J. Petrone "Minu Eesti. 2. ja 3. osa"

Justin Petrone "Minu Eesti 2" ja "Minu Eesti 3" (Petrone Print, 352lk ja 344lk) mõtlesin ammu, et peaks lugema. Esimest osa kunagi lugesin, kui see ilmus. Mäletan, et see meeldis mulle tol korral väga. Oli päris äge lugeda, kuidas välismaalane Eestit koges ja siinsete oludega tutvus. Sellised süldi ja kama naljad.

Minu Eesti 2 .. nojah. Selles raamatus kahjuks oli Justin juba päris hästi Eestiga harjunud, keelt õppinud. Seega tema kirjeldused ei ole enam nii armsad/nunnud. Eks seal on ka mõned huvitavad kohad isaks saamisest ja kinnisvaraturu ajaloost. Aga üldiselt ... igav. Lehitsesin raamatu lõpuni ja mõtlesin, et tahaks ikkagi lugeda seda osa, kui Petronede perekond külas on ja seda osa ka, kus beebike sünnib. Pingutasin ära ja ikka oli igav.

Minu Eesti 3. Pikalt mõtlesin, kas seda üldse lahti teha. Aga kuna ta juba oli kodus, siis lehitsesin ikka. See meeldis mulle palju rohkem. Eks kõrvaltegelased Tartu ja Viljandi andsid minu jaoks palju juurde. Eriti meeldis mulle kirjeldus Viljandi kohvikukultuuri arengust ja üldse linna elust-olust.

Kuna ma Petronede perekonda blogide vahendusel jälgisin viimati siis kui sündis nende teine tütar (minu enda tütrega paarinädalase vahega), aga elu beebiga oli isegi kirju ja see ununes peagi, siis mina polnud teadlik ka raamatu pealkirja taga "Mis juhtus?" sündmusest. Nüüd siis olen. Kummaline on see Eestimaa elu. Inimene on mingi 10a Eestis autot juhtinud, mitmeid kordi oma juhiluba kasutanud ja siis ühel päeval öeldakse talle, et see ei kehti. Ja sellestsamast minutist oled jalamees, olgugi, et Tallinnast Viljandisse teel keset ööd, 2 magavat last auto tagaistmel ja tühja akuga telefon taskus. Ja autoga sõites oleks tunniga Viljandis. Hämmastav reageerimiskiirus, 9 päevaga oma elu ümber korraldada ja üle ookeani kolida. 

 Ehk siis - Minu Eesti 1. raamatut ma oma varasema mälestuse põhjal täitsa soovitan, 2. võib vabalt vahele jätta ja 3. võib jälle täitsa lugeda :)

Backman "Ärevil inimesed"

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" (Varrak, 286lk).

Selles raamatus tunnen ära Backmani, keda tunnen ja armastan...

Jube tore lugemine. Raamatu sisu sai kirjeldatud esimestel lehekülgedel. Aga sellest polnud midagi, detailid, detailid, detailid olin need, mille pärast lugeda.

Miskipärast tekkis mul hästi ruttu arusaam, et veidi rumalavõitu paistev vanem politseinik ei ole üldse rumal. Et terrorist on naine. Ja tasakesi sain aru ka sellest, mis on mootor, mis naise seda kõike tegema pani. Ja kuidas kõik kokku tulnud inimesed loosse panustasid.

Raamatu lõpp oli muinasjutuliselt armas. 

Mõned mu lemmiktsitaadid:

Seda, et enamik ajakirjanikke jõudis kohale enne enamikku politseinike, ei pea tingimata tõlgendama kui märki vastava elukutse esindajate kompetentsist, vaid siinsel juhul pigem sellest, et politseinikel oli olulist tegemist ja ajakirjanikel oli rohkem aega sotsiaalmeediat sirvida.

Sest täiskasvanuks saamise juures on kohutav taibata, et absoluutselt mitte keegi ei hooli meist, me peame nüüd kõigega ise hakkama saama, välja uurima kuidas maailm toimib. ... Me ei jõua mõelda, hingata, me lihtsalt ärkame ja hakkame end sellest kuhjast läbi kaevama, sest homme ootab juba uus.

 Oli täiesti ilma ilmata päev.

Poegadel on seda võimatu mõista ja isadel häbi tunnistada: et me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Me tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuse poole liiguvad.

Brown "Postkaart Itaaliast"

 Lugemise väljakutse grupi 12UST väljakutses avanes veebruaris uks nr 6. 

Selle ukse taga ootas lugemisteema: selles raamatus tegelased reisivad. Tegemist ei ole reisikirjaga, vaid väljamõeldud looga. Lisaülesanne: kirjuta postkaart raamatu peategelase nimel.

Raamatuks sai Ales Browni "Postkaart Itaaliast" (Pegasus, 288lk). 

No mis ma oskan raamatu kohta öelda. Valisin puhtalt pealkirja järgi. Sest on kui postkaart saadetakse, siis PEAB ju ometi olema tegemist reisimisega. Aga võta näpust. Pool raamatut lahendati raamatu teljeks olevat mõistatust nö kuivalt, kodust lahkumata ja tegeleti isikliku elu probleemidega - õnnetu armastuse räsitud enesekindluse ja hoolitsust valjuhäälselt nõudva voodihaige emaga. Enesekindlus tundus paranevat veidi kergemini. Aga voodihaige ema saadi alles raamatu lõpus kontrolli alla, kuigi ma pean ütlema, et juba raamatu alguses oli väga läbinähtav, kuhu see kõik tüürib.

Teises raamatu pooleks õnneks siiski see hädaldamine lõppes, pakiti kohvrid ja sõit Itaaliasse sai teoks. Oo kaunis romantika. Aga hoolimata sellest, et ootasin seda osa kaua, ei olnud ikkagi eriti põnev ega paeluv lugemine. 

Põnevust hoidis raamatus ainult see teljeks olev mõistatus, mida kangelanna harutas ja mille ta lõpuks enamvähem lahendas. Aga see vaene naine! Minu jaoks oli väga valus kuulda, et viimane kaalukeel, mis tema saatuse otsustas - ta oma elu armastusest ja nende salasuhtest sündinud lapsest lahutas - oli juhuslik pilk, hetk ja hetke ajel tehtud otsus. 

Raamatut koos hoidev telg räägib loo teise maailmasõja eel lapseootele jäänud noorest neiust Conniest, kelle vanemad pagendavad maale. Tema kallim Jimmy jääb sõjas kadunuks ning Connie sünnitab ja jätab lapse oma vanemate kasvatada, teadmata et Jimmy on tegelikult elus. Connie loob endale uue elu uue kunstnikust kallimaga ning soovib oma lapse, Lara, ka sinna ellu tuua, kuid tema vanemad seda sündida ei lase. Jimmy küll kohtab Conniet kord pooljuhuslikult, kuid ei anna endast märku ja laseb Conniel uue kallima Giovanniga Itaaliasse elama asuda.

Connie ei saa kunagi teada, et Jimmy on elus. Connie ei saa kunagi Lara ema olla ega isegi mitte talle öelda, et on tema ema. Kuni Giovanni surmani tundub, et tal oli päris mõnus elu, aga pärast seda elas ta ihuüksi pagenduses. Tundub, et ta ei saanud rohkem lapsi (kuigi üks päevikusissekanne, mida meiega jagatakse, räägib rasedusest, aga ilmselt see katkes, sest beebist ei tea keegi midagi).

Loo "õnnelik lõpp" seisneb selles, et raugastunud Jimmy kohtab eakat Larat. Connie on surnud. No masendav lihtsalt. 

Õnneks läheb loo tänapäevasel peategelasel paremini ja tema saab oma teenitud poiss-sõbraga õnnelikuks ja jääb kokku.

Minu jaoks talvel lugemiseks täiesti kõlbmatu raamat, ei tea, võibolla suvel oleks etem.

 


Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang"

 J. K. Rowlingi Potteri-sarja kolmas osa "Harry Potter ja Azkabani vang"  sai loetud nagu lipsti, sest kippus üsna põnevaks. Erine...