Christie "Ja ei jäänud teda ka"

 Agatha Christie "Ja ei jäänud teda ka" (Varrak, 224lk) lugesin sellepärast läbi, et osaleda raamatukogude aasta 2022 väljakutses. Kunagi lugesin palju mõrvade lahendamise lugusid ja nende lugude mõistatuse pool ja peamurdmine meeldib mulle väga. Laipade tekke pool mitte nii väga. Paraku selles raamatus ei saanud üle ega ümber laipade tekkest, see oli juba üsna alguses selge.

Liigne laipade kogus oli see, miks raamat mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Aga mõistatus oli hea ja ... paraku ei arvanud ma seda ära. Oli küll paar kohta, kus kirjanik üritas tähelepanu eemale juhtida, aga mina mõtlesin "hmm, aga tema ju ka?" Aga lasin end siiski kirjanikul eksitada.

Kui õudusaspekti oleks vähem olnud, oleks rohkem meeldinud. Aga samas poleks seda raamatut saanud õudusaspektita kirjutada. Seega .. ma ei teagi. Oli siiski päras tore jutt.

Sisust:

10 inimest meelitatakse saarele erinevate ettekäänetega. Tähelepanek, millele juba algul tähelepanu ei pööranud. Enamus kutseid oli kirjutatud U.N.O nime all, aga sellele, kes mõrvariks osutus oli saadetud kiri teise isiku poolt. Huvitav, et politsei ei uurinud sellelt isikult (kes oli reaalne, erinevalt U.N.O-st), et mis värk.

10 inimesele mängitakse ette mõrvasüüdistused plaadilt. Ja selle peale hakkavad inimesed ükshaaval surema. Mürgitamised, kaljult alla lükkamised ja ka krõbedamad/selgemad mõrvad. Kuni jääb järgi vaid 1.

Freydont "Sudokumõrv"

Shelley Frydonti "Sudokumõrv" (Ersen, 344lk) on raamat teadurist ja sudoku lahendamise meistrist Katiest, kes naaseb kodulinna, kus ta lapsena oli tuntud nohikuna elanud. Katie naaseb kohaliku mõistatuste muuseumi rajaja ja oma lapsepõlve täiskasvanud sõbra, professor P.T. kutsel, et päästa muuseum sulgemisest. Selgub, et muuseum on alla käinud ja kohaliku linnakese kinnisvara maantee ehituse tõttu hinnas, nii et Katiel on käed-jalad tööd täis juba enne mõrva. Pärast professori mõrva on tal muidugi veelgi rohkem tegemist, lisaks enda süütuse tõestamisele veel ka südame kena politseiohvitseri käest päästmisega.

Raamatu valisin pealkirja järgi, sest sudokude lahendamine meeldib mulle väga. Või siis meeldis, ammu pole kätte võtnud. Aga jah.. mõnikord ei vea. Mõistatuste lahendamisest oli raamatus küll juttu, aga mitte eriti põhjalikult ja mõistatuste lahendamise abil mõrva lahendamine sai ka liiga vähe raamaturuumi. Peamine oli siiski intriig, vanaprouade hädaldamine jms. Igaaav oli. 

Raamat on mu 12ust väljakutse detsembrikuu raamat ja lähtuvalt kuu ülesandest saab uinutava põneviku auhinna.

Hainsalu "Luulepuhkusel"

Lehte Hainsalu "Luulepuhkusel" (Eesti Raamat, 200lk) oli mul miskipärast ükspäev selle kiiktooli kõrval põrandal, kui ma õhtul lastele raamatut ette lugesin. Kuna mul endal polnud ükski raamat tol hetkel pooleli, siis ma võtsin seda kui märki.

 Raamatu esimene osa on "Abielupuhkus", jutt sellest, kuidas noor abielunaine annab lapsed ämmale ning läheb mööda Eestimaad tuuritama ja oma noorepõlve sõbrannasid külastama. Väikestviisi meeleheitel koduperenaised on see jutt. Ei ole just eriti sobiv värsekele lesele lugemiseks, aga mis Sa teed, kui ta niimoodi ette sattus. Oleks pidanud teist paar aastat tagasi lugema. Raamatus on räägitud teemadest, millest korralike abielunaiste kontekstis ei räägita - abielurikkumine, lapse saamine väljaspool abielu ja abielumehega, lapse saamine kesistes oludes, laste kasvatamine mehe toeta ja tunnistades, et oled emana ülekoormatud. Noor naine igatahes naaseb koju uue perspektiivitundega või nii mulle tundub.

