Augustikuu nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema on: Selle raamatu kohta oskan ma öelda ainult üht: TELLIS! Niisugune paks raamat, mille all taimi saab kuivatada või mis pannakse seljakotti, et jõutrenni teha. Olin just paar päeva enne teema avaldumist käinud raamatukogus ja sealt mõned mu lugemist ootavate raamatute nimekirjas leidunud raamatud koju toonud. Ja ühe üsna telliselaadse ka läbi lugenud. Aga paraku ... juulikuus. Seega oli vaja järgmist. Otsustasin, et kuu alguses ei hakka kohe tormama - pikk lugemisjärg ees ja mitu raamatut, mis vaja kiirelt läbi lugeda. Kuu keskpaiku sattusin õnneks ühe sõbra juurde, kel suur raamatukogu ja kes oli nõus mulle oma telliseid tutvustama. Sealt ühe valisingi.
Deborah Harknessi "Nõidade avastus" (Pilgrim, 808lk) räägib maailmast, mis väliselt on samasugune nagu seda on meie tänapäevane maailm. Isegi selle maailma ajalugu tundub olevat inimeste jaoks sama. Aga inimeste hulgas peidavad end ka olendid - vampiirid, nõiad ja deemonid. Kõik need tunduvad olevat inimeste jaoks üsna ohutud tegelased, välja arvatud ehk vampiirid, kes vahel siiski ka inimverest toituvad. Aga tundub, et mitte liiga tihti ja enamasti mitte oma ohvrit surmates ja harva vampiiriks muutes.
Lugu räägib ühes dokumendist - käsikiri Ashmole 782 võib ju kõlada igavalt ja täiesti mõttetult, keegi ei erutu ju nt Ashmole 459 käsikirja peale. Aga tegelikud otsivad seda juba sada aastat kõik nõiad, deemonid ja vampiirid takkapihta. Loo peategelane on nõid Diana, kes on otsustanud olla inimene ja loobuda oma nõiavõimetest. Aga miskipärast tema võimed sellest ei kahane ning ka salapärane dokument on justnimelt temale nähtav ja kättesaadav. Kõigest sellest saab alguse suuremat sorti tagaajamine ja sõda.
Raamat lõppeb ... paraku uue raamatu algusega. Tegemist on triloogia esimese raamatuga. Täitsa tore lugemine, aga väljavaade lugeda veel kaks sellist tellist... hetkel ei ahvatle.
Siin blogis viidatud FB Lugemise väljakutse grupp asub siin: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/
Cogman "Nähtamatu raamatukogu"
Genevieve Cogman "Nähtamatu raamatukogu" (Varrak, 288lk) puhul mõtlesin kunagi pikalt, kas panna see oma lugemisnimekirja või ei. Aga viimasel raamatukogutiirul sattus see mulle kätte ja otsustasin, et loen ta läbi.
Oli selline natuke meh raamat, täitsa loetav ja tahtsin teada, kuhu areneb, seepärast sai ikka lõpuni loetud. Idee maailmade vahel paiknevast paigast oli huvitav. Oleks tahtnud lugeda rohkem erinevate maailmade kohta, nendevahel liikumise ja erinevate tavade. Selle raamatu ideest saaks vägeva teleseriaali teha, kui külastada rohkem erinevaid maailmu ja mängida nende erinevusele. Samas oleksin tahtnud rohkem teada ka raamatukogu enda ja selle saladuste kohta. Kõik jäi kuidagi poolikuks ja lõppes vähelubavalt. Kuigi saan aru, et tegemist sarja esimese raamatuga, seega ilmselt oleks võimalik ka järgneva kohta lugeda, aga ei viitsi. Kaanekujundus aga ... mmmm. Väga kaunis.
Oli selline natuke meh raamat, täitsa loetav ja tahtsin teada, kuhu areneb, seepärast sai ikka lõpuni loetud. Idee maailmade vahel paiknevast paigast oli huvitav. Oleks tahtnud lugeda rohkem erinevate maailmade kohta, nendevahel liikumise ja erinevate tavade. Selle raamatu ideest saaks vägeva teleseriaali teha, kui külastada rohkem erinevaid maailmu ja mängida nende erinevusele. Samas oleksin tahtnud rohkem teada ka raamatukogu enda ja selle saladuste kohta. Kõik jäi kuidagi poolikuks ja lõppes vähelubavalt. Kuigi saan aru, et tegemist sarja esimese raamatuga, seega ilmselt oleks võimalik ka järgneva kohta lugeda, aga ei viitsi. Kaanekujundus aga ... mmmm. Väga kaunis.
Strout "Olive Kitteridge"
Mida lugeda Ruhnus? Valisin raamatupoest pildi järgi - mereäär ja majakas - Elizabeth Strout "Olive Kitteridge" (Tänapäev, 284lk).
Raamatu sisu ei olnud väga seotud selle pildiga :) Paraku. Raamatu peategelane peaks pealkirja järgi olema Olive. Aga huvitav on see, et ta mõjub selles raamatus kui kõrvaltegelane. Tema elust läheks nagu kõik asjad vaikselt mööda, kuni tema tegeleb oma mõtete-probleemidega.
