Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri väljakutse raames, kus pidi lugema läbi raamatu, mis Su oma raamaturiiulis kõige kauem lugemist oodanud.

Harry Potteri sarja hankisin ma endale üsna kohe pärast esimese lapse sündi (st üle 10a tagasi), aga läbi lugemisega hakkasin tegelema alles sel aastal. Olen jõudnud sarja 6. osani, mis saigi seega väljakutsesse valutud, praegu on lugemata veel viimane. Ma ei osta tegelikult raamatuid niisama uitmõtte ajel ja loen ostetud asjad tihti üsna kiirelt läbi, aga see sari saigi otstetud selleks, et lastel oleks võimalik lugeda, seetõttu on ta ka lugemata jäänud. Aga selle aastaga püüan paranduse teha.

Raamatu sisu on muidugi teada-tuntud. Sigatüüka koolis on 6. õppeaasta, samal ajal möllab riigis va Woldemort. Tema eesmärk on ligi pääseda Dumbledorele ja lõpuks ka Harryle. Kuid Dumbledore on valmis jagama Harryga lõpuks ometi Woldemorti suurimat saladust - tema hinge killustatust varikätkitesse. Raamatu üks oluline liin on Segaverelise Printsi juhtnööridega nõiajookide õpik, professoe Slughorn ja tema peod. Ja muidugi ilmumise tunnid - võlurimaailma "autojuhieksam". 

Raamat lõpeb järgmise raamatu alguse ootusega - lahingud on algamas.


Ränik "Hundijutud ja karulood"

 Valeria Räniku "Hundijutud ja karulood" (kultuurkapitali toel Tallinna Raamatutrükikojas 2005 a trükitud, 128lk). 

Raamat räägib esimesed kaks kolmandikku Lätis asuva Līgatne looduspargi perenaise Velga Vitola lugusid sellest, kuidas ta kasvatas üles kaks karupoega. Algul enda kodus, hiljem kolis nad parki elama. Veidi on juttu ka ilvestest ja teistest suurematest loomadest pargis. Raamatus on ka palju Velga tehtud fotosid.

Umbes viimane kolmandik raamatust on Kalvene (Läti looduspark), Žvėrinčiuse (Leedu looduspark) ja Nigula looduspargi kohta. Kergelt puudutatakse seal ka Elistveret jm loomaparke ja loomaaedu. 

Lood on loomade inimsõbraliku külje näitamiseks ja looduskaitseaspektide inimesteni viimiseks valitud. Soovitud on näidata inimese ja looma suhete tekkemehhanisme ja dünaamikat. Seda, et loomade käitumine on loogiline ja sõltub partneri (inimese) loodud traumadest.

Raamat on muidu väga huvitav, aga üsna eklektiliselt kirjutatud. Ei ole eriti liigendatud ja seetõttu veidi vilets lugeda, aga jutud on huvitavad, eriti kirjeldused kohtumistest (puuri)loomadega.

Jüssi "Rebasetund"

 Fred Jüssi "Rebasetund" (Valgus, 118lk) sai loetud minu jaoks väga raskel eluperioodil lugemise väljakutse grupi septembrikuu 12 kuud väljakutse raames, kus pidi lugema raamatut loomadest.

Raamat oli väga armas. Jüssi kirjeldas iga looma kombeid ja andis kiirülevaate loomakese elust, aga kõigil juhtudel oli lisatud ka väike kirjeldus tema enda kogemuse, enamasti looduses looma kohtamise kohta. Väga kena ja ladusalt kirjutatud raamat kõigile, kes tahavad Eestis elavatest imetajatest veidi teada saada, aga end mitte detailsete teaduslike kirjelduste lugemisega pingutada.

Steele "Marie Curie : naine, kes muutis teaduse kulgu"

 Augustikuu lugemise väljakutsesse varuvariant oli mul Philip Steele "Marie Curie : naine, kes muutis teaduse kulgu" (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 64lk). Varuks mitte seepärast, et ma oleks kartnud, et nö pärisraamatut (Montessorist) läbi ei jõuaks lugeda, vaid selleks, et kui raamatukogus minu järg Montessori raamatuni ei jõua. Aga jõudis. Siiski lugesin ka selle läbi.

No ja kuhu ma jõudsin. Selleni, et vanemate mõju laste edasistele valikutele ja elukäigule on ikkagi hirmuäratavalt suur! Curie ema oli haritud naine, koolijuhataja. Isa oli õpetaja, seega emast algul madalamal positsioonil. Curie ema on hea näide naisest, kes peab oma karjääri seepärast ohverdama, et laste eest hoolitseda. Sama see ohverdus vähendas pere sissetulekuid ja tegelikult muutis kogu pere saatust. Võibolla parema sissetuleku ja kergema tööga oleks Curie ema kauem elanud. 

Marie Curie elu ei olnud kerge. Vanema õe ja seejärel ema kaotus. Isa viletsad sissetulekud, mille tõttu ei olnud Mariel ja tema õel võimalik edasi õppima minna. Samas ettevõtlikkus - teenida ise raha, aidata õel kool lõpetada ja seejärel õe toel ise õppima asuda. Ja milleni see ettevõtlikkus viis - teadlaseks saamiseni.

Marie Curie ise abiellus teadlasega ja sai 2 last. Tolle aja kohta kõrges vanuses - 29a (peaaegu 30a) ja 37a, lisaks veel suure vanusevahega. Üldse tundub, et pärast sajandivahetust olid Mariel õnnestumise aastad - 1903 doktorikraad, 1904 Nobeli preemia saamine ja teise lapse sünd, 1905 suvel Nobeli auhinnatseremooni. Aga traagöödiad tema elus algasid taas - vaid poolteist aastat pärast teise lapse sündi sai liiklusõnnetuses surma tema abikaasa. Aga Curie mõnes mõttes alles tõusis siis oma jalgadele - jätkas tööd teaduses ja kasvatas oma lapsed üles. Kui seni oli tema abikaasa tema püüdlusi toetanud ja tema nime töödele lisamise eest seisnud, siis nüüd pidi ta seda ise tegema. Samuti koolitama lapsi, et neil oleks tulevikus võimalusi sama head karjääri teha, kui tal endal. 

Lisaks veel muidugi raadium ja radioaktiivsuse uuringud. Uhh, see teadlase elu. Teed katseid enda tervise arvelt ja alles tagantjärgi saad aru, et see, millesse sured, on justnimelt sellesama aine mürgistus, mida uurisid...

Baldini "Uue aja õpetaja: Maria Montessori"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse raamat pidi seekord rääkima inimesest, kes on saavutanud edu oma teadmiste ja tarkusega.

Montessori õpetus... kes poleks sellest kuulnud. Ma olin natuke. Lootsin Laura Baldini raamatust "Uue aja õpetaja: Maria Montessori" (Tänapäev, 340lk) leida enamvähem täpset ülevaadet sellest, mille prl Montessori välja töötas ja kuidas ta selle välja töötas. Aga seda ma ei leidnud. Leidsin hoopis tema eluloo, kusjuures keskenduti hoopiski naisõigusluse aspektile, mitte tema pedagoogikale. 

Raamat algab kirjeldusega, kuidas noor Maria ülikoolis arstiõpingutel anatoomia praktikumides üksi pimedas laibakumis istub ja seal haisvaid kehaosasid tükeldab, et meestega võrdselt asjad selgeks saada. Hoidku küll, kui õrnad meeshinged peaks seda pealt nägema! Seepärast muidugi saab ta alustada alles õhtul kui õrnad meeshinged on laibakumi igasuguseid laipadest tilkunud kehavedelikke ja lõikumise jäänuseid täis lagastanud ja ise koju õhtusöögile kiirustanud. Samuti kiirustab minema professor, kohe kui on Mariale töö kätte näidanud. 

Maria liitub naisõiguslastega kui nende vapiloom - naine, kes on mehega võrdne. Eriti jumaldavad naised teada siis, kui ta on ülikooli lõpetamise järel meditsiinidoktoriks saanud. 

Samas alustab Maria ühe professori väikese abiga tööd hullumajas. Selleks, et märgata, et hullumajas viibivatest lastest suur osa pole vaimse mahajäämusega mitte seepärast, et nende aju oleks füüsiliselt kahjustatud, vaid seda on kahjustanud erinevad traumad. Montessori pedagoogika alustala, et esiteks tuleb jälgida seda, mis last huvitab ning siis soodustada tal sellega tegelemist, sündiski ilmselt siis, kui Maria märkas, et hullumaja lastetoa lapsed tegelikult tahavad midagi teha, uurida, katsuda. Leivakuulide meisterdamine oli nende ainus lõbu ja selle asemel, et see ära keelata, hakkas Maria neile välja töötama kenasid mänguasju, millega oleks sama tore tegutseda ja end arendada. Ja selliselt alustades saavutas ta edu - mitmed "hullud" õppisid mitte ainult ühiskonna reeglite järgi toimima, vaid ka lugema, kirjutama ja arvutama. Natuke lahkust, tähelepanu ja õiged mänguasjad ...

Paralleelselt Maria looga on raamatus ka Luigi lugu. Muidugi on algusest peale aru saada, et see peab kokku puutuma Maria looga ja midagi tähendama. Nii ka sünnib. Luigi on raamatus Maria kõige edukam õpilane. 

Raamat räägib ka Maria isiklikust tragöödiast. Saanud arstiks, teab Maria, et selleks, et enda valitud alal töötada, ei tohi ta kunagi abielluda. Ning lapsi tol ajal muidugi abiellumata saada oli põlastusväärne. Paraku Maria suurest armastusest kaastöötaja dr Montesanoga sünnib ootamatult uus elu ning Maria saab endale poja. Maria teeb raske valiku, otsustab jätkata oma tööga. Dr. Montesano ei ole nõus jätkama Mariaga salasuhet ja nende ühist last peitma. Kui Maria keeldub abielust, siis paigutab ta nende ühise lapse põlluharijate perre hooldusele ja laseb lapse sünnitunnistusele kanda enda nime. Mariat seal pole. 

Sellel kohal raamat lõppes. Kahjuks. Sest tegelikult huvitas mind ju see, mis sai edasi! Raamatus mainitakse kiirelt, et Maria sai inspiratsiooni töötada välja uus pedagoogika normaalse intellektiga lastele. Ja ta ju lõi Roomas neile kooli. Ja ta sai oma poja teismeeas uuesti enda juurde. Aga kuidas see kõik sündis... see jäi raamatust puudu.

Raamat oli minu jaoks kirjutatud natuke ... tühjalt. Mõõtmeid oli nagu vähe, kõik oli kuidagi lame. Aga huvitav oli sellegipoolest.


Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri...