Walsh "Minu elu armastus"

Rosie Walsh "Minu elu armastus" (Helios, 343lk) jäi mulle raamatukogus näppu ja tundus kuidagi tuttav. Pikapeale meenus, et olen sama autori raamatut "Ilma ainsagi sõnata" lugenud ja meenus, et mulle too lugu meeldis. Seega võtsin raamatu raamatukogust kaasa.

Raamat räägib kenast väikesest perekonnast - mees, naine ja üks kena tütreke, koer ka lisaks. Algul tundub nagu väike nunnu elu, mõlemalt toredad ja huvipakkuvad töökohad, ühine naer ja intiimsus, sõbrad, sugulased. Täiuslik väike elu. Seda elu varjutab raske haigus, pikalt kestnud ravi, aga ümber nurga on lootus tervenemisest ja edasisest rõõmasast elust süngete varjudeta.

Aga tasakesi selgub, et naise eelmise elu luukered ei ole maetud piisavalt sügavale ja kipuvad end tasakesi pinnale kraapima, üks teise järel. Raamat ei saa muidugi ilma selleta, et need kõik oleks meile igakülgselt ette näidatud, lõppeda. Lisaks klaaritakse raamatu lõpus ära ka üks eriti imelik vastuolu, mis minu jaoks ilmnemisel kuidagi sobida ei tahtnud. 

Raamatu peategelane Emma (aka Emily) nimelt andis oma vastsündinud beebi, keda plaanis adopteerimiseks ära anda, aga ümber mõtles, ikkagi valitud perekonnale. Äraandmise põhjuseks oli, et haiglas, sünnitusjärgse psühhoosi ravimise ajal, väidetavalt üritas Emma last lämmatada. See ei sobinud mitte kuidagi Emma tegelaskujuga, energiaga, kogu tema varasematelt ja hilisematelt lehekülgedelt leitud olemusega. Ja raamatu lõpus selgus minu üllatuseks, et see polnudki tõsi. See seik muutis raamatu ja autori minu jaoks eriti sümpaatseks.

Orwell "1984"

George Orwelli lugemise mõttega olen ma mänginud juba kaua. Minu meelest olen ma 1984 isegi siit-sealt lugenud - tuli tuttav ette. Aga vist ma tookord jätsin juppe vahele ja raamatu sisu mõistmiseks polnud piisavalt elukogemust. Seekord võtsin raamatu tegelikult ette välisel põhjusel. Tahtsin nimelt geopeituse-mängu ühe aarde ära lahendada. Kange kiusatus oli ka seekord ta pooleli jätta - raamat lihtsalt on nii masendava sisuga. Aga pingutasin ta siiski lõpuni lugeda. 

Lugu on kirjutatud ühiskonnas, kus on selgesti eristatavad 3 kihti - madalam ehk proled, keskmine ehk välisparteilased ja kõrgem ehk siseparteilased. Keskmise kihi Wilson Smith on raamatu peategelane ja raamatu minu jaoks peamine läbi joon on pidev jälgimine. Kogu see maailm on täis teleriekraane, mis töötavad mõlemat pidi - sealtkaudu saab anda infot, aga ka jälgida, mis ekraaniga ruumis toimub. 

Kohalik võim kardab kõige rohkme välisparteilasi. Siseparteilased on end juba tõestanud kui ustavad ja intelligentsed võimu hoidjad. Proled on liiga tegevuses endal hinge sees hoidmisega ja liiga madala intelligentsiga, et midagi muuta soovida. Aga välisparteilaste hulgas on lisaks lömitajatele alati ka rahulolematuid, kes üritavad olukorda muuta. Või tahaksid üritada. 

Raamat jutustab meetmetest, kuidas neid kontrollida ja igasuguste muutuste sisseviimine juba eos lõpetada.

Raud "Päikesekiri"

 Rein Raua raamatut "Päikesekiri" (Viljasalv, 404lk) soovitas mulle mu raamatukoguhoidjast sõber. Soovitas nii soojalt, et oleks raamatu mulle peaaegu pihkugi pistnud, kui tal oleks see parajasti käepärast olnud. Aga ei olnud, seega ootasin nädalakese tavakorras raamatukogu ootejärjekorras kuni ta pihkus sain.

Raamatu lugemisel oli minu jaoks kaks probleemi. Esiteks oli seal raamatus kõvasti läbivaid tegevusi, kellel oli Jaapani või Hiina nimed. Ja mulle ei jää need nimed, mida loomupärast ei kirjutata saksa tähtedega mitte surma ähvardusel ka meelde. Teiseks segati tegevusliine omavahel häbitult - ilma igasuguse süsteemi või loogikata. Seega mul läksid kogu aeg sassi tegevused, mida tegid erinevad vähemolulise Vene, Hiina või Jaapani harvem pildil olevad tegelased.

Naispeategelane Lilli ehk Lily oli eesti soost jõunaine/sumomaadleja ning meespeategelane jaapanist pärit preestri poeg Tsuneo. Nende tegevus ühel suunal Eestis Jaapanisse väikesete peatustega Venemaal ja Hiinas ning teisel suunal Jaapanist Eestiste väikeste peatustega Venemaal ja Hiinas ei olnud pealtnäha midagi ühist, lihtsalt nende sihtpunktid ja mitmed reisidega seotud juhtumid, olid üsna sarnased. 

Raamatust pidi lugema ära umbes kaks kolmandikku, et saada teada, mis on päikesekiri ja pidi jõudma peaaegu päris lõppu, et näha, mis on Lily ja Tsuneo - kes omavahel vist kunagi elus ei kohtunud (kui ma just midagi raamatus eriti rumalalt kahe silma vahele ei jätnud) - omavaheline seos. Huvitavalt välja mõeldud ja ladusalt kirja pandud. 

Eriti meeldis mulle Kosmogloti koosolekutel toimunud vestlustes edasiantud filosoofia. Parim osa sellest raamatust. Keegi oli mulle laenutatud raamatusse pliiatsiga märkmeid teinud. Mina seda raamatukoguraamatutesse ei tee, aga need diskusioonid oleks tahtnud küll kollase markeriga märkida. 

Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mulle Lutsu raamatukogu vanema raamatu saalist pihku ja raamatu esimese peatüki eelne pühendus "Enne kui kaks inimest paari saavad, tallab vanakurat seitse paari pastlaid läbi." äratas minus huvi. Teiseks on mul niikuinii vanematest raamatutest raske mööda vaadata, sest need on alati köidetud nii mõnusasse formaati ja nii hoolega, et neid on ka pea sada aastat raamatukogus hoolega kasutamise järel jätkuvalt väga mõnus peos hoida. 

Raamat jutustas vaesunud perekonnast pärit linnatüdrukust Tiiust, kes suveks maale karja raha teenima on saadetud. Raamatu kõrvaltegelased küll ajasid seda paariminemise asja päris mitmed, aga peategelasel selliseid plaane polnud. Tema vaatas, et töö kätte ei nõrke ja söögipalakese "kokkuhoidliku" perenaise käest kätte saab. Selline suvisest taluelust ja talurahva eraelust rääkiv jutuke ta oli. Võis täitsa lugeda, aga oleks võinud sama hästi ka lugemata jätta.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogust kaasa.

Raamatu kohta lugesin enne veel kellegi arvamust, kes sellest just eriti palju ei arvanud. Kirjeldas raamatut selliselt, et selles "ei juhtunud midagi". Mulle tegelikult meeldivad sellised igapäevaelu kirjeldused, seega mind see ei heidutanud.

Kirjeldus ei olnud päris täpne. Raamatu esimses pooles juhtus üht-teist, aga mida edasi, seda vähem juhtus. Tegelased tundusid olevat kinni oma peades ja harjumustes, keeldudes eluga edasi minemast. Raamat räägib ühe noore inimese surmast, aga minuni ei jõudnud eriti midagi selle kohta, kuidas see teisi raamatutegelasi mõjutas. Kõige suurem pettumus oligi, et raamat lõppes ilma mingi selge otsuse või lubaduse või lõputa.

Walsh "Minu elu armastus"

Rosie Walsh "Minu elu armastus" (Helios, 343lk) jäi mulle raamatukogus näppu ja tundus kuidagi tuttav. Pikapeale meenus, et olen s...