Mõnes jutus on Olive peategelane. Mõnes kõrvaltegelane. Mõnes mainitakse teda möödaminnes kui endist õpetajat ja jääb üldse arusaamatuks, miks see jutt on raamatusse lisatud. Samas mõjub Olive isegi siis tähtsusetu kõrvaltegelasena, kui ta on jutu jutustaja. Väga veider raamat minu meelest.
Raamatu sisu ei olnud väga seotud selle pildiga :) Paraku. Raamatu peategelane peaks pealkirja järgi olema Olive. Aga huvitav on see, et ta mõjub selles raamatus kui kõrvaltegelane. Tema elust läheks nagu kõik asjad vaikselt mööda, kuni tema tegeleb oma mõtete-probleemidega.
Mõnes jutus on Olive peategelane. Mõnes kõrvaltegelane. Mõnes mainitakse teda möödaminnes kui endist õpetajat ja jääb üldse arusaamatuks, miks see jutt on raamatusse lisatud. Samas mõjub Olive isegi siis tähtsusetu kõrvaltegelasena, kui ta on jutu jutustaja. Väga veider raamat minu meelest.
Vseviov "Elulugu. Kaks esimest nädalat"
David Vseviovi raamatu "Elulugu. Kaks esimest nädalat" (Tuum, 232lk) andis mulle lugeda mu sõber. Mul polnud aimugi, et selline raamat olemas on, aga kaks nädalat 49ndal aastal - see oli piisav info, et tahtsin edasi uurida.
Raamatus tegelikult väikese Davidi tegemistest eriti palju ei räägitud, samuti ei ole edasi antud tüüpilist vastsündinuga pere igapäevaelu, kus mähkmete vahetamine ja imiku toitmine vahelduvad mähkmete pesu, kuivatamise ja triikimisega, heal juhul ka toidu valmistamise ja söömisega.
Raamat väidab end olevat elulugu, seega peaksid tegelased olema reaalsed, aga mulle tundub, et see ei saa päriselt nii olla. Liiga palju kõrvaliste isikute elude detaile on raamatusse jõudnud. Raamatus figureerivad näiteks sünnitusmajas töötanud ämmaemand, tema abikaasa, naabrid ja peretuttavad; sünnituspalatis Davidi emaga tuba jaganud naised, nende partnerid, lapsed, ämmad-äiad jm sugulased. Edasi on muidugi juba natuke usutavam jutt, sest pärast sünnitusmajas veedetud nädalat liigub tegevus uude kohta - Davidi koju kahetoalises ühiskorteris. Juttu tuleb mitmest peretuttavast, vanaemast, korterinaabrist.
Kõige huvitavam tegelane kogu raamatus on minu jaoks Davidi üks vanaema Letta. Ta tundub olevat haritud ja laia silmaringiga naisterahvas, kes muidugi 49ndal aastal pidi ilmselt pool suud kogu aeg kinni hoidma, et ta Siberi avarustesse ei peaks kolima. Kahjuks keskendub raamat pigem nendele tegelastele, kes nõukogudeaegset propagandat tõsiselt võtsid, takka kiitsid ja tänapäeval selle kõigutamatu usuga koomiliselt mõjuvad.
Raamat liikus vahepeal ajalises mõttes ka Davidi esimestest elunädalatest välja, noorusaega ja hilisemasegi perioodi. Esimesed sellised käigud jätsid veidi kummalise mulje, aga hiljem harjus sellega ära. Puudutamata ei jäänud ka selle ajastu lastele tavapärane hirm täiskasvanute ees ning üldjuhul täiskasvanute poolt laste ja nende vajaduste täielik ignoreerimine. Sellest peab vist veel aega mööda minema, et ma suudaksin sellistes kirjeldustes huumorit näha. Kui üldse.
Raamatus tegelikult väikese Davidi tegemistest eriti palju ei räägitud, samuti ei ole edasi antud tüüpilist vastsündinuga pere igapäevaelu, kus mähkmete vahetamine ja imiku toitmine vahelduvad mähkmete pesu, kuivatamise ja triikimisega, heal juhul ka toidu valmistamise ja söömisega.
Raamat väidab end olevat elulugu, seega peaksid tegelased olema reaalsed, aga mulle tundub, et see ei saa päriselt nii olla. Liiga palju kõrvaliste isikute elude detaile on raamatusse jõudnud. Raamatus figureerivad näiteks sünnitusmajas töötanud ämmaemand, tema abikaasa, naabrid ja peretuttavad; sünnituspalatis Davidi emaga tuba jaganud naised, nende partnerid, lapsed, ämmad-äiad jm sugulased. Edasi on muidugi juba natuke usutavam jutt, sest pärast sünnitusmajas veedetud nädalat liigub tegevus uude kohta - Davidi koju kahetoalises ühiskorteris. Juttu tuleb mitmest peretuttavast, vanaemast, korterinaabrist.
