Dettmann "Ja meie kohal vaid sinine taevas"


Kui lugemise väljakutse grupis kuulutati välja nutika raamatukoguhoidja väljakutse, siis sain kohe aru, et see on midagi mulle. Jaanuarikuu teemaks on "Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja. Oli vist väike maja … Või tegelikult üsna suur maja! Ühesõnaga maja pilt. Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta."

Sellesse teemasse soovitas mu raamatukoguhoidjast sõber täitsa mitut raamatut, aga üks neist oli Lutz Dettmanni "Ja meie koha vaid sinine taevas" (Sinisukk, 696lk), mille kohta ma kohe tundsin, et seda loen. Romaani esimene osa "Anu. Aja-,sõja- ja armastuslugu Eestimaal" jättis mulle sügava mulje, muidugi ruttasin teist osa lugema (mul polnud aimugi, et see on juba ilmunud!). Neid raamatuid lugedes mõtlesin esimest korda, baltisakslaste olukorrale praktilises plaanis. Ühest küljest olid nad meie kodumaal sissetungijad. Tulid, alistasid meie maad, ehitasid siia oma mõisad ja rikastusid talupoegade pärisorjatööde abil. Teisest küljest esimese maailmasõja ajal oli enamus baltisakslasi juba Eestis sündinud, nende kodu oligi Eestimaa. Polnud nende süü, et nende esivanemad olid siia asunud ning nad ei tundnudki teistsugust elu. Baltisakslased ise pidasid oma kodumaaks Eestit, samas ei kuulunud päriselt ei siia ega sinna. Ütlemine "Vanemate patud nuheldakse laste kaela 7 põlve järjest" peab siin ikka väga valusalt paika.

Kui olin raamatust u 200 lehekülge ära lugenud, sain aru, et põhiosas koosneb raamat NL masinavärki sattunute vangistuse ja sunnitöölaagri detailsetest kirjeldustest. Midagi nendest õudustest - nälg, külm, väsimus, pidevad mõnitused, hirm, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, parasiidid, haigused, surmad, nälg, nälg, nälg - polnud ju uudis, aga kui kõik see juhtub eelmisest raamatust armsaks saanud noore neiuga ikka ja jälle ja ikka ja jälle, siis see lihtsalt poeb hinge. Samas ei saanud ka raamatut käest panna - oli siiski vaja teada, kuidas kogu see õuduste jada lõpeb. Kuna raamat oli kirjutatud sellises vormis, kus oma vanglas ja sunnitöölaagris viibimisest rääkis vana naine oma tütrele, siis oli muidugi selge, et tulema ta sealt eluga sai. Juttu pehmendasid vana naise ja tema hilises keskeas tütre muud tegemised, kasvõi kartulite koorimine ja sauna kütmine, kuhu jutt vahepeal õudustest puhkamiseks tüüris. Ka oli jutus peategelase armastatu kõrvalliin, mis üsnagi rahulikult sujus (kuigi ängistatud meele ja südamega ning paljude hirmudega, aga mitte reaalse piinamisega) ning ka tähepanu vahepeal muule juhtis.

Oskuslikult kirjutatud raamat. Lõpp küll üsna uskumatu, aga olgu siis nii.

Uus lugemisaasta 2019

Lugemisaastal 2019 eesmärgid minu jaoks on:
- tühjendada oma lugemata raamatute nimekirja, st nii palju ära lugeda kui jaksan (või eemaldada, kui lugemist alustades selgub, et pole siiski minu teema.
- teha kaasa miniväljakutses "Nutika raamatukoguhoidja väljakutse".
Suurt väljakutset 52+1 teemat aastaga (~1 teema nädalas) ma sel aastal ei tee.

Miniväljakutses on igas kuus 1 teema, millele tuleb justnimelt õiges kuus leida sobiv raamat ning see läbi lugeda.

Jaanuar 2019 Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja. Oli vist väike maja…Või tegelikult üsna suur maja! Ühesõnaga maja pilt. Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta.

Raamat: Lutz Dettmanni "Ja meie kohal vaid sinine taevas"

Minu jaoks on harjumatu, et teemad selguvad aasta jooksul, iga kuu alguses "pannakse välja" uus teema ning "järgi" lugeda ei saa. Aga vaatan kui kaugele lugemisega jõuan.

Birdsall "Penderwickid"

Väljakutse tehtud ja laiskus kontides :) Kirjutan tagantjärgi mõnest raamatust, mis vahepeal loetud.

Mu pisemate lastega raamatukogus käies jäi mulle näppu Jeanne Birdsalli "Penderwickid. Lugu sellest, mis juhtub suvel nelja õe, kahe küüliku ja ühe väga huvitava poisiga" (Pegasus, 208lk). Kuna mu kooliealine tütar loeb palju, kiiresti ja üsna valimatult (ja valib ise raamatukogust suht sageli vaid koomikseid), siis võtsin talle selle raamatu. Aga juhtus nagu tavaliselt - ema soovitatud raamatu needus - ta ei olnud nõus seda isegi avama. Raamat oli meil kodus juba mitu nädalat, kui võtsin ta ise kätte ja ühe haigena ja köhides veedetud unetu ööga ta läbi lugesin. Mulle tõesti meeldis. Siis otsustasin kavalust kasutada - lugesin tütre kuuldes raamatust esimese peatüki väiksematele ette. Meeldis väiksematele ja noor neiu muidugi igaõhtust unejutuaega ootama ei saanud jääda - luges raamatu ise kahe õhtuga läbi ja kiitis. Sarnast kavalust kasutasin ka doktor Dolittle raamatute puhul. Kusjuures ma ise pole uusi trükke lugenudki, aga tütreke võttis raamatukogust viimase kui ühe ja luges kõik läbi. Ma ei tea siiani, kuidas ema soovitatud raamatu needust murda. Sama kavalusega palju kordi ka ei saa - näeb läbi.

Aga aitab lapsekasvatuslikest teemadest, raamatust ka.

Raamatu sisukokkuvõtet on internetis muidugi palju leida, aga väga lühidalt. Raamatu peategelased on perekond Penderwickid, isa, 3 varateismelist tütart, pisike 4-aastane tütreke ja suur koer. Kõik neli tüdrukud on väga erinevate huvidega, iseteadlikud, samas hoiavad perena kokku. Perekond saabub suvepuhkusele paika, kus nad pole varem käinud. Raamat räägibki sellest, kuidas tüdrukud leiavad endale mitu uut sõpra ning veedavad ägeda puhkuse, kus juhtub palju toredat, aga ka äpardusi.

Raamat oli päris põnevalt kirjutatud ja hästi tõlgitud, hoogne lugemine. Mulle meeldis, et tegelaste iseloomude ja taustade väljatöötamisele oli nii palju energiat kulutatud, tänu sellele mõjus raamat usutavana. Pikapeale sain lugedes aru, et tegemist väga osavalt kirjutatud raamatuga, kus iga tegelaskuju nii kokku pandud, et tema positiivsed ja negatiivsed omadused moodustavad terviku ning rõhutavad tema ainulaadsust, samas tekib sellest varjatud pedagoogiline efekt. Paljud pedagoogiliselt mõjuvad raamatud on minu meelest tüütud ja ebameeldivad, aga see raamat üldse mitte. Põnevust jätkus lõpuni ja hea meelega oleks edasi lugenud. Tegelikult lähebki lugu edasi, sest tegemist on sarja esimese raamatuga.

Pärast kiiret googledust selgus, et tegemist on päris huvitava autoriga, kelle esimene raamat sai trükipressi alt läbi alles siis, kui ta 54a sai. Ja raamatuid tema sulest palju ilmunud polegi, Penderwickide sarjas on neid kokku 5, mõned muud pealekauba.  Aga eesti keelde kahjuks rohkem raamatuid tõlgitud ei ole.  Olemas on veel "The Penderwicks on Gardam Street", "The Penderwicks at Point Mouette",  "The Penderwicks in Spring" ja "The Penderwicks At Last". Sarja seni viimane raamat on ilmunud 2018, seega pole üldse välistatud, et sari veel jätkub. Kahjuks ma ei julge väga loota, et tõlkimine jätkuks, sest eestikeelne tõlge on aastast 2010.

Levithan "Iga päev"


David Levithani raamat "Iga päev" (Ajakirjade Kirjastus, 318lk) sattus mulle raamatukogus paar nädalat tagasi kätte ja tõin ta koju. Vist sellepärast, et olin filmitutvustust kuulnud ja tekitas huvi. Lugemise väljakutsesse see kuidagi ei sobitunud, aga see pole peamine.

Filmi trailer mulle meeldis, aga mitte nii väga, et oleksin kindel kinnomineja. Samas meeldis piisavalt, et raamat pilku köidaks. Raamatut lugema hakates olid mu ootused tegelikult üsna madalal, aga raamat oli parem kui oskasin arvata. Tegevusliini oli üsna puhas arvestades seda, et peategelase elu just nagu nõudis tegevusliini, mis oleks kõrvalhüpetest kirju ja keeruline lugeda. Samas mõned kõrvalepõiked olid just huvitavad, andsid värvi ja dimensiooni.

Raamat oli hästi tõlgitud, tõlke lugemine läks ladusalt. Olen õppinud seda juba hindama, sest üsna sageli on mulle kätte sattunud tõlkeid, mis hästi lugeda ei kannata.

Lõpupoole läksin jutuga nii kaasa, et sain raamatu alles siis käest pandud, kui see läbi sai. Hoolimata sellest, et südaöö jõudis vahepeal mööduda.

Raamatus oli päris mitmeid kohti, kust sain mõtteainet.
Kui palju MINAst on seotud meie kehaga ja kui palju millegi muuga?
Kui vaadata ennast eraldi oma kehast, mis muutub?
Kuidas hoolitseda keha eest, mis on Sulle laenatad?
Elada paljude teiste elusid ja sellest kõigest õppida, on väga rikastav. Aga elada ühte elu põhjalikult ja hästi, luua suhteid ja ajada juuri on samuti rikastav. Kus on tasakaal?

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...