Janet Skeslien Charlesi raamatuga "Pariisi raamatukogu" (Helios, 400lk) juhtus selline kummaline lugu, et ühel hetkel sain ma raamatukogust teate, et mu tellitud raamat on kohal. Mul ei olnud üldse meeles, miks selle tellisin ja kuna (hiljem meenus, et võibolla juuni väljakutse jaoks), aga otsustasin, et kui juba tellisin, ju siis oli põhjust ja peaks vähemalt sisse vaatama.
Raamatu tegevus toimus paralleelselt Pariisis Teise maailmasõja eel, ajal ja järel ning 1980ndate aastetel Montana väikelinnas. Mõlemas asukohas oli kohal Odile, kelle tegemistest raamat räägibki.
Odile töötas Ameerika raamatukogus Pariisis. Ta alustas tööd vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist ja jätkas koos kolleegidega vapralt raamatukogu avatuna hoides sõja lõpuni. Odile sõjaaegne elu koosnes armastusest oma kallima vastu ja suhte arengutest keerulisel ajal, sõbrunemisest inglasega, kellel Pariisis elamine Saksa okupatsiooni ajal keerukaks osutus, oma venna sõtta saatmisest ja kaotusest, elust koos vanematega, näljast, tööst raamatukogust, üritustest aidata oma juutidest lugejaid ja sõpru, samas nägemisest, kuidas politsei tema isaga eesotsas juute vahistab ja vangilaagritesse kogub.
Umbes 40 aastat hiljem elab lesestunud Odile Montoana väikelinnas, hoiab naabritega distantsi, aga on väga abivalmis, kui naabripere tema abi vajab. Mis juhtus vahepealse 40 aastaga, on kirjas raamat lõpus. Mis juhtub edasi? Seda lugeja paraku teada ei saagi...
Aga väga mõnus lugemine, eriti huvitav oli see osa, mis rääkis Pariisi okupatsioonist.