Kõige huvitavam tegelane kogu raamatus on minu jaoks Davidi üks vanaema Letta. Ta tundub olevat haritud ja laia silmaringiga naisterahvas, kes muidugi 49ndal aastal pidi ilmselt pool suud kogu aeg kinni hoidma, et ta Siberi avarustesse ei peaks kolima. Kahjuks keskendub raamat pigem nendele tegelastele, kes nõukogudeaegset propagandat tõsiselt võtsid, takka kiitsid ja tänapäeval selle kõigutamatu usuga koomiliselt mõjuvad.
Raamat liikus vahepeal ajalises mõttes ka Davidi esimestest elunädalatest välja, noorusaega ja hilisemasegi perioodi. Esimesed sellised käigud jätsid veidi kummalise mulje, aga hiljem harjus sellega ära. Puudutamata ei jäänud ka selle ajastu lastele tavapärane hirm täiskasvanute ees ning üldjuhul täiskasvanute poolt laste ja nende vajaduste täielik ignoreerimine. Sellest peab vist veel aega mööda minema, et ma suudaksin sellistes kirjeldustes huumorit näha. Kui üldse.
Sittenfeld "Väärt mees"
Curtis Sittenfeldi raamat "Väärt mees" (Ajakirjade kirjastus, 496lk) oli mu lugemissoovide nimekirjas ja sai viimati raamatukogu riiulilt kaasa võetud. See oli raamat, mille ma kätte võttes oleks peaaegu kõrvale jätnud, sest kaanepilt ja pealkiri ei kutsunud üldse lugema. Aga otsustasin ennast usaldada - kui juba nimekirja sai pandud, siis küllap ma mingil põhjusel ta sinna panin.
Kodus oli see mu laenutatud raamatutest esimene, mille kätte võtsin. Ja ... järgmisel päeval juba lõpetasin. Sest oli lihtsalt nii sürr... Raamat meenutas mulle raamatut "Kaotatud asjade hoidja" üht tegelast, kes püüdis kirjanikuna läbi lüüa ja kirjutas klassikaliste raamatute tänapäevaseid töötlusi, mis tema kirjastajast vend talle alati tagasi andis. Ja lõpuks lõi ühega läbi ka... kirjastajast venna konkurendi juures. Kahjuks ei mäleta millisega. Peaks selle koha üle vaatama.
Raamatus oli peamiseks märksõnaks Jane Austini "Uhkus ja eelarvamus", mille tegelased olid toodud tänapäevasesse maailma. Mõned olid ikka väga andekalt üle toodud ja mõned dialoogid enamvähem kopeeritud, väljendid ja puha. See oli nii naljakas. Hr. Benneti tegevus... no see oli tõeliselt andekas, minu lemmik.
Lisaks oli raamatusse toodud veidi sisse ka teleseriaali "Poissmees"/"Vallaline kaunitar" teemat. See oli üks asi, mis raamatu alguses mu tähelepanu köitis. Paraku see liin väga kuhugi ei jõudnud, lõpuks korraks kerkis uuesti, aga sellel polnud raamatu juures eriti tähtsust. Siiski päris lõpus suvelugemine oli.
Kodus oli see mu laenutatud raamatutest esimene, mille kätte võtsin. Ja ... järgmisel päeval juba lõpetasin. Sest oli lihtsalt nii sürr... Raamat meenutas mulle raamatut "Kaotatud asjade hoidja" üht tegelast, kes püüdis kirjanikuna läbi lüüa ja kirjutas klassikaliste raamatute tänapäevaseid töötlusi, mis tema kirjastajast vend talle alati tagasi andis. Ja lõpuks lõi ühega läbi ka... kirjastajast venna konkurendi juures. Kahjuks ei mäleta millisega. Peaks selle koha üle vaatama.
Raamatus oli peamiseks märksõnaks Jane Austini "Uhkus ja eelarvamus", mille tegelased olid toodud tänapäevasesse maailma. Mõned olid ikka väga andekalt üle toodud ja mõned dialoogid enamvähem kopeeritud, väljendid ja puha. See oli nii naljakas. Hr. Benneti tegevus... no see oli tõeliselt andekas, minu lemmik.
Lisaks oli raamatusse toodud veidi sisse ka teleseriaali "Poissmees"/"Vallaline kaunitar" teemat. See oli üks asi, mis raamatu alguses mu tähelepanu köitis. Paraku see liin väga kuhugi ei jõudnud, lõpuks korraks kerkis uuesti, aga sellel polnud raamatu juures eriti tähtsust. Siiski päris lõpus suvelugemine oli.
Kross "Vastutuulelaev"
Jaan Krossi raamatut "Vastutuulelaev" (Eesti Raamat, 320lk) lugesin pärast Naissaare külastusest inspiratsiooni saamist. Raamat r...
-
Minu vanaisa ja ema lugesid mulle lapsepõlves palju raamatuid ette. Üks raamat, mille ettelugemist ma mäletan, oli Jüri Parijõgi "Jutt...
-
Rahvajutuaasta väljakutse (11x11) septembrikuu raamat on Kilplased. Seekord sai ise valida erinevate teoste vahel ja lugesin läbi Friedrich...
-
Tegelikult on Harriet Lerneri "Vihatants" (Pilgrim, 296lk) minu lugemata raamatute nimekirjas juba päris kaua, aga otsustasin ta p...