekord sai ise valida erinevate teoste vahel ja lugesin läbi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kilplased" (Varrak, 2004, 156lk). Lastele lugesin võrdluseks Eno Raua "Kilplased" (Tänapäev, 2016, 40lk).

Minu esimene kokkupuude kilplastega oli muidugi nagu paljudel minuvanustel lapsena multifilmi vahendusel. Ma ei mäleta, et mu lapsepõlves oleks olnud palju multifilme, mis mulle ei meeldinud, aga see kilplaste oma oli natuke hirmus ja pidasin seda päris igavaks. Lapsena sellest multifilmist minuni nende lugude sisu ei jõudnud, mäletan ainult seda, palkide mäest alla ja üles tassimise pilti ning alla veeretamist.

Raamatute jutud olid mulle siiski tuttavad kilplaste teemapargi külastusest, käisime seal lastega u 4a tagasi. Tütre paralleelklass käis seal klassiekskursioonil ja miskipärast meeldisid nende räägitud muljed mu tütrele nii väga, et ta soovis kindlasti ka seal käia. Paaritunnise külastuse jooksul saime tegeleda portselanimaaliga, tutvuda teemapargiga, kus mitmed kilplaste ehitised ja leiutised väljas ning kuulda kõiki kilplaste lugusid.

Seetõttu olid päris tuttavad nii nõukoda, Uppakallo ülemisanda külastus, järvepõhja peidetud kell, hirmus koleda elajaga võitlus ning ka saatuslikuks saanud hiirekoera ost. 

Olin tegelikult juba varem jõudnud arusaamisele, et  kilplaste jutud pole tegelikult lastejutud. Seega oli Kreutzwaldi versiooni lugemine minu jaoks sellele kinnituse leidmine. Mulle meeldisid need jutud rohkem kui nuditud lasteversioon. Eks oma võlu oli ilmselt sellel milline oli keelekasutus ning see, et mitmed jutud olid päris verise lõpuga, klappis lugude sisuga kokku.  

Minu lastele vist meeldib lihtsalt see, kui neile ette loetakse - neile meeldis Raua versioon kiplastest väga. Kõige rohkem meeldisid sealt raamatust vist küll Eno Raua pildid. Neid vaadati ja uudistati nii lugemise ajal kui ka enne ja pärast. Käidi mulle leitud asju näitamas ja imestati, miks küll kilplased käivad kogu aeg samades riietes, olgu siis suvi või talv. Meie septembrikuu möödus kilplaste seltsis väga mõnusalt.


Raitar "Elu võti"

 Inga Raitar sattus mu huviorbiiti, kui lugesin tema koos Aita Kivi, Kati Murutari ja Dagmar Lambiga kirjutatud "Seiklus neljale". Mulle meeldisid väga Raitari ja Kivi kirjutatud jupid. Seepärast sai kätte võetud ka "Elu võti" (Ajakirjade kirjastus, 271lk). 

Raamat oli kenasti loetavalt ja ladusalt kirjutatud. Ja raamatu esimene pool oli päris palju tõotav - mulle täitsa meeldis. Aga ... kahjuks vajus lõpp minu jaoks päris ära. Vint sai minu vaates üle keeratud ja mind väga ei huvitanud kogu see teema enam. Pikad kirjeldused, et miks miski on nii nagu on.. tundusid pastakast välja imetuna, et raamat pikemaks kirjutada...

 Raamat räägib Egiptuse ja Skandinaavia ajaloo huvilisest Leest (reklaamiloojast filoloog) ning ärimehest Thorist, kes kohtuvad juhuslikult Egiptuses puhkusereisil, klapivad ja koos kohapeal veidi ringi seiklevad. Reisist saab suur seiklus ja tasapisi ka armulugu. Teine pool raamatust, kus Lee ja Thor Eestisse naasnuna seikluses siiski edasi siplevad ja müstiline lõpp, oli minu jaoks veidi ülekeeratud vint. Aga no mis seal siis ikka, vähemalt oli kogu jutt ladusalt kirjutatud.

Kuigi mu kõrgeid ootusi kroonis kerge pettumus, kavatsen siiski sisse vaadata ka Raitari mõnda teise raamatusse. Nt "Sõltuvussõltumatus" tundub mulle hetkel huvitav. Näis kas loen ta ka läbi...

Jaik "Kaarnakivi" 11x11

 Rahvajutu väljakutse augustikuu raamat oli Juhan Jaik "Kaarnakivi" (Eesti Raamat, 255lk). 

Seekord lugesin osa jutte ainult endale, aga suurema osa lastele ka. Võrumaa juttudest enamus olid minu meelest lastele sobimatud, osa hirmus vägivaldsed, osa lihtsalt igavad. Juttu "Raudmees" kuulasime Tõnu Aava esituses. Kuidagi juhtus nii, et järjehoidja oli raamatus just selle jutu kohal, plaanisin seda õhtul lastele lugeda, kuid siis märkasin sotsiaalmeedias soovitust seda hoopis kuulata. Lapsed hääletasid üksmeelselt Tõnu Aava minust paremaks lugejaks. Ja paraku pean nendega nõustuma, vanameistri vastu saada poleks kerge.

 Lastele meeldis väga kaarnakivi kontseptsioon - kes ei tahaks endale pisikest abimeest tasku, mis iga töö õnnestuma paneks? Kaarnakivi omanikele elati alati jõuliselt kaasa ning õnnestumisi elati isiklikult läbi.

 Jaiki juures on minu vaieldamatud lemmikud tema kirjeldused. Nt "Pärgel ja raudkepp" on selline vendade kirjeldus:"Kasvasid suureks nagu purjepuud, laulsid nagu lõokesed ja vilistasid nagu vihmakullid. Päev kadus päeva järel nagu magusad suutäied suhu.." 

 Või siis "Vanad sõbrad": "Mets kajas kui suur pasunakoor, otsekui oleks ilmatu kari tänavapoisse itsitanud ja teinud äsja kuuldud häält järele".

Jaik on siiani olnud üks mu lemmikutest. Ja raamat, mida ma plaanin endalegi hankida, et neid kirjeldusi ikka ja jälle üle lugeda.


Reinaus "Kuidas minu isa endale uue naise sai"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse teemaks oli seekord lugeda läbi 2 lasteraamatut. Esimene neist autorilt, kellelt pole lasteraama...