Promet "Primavera"

Lilli Prometi raamat "Primavera" (Varrak, 2016, 215lk) on esmakordselt ilmunud aastal 1971. Raamat räägib näitlejanna Saskiast, kes on mingil põhjusel saanud võimaluse käia välisreisil Itaalias. Võimalik, et saamaks inspirtatsiooni oma sügisel ees ootava lavastuse jaoks, kus ta Kleopatrat kehastab.

Reisil on ka Lilli noorepõlvearmastus, mitmed huvitavad tegelased ja tõenäoliselt ka vähemalt üks partei koputaja. Lisaks kohtub Lilli Roomas oma noorepõlvetuttavaga, kes juba ammu on Prantsusmaale emigreerunud ja nüüd vabas maailma elab. 

Tagantjärgi lugedes on isegi mul peaaegu keeruline mõista seda olukorda - kuidas raudse eesriide tagant väljunud inimesed näevad kaunist ajaloolist Itaaliat. Aga lisaks sellele on kirjanik näidanud meile ka nende inimeste hinge, sõja löödud hingehaavu, nende lähedaste üleelamisi ja lihtsalt elu jooksul üle elatud raskusi. Inimesed on nagu korraks saanud astuda oma eludest välja puhkusele - sinise taeva, päikesest pakatava õhu ja helkiva veini maailma. Aga kui palju muudavad need mõned nädalad neid inimestena ja kui palju jääb sellest nende ellu püsima?

Kas Lilli on õnnelikum, olles taas kohtunud oma noorepõlvearmastusega, veetnud temaga aega, rääkinud selgeks vahepeal juhtunu?

Pludra "Pisi-Matten ja valge merikarp"

Benno Pludra raamat "Pisi-Matten ja valge merikarp" (Eesti Raamat, 1970, 74lk) sai kätte võetud selleks, et geopeituse mõistatusaare ära lahendada. 

Minu jaoks oli Pludra täiesti tundmatu kirjanik. Raamat oli kena lastejutt, mis leidis aset väikeses kalurikülas ettevõtliku poisiga, nimega Pisi-Matten. Selles külas püüti kala rüsadega ja Pisi-Matten tegi oma isa - kalur Matteni - eeskujul endalegi väikese rüsa kalda aarde vette. Aga kuna see rüsa oli halvasti tehtud ja kalapüügiks sobimatu koha peal, tõi see Pisi-Mattenile ainult pettumust, südamevalu ja narrimist.

Aitas Pisi-Mattenit legendaarne kaugelt maalt toodud valge merekarp või isa ja sõprade hool? Aga lugu lõppes õnnelikult.

Walsh "Minu elu armastus"

Rosie Walsh "Minu elu armastus" (Helios, 343lk) jäi mulle raamatukogus näppu ja tundus kuidagi tuttav. Pikapeale meenus, et olen sama autori raamatut "Ilma ainsagi sõnata" lugenud ja meenus, et mulle too lugu meeldis. Seega võtsin raamatu raamatukogust kaasa.

Raamat räägib kenast väikesest perekonnast - mees, naine ja üks kena tütreke, koer ka lisaks. Algul tundub nagu väike nunnu elu, mõlemalt toredad ja huvipakkuvad töökohad, ühine naer ja intiimsus, sõbrad, sugulased. Täiuslik väike elu. Seda elu varjutab raske haigus, pikalt kestnud ravi, aga ümber nurga on lootus tervenemisest ja edasisest rõõmasast elust süngete varjudeta.

Aga tasakesi selgub, et naise eelmise elu luukered ei ole maetud piisavalt sügavale ja kipuvad end tasakesi pinnale kraapima, üks teise järel. Raamat ei saa muidugi ilma selleta, et need kõik oleks meile igakülgselt ette näidatud, lõppeda. Lisaks klaaritakse raamatu lõpus ära ka üks eriti imelik vastuolu, mis minu jaoks ilmnemisel kuidagi sobida ei tahtnud. 

Raamatu peategelane Emma (aka Emily) nimelt andis oma vastsündinud beebi, keda plaanis adopteerimiseks ära anda, aga ümber mõtles, ikkagi valitud perekonnale. Äraandmise põhjuseks oli, et haiglas, sünnitusjärgse psühhoosi ravimise ajal, väidetavalt üritas Emma last lämmatada. See ei sobinud mitte kuidagi Emma tegelaskujuga, energiaga, kogu tema varasematelt ja hilisematelt lehekülgedelt leitud olemusega. Ja raamatu lõpus selgus minu üllatuseks, et see polnudki tõsi. See seik muutis raamatu ja autori minu jaoks eriti sümpaatseks.

Orwell "1984"

George Orwelli lugemise mõttega olen ma mänginud juba kaua. Minu meelest olen ma 1984 isegi siit-sealt lugenud - tuli tuttav ette. Aga vist ma tookord jätsin juppe vahele ja raamatu sisu mõistmiseks polnud piisavalt elukogemust. Seekord võtsin raamatu tegelikult ette välisel põhjusel. Tahtsin nimelt geopeituse-mängu ühe aarde ära lahendada. Kange kiusatus oli ka seekord ta pooleli jätta - raamat lihtsalt on nii masendava sisuga. Aga pingutasin ta siiski lõpuni lugeda. 

Lugu on kirjutatud ühiskonnas, kus on selgesti eristatavad 3 kihti - madalam ehk proled, keskmine ehk välisparteilased ja kõrgem ehk siseparteilased. Keskmise kihi Wilson Smith on raamatu peategelane ja raamatu minu jaoks peamine läbi joon on pidev jälgimine. Kogu see maailm on täis teleriekraane, mis töötavad mõlemat pidi - sealtkaudu saab anda infot, aga ka jälgida, mis ekraaniga ruumis toimub. 

Kohalik võim kardab kõige rohkme välisparteilasi. Siseparteilased on end juba tõestanud kui ustavad ja intelligentsed võimu hoidjad. Proled on liiga tegevuses endal hinge sees hoidmisega ja liiga madala intelligentsiga, et midagi muuta soovida. Aga välisparteilaste hulgas on lisaks lömitajatele alati ka rahulolematuid, kes üritavad olukorda muuta. Või tahaksid üritada. 

Raamat jutustab meetmetest, kuidas neid kontrollida ja igasuguste muutuste sisseviimine juba eos lõpetada.

Raud "Päikesekiri"

 Rein Raua raamatut "Päikesekiri" (Viljasalv, 404lk) soovitas mulle mu raamatukoguhoidjast sõber. Soovitas nii soojalt, et oleks raamatu mulle peaaegu pihkugi pistnud, kui tal oleks see parajasti käepärast olnud. Aga ei olnud, seega ootasin nädalakese tavakorras raamatukogu ootejärjekorras kuni ta pihkus sain.

Raamatu lugemisel oli minu jaoks kaks probleemi. Esiteks oli seal raamatus kõvasti läbivaid tegevusi, kellel oli Jaapani või Hiina nimed. Ja mulle ei jää need nimed, mida loomupärast ei kirjutata saksa tähtedega mitte surma ähvardusel ka meelde. Teiseks segati tegevusliine omavahel häbitult - ilma igasuguse süsteemi või loogikata. Seega mul läksid kogu aeg sassi tegevused, mida tegid erinevad vähemolulise Vene, Hiina või Jaapani harvem pildil olevad tegelased.

Naispeategelane Lilli ehk Lily oli eesti soost jõunaine/sumomaadleja ning meespeategelane jaapanist pärit preestri poeg Tsuneo. Nende tegevus ühel suunal Eestis Jaapanisse väikesete peatustega Venemaal ja Hiinas ning teisel suunal Jaapanist Eestiste väikeste peatustega Venemaal ja Hiinas ei olnud pealtnäha midagi ühist, lihtsalt nende sihtpunktid ja mitmed reisidega seotud juhtumid, olid üsna sarnased. 

Raamatust pidi lugema ära umbes kaks kolmandikku, et saada teada, mis on päikesekiri ja pidi jõudma peaaegu päris lõppu, et näha, mis on Lily ja Tsuneo - kes omavahel vist kunagi elus ei kohtunud (kui ma just midagi raamatus eriti rumalalt kahe silma vahele ei jätnud) - omavaheline seos. Huvitavalt välja mõeldud ja ladusalt kirja pandud. 

Eriti meeldis mulle Kosmogloti koosolekutel toimunud vestlustes edasiantud filosoofia. Parim osa sellest raamatust. Keegi oli mulle laenutatud raamatusse pliiatsiga märkmeid teinud. Mina seda raamatukoguraamatutesse ei tee, aga need diskusioonid oleks tahtnud küll kollase markeriga märkida.