"Tark mees taskus" 11x11

"Tark mees taskus" (Sinisukk, 348lk) sai loetud seepärast, et see oli rahvajutu väljakutse aprillikuu raamat. Lugemine venis küll veidike ja saime valmis alles mais, mai esimestel päevadel sai vaid u pool raamatust läbi ning muljed edastatud. Maikuu raamatu teatamiselgi polnud meil veel terve raamat läbi, aga paar päeva pärast seda sai ta siiski loetud ja nüüd on mai raamat juba nii kahe kolmandiku peal. Seega saime oma väljakutsega siiski jälle joonele.

Raamat koosneb erinevate kirjanike adapteeritud rahvajuttudest.
Kreutzwaldi kirjutatud osad olid lastele väga tuttavad, sest isa lõpetas lastele just "Eesti rahva ennemuistsete juttude" ettelugemise. Seega räägiti mulle sageli juba poole jutu pealt jutu lõpp ära. Samas oli mõnedes juttudes väikseid erinevusi, seega kuulati sageli ikka hinge kinni pidades, et kas on samamoodi. Jutud olid selles mõttes väga ägeded, et valitud olid väga erinevad lood ja miski ei korranud end.

Kõrva valitud jutud - vaid 4 neid raamatus oligi - olid vetevanadest  ja veealustest. Mulle ei meenu, et oleksime väljakutse raames neist enne lugenud, seega sai haridus täiendust.

Kunderi jutud oli minu enda jaoks hästi tuttavad. Mitmed minu lapsepõlves väikste õhukeste raamatutena kordi ja kordi loetud. Eriti vaeslaps ja talutütar meeldis mulle lapsena ja meeldis ka nüüd. See "jookse poega, jõua poega..." miskipärast on mulle väga meeldinud. Ütlen oma lastelegi vahel nii.

Eiseni jutud tõid üllatuslikult sisse kuningatütred ja kuningapojad. Aga minu lemmik oli sealt "Surma ootamine". No jõuad sa teda oodata ja igavleda, ikka elada tuleb, kuhu see surmgi jääb.

Särgava juttudes oli värske aspekt - jutud järgnesid üksteisele. Kui esimeses jutus pettis rebane endale talumehelt härja välja, siis teises jutus sai teada, mis rebane häljaga edasi tegi jne. Saime teada ka seda, mis rebane hundi vastu nii vastik oli, teist muudkui pettis ja lollitas - eks see kõik puhas kättemaks oli.

Parijõgi jutte ootasin ma väga, sest ta on üldse mu lemmik lapsepõlvest. Meenus, et peaks lastele temalt veel mingeid jutte ette lugema. Väljakutsete pluss on üldiselt see, et alati leiab sealt mõtteainet ja raamatuid mida veel lugeda. Selle väljakutse raames pole neid küll meeletult palju olnud, aga siiski. Jutud oli eriilmelised ja neid lugesin sohki tehes üsna esimeste seas. Meenuvad ajarändamise teemad, mida lastega arutasime ja jutud ussidest-ussikuningatest, mida ka eelnevalt väga pole loetud. Jutt "Maa-alune linn" meenustas mulle Nils Holgersoni raamatu juttu - seega Rootsimaa rahvajuttudes on sama temaatika täiesti olemas.

Jakobsoni lood olid minu jaoks kuidagi hästi tuttavad, eks sai neid ju veebruarikuus loetud ka just, seega pole ime. Aga täitsa tore on, kui tekib tunne, et midagi juba tead ka teemast :)

Talletasin enda jaoks ka selle jutu, mis sai muljetena rahvajutu väljakutsesse saadetud, paraku küll poole raamatu pealt.

Seekord on esimene kord, kui meie meeskond pidi alla vanduma ja raamat on veel lõpetamata. Plaanime muidugi hilinemisega ikka ta läbi lugeda, aga siiani pole jõudnud.


Raamat jõudis meieni raamatukogust, mis oli sel hetkel küll veel üsna kinni, aga tutvuste kaudu saime ta siiski kätte. Aga kuna vahepeal olime lastega hakanud lugema ühte teist lasteraamatut, siis ei jõudnud seda piisavalt kiirelt ette võtta.

Lugesime läbi Kreutzwaldi, Kõrvi ja Parijõe koostatud osad.

Kreutzwaldi puhul oli tore see, et lapsed olid neid jutte just kuulnud, sest eelmise aasta lõpus sai loetud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud" ja sealt olid kõik jutud tuttavad. Niimoodi räägiti mulle mitmegi loo puhul lõpp ette ja mõne loo puhul läksid lapsed isegi omavahel korraks vaidlema, et kuidas lugu edasi läks, sest kuigi kõigil oli õigus, olid meeles erinevad detailid. Kreutzwaldi "Helde puuraiuja" oli tuttav eelmisel kuul loetud raamatukesest, aga seal veidi lihtsustatud. Saime rääkida, kuidas lood jutustamise käigus ikka muutuvad ja loo rääkijale suupärasemaks saavad.

Kõrvi lood olid lühikesed ja kõik samal, veealuse maailma teemal. Nende puhul oli näha, et kuna lood polnud tuttavad, siis hakkas fantaasia väga hästi tööle ja vaikselt mõistatati, mis loos juhtub.

Parijõgi kirjapandud lood olid kõige kaasakiskuvamad. Ei näe just sageli, kui eelkooliealine laps on rahvajutust nii kaasa tõmmatud, et ei saa enam rahulikult istudagi ning kui siis jutu peategelane lõpuks õige valiku teeb ning tal õnnetust vältida või pahandusest pääseda õnnestub, siis hüppatakse ühiselt suurest rõõmus toas ringi.

Siinkohal tahan meenutada veel juttu "Näkineiul meheks", kus mehe elus näkineiu lossis läks mööda vast mõni kuu, kuid päriselus oli möödunud juba 300 aastat ning mehe vanemad ammu manalateel, kui mees tagasi kodumaale jõudis. Meie vestlus liikus nii sügavale füüsikasse, ajanihete seletamiseni, et minu teadmistest seal puudu jäi.