Dahl "Charlie ja Suur Klaaskabiin"

Roald Dahli "Charlie ja Suur Klaaskabiin" (Draakon & Kuu, 176lk) on järg raamatule "Charlie ja šokolaadivabrik". Lugesime esimest lastega millalgi talvel, kui see jõuluvana kingikotist meie majja jõudis. Teise osa haarasin raamatukogust eriolukorra algul ning nüüd sai see ka läbi loetud.

Eks ta üks põnev seiklus jälle kord oli. Seekord kosmoses ja kosmosehotellis, nuudliussidega võideldes ning Charlie vanavanemaid nooremaks muutes. Raamatu lõpp on ka seekord vägev, presidendi vastuvõtt ja kakskümmend aastat voodis lamamise järel püstikargamine pole ju naljaasi.

Lastele väga meeldis ning nad ootavad järge - kahjuks kirjanikuhärra lahkus juba 30a tagasi ning kuigi kuulujärgi ta järge plaanis, siis seda ta valmis ei kirjutanud.

Mulle endale tundub, et raamat oli võrreldes esimese osaga nõrgem. Ehk on see ka põhjuseks, miks hr Dahl otsustas, et sarja ei jätka.

Laretei "Otsekui tõlkes"

Lugemise väljakutse grupi väljakutse "Igaüks on oma saatuse sepp" maikuu teema on:
MAI: Vaata enda aprillis loetud raamatut. Millisest riigist on pärit selle autor? Maikuus loe raamatut, kus tegevus toimub selles riigis. AGA mai raamatu autor ise on pärit mõnest teisest riigist.

Minul oli aprillikuu raamatu tõttu tarvis raamatut, mille tegevus toimuks Rootsis. Aga autor oleks pärit mõnest teisest riigist. Ma tegelikult teadsin 2 sellist ilukirjanduslikku raamatut, aga kuna olin neid mõlemaid lugenud, siis  sõbra abiga Käbi Laretei raamatu "Otsekui tõlkes" (Tänapäev, 368lk). Raamatuga sain kaasa hoiatuse, et see pole kõigi maitse järele. 

Mulle see raamat üldiselt meeldis. Ma ei ole varasemalt Käbi Laretei eluga kursis, teadsin ainult seda, et ta on pianist, oli abielus Ingmar Bergmaniga ja veetis suvesid Gotlandil.

Raamatu miinuseks on see, et see eeldab lugejalt, et ta on juba Käbi Laretei eluloo nö ametlike detailidega kursis ning see annab juurde just selle eheda Käbi-perspektiivi. Mina tema elulooga varasemalt kursis polnud ning seetõttu võibolla jäi osa vihjeid mulle arusaamatuks. Lugesin pärast raamatu lõpetamist veidi tema ning ka Ingmar Bergmani kohta  wikipediast, see natuke selgitas mõnesid asju. Näiteks seda, kes on Liv ja Ingrid, kes figureerisid Ingmari ja ka Käbi elus mingist hetkest alates.

Raamatust sain teada, et tema elulugu oli tegelikult kirju juba lapseeast peale. Kasvamine diplomaadi peres ning sellega kaasnev pidev reisimine ja/või lahusolek vanemast ja elu vanavanemate juures, sai talle elunormiks, seetõttu tundub, et ka pidev kontsertreisidel viibimine ning nende vahel õpetajaga kohtumine, ei olnud talle keeruline. Samas pani see pitseri ka tema suhetele tema lastega - raamatust tundub, et Käbi kahetses, et ei osalenud oma tütre igapäevases kasvatuses ning ka poja kasvatamisel kasutas palju lapsehoidja abi ning viibis tihti eemal. Samas tundub, et eriti pojaga on tema suhted siiski olnud väga lähedased.

Raamatut lugedes tahtsin kõige enam saada teada just selle kohta, kuidas Käbi Laretei ning Ingmar Bergman sattusid Gotlandile ning sinna oma suvekodud rajasid. Aga huvitaval kombel ei olnud selle kohta peaaegu midagi raamatus kirjas. Oli küll viidatud Gotlandi-eelsele perioodile ning räägiti Färol elamisest ning koos laste ning laste peredega suvitamisest, aga kuidas see juhtus, et sinna kanda kinnitati, ei teagi. Osaliselt tundusid kirjeldused Ingmariga veedetud ajast kui eneseõigustused oma esimesest abielust lahkumisele ning kogu lugu kandis ajutise rõõmu pitserit. Mulle polnud päriselt arusaadav, kas selline ajutisuse pitser on sinna hiljem lisandunud või tundis Käbi kohe ette, et ka hr Bergmaniga ei jää abielu pikalt kestma.

Veidi oli juttu ka uuesti Eestiga suhtlema asumisest ja oma vanavanemate kodu tagasi saamisest. See osa jättis mulle lisaks poolikuse muljele samuti kui ülejäänud raamat. Ja mulle jäi imelik maitse suhu sellest, mis siis ikkagi juhtus - algselt pisarsilmi taasavastatud kodumaja plaaniti jätta üürinikele, nõuti siis siiski endale tagasi. Algul tundus, et maja hakkavad kasutama Eestisse jäänud sugulased, aga siis pandi see siiski kiirelt müüki ja lammutati. Algne plaan sinna Statoili bensukas ehitada, küll ei realiseerunud, aga kodumajast siiski midagi praegukse järgi ei ole.

Minu meelest oli raamat väga mõnusalt kirjutatud, kuigi sain poole raamatu pealt teada, et see polegi kirjutatud eestikeelsena, vaid rootsi keelest tõlgitud. Ilmselt loogiline, et keeles, mida pole aastaid aktiivselt kasutatud (Käbi ei õpetanud ka oma lastele eesti keelt), on raamatu kirjutamine keeruline. Aga selgelt tuleb selle mõnusa lugemise eest tänada suures osas tõlkijat.

Mõneti oli täitsa mõnud lugeda just tema enda arvamusi ning tundeid ja see, et kõiki eluloolsi fakte ei olnud välja toodud, andis raamatule ilukirjanduse hõngu ning jättis fantaasiale võimalusi. Teisalt jättis selline lähenemine nagu pooliku mulje. Et kirjanik avab end, aga mitte lõpuni. Näitab meile midagi, aga tegelikult me siiski midagi olulist ei näe. Mind paelus see raamat siiski niivõrd, et lugesin ta lõpuni. Ja samasuguste mööndustega, nagu seda mulle soovitati, julgen ka edasi soovitada. 

Hiiemäe "Emand kaseladvas" 11x11

Rahvajutu väljakutse algusest peale olen pidanud pöialt, et Mall Hiiemäe "Emand kaseladvas" (Eesti Raamat 94lk) ei tuleks lugemisele. Sest ma mäletan seda raamatud oma lapsepõlvest selgelt. Ja need mälestused pole sugugi toredad. Nüüd siis maikuu raamat.

Üldiselt on lugemine mulle üsna varajasest noorusest meeldinud. Aga mitte see raamat. Mäletan, et selle raamatu põhjal tehti meile korduvalt lugemiskontrolli - mõõdeti mitu tähemärki minutsime ära lugeda ja pärast pidi ka mingitele küsimustele vastama.

Pärast raamatu oma lastele ettelugemist sain mõnedest tolleaegsetest kollidest lahti. Mulle tundub, et see raamat oli minu jaoks lapsena lihtsalt liiga keeruline lugeda - palju tundmatuid sõnu, teiseks aga üksi lugemiseks liiga õudne. Kõigele sellele lisandus kontrolltööde pinge. Ma usun, et kui keegi oleks seda mulle ette lugenud ja asju rahulikult arutanud, siis oleks see mulle palju vähem õudu ja peavalu valmistanud. Mäletan, et kui ema hiljem seda vennale ette luges, siis ma ei suutnud kuulata, aga vennale küll meeldis.

Tore on raamatu juures see, et igasuguste rahvatarkuste ja -uskumuste juures, mis ju tänapäeva ratsionaalses maailmas tunduvad mõttetud, leiab sageli siiski mõtteteri. No näiteks, kui räägiti, et kui magada pead-jalad vaheldumisi, siis katk ei võta, peab põrsasteks, siis sellisel viisil nakkuse vältimisel võib olla täiesti selge põhjus - kui teise väljahingatav õhk ei satu otse inimese näole, ei ole nakatumine nii kerge. Kui räägiti, et katk ilmub külla inimese või looma kujul - selline viirusesse nakatumise viis võis täitsa olla, et saadi haigus külastavalt inimeselt või ka loomalt (kas sellepärast, et loom kandis sama viirust või toimis kontaktpiinana). Teatav lõhn varajas inimese lõhna katku eest - eeterlikud õlid võisid viiruse levikut takistada. 

Saan raamatus pea kõigi juttude mõttest (enda arvates) aru, aga ma ei suuda aduda, miks räägiti metsa kohta hirmutavaid lugusid. Enamus inimesi, kes ma tean ja kes metsaga suhestuvad, pigem peavad metsa energia ammutamise paigaks ja peatoiduse leidmise kohaks. Raamatu jutud metsas toimuvatest eksimistest ja eksitamistest, kohtumistest metshaldjate ning viirastustega, tunduvad minu jaoks võõrad. Huvitav, kes neid räägiti, et hoida lapsi üksi metsa eksimast või noori töötegemise asemel metsa minemast hoiatada...


"Tark mees taskus" 11x11

"Tark mees taskus" (Sinisukk, 348lk) sai loetud seepärast, et see oli rahvajutu väljakutse aprillikuu raamat. Lugemine venis küll veidike ja saime valmis alles mais, mai esimestel päevadel sai vaid u pool raamatust läbi ning muljed edastatud. Maikuu raamatu teatamiselgi polnud meil veel terve raamat läbi, aga paar päeva pärast seda sai ta siiski loetud ja nüüd on mai raamat juba nii kahe kolmandiku peal. Seega saime oma väljakutsega siiski jälle joonele.

Raamat koosneb erinevate kirjanike adapteeritud rahvajuttudest.
Kreutzwaldi kirjutatud osad olid lastele väga tuttavad, sest isa lõpetas lastele just "Eesti rahva ennemuistsete juttude" ettelugemise. Seega räägiti mulle sageli juba poole jutu pealt jutu lõpp ära. Samas oli mõnedes juttudes väikseid erinevusi, seega kuulati sageli ikka hinge kinni pidades, et kas on samamoodi. Jutud olid selles mõttes väga ägeded, et valitud olid väga erinevad lood ja miski ei korranud end.

Kõrva valitud jutud - vaid 4 neid raamatus oligi - olid vetevanadest  ja veealustest. Mulle ei meenu, et oleksime väljakutse raames neist enne lugenud, seega sai haridus täiendust.

Kunderi jutud oli minu enda jaoks hästi tuttavad. Mitmed minu lapsepõlves väikste õhukeste raamatutena kordi ja kordi loetud. Eriti vaeslaps ja talutütar meeldis mulle lapsena ja meeldis ka nüüd. See "jookse poega, jõua poega..." miskipärast on mulle väga meeldinud. Ütlen oma lastelegi vahel nii.

Eiseni jutud tõid üllatuslikult sisse kuningatütred ja kuningapojad. Aga minu lemmik oli sealt "Surma ootamine". No jõuad sa teda oodata ja igavleda, ikka elada tuleb, kuhu see surmgi jääb.

Särgava juttudes oli värske aspekt - jutud järgnesid üksteisele. Kui esimeses jutus pettis rebane endale talumehelt härja välja, siis teises jutus sai teada, mis rebane häljaga edasi tegi jne. Saime teada ka seda, mis rebane hundi vastu nii vastik oli, teist muudkui pettis ja lollitas - eks see kõik puhas kättemaks oli.

