Reinaus "Kuidas minu isa endale uue naise sai"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse teemaks oli seekord lugeda läbi 2 lasteraamatut. Esimene neist autorilt, kellelt pole lasteraamatuid varem lugenud. Ma siis võtsin oma kummutilt tolmu seest Reeli Reinausi "Kuidas minu isa endale uue naise sai" (Tänapäev, 196lk), mis on seal olnud sellest ajast saadik, kui tütar 4. klassis selle Tartu linnalt kingituseks sai (st peaaegu 4 aastat). Tütar luges raamatu kohe läbi, mina tõstsin enda järjekorda ja tundub, et sinna ta oleks jäänud kui väljakutse poleks vahele tulnud.

Suur osa raamatust meenutas mulle veidi Katrin Saali Sauli "Naiseks olemise kunsti". Tegelikult muidugi päris selline ta polnud, aga oleks ehk sobinud praktiliste näidete alla näitlustavaks lisamaterjaliks. Isale sattusid kohtingukaaslasteks väga erinevad ja väga erinevate kiiksudega naised. Nii, et ta lõpuks enam ei uskunud, et kiiksuvabasid naisterahvaid üldse olemas on. Lugu lõppes üsna õnnelikult, kuigi veidi suurema kokkusattumusega, kui oleks olnud tavaelus võimalik. Aga no, ilus lugu ikkagi. Hea, et ikka kätte võetud sai.

Gulik "Hiina kullamõrvad"

Robert van Gulik "Hiina kullamõrvad" (Tänapäev, 229lk) on kohtunik Di sarja järjekordne raamat. Seekord oli lugemine mulle kuidagi vaevaline. 

Kohtunik Di saabus oma uude töökohta, kus tema esimeseks tööks oli tema eelkäija mõrva uurimine. Mõrv oli seotud kahtlaste kulla smuugeldamistega, aga kogu see võrk ja selle lahtirullumine oli nii keeruline ja minu jaoks ebahuvitav, et ma lõpuks ei saanudki aru, mis täpselt juhtus ja miks. 

Vähem oli Hiina kultuuri ja kommete kirjeldusi. Rohkem müsteeriumit ja vägivalda. Ma oleks eelistanud teistpidi. Loetud ta sai, aga kohtunik Di võib nüüd minu pärast mõnda aega puhata.

Lagerlöf "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi"

 Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (Eesti Raamat, 527lk) hakkasin lugema oma lastele juba eelmise suve algul. Aga ... suvel olid lapsed sageli siin ja seal ning loobusin lugemisest, sest pikad vahed, mil ise õhtujuttu lugesin (mitte vanaema või isa teist raamatut), pani poole juttu juba unustama. Aga nüüd kevadel, mis jõuludeks saadud raamatute kuhi ja need raamatud, mis nende raamatute tõttu meenusid, said loetud, sai see uuesti kätte võetud. 

Mul oli raamatust meeles, et mulle see eriti ei meeldinud. Meeldisid mõned kohad. Näiteks see, kui linn maa peale tõusis ja Nils seal käis, aga linna needust ei murdnud. Mäletan, et lapsepõlves jäi mulle arusaamatuks see lindude rände temaatika. Et jutt algas Lõuna-Rootsist, liikus Lapimaale ja sügisel koos koorunud hanepoegadega tagasi Lõuna-Rootsi suunas ja veelgi kaugemale lõunasse. Lapimaal oli liiga vähe juttu pesapunumisest jms. Mul oli midagi meeles Nilsi Skansenis vangis istumisest, aga üsna vähe ja segaselt. Mul polnud üldse meeles armas vahepala sellest, kuidas raamatu autor Nilsiga kohtus.

Huvitav on see, et mu lastele meeldis see raamat väga. Või vähemalt ei küsitud kordagi, et "loeme parem seda teist" vms. Kui raamat läbi sai, siis järgmisel õhtul nõuti jälle Nilsi. Minule omal ajal see eriti ei meeldinud. Sain aru ka, miks nii. Seda geograafiõpikut oleks pidanud lugema nii, et Rootsi kaart oleks samal ajal kõrval. Paraku ma oma lastele lugesin seda ka valesti - ilma kaardita - nagu ka mulle seda on loetu.

Seekord sai aru, et sarnase raamat peaks tegelikult kirjutama iga maa kohta. Nii kaunis austusavaldus autorilt oma sünnimaale. Seekord oli raamat minu jaoks tugevam tervik, eriti kuna Rootsi geograafiast on vahepeal rohkem aimu tekkinud ja mitmed paigad endal läbi käidud. Nii tore, kui saaks ka Eesti geograafiat õppida nii, et lendad kogu maa läbi hane või hoopis suitsupääsukese seljas. Või siis vähemalt loed kellestki, kes on seda teinud. 

Pooley "Tõeprojekt"

 Clare Pooley "Tõeprojekt" (Varrak, 352lk) jäi mulle silma lugemise väljakutse grupis. 

Raamatut läbiv joon on kaustik "Tõeprojekt", millesse üks vana mees paneb kirja oma tõe ja mille ta saadab laia maailma, lootuses, et oma tõe sel viisil väljaütlemine loob muutuse ja aitab ka teisetel oma tõde välja öelda ja muutusi algatada.

No ja täpselt nii läheb. Üksildane vana mees saab seltsi. Üksildane keskealine naine leiab seiklusi ja armsama. Keskealine sõltlasest mees leiab leevendust ja naise. Noor reisihimuline mees leiab toreda seikluse ja näeb elu teisest küljest. Noor ema leiab ennast emana ja endale toreda abilise. 

Kõik soovid ei täitu täpselt nii nagu soovijad seda on oodanud, aga kõik elud muutuvad pärast väljaütlemisi. 

Mõned lugejad on öelnud, et raamatu lõpp oli pettumis, sest selgus, et tõeprojekt sisaldas muudki kui tõde. Aga minu jaoks see polnud oluline. Igaüks, kes sinna kirjutas, kirjutas oma tõe ja selle, mida ta muuta soovis oma elus. Ja nii see ka muutuma hakkas. See, et objektiivne tõde võis olla ka miski muu, polegi väga oluline. Tegelikult.

Rooney "Normaalsed inimesed"

 Sally Rooney "Normaalsed inimsed" (Varrak, 232lk) raamatust rääkis mulle Ruta. Ta rääkis, et sari on ka selle kohta, aga oli üsna põnevil raamatu lugemisest. Eriti rääkis ta sellest, et seal joonistub välja erinevate inimeste ja kasvatuse mõju täiskasvanuea suhetele ja enda armastamise võimele. No ja selles oli tal õigus küll.

Raamat räägib kahest noorest inimesest - Marianne ja Connel käivad koos koolis, aga nende suhte juures on palju tähtsamaid aspekte. Marianne perekond on rikas, ta isa surnud, aga perel pole siiski majanduslikke probleeme. Conneli (üksik)ema töötab Marianne juures koristajana. Conneli psüühikat tundub kõige enam mõjutavat isa puudumine (üheöösuhe) ja see, et ta ise isa puudumist üldse oluliseks ei pea, osaliselt ilmselt ka ema lihtne töö ja vähene palk. Igatahes tundub, et noormees ei pea end armastuse vääriliseks. Mariannet mõjutab enim kodune vägivald, tundub, et ta isa on teda väärkohelnud ja ema seda ignoreerinud, isa puudumisel jätkab vägivallaga vend. Nii, et kui Marianne ja Connel teineteist leiavad, siis kumbki ei usu, et on teist väärt.

Raamatu sisu on täiesti minu teema, aga polnud vist õige aeg sedasorti raamatuks. Üldmulje jäi, et raamat kippus venima, vaatasin pidevalt leheküljenumbreid ja üldse kippus igavaks ja ettearvatavaks. Samas see lahtirullumine oli põnev ja arvan, et kui oleksin seda mingil teisel ajal lugenud, oleks muljed ka teised.

Reinaus "Kuidas minu isa endale uue naise sai"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse teemaks oli seekord lugeda läbi 2 lasteraamatut. Esimene neist autorilt, kellelt pole lasteraama...