Ülejäänud jutud selles raamatus on paraku see kuukesega, mis tegelikult raamatu lugemisest mööda on läinud, juba peaaeg peast lennanud. Seal oli jutt väikesest Pillest, milles olid üsna täpselt edasi antud väikelapse kasvatamise võlud ja valud. Need hetked päevas, kui vaatad heldimusega oma mudilast vahelduvad rutiini tüütava üksluisusega ning rutiin omakorda väiksemate ja suuremata äparduste-õnnetustega. 

 Jutt kolmest laisast pojast ja nende käbedast eidest, kel oli vaevalt mahti ära surra, oli mõnes kohas nii naljakas ja siis jälle nii nukker.

Viimane lugu "Minu kallis Hiie". Selle juures ma ei jõudnudki aru saada, mis on õige ja mis vale. Vist ta sellepärast oligi kirja pandud, et ka autor ise ei tea seda. Või siis teab, aga ei ütle. Huvitav see ilmaelu.

Cookson "Puhas kui liilia"

Catherine Cooksoni raamatu "Puhas kui liilia" (Varrak, 296lk) ostsin 2019 aasta mais paari euro eest READ raamatupoest. Tookord mäletan, et oleks peaaegu hulluks läinud ja pool poodi tühjaks ostnud, sest tagakaanekirjeldused olid nii toredad, aga kandejõudu ja kotiruumi polnud eriti palju, seega sai see raamat (ja mitte sama autori mingi sari) kaasa võetud. Olid ajad, umbes nagu teine elu :)

Raamatu sisu kohta... no paraku lugesin esimest poolt sellest 2019 suvel. Mingil hetkel läks raamat eriti kurvaks ja talviseks, siis jätsin ta ootele ja nüüd lõpetasin. Esimesest poolest seepärast mäletan vähe, oleks pidanud kohe ära blogistama.

Aga üldiselt. Raamatu peategelane on Mary Welton (hiljem Tollett). Tema peamine eesmärk maailmas tundub olevat kuidagi elust läbi saada, käte ja jalgade küljes kaalupommidena vend (kes on miskipärast pidevalt kohtu all), isa (joodik ja ema tallaalune) ja ema (lihtsalt õel mutt). Oma elu armastusest peab ta asjaolude tõttu mööda minema, aga saab endale korraliku toreda mehe (kellele ta ema küll vist algul silma viskas), rabeleb enamvähem ema mõju alt välja ja saab paremale positsioonile, et aidata venda ja isa.

Raamatu lõpuks on ta terve hulga toredaid inimesi üles kasvatanud ja läbi elu aidanud ja leiab lõpuks ka ise üllataval kombel toreda kaaslase.


Bythell "Raamatukaupmehe pihtimused"

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe pihtimused" (Ühinenud ajakirjad, 336lk). Mis ma oskan öelda. See on autori teine raamat ja ... see on peaaegu täpselt samasugune kui esimene. Või siis - esimene oli parem. Kuna ei esimeses ega teises raamatus midagi ei juhtu, siis pmst oleks võinud lihtsalt esimest raamatut uuesti lugeda. See oli sutsuke parem. Teises raamatus miskipärast need vestlused klientidega ja virisemine selle üle, et jälle küsitakse allahindlust ja selle üle, et jälle maksin liiga palju mingite raamatute eest, mis poodi müüki pakuti, muutusid tüütuks.

Mõlemad raamatud on päris head selles mõttes, et neid raamaturiiulis hoida ja vahel aastaajale vastavast kohast lahti teha ja lugeda. Ja imetlusväärne on ka raamatute kirjutaja sihikindlust ja püsivus - iga päev midagi kirja panna. Aga jah... teine raamat oli iiggaaav. Itaalia praktikandi sissetoomine küll mõnevõrra lisas värvi, aga ... ei olnud siiski seda toredat muhedust, mis esimeses. Või siis oli minu jaoks lihtsalt vale aeg. 

Lisaks sisaldas see raamat terve hulga imelikult tõlgitud kohti, see ka eriti mu tuju ei parandanud...

Christie "Ja ei jäänud teda ka"

 Agatha Christie "Ja ei jäänud teda ka" (Varrak, 224lk) lugesin sellepärast läbi, et osaleda raamatukogude aasta 2022 väljakutses....