Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mulle Lutsu raamatukogu vanema raamatu saalist pihku ja raamatu esimese peatüki eelne pühendus "Enne kui kaks inimest paari saavad, tallab vanakurat seitse paari pastlaid läbi." äratas minus huvi. Teiseks on mul niikuinii vanematest raamatutest raske mööda vaadata, sest need on alati köidetud nii mõnusasse formaati ja nii hoolega, et neid on ka pea sada aastat raamatukogus hoolega kasutamise järel jätkuvalt väga mõnus peos hoida. 

Raamat jutustas vaesunud perekonnast pärit linnatüdrukust Tiiust, kes suveks maale karja raha teenima on saadetud. Raamatu kõrvaltegelased küll ajasid seda paariminemise asja päris mitmed, aga peategelasel selliseid plaane polnud. Tema vaatas, et töö kätte ei nõrke ja söögipalakese "kokkuhoidliku" perenaise käest kätte saab. Selline suvisest taluelust ja talurahva eraelust rääkiv jutuke ta oli. Võis täitsa lugeda, aga oleks võinud sama hästi ka lugemata jätta.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogust kaasa.

Raamatu kohta lugesin enne veel kellegi arvamust, kes sellest just eriti palju ei arvanud. Kirjeldas raamatut selliselt, et selles "ei juhtunud midagi". Mulle tegelikult meeldivad sellised igapäevaelu kirjeldused, seega mind see ei heidutanud.

Kirjeldus ei olnud päris täpne. Raamatu esimses pooles juhtus üht-teist, aga mida edasi, seda vähem juhtus. Tegelased tundusid olevat kinni oma peades ja harjumustes, keeldudes eluga edasi minemast. Raamat räägib ühe noore inimese surmast, aga minuni ei jõudnud eriti midagi selle kohta, kuidas see teisi raamatutegelasi mõjutas. Kõige suurem pettumus oligi, et raamat lõppes ilma mingi selge otsuse või lubaduse või lõputa.

Rowling "Ootamatu võimalus"

 "Ootamatu võimalus". J.K Rowlingi esimene raamat, pärast Harry Potteri sarja, mida ma lugesin.

Mulle tundub, et see raamat oli täis vihjeid, mis sosistasid mulle "jäta pooleli, jäta pooleli". Raamatu alguses saame kohe teada, kuidas ootamatu võimalus end võiks esitleda. Nimelt sellega, et mees sureb. Ajuarteri lõhkemisse (mitte ajukasvajasse siiski) ja jätab naise 4 last kasvatama (sh kaksikud). Kõlab tuttavalt? 

Mis juhtub edasi on mõnes mõttes lihtsalt väikese maakoha tegevusliinide jätkumine. Teismeliste probleemid, keskealiste probleemid, väheke kättemaksu ja lootust. Teismelisete seksi ja narkootikumide tarbimise värvikad kirjeldused. Väikelapse hooletussejätmine. 

Oleks pidanud esimese peatüki lõpus oma sisetunnet kuulama ja mõnda muud raamatut lugema...

Walsh "Ilma ainsagi sõnata"

Rosie Walshi "Ilma ainsagi sõnata" (Helios, 335lk) jäi mulle silma, kui Heliose sooduspakkumisi sirvisin. Ma seda tol hetkel ei ostnud, otsustasin raamatukogust laenutada, sest kuigi tundus päris huvitav, arvasin (õigustatult), et mitu korda ma seda raamatut lugeda ei soovi.

Raamat oli nagu kahe erineva inimese kirjutatud. Pool raamatut oli pigem igavavõitu. Naine kohtab meest, kõik on supertore, kuni nende super-kohtumine lõpeb. Naine üritab mehega uuesti ühendust võtta, aga mees ei soovi, et see tal õnnestuks. Taustal keerleb taustalugu, mille detaile meiega ei jagata, aga tundub kogu aeg, et kas tõesti on tegemist sellise kokkusattumusega, et mees on taustalooga seotud.

Raamatu teises pooles selgus, et "ups, oohoo, ahhaa", ongi seotud, aga taustalugu on hoopis teistsugune, kui meile algul mulje jääti. Pärast seda kui taustalugu ausalt ära räägitud sai, juhtus muidugi veel üht-teist, mis oleks võinud olla ootamatu. Aga ei olnud seda tegelikult eriti, vähemalt minu jaoks mitte.

Lõpp oli muidugi õnneks õnnelik. Mannavahuselt ja roosalt ja kõik elasid õnnelikult oma elu lõpuni. Tore ja paeluv lugemine.

Kaufman "Allakäigutrepist üles"

Bel Kaufman "Allakäigutrepist üles" (Perioodika, 296lk) ... Raamat, mille sisu oli hoopis teistsugune, kui ma pealkirja järgi eeldasin. Mitte midagi ei aimanud õigesti. 

 Noor õpetaja asub tööle viletsasse piirkonnakooli. Upub seal bürokraatiasse ja rumalusse ja ressursside puudusesse. Aga kuidagi õnnestub tal leida sõpru, jääda mõistusele, püsida oma eesmärkide juures ja õpilasi positiivses suunas mõjutada. Kuidas? Kahjuks jäi see mulle mõistatuseks. 

 Vahva raamat. Mis iseloomustas paraku väga hästi meie praegust koolisüsteemi. Kui keegi üritab allakäigutrepist üles rühkida, siis karistada peab ta saama.