Parijõgi jutte ootasin ma väga, sest ta on üldse mu lemmik lapsepõlvest. Meenus, et peaks lastele temalt veel mingeid jutte ette lugema. Väljakutsete pluss on üldiselt see, et alati leiab sealt mõtteainet ja raamatuid mida veel lugeda. Selle väljakutse raames pole neid küll meeletult palju olnud, aga siiski. Jutud oli eriilmelised ja neid lugesin sohki tehes üsna esimeste seas. Meenuvad ajarändamise teemad, mida lastega arutasime ja jutud ussidest-ussikuningatest, mida ka eelnevalt väga pole loetud. Jutt "Maa-alune linn" meenustas mulle Nils Holgersoni raamatu juttu - seega Rootsimaa rahvajuttudes on sama temaatika täiesti olemas.

Jakobsoni lood olid minu jaoks kuidagi hästi tuttavad, eks sai neid ju veebruarikuus loetud ka just, seega pole ime. Aga täitsa tore on, kui tekib tunne, et midagi juba tead ka teemast :)

Talletasin enda jaoks ka selle jutu, mis sai muljetena rahvajutu väljakutsesse saadetud, paraku küll poole raamatu pealt.

Seekord on esimene kord, kui meie meeskond pidi alla vanduma ja raamat on veel lõpetamata. Plaanime muidugi hilinemisega ikka ta läbi lugeda, aga siiani pole jõudnud.


Raamat jõudis meieni raamatukogust, mis oli sel hetkel küll veel üsna kinni, aga tutvuste kaudu saime ta siiski kätte. Aga kuna vahepeal olime lastega hakanud lugema ühte teist lasteraamatut, siis ei jõudnud seda piisavalt kiirelt ette võtta.

Lugesime läbi Kreutzwaldi, Kõrvi ja Parijõe koostatud osad.

Kreutzwaldi puhul oli tore see, et lapsed olid neid jutte just kuulnud, sest eelmise aasta lõpus sai loetud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud" ja sealt olid kõik jutud tuttavad. Niimoodi räägiti mulle mitmegi loo puhul lõpp ette ja mõne loo puhul läksid lapsed isegi omavahel korraks vaidlema, et kuidas lugu edasi läks, sest kuigi kõigil oli õigus, olid meeles erinevad detailid. Kreutzwaldi "Helde puuraiuja" oli tuttav eelmisel kuul loetud raamatukesest, aga seal veidi lihtsustatud. Saime rääkida, kuidas lood jutustamise käigus ikka muutuvad ja loo rääkijale suupärasemaks saavad.

Kõrvi lood olid lühikesed ja kõik samal, veealuse maailma teemal. Nende puhul oli näha, et kuna lood polnud tuttavad, siis hakkas fantaasia väga hästi tööle ja vaikselt mõistatati, mis loos juhtub.

Parijõgi kirjapandud lood olid kõige kaasakiskuvamad. Ei näe just sageli, kui eelkooliealine laps on rahvajutust nii kaasa tõmmatud, et ei saa enam rahulikult istudagi ning kui siis jutu peategelane lõpuks õige valiku teeb ning tal õnnetust vältida või pahandusest pääseda õnnestub, siis hüppatakse ühiselt suurest rõõmus toas ringi.

Siinkohal tahan meenutada veel juttu "Näkineiul meheks", kus mehe elus näkineiu lossis läks mööda vast mõni kuu, kuid päriselus oli möödunud juba 300 aastat ning mehe vanemad ammu manalateel, kui mees tagasi kodumaale jõudis. Meie vestlus liikus nii sügavale füüsikasse, ajanihete seletamiseni, et minu teadmistest seal puudu jäi.

Nossov "Totu ja ..."

Lugesin lastele ette Nikolai Nossovi "Totu ja ta sõprade seiklused" (Odamees, 166lk) ning "Totu Päikeselinnas" (Odamees 247lk). Saime raamatud loetud juba mõnda aega tagasi, aga mõtlesin siia ka märke jätta.

Ma olen ise neid raamatud nõuka-ajal välja antud ühe raamatuna lugenud. Aga ma mäletan, et lapsena need raamatud mulle eriti ei meeldinud ja ma ei mäleta, kas ma iseseisvalt selle üldse täiesti läbi lugesin. Üle lugedes mäletasin ma väga hästi raamatu esimest osa, aga teise osa teine pool oli mul täiesti ununenud. Ainult lõppu mäletasin peaaegu täiesti.

Aga mu poisid - nendele meeldisid need raamatud üliväga! Eriti Päikeselinna leiutised. Tegelikult meeldis neile täitsa hästi ka esimene raamat, aga kõik on praegu elevil ja plaanime "Totu Kuul" ka kindlasti läbi lugeda. Ma ise seda lugenud polegi!

Honeyman "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi"

Gail Honeymani "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi" (Ersen, 328lk) on mul mõnda aega lugemata raamatute nimekirjas ilutsenud. Kui enne eriolukorra algust raamatukogust raamatuid varusin, siis jäi see riiulil silma ja haarasin kaasa.

Raamat räägib Eleanorist, kes elab üksi, tööl ei sõbrusta kellegagi, tema ainus side minevikuga tundub olevat tema iganädalased telefonikõned tema emaga, kes tundub viibivat kas vanglas või hullumajas. Naine, kes tundub olevat üsna tavaline. Võibolla vaid veidi sotsiaalselt harimatu, reageerides mõnikord "valesti" olukordades, kus temalt oodati sotsiaalsete normide tundmist.

Miskipärast pärast aastaid tiksumist - tööle ja koju, poodi ja teleka ette viina jooma - muutub Eleanori elu äkitselt. Tööl hakkab tema vastu huvi tundma üks kolleeg, ta ise huvitub lähikonnas elavast muusikust, juhuslik kohtumine tänaval tervisehäire saanud vanema mehega, tekitab Eleanorile midagi, mis näeb välja nagu ... tutvusringkond?

Eleanori lapsepõlve ja üldse mineviku kohta puistatakse vaid üksikuid vihjeid. Kuni ühel päeval selgub, et nii ei saa enam jätkuda ning minevikus kollitavad kollid ei allu enam viinaga tuimestamisele. Vaid neile tuleb paraku näkku vaadata. Just selleks, et mitte ainult elus olla, vaid ka elada.

Raamat traumast ja traumaga tegelemisest. Väga liigutav ja mõtlemapanev.

Beaton "Agatha Raisin ja lusikatäis mürki"

M. C. Beatoni Agatha Raisini romaanisarja ning ka külapolitseinik Hamish Macbethi romaanisarja oleme sõbrannadega tasapisi lugenud, ma olen vahel kaasa löönud, vahel mitte. Ütlen ausalt, et viimasel ajal olen vähe kaasa löönud, sest uut raamatut lugedes tundub kõik üsna tehtud-nähtud juba.
Aga kui seekord pakuti mulle M. C. Beatoni "Agatha Raisin ja lusikatäis mürki" (Tänapäev, 256lk), siis mõtlesin, et miks mitte vahelduseks vaadata, millega vana hea Agatha tegeleb.

Mul on sarjast vist üsna palju vahele jäänud või olen lihtsalt palju unustanud. See, et Agatha oma armas naabrimehest abikaasaga on lahku läinud, ei olnud mulle üllatus. Aga ma ei teadnud või mäletanud, et proua on omale detektiivibüroo teinud ja möllab ümbruskonnas armulugusid lahendades ja kadunud võlgnikke otsides.

Seekordset lugu ilmestas jälle kord Agatha muutumatu tava armuda mõrtsukatesse või mõrtsukatega väga lähedalt seotud isikutesse. Mõrvari kohta tekkis mul miskipärast kahtlus kohe, kui see raamatusse ilmus, enne veel kui mõrv üldse sooritati.

Raamat lõpeb Agatha jaoks uue meestuttavaga, kellesse ta kombekohaselt esimsest pilgust armub (minu meelest sellist tüüpi naise puhul täiesti ebausutav, aga olgu) ja eelaimusega tema eksabikaasa ning selle uue pruudi kohta. Eks siis järgmises raamatus paistab, mis sellest saab.

Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri...