Brown "Ebatäiuslikkuse kingitused"

Alustasin Brené Browni raamatu "Ebatäiuslikkuse kingitused" (Pilgrim, 184lk) lugemist juba mitu aastat tagasi. Siis jäi pooleli. Peamiselt sellepärast, et mulle ei meeldinud see, kuidas raamat tõlgitud on. Osaliselt konarlikult jne. Mõtlesin, et hangin inglisekeelse ja loen seda. Aga paljugi ma seda inglisekeelset hankida viitsisin ja ühel hetkel võtsin sellesama riiulist - polnud see tõlge nii hull midagi.
Seda ei oleks osanud ka arvata, et see raamat saab teemasse nr 23 -raamat, mis pisara silma tõi.

Raamatus on 10 peatükis räägitud 10 põhimõttest.

Esimene põhimõte räägib sellest, kuidas õnnelik olemiseks ei saa hoolida kõigi teiste inimeste arvamusest ning tegeleda teiste inimeste meelejärele olemisega. Sel juhul ei jää aega mõelda sellele, kuidas ise õnnelik olla.

Teine põhimõte keskendub perfektsionismile ja seletab selle olemust kui kaitsekilpi, mida me kasutame selleks, et mitte tunnistada häbi, süüd, hukkamõistu kartust.

Kolmas põhimõte - resilentsus. Üks selle raamatu tõlkeid, mis mind närvi ajas. Samas ma ei oskaks ise ka parem vastet pakkuda. Vastupidavusvõime? Kohanemisvõime? Selles räägiti peamiselt häbi resilentsusest ehk siis võimest vaadata häbist mööda, astuda sellele vastu ning tegutseda edasi hoolimata sellest, et häbitunne või võimalus häbisse jääda kisub tagasi.

Neljas põhimõte on tänulikkus ja rõõm. Tänulikkuse leidmine igas päevas ja rõõmu nägemine. Isegi kui suures plaanis tundub, et probleem on probleemis kinni, siis igapäevased väikesed rõõmud ei ole olemata. Neid tasub tähele panna ning tänulik olla, see teebki elust elu.

Viies põhimõte on intuitsioon ja usk. Minu jaoks kommentaari ei vaja.

Kuues põhimõte on loovus. Õnn tundest, et oled midagi ise oma kätega teinud, on vist paljude jaoks tuttav.

Seitsmes põhimõte on mäng ja puhkus. Lihtsalt ajaveetmine ilma, et oleksid tulemusele orienteeritud. Kes mäletab, kuidas see käib?

Kaheksas põhimõte on rahulikkus ja tasasus. Pidevale ärevusele vastukaaluks.

Üheksas põhimõte on mõttekas töö. Millegi sellise tegemine igapäevaselt, millest tunned, et lood väärtust.

Kümnes põhimõte on kõige keerulisem - kontrollist loobumine. Laula nagu keegi ei kuulaks, tantsi nagu keegi ei vaataks, naera ... Kui saad seda teha ilma kontrollita, siis see ju ongi õnn.

Selline raamat. Aitäh laenajale kannatlikkuse eest :)

Rubina "Córdoba valge tuvi"


Teemasse nr 37 - raamat, mille pakub sulle välja raamatukogutöötaja esimesena, kui oled küsinud tema lugemissoovitust - polnud üldse keeruline raamatut leida. Sest mul on üks armas sõber raamatukoguhoidja ja piisas ühest telefonikõnest. Sain isegi mitu soovitust, aga kõike esimene oli Dina Rubina "Córdoba valge tuvi" (Tänapäev, 534lk).

No mis ma oskan öelda... Algul ei saanud ma üldse mitte midagi aru. Ei saanud lainele. Ma hakkasin raamatut lugema täiesti puhta lehena. Kui oleks kokkuvõtte raamatu tagakaanelt läbi lugenud, oleks olnud teine asi. Aga pikapeale sain reele.

Sisu oli raamatul väga huvitav. Eriti äge oli, et polnud ilmselgeid kohti, kus paistaks, et nöörid jooksevad kokku. Lihtsalt pikapeale selgusid sugulussidemed ja perelood ja muud lood.

Mulle kohutavalt ei meeldinud selle raamatu juures ilmselge venekeelne orginaaltekst. Raamat oli tõlgitud nii, et stiil jäi venepäraseks. Tegelikult on see ju raamatu pluss ja tõlke geniaalsus (tõlke eesti keel oli täiesti korrektne). Aga mind nii kohutavalt häiris. Sellesama asja pärast on mul lugemata Idioot jpm vene klassikat. Aga kuna sisu hakkas huvitama ja tahtsin end proovile panna, siis lugesin ta siiski läbi. Uhh. Umbes viimases veerandis stiil veidi muutus ja enam ei häirinud.

Samas veidi häiris mind raamatu viimases veerandis see, et tundsin selgelt - autor tõmbab otsi kokku. Raamatu üldiselt rahulik stiil, kus mälestused vaheldusid tänapäevaste seikadega, läks üle pigem seiklusjutuks. Ja seiklusjutuna ta ka lõppes. Mõnes mõttes ainuvõimalik, aga siiski üllatusi pakkuv lõpp.

Siiski - hea meel, et lugesin. Ja väga hea teema.

Knight "Lassie tuleb ikka koju"

Kui lugesin selle aasta väljakutse teemasid, siis teemas 41 (raamat, mille peategelane on koer (2018 on koera-aasta!)), tuli mulle meelde ainule Eric Knighti "Lassie tuleb ikka koju" (Tänapäev, 241lk). Mõtlesin selle teema ootele jätta, et kui tuleb aasta jooksul mõni hea koera-raamat vastu, siis loen, aga muidu jääb lugemata. Juhtus hoopis nii, et raamatukogus lastega lasteosakonnast raamatuid valides jäi see raamat mulle näppu. Kui lastele näitasin, siis neile pakkus ka huvi. Nii ta koju toodud ja ette loetud saigi.

Raamatu sisu pole vist kellelegi üllatav, kes pole raamatut lugenud, siis filmi näinud või vähemalt lugu kuulnud on enamus.

Tahaksin välja tuua selle, et kuigi olin raamatut lapsena lugenud, siis lugu oli mul väga halvasti meeles. Minu jaoks polnud lapsena olulised ei Šoti mägismaa ega Yorkshire, ei maastikukirjeldused ega sotsiaalse olukorra selgitused. Aga praegu lugedes olid need minu jaoks väga huvitavad. Raamat sobiks lugeda teemas, mida ma lugemise väljakutsesse 2018 ise soovitasin (aga valituks ei osutunud) - lasteraamat, mida on huvitav lugeda nii lastel kui ka täiskasvanutel.

Saul "Naiseks olemise kunst"

Juba aasta tagasi rääkis mu armas sõbranna vaimustunult, et luges Katrin Saali Sauli raamatut "Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpides maagilise maailma" (Pilgrim, 320lk). Olen ikka mõelnud, et peaks kätte võtma ja vaatama, mis teda selle juures nii inspireeris. Otsustasin lugeda seda raamatut teema 22. raames (raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast (N: õde, ema, tütar)).

Raamatus käsitleti naist kui nelja arhetüübi - Tütarlaps, Armastaja, Perenaine ja Kuninganna - kombinatsiooni. Tütarlaps kui naise mänguline, lapselik osa. Armastaja on salapärane, kirglik, sütitav. Perenaine on kodu ja kodakondsete eest hoolitseja, alamarhetüüp lisaks veel Ema. Kuninganna on naine, kes väärtustab ennast, väljendab oma tundeid, juhib koos kuningaga (või ka ilma) oma kuningriiki.

Käsitlus on väga huvitav, vähemalt teoreetiliselt. Raamatus on kirjeldatud ka seda, mis saab, kui naine pole mingi arhetüübiga sõber (nö variarhetüübid) ja seda, kuidas praktiliste harjutuste abil endas arhetüüp tugevamalt välja tuua. Aga minu meelest ei ole see raamat praktilise käsiraamatuna väga tugev. Keeleliselt oli minu jaoks vahepeal keeruline lugeda, palju oli kordusi ning segaseid kohti. Ma näeks hea meelega, et selle raamatu sisu oleks kokku võetud nii u 100 lk peale.

Aga mul on siiski hea meel, et lugesin.

Oksanen "Baby Jane"

Oi kuidas ma vaeva nägin ja nuputasin, mida lugeda teemas nr 21. Anna autorile teine võimalus (oled ühte tema raamatut lugenud ja see ei meeldinud Sulle. Loe samalt autorilt veel üks raamat). Mõtlesin, et jätan selle teema üldse lugemata. Sest kui ikka midagi lugeda, mis üldse ei meeldi, siis uuesti sama autori raamatuga vaevelda ... milleks?

Aga siis meenus mulle, et Sofi Oksaneni uuesti lugemisega võiks ju isegi katsetada. Sest vaieldamatult oli tema kirjutatud "Puhastus" (millest arvasin, et jääb esimeseks ja viimaseks) hästi kirjutatud ning loetav. Lihtsalt lugemine oli nagu õudusfilmis viibimine. Mu psüühika ei pea selliste raamatute lugemisele lihtsalt vastu.

Vaagisin ja valisin ja otsustasin lõpuks, et "Baby Jane" (Tänapäev, 229lk), mis kokkuvõtete põhjal räägib naiste vahelisest armastusest, on äkki kergem lugeda. Sest teema ei kõneta mind nii väga ja saan kergemini kõrvaltvaatajaks jääda. Sellega panin küll täiesti märgist mööda.

See raamat ei räägi naiste vahelisest armastusest. Selles raamatus ei näinud ma ühtki tegelast, kes oleks reaalselt ennast või kedagi teist armastanud. Palju katkisi hingi, kes üksteiselt lohutust otsisid ja kui seda ei leidnud, siis meelemürkide ja ravimite poole pöördusid. Siiani ei saa ma aru, mis seda kirja panna - üsna sisutühi minu vaatepunktist.

Teisalt oli stiil jällegi õudusfilmile sarnane. Võttis haardesse ja oli lihtsalt jäle ja vastik. Lugesin suure juppi raamatust korraga ja selle järel pidasin mitu päeva vahet, et õudustunne minus saaks lahtuda. Kuna juba sai uues võimalus antud, siis pingutasin ta ära lugeda. Aga olen siiski arvamusel, et täiesti ilmaasjata sai autorile uus võimalus antud.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...