NDianye "Ladivine"

Kui teemasse 52, raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Nüüdisromaan", raamatukogus raamatut käisin otsima, siis raamatukoguhoidja pistis mulle mu küsimuse peale "Kas teil on "Nüüdisromaani" sari ka kuskil eraldi väljas?" pihku Marie NDianye raamatu "Ladivine" (Eesti Raamat, 304lk) ja andis eitava vastuse. Mõtlesin, et tegelt ma ju ei tea, mida ma sealt sarjast päriselt lugeda tahan ja mõtlesin proovida.

Uhh... päris karm raamat oli. Raamatu kokkuvõte ütleb, et "... romaan jutustab nelja põlvkonna naiste elust umbes viiekümne aasta jooksul. Teosele on omane tegelaste keeruline, läbipõimunud suhtevõrgustik." Mõtlesin, et see võiks päris huvitav olla, aga reaalsus oli teine - raamat jutustas pigem siiski 2 põlvkonna naiste elust, keskendudes ühele naisele ja tema valikutele, esimeset ja viimast põlvkonda neljast puutus romaan ainult kergelt. "Läbipõimunud suhtevõrgustikku" ma ei täheldanud, pigem voolas kõikjal "üksindus, üksindus, üksindus".

Romaani alguseosa oli minu meelest paljulubav, aga siis hakkas asi kiiva kiskuma ja tagasi enam ei tulnudki minu jaoks. Lugesin küll vapralt, lootuses, et lõpus mingi lahendus või helgem hetk leidub, aga mitte midagi. Minuni vist ei jõudnud päriselt kirjaniku mõte. Minu sees midagi mõistlikku resoneerima ei hakanud selle raamatu peale. Kahju!

Grigor "Teibitud suu"

Teemasse nr 5 - raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist - otsustasin paigutada Eliis Grigori "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise" (Otto Wilhelm, 128lk).

See on raamat, mida ma kindlasti poleks pihku võtnud, kui poleks grupis seda silma jäänud. Aga viimati raamatukogus käies märkasin seda riiulil ja otsustasin uurida, miks kõik loevad. Väga huvitav oli näha haigusega võitleva inimese sisemaailma. Tunnustus minu poolt noorukesele autorile, kes on enda sisemise võitluse nii detailselt kirja pannud ja paljude jaoks imeliku haiguse rohujuure tasandil lahti seletanud.

Thoreau "Walden ehk Elu metsas"

Teemasse nr 34, raamat, mille pealkirjas on sõnad „elu“ või „surm“, sobib suurepäraselt raamat, mida olin plaaninud juba kaua lugeda - Henrt David Thoreau "Walden ehk Elu metsas" (462lk, Hortus Litterarum). 

"1845. aasta lõpul ma laenasin kirve ja läksin Waldeni järve äärde metsa, kuhu ma kavatsesin endale maja ehitada, ning võtsin ehituse tarbeks maha mõned sihvaka noored valgemännid" (lk 49-50).

Raamat ongi kirjutatud sellest elust. Kuidas ta üsna üksinda metsamajas elas, suvel põllul ube kasvatas ning kala püüdis, jälgis loodust enda ümber ja tegi selle kohta märkmeid, suhtles vahel ümbruskonnas elavate talunike ja järvele kalastama tulnud inimestega. Suur osa raamatust on kirjutatud selleks, et jagada autori filosoofiat - ta eelistas elada omaette ja omadel tingimustel, töötades minimaalselt, et endal elu sees hoida. Ta ei soovinud koguda suuremaid summasid ja leidis, et toitudes teraviljast ja ubadest ning tehes pigem kerget tööd, on mõistlikum elada kui tehes rasket tööd ning süües tugevamat toitu, et oma kulutatud energiat tasa teha. Kirjatükk on üsna hüplik, jupike on kirja pandud siit ja jupike sealt, mõned laused pea pool lehekülge pikad, aga kokkuvõttes siiski väga huvitav ja üsnagi loetav. Märkisin ära väga palju tsitaate, panen mõned ka siia kirja.

