Laaman "Mis need sipelgad"

 Ilona Laamani "Mis need sipelgad ka ära ei ole" (mana, 51lk) valis mulle lugemiseks Kaja. Kui ma palusin tal minu armastele poegadele valida mõned lihtsasti loetavad luulekogud kohustusliku lugemise tarbeks. Selgus, et ühe oli ta valinud täitsa mulle ka. Aitäh!

Täitsa tore lugemine oli. Õhtuti enne und kuni mõne erilise pärlikese juurde mõtlema ja und ootama jääda. Mõned mu lemmikumad: 

Öösel

Nüüd magavad sadamas
Põletamata jäätud laevad
ja sinu kehal on su hinge kõrvalmaik.
Nüüd on taevas meile must
ja leebe, armuline,
nüüd magab ämblik nurgas
jänesed kivi varjus
ja sadamas magavad kõik meie 
võimatud lootused.

Inkognito

Ma otsisin õnne ukse tagant
aga seal oli ainult tõmbetuul
ma otsisin õnne voodi alt
seal oli 3 tolmututti
Ma küsisin kõigi käest
nad ütlesid nii ja naa
et õpi itaalia keelt ja
õpi heegeldama ja siis 
tuleb õnn ma vaatasin
igaks juhuks uuesti voodi alla
seal polnud mõhkugi ma
mõtlesin mis pagan ja 
üks ütles, et abiellu ja 
teine ütles jumala pärast
seda tempu ära sa tee
ja kolmas ütles joo kohvi
aga ühel päeval midagi
lahkus mu rinnust mu suureks
imestusest see oligi õnn ja
voodi alla ma enam kunagi ei vaata
 

Moyes "Tähtede jagaja"

Jojo Moyesi romaani "Tähtede jagaja" (Rahva Raamatu kirjastus 445lk) korjasin poolkogemata kombel laenuks kaasa perekonna jõulupeolt. Oma viimase aja viletsasti kulgenud seiklusi raamatutemaailmas arvesse võttes arvasin, et ehk annan järgmisel jõulupeol tagasi. Aga tegelikult sai see juba jaanuari esimestel päevadel lõpuni loetud. 

Täitsa huvitav oli teada saada, et kaugel Ameerikamaal oli kord selline seltskond raamatukoguhoidjaid, kes raamatuid inimestele ratsa kodudesse kätte viisid. Läbi ükskõik millise ilma ja silme ees eesmärk, