Steel "Pulmad"

 Lugemise väljakutse grupi raamatukogudeaasta väljakutse juulikuine teema oli raamat, mille kaaned meenutavad raamatkogu seinu või põrandat. Otsisin siis helekollase seina juurde Danielle Steeli raamatu "Pulmad" (Ersen, 352lk). 

Raamat algas kahtlaselt. Mingit märki lähenevatest pulmadest ei olnud. Kangelanna oli suhtes mehega, kellest minu meelest abiellumiseks mingit asja polnud (ja mul oli ses suhtes rohkem kui õigus). Ühelgi teisel raamatus figureerival naisel ei tundunud ka altari ette asja või oli seal juba käidud. Aga ajapikku kangelanna - Allegra - leidis endale täitsa kena mehe, leidis täitsa kena põhjuse, et oma eelmine suhe lõpetada ja raamatu pealkiri hakkas tasapisi adekvaatsem tunduma. 

Keset silmini armumise kirjeldusi peeti maha ka üks kõrvaltegelaste pulmapidu ja nii raamatu keskpaigas tundus mulle, et tegelikult siin olekski paras lõpetada. Kõik on kaunis ja pulm ka nagu juba oli.

Aga kus Sa sellega. Superarmumise järel pidime edasi laskuma halli argipäeva, nägema igas suhtes paratamatult ette tulevaid konarusi, konflikte ja isegi ühte korralikumat tüli. Lisaks muidugi kõrvaltegelaste igat masti probleemid, konfliktid ja raskused. Ja siis finaalis üks korralik unistusete pulm ja igakülgne leppimine. Selline tore muinasjuturaamat oli.

Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Janet Skeslien Charlesi raamatuga "Pariisi raamatukogu" (Helios, 400lk) juhtus selline kummaline lugu, et ühel hetkel sain ma raamatukogust teate, et mu tellitud raamat on kohal. Mul ei olnud üldse meeles, miks selle tellisin ja kuna (hiljem meenus, et võibolla juuni väljakutse jaoks), aga otsustasin, et kui juba tellisin, ju siis oli põhjust ja peaks vähemalt sisse vaatama.

Raamatu tegevus toimus paralleelselt Pariisis Teise maailmasõja eel, ajal ja järel ning 1980ndate aastetel Montana väikelinnas. Mõlemas asukohas oli kohal Odile, kelle tegemistest raamat räägibki.

Odile töötas Ameerika raamatukogus Pariisis. Ta alustas tööd vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist ja jätkas koos kolleegidega vapralt raamatukogu avatuna hoides sõja lõpuni. Odile sõjaaegne elu koosnes armastusest oma kallima vastu ja suhte arengutest keerulisel ajal, sõbrunemisest inglasega, kellel Pariisis elamine Saksa okupatsiooni ajal keerukaks osutus, oma venna sõtta saatmisest ja kaotusest, elust koos vanematega, näljast, tööst raamatukogust, üritustest aidata oma juutidest lugejaid ja sõpru, samas nägemisest, kuidas politsei tema isaga eesotsas juute vahistab ja vangilaagritesse kogub.

Umbes 40 aastat hiljem elab lesestunud Odile Montoana väikelinnas, hoiab naabritega distantsi, aga on väga abivalmis, kui naabripere tema abi vajab. Mis juhtus vahepealse 40 aastaga, on kirjas raamat lõpus. Mis juhtub edasi? Seda lugeja paraku teada ei saagi...

Aga väga mõnus lugemine, eriti huvitav oli see osa, mis rääkis Pariisi okupatsioonist.

Lucas "Raamatukogu telefoniputkas"

Rachel Lucase raamat "Raamatukogu telefoniputkas" (Eesti Raamat, 322lk) valisin tegelikult eelmise kuu väljakutse raamatuks, aga seekord valisin välja mitu raamatut ja selle lugemine lükkus. Lisaks sellele see raamat väljakutsesse väga hästi ei sobinudki. Selles pidi osa raamatu tegevusest toimuma raamatukogus. Kuigi siin raamatus toimus suur osa tegevust telefoniputka ümber ja ka telefoniputka raamatukoguks muutmisega, siis raamatukogus sees ei toimunud õieti midagi.

Raamat rääkis väikesest Inglismaa külakesest, kuhu saabub ajutiselt elama üks läbipõlenud kooliõpetaja. Kuidas noor naine leiab sõbrad, huvitavat tegevust ja toreda mehe, saab raamatust lugeda. Natuke vaevaliselt ta kippus kahjuks kulgema, seega väga ei soovita. Aga kes Inglismaa külaelu soovib nautida koos selle sisemise ilu ja valuga, siis täitsa kõlbab lugeda.

Segal "Armastuse lugu" ja "Oliveri lugu"

 Loomingu raamatukogu väljakutse teema oli juulis raamat, mille pealkirjas on sõna "armastus". 

Vaatasin ja valisin ja otsustasin üle lugeda aastaid tagasi loetud Erich Segali "Armastuse lugu" (Tallinn: Perioodika, 110lk, LR 1972 3-4) ja selle järel ilmunud "Oliveri lugu" (Tallinn : Ecotalent, 176lk).

"Armastuse lugu" lugesin esimest korda kunagi hilisteismelisena. Oh, kui erinev on see mulje, mis raamatust jäi siis ja seekord. Raamat kahest noorest inimesest, kes pärit erinevatest ühiskonnaklassidest. Aga kes hoolimata noormehe perekonna poolt tehtud takistustest kokku jäävad, üksteist armastavad raamatu traagilise lõpuni. Kui palju teistmoodi vaatasin ma nüüd nende kahe noore omavahelisele suhtlusele ja kui palju paremini sai aru autori poolt sõnade taha peidetud alltekstidest.

"Oliveri lugu" lugesin esimsest korda. Raamatu alguse osa saavad mõista vist ainult need, kes ise kaotuse üle elanud. Vähemalt mina ei oleks enne mõistnud. Aga praegu tundus küll, et mõistsin kõike. Raamatu lõpust lootsin, et seekord Oliver lõpetab õnnelikult. Samas eks neid õnnelikke lõppe polegi nii palju. Alati võib mõleda, et kui lõpp on õnnelik, pole see tegelikult lõpp.