"Tõesti, hoiduge ettevõtmistest, mis nõuavad uusi rõivaid, ja mitte uut inimest. Sest kui pole muutunud inimene, kuidas siis võiksid talle sobivaks muutuda uued rõivad? Kui teil seisab ees mingi ettevõtmine, proovige see teoks teha vanade rõivastega. Mitte selle peale ei pea mõtlema, mida kanda, vaid selle peale, mida teha, või õigemini, mida olla." (lk 29)

"...avarad ruumid, puhas värv ja tapeet, Rumfordi kamin, vahetäidisega seinad, ribikardinad, vaskne veepump, vedruga lukk. mahukas keldes ja palju muud. Kuid millest siis tuleb, et tsiviliseeritud inimene, kellel kõik need asjad on olemas, on ometi vaene, kuna metslane, kellel need puuduvad, on metslasena rikas?" (lk 38).

"Veetkem üksainus päev sama ruttamata nadu Loodus, laskmata end rööpast välja lüüa igal teelesattunud pähklikoorekesel või sääsetiival. Ärgakem vara ja paastugem või võtkem oma hommikueinet vaikselt ja häirimatult, laskem võõrastel tulla ja minna, laskem kelladel heliseda ja lastel nutta - elagem päeva raiskamata. Milleks alla anda ja vooluga kaasa minna? Säilitagem tasakaal ja jäägem pinnale ka keskpäeva madaliku murdlainetuses ja lõunasöögiks nimetatud kohutavas veekeerises. Sellest hädaohust mööda loovinud, olete pääsenud: ülejäänd tee läheb allamäge." (lk 116)

"Kirjandus on kalleim reliikvia." (lk 123)

"Me kulutame rohkem aega mis tahes ihutoidule ja -ravile kui vaimutoidule." (lk 130)

"Mõtted vajavad ruumi, et purjesid seada, ja enne sadamasse seilamist tahavad nad alati veidi ringi loovida" (lk 166)

"Iga paari päeva järel võtsin ma ette käigu alevisse, et saada osa sellest keelepeksust, mis seal pidevalt kas siis suust suhu või ajalehest ajalehte ringleb ja mis on homöopaatilistes annustes sissevõetuna omal kombel niisama kosutav nagu puulehtede sahin või konnade pirin." (lk 198)

"Milleks rakendada valitsemisel karistusi? Soovi head, ja rahvas saab heaks. Õilsa headus on nagu tuul, lihtinimese headus on nagu rohi: kui tuul puhub rohu peale, siis rohi paindub." (lk 204)

"..et ma ei tarvita teed, kohvi, võid, piima ega värsket liha ning sestap ei pea ka tegema tööd, et neid hankida, kuna ma aga ei tee rasket tööd, siis ei pea ma ka palju sööma ning mu toit läheb mulle maksma tühise summa, tema aga, alustanud päeva tee, kohvi, või, piima ja lihaga, peab tegema rasket tööd, et nende eest maksta, pärast tööd aga peab ta omakorda palju sööma, et taastada oma jõudu, nõnda et siit ei jää mitte kui midagi sõelale, ..." (lk 241)

"Ärge nähke palju vaeva uue leidmiseks, olgu need uued rõivad või uued sõbrad. Pöörake vanu ja pöörduge ikka uuesti nende poole. Asjad ei muutu, muutume meie." (lk 382)

Raamatu lõpus on tükitud ära ka essee "Kodanikuallumatus". See on väga huvitav, et juba pea 200 aastat tagasi sellised mõtted.
nt ".."Parim valitsus on see, mis üldse ei valitse", ja kui inimesed on selleks valmis, siis just nimelt sellise valitsuse nad saavad." (lk 391) Kas kunagi tuleb aeg, kus me selleks valmis oleme?

Moyers "Me before you", "After you", "Still me"

Tegelikult oli mul plaan teemase 27 - 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad. (N: Klaaslaps ja Klaasloss, Troonide mäng ja Klaaspärlimäng) - hoolega kaks hästi erinevat sarnase pealkirjaga raamatut otsida. Ma olen selle teema üle väga uhke - ise pakkusin väljakutsesse välja ja see osutus valituks. Aga ... juhtus see, et väljakutse on mul toppama jäänud, sattusin Jojo Moyersi raamatuid "Me before you" (512lk), "After you" (416lk) ja "Still me" (480lk, kõik Penguin Books) lugema ja otsustasin väljakutsesse paigutada.

Esimese raamatu sündmustik oli mulle tuttav, sest selle kohta tehtud film on mitu aastat tagasi nähtud. Samas osaliselt olin ka detaile unustanud ja raamatu lugemine andis veidi teise tunde. Teised raamatud olid põnevamad, sest mõtlesin juba filmi järel, et tahaks teada, mis edasi saab.

Suurema osa järgede lugemisest vasardas mul peas mõte "hakka nüüd ometi elama, miks sa passid ja ootad". Samas ma muidugi tean, et oma elu seisma jätmine pole üldse haruldane, seda teevad paljud inimesed, isegi kui nende elus pole nii traagilisi sündmusi kui raamatu peategelase elus.

Mu inglise keel on enda arvates üpris hea, aga siiski märkasin nende raamatute lugemisel tihti sõnu, mida ma ei tundnud. Osaliselt inglise (vs ameerika) släng, osaliselt kirjaniku laiem sõnavara kasutus kui enamusel lihtsakoelisemal ilukirjandusel. Samas kirjutatud oli üsna ladusalt, lugemine läks päris kiirelt ja pooleli jätmist ei kaalunud.  

Dürrenmatt "Kahtlustus"

Teemasse 16, taamat kirjastuse Eesti Raamatu sarjast „Mirabilia“, otsisin raamatut päris kaua. Sain ühe soovituse sõbralt, aga seda raamatut ei õnnestunud raamatukogust saada. Lõpuks võtsin raamatukogust sarja riiulilt ühe, mille pealkiri lubas põnevust. Valituks sai Friedrich Dürrenmatti "Kahtlustus" (Eesti Raamat, 95lk).

Raamatu esimene pool oli täitsa rahulik, kuigi põnev. Aga asjad kippusid lõpuks ikka päris hapuks ja oli väga õudne seda lugeda. Ma õuduskirjanduse fänn ei ole, seega mitte päris minu jaoks. Aga kuna raamat oli nii lühike ja esimene pool minu jaoks loetav, siis pingutasin ta lõpuni. Uhh... rohkem ei taha sellist karmi kirjandust lugeda.

Day "Uhkus ja nauding"

Teemasse nr 50, raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi, paigutasin Sylvia Day raamatu "Uhkus ja nauding" (Helios, 240lk). Minu puhul on see teema muidugi veidike petmine, A-tähega perekonnanimi annab valikusse suurriigid nagu Ameerika ja Austraalia.

Raamatukogust haarasin selle raamatu tegelikult mõeldes, et loen vahelduseks ühe naisteka. Oh sa raks, seda ma ka sain ja kolme eest. Muidu oli tegemist täpselt sellise lihtsa naistekaga - neiu kohta meest, neiu paneb vastu ega luba tunnetel tärgata, mees pressib peale, teine mees pressib ka peale, aga tema vastu pole huvi üldse. Aga minu üllatuseks ... seksistseenid on võimsad. Umbes 3-4 peatükki kokku koosnesidki ainult kirjeldustest kuidas kellelgi miski paisus ja/või värises jne. Mõtlesin vahepeal, et peaks ikka neid halli varjundeid ka kunagi lehitsema, aga hetkel tundub, et limiit on täis.

Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri...