Ashford "Naine Idaekspressis"

Lindsay Jayne Ashfordi raamatut "Naine Idaekspressis. Lugu Agatha Christiest, kus põimuvad ajalugu, faktid ja väljamõeldis" (Ersen, 344lk) hakkasin lugema, sest peakiri intrigeeris. Mõtlesin küll, et äkki on tegemist Agatha Christie kehva jäljendusega, aga see polnud hoopiski nii. Kuna Agatha Christiet olen alati imetlenud ja tema elulugu oli raamatus päris tähtsal kohal, siis otsustasin raamatu paiguta lugemise väljakutses teemasse 45, sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead. Pole küll spetsiaalselt eluloona kirjutatud, aga minu meelest piisavalt lähedal.

Raamat oli alguses veidi kummaline, kolm tegevusliini põimusid ja mul oli tähelepanematult lugedes keeruline aru saada, oot-oot, mida see naine nüüd tegi, alles ta ju ... aa, see polnud tema, vaid keegi teine. Aga kui sain tegevusliinid selgeks, siis oli väga huvitav. Teise raamatupoolde jõudes oli nii põnev, et raske oli raamatut käest äragi panna ja lugemise lõpetasin Eesti sajanda sünnipäeva varahommikusel tunnil. Minu jaoks oli selle raamatu suur pluss, et "ahhaa-efekt" raamatu lõpus oli minu jaoks üllatus. Sain alles mõni lehekülg enne lõppu aru, kuidas raamatus meile poetatud killukesed kokku sobivad. Tore ajaviiteromaan oli.

R. Hogan "Kaotatud asjade hoidja"

Ruth Hogani raamat "Kaotatud asjade hoidja" (Eesti Raamat, 288lk) sai paigutatud lugemise väljakutse teemasse nr 13 - Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna (N: Brown, King, Karu, Raud.). Sel aastal kavatsen ma väljakutses spetsiaalselt lugeda ainult neid teemasid, mis mida intrigeerivad ja huvitavad. Teiste teemade alla kavatsen sobitada raamatuid, mida ma ise väga lugeda tahan või hoopis teema asendada endale sobivaga. Minu eesmärgiks on sel aastal lihtsalt 52 raamatut ära lugeda ja kogu seda tegevust täiel rindal nautida. See raamat sai ka siia teemasse vaid õnneliku juhuse läbi - googeldasin autori perekonnanime ja sain vasteks, et see tähendab põlisameeriklaste elamut - Navajo muldonni.

Raamat ise oli kirjutatud stiilis, mida ma absoluutselt ei kannata. Üks peatükk ühest tegevusliinist, teine teisest. Või nii enamvähem nii. Vastik. Ei saa süveneda ei ühte ega teise liini, käib hüplemine ühelt teisele. Algusest peale oli muidugi aru saada, et need liinid leiavad puutekoha. Ja üks puutekoht oli juba üsna algusest peale mulle ka selge. Aga selgus, et see polnudki kõik. Veidi imal see kahe liini ajamine ja puutekohtade kohta kohmakate vihjete pildumine minu jaoks oli. AGA mõlemad liinid oli minu meelest väga armsalt kirjutatud. Tõesti nauditav oli lugeda. Olekski tahtnud ühte liini kohe pikemalt ja järjest rohkem lugeda.

Tegelaskujud olid minu jaoks huvitavad ja usutavad. Vähemalt enamvähem. Ei olnud eesmärk-pühendab-abinõu tegevusliine, mis absoluutselt võimatuna mõjuvad. Kaks küsimuse kohta tekkis. SPOILER ALERT!
  • Miks soovis kaotatud asjade üleskorjaja neid ainult koguda, aga eluajal ei tundunud tal olevat mingit soovi neid omanikele tagastada? Miks tekkis tal surma eel soov tagastamisega tegeleda?
  • Miks tekkis surnud naisel soov kummitama asuda kaotatud medaljoni otsimiseks alles pärast mehe surma? Miks ta mees varem ei kummitanud? Või äkki kummitas?
  • Kuidas küll tegelased aru ei saanud, miks naine kummitab? Mina sain juba ammu.
Aga ma olengi tähenärija tegevusliinide usutavuse osas.

Mulle meeldis, et raamatu pealkirja ja peateemaga kooskõlas saab üks tegelane kaotatud asjade hoidja poolt kaotatud asjana üles korjatud ning raamatu lõpuks leiab end jälle üles. Võibolla sellepärast ta pidigi asjades kaevama, et end leida. Mulle meeldisid väga-väga kaotatud asjade lood. Neid oleks võinud veel palju rohkem olla. Pani mind jälle mõtlema asjadele ja asjade ajaloole ja kui palju pikem ja huvitavam see olla võib kui inimeste elu ja ajalugu.

H. Lerner "Vihatants"

Tegelikult on Harriet Lerneri "Vihatants" (Pilgrim, 296lk) minu lugemata raamatute nimekirjas juba päris kaua, aga otsustasin ta paigutada lugemise väljakutse teemasse nr 10 - Jabura pealkirjaga raamat. Eks ta natuke jabur ju on - võib mõelda, kas see raamat on ehk seotud vihtlemise või pärismaalaste rituaalse tantsuga. Aga tegelikult on tegemist hoopis eneseabiraamatuga, kus mõtestatakse lahti seda, millele viha viitab ja kuidas sellest enda kohta õppida ning oma elu parandada. Ükski neist faktidest ei olnud mulle täiesti võõras, aga süstemaatilist käsitlust oli siiski väga huvitav ja kasulik lugeda. Õnneks ei olnud tegemist tüüpilise ameerika eneseabiraamatuga, millest u 1/3-1/2 sisaldab juttu selle kohta, miks selles raamatus kirjutatu on elumuutev.

Panen siia raamatu kohta väikese konspekti, et vajadusel endale meenutada.

Vihaga tegelemiseks on palju võimalusi - vaikne allavandumine, tulutu riidlemine, süüdistamine, emotsionaalne eemaldumine. Parem lähenemine on vihaenergia ärakasutamine leidmakt uusi võimalusi Sinule tähtsas inimsuhtes.
Autori juhised:
1. Õpi häälestuma õigele viha allikale ning aru saama oma viha põhjustest.
2. Edenda suhtlemisoskust.
3. Märka käitumismustreid, mis hoiavad olukorda muutumatuna ning õpi neid peatama.
4. Enneta vastukäike.

Ala- ja ülefunktsioneerimine. Oletame, et kahe inimese suhtes tekib tülimuster, nii et üks pool jääb alati peale ning teine pool annab alati alla. Peale jääjat,  kutsutakse ülefunktsioneerijaks, allaandjat alafunktsioneerijaks. Kui suhtes on üks pool alafunktsioneerija ning teine ülefunktsioneerija, siis nad hoiavad suhet tasakaalus. Kui üks pool astub mängust välja (ja jääb välja, kui ka teda mängu tagasi meelitatakse), siis muster ei saa enam toimida.

Vastukäik - kui proovid mustrist välja murda (nt lõpetad ala/ülefunktioneerimise, katkestad kolmnurga), siis teise poole katse sind tagasi vanasse mustrisse saada.

Pseudoteemad - teemad, mille pärast vaieldakse, sest õige teema adresseerimata jätmiseks on mingi põhjus.

Ringtants - üks pool reageerib probleemile tormiliselt (nt lapse haigus), teine pool reaktsioonina sellele tormilisele tundepuhangule reageerib ebaadekvaatselt muretult (ah mis sa muretsed, lapsed on ikka haiged). Mida rohkem üks pool muretseb, seda vähem näitab teine pool oma muret välja. Mõnikord on see mehhanism kuidas murega (lapse haigus teeb mõlemale muret) hakkama saada, peidetakse oma mure vaidlusesse ja katsetesse teist poolt muuta. Tähelepanu pöördub reaktsioonile - üks üritab teist murelikumaks, teine esimest muretumaks muuta. Reaalse probleemi pärast - nt haige laps  - muretsemine ununeb. Samas ununeb ka reaalse probleemi lahendamine. Sarnane ringtants - üritatakse muuta teise inimese reaktsioone, suhtumist vms, selle asemel, et keskenduda enda probleemide tuvastamisele ja lahendamisele.

Suhted emaga - sarnane üle- ja alafunktsioneerimise muster suhtes emaga viib selleni, et laps ei saa iseseisvuda. Emotsionaalne sõltumatus ei tähenda emotsionaalset eemaldumist.

Viha muutmine mina-sõnumiks. Oma viha väljendamiseks on parim viis esitada seda mitte-süüdistavalt minasõnumina. Teise poole süüdistamine paneb vestluse sageli lukku. Enda mina otsingutel ei aita viha eitamine (sest tunned hirmu destruktiivselt käituda või eraldusse jääda).
"Kes ma olen?", "Mida ma taha?", "Mida ma väärin?"
MITTE "Kuidas saaksin teistele meeldida?", "Kuidas võita armastust, heakskiitu, säilitada rahu?"

Sugupõlvede jada. Tuvasta kellel on probleem ja milline see täpselt on. Asu lahendama konkreetset probleemi. Ütle ka teisele poolele, milline probleem sul on ning võimalusel kaasa lahenduse leidmisse. Ole vastukäikude suhtes valvas.
Pereprobleemide lahendamisel on hea tunda pere ajalugu ja vältida pere mustreid. 

Kes mille eest vastutab? - Igaüks vastutab oma tunnete ja tegude eest. Keegi ei põhjusta teise tundeid/mõtteid/käitumist/reaktsioone.

Laste vihaga tegelemine:
- kuula ära tema mõtted ja tunded ilma, et püüaks neid muuta või ära võtta
- anna selge signaal, et lapse viha tõttu ei muuda sa oma otsust, aga lapsel on õigus selle peale soovi korral edasi vihane olla
- lapse käitumisele on seatud kindlad reeglid ja nendele jäädakse kindlaks (nt karjumine, löömine jne pole vastuvõetav ning sellel on konkreetne tagajärg).

Perekondlikud trianglid e kolmnurgad. So olukord, kus nt ema riidleb lapsega ning laps jookseb isa juurde kaebama. Või naine vaidleb ämmaga ning pöördub mehe poole probleemile lahenduse leidmiseks. St kolmas osapool on kistud kahe inimese probleemi lahendamisse. Töö juures on tüüpiline triangel juhtkond-keskastme juht- tema alluvad. St kui keskastme juhile tundub, et juhtkond tema arvamust ei kuula ja seal on pinge, siis leevendab ta seda alluvaid vajalikust suuremal määral pitsitades. Triangli lahendamiseks tuleb kolmandal poolel sellest välja astuda. Nt kui laps jookseb emale isa peale kaebama, siis ema peaks suunama lapse isa juurde asju lahendama. Triangli purustamisel tuleb sageli nähtavale hulk probleeme, mis olid selle mustri all varjus.

Pitsitajad - ei jäta teistele isiklikku ruumi
Põgenejad - väga iseseisvad, pingelises olukorras katkestavad suhte
Alafunktsioneerijad - ei saa oma asjadega ise hakkama, eriti stressi puhul
Ülefunktsioneerijad - stressiolukorras annavad kiirelt nõu, teevad ja tunnevad teiste eest
Süüdistajad - kaotavad kergesti kannatuse, püüavad teisi muuta, näivad probleemi ainult teises pooles

1. Ära jätta endale tähtsat asja niisama.
2. Ära jätka kõnelust, kui viha üle keeb. Tee paus ja jätka hiljem.
3. Mõtle enne vestlust järele, millisel seisukohal täpselt oled ja mida soovid.
4. Ära hakka õiendama, süüdistama, ähvardama, häbistama jne.
5. Räägi enda eest. Kasuta mina-lauset. Hoidu vale-mina-lausest "Ma arvan, et sa oled loll".
6. Ära oota oma mõtete lugemist, selgita täpselt mida soovid.
7. Ära oota teisest täpselt sama arvamust ja reaktsiooni. Inimesed on erinevad.
8. Ära sukeldu vaidlusse oma seisukoha õigsuse üle.
9. Igaüks vastutab oma käitumise eest, ära süüdista kolmandat osapoolt.
10. Ära ütle teisele poolele, mida ta tunneb, mõtleb või peaks ütlema/tegema.
11. Ära räägi kellegi eest, nt "su tütar on nii õnnetus, sest..." vaid "mina olen pettunud, et sa ei ..."
12. Muutused on aeglased. Ära kasuta "viruta ja jookse" taktikat.

Ära räägi taga. Sest see on triangel.
Ära mine teise trianglisse kolmandaks.




R. Dahl "Kaheksa ootamatut lugu"

Lugemise väljakutse teemaks nr 2 on raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks). Kui ma eelmisel aastal lugemise väljakutset lugema hakkasin, siis algul muigasin põlglikult selliste teemade peale, kus oli ette antud raamatu kaane värv või piirang pealkirja kohta. Alles lugedes sain aru sellite teemade võlust. Kui on põhjust raamatukogu kataloogis või raamatupoes otsida mingi kindla tunnusega raamatuid, siis avardub raamatuvalik ja võid sattuda selliste pärlite otsa, mida poleks muidu iial märganud.

Roald Dahl on minu jaoks varasemast muidugi tuttav. Tema "Matilda" on klassika. Ka mu tütar luges selle lõpuks läbi, kui see koolis kohustusliku kirjanduse hulka arvati. Enne seda ema soovitatud raamatut lugema ei soostunud. Pärast lugemist võttis raamatukogust kõik teised Dahli raamatud ka ja luges need ka läbi.

Minu jaoks oli Dahl täiskasvanute kirjanikuna varem tundmatu. Aga kui kaheksat sisaldavaid raamatupealkirju sirvides sattusin Roald Dahli raamatule "Kaheksa ootamatut lugu" (Draakon & Kuu, 144lk), siis oli valik kohe selge. Mul on varem väljakutseks raamatuid otsides samuti olnud - üks raamat torkab teiste hulgast silma ja hetkega on selge, et see on just SEE.

Raamatus on kaheksa erinevat lugu, mille hulgast on mul äärmiselt keeruline lemmikut valida. Üks oli parem kui teine. Mulle jättis kõige sügavama mulje "Hr Botibol", minu meelest oli see väga inspireeriv lugu. See jutustas mehest, kelle elus ei olnud ühtki põhjust elamiseks, ta lihtsalt läks kaasa kohustustega, mis talle perekonna poolt.  Ühel õhtul teeb ühe pisikese muutuse. Laseb korraks lahti oma kohustustest ja lihtsalt lõbutseb veidi aega. Kuidas muutub tema elu, kui ta avastab ühe tegevuse, mis erutab meeli ja pakub naudingut? Kõik, kellel vaja ellu muutuste tuuli tuua, võivad sealt inspiratsiooni saada.

Backman "Ärevil inimesed"

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" (Varrak, 286lk) . Selles raamatus tunnen ära Backmani, keda tunnen ja armastan... Jube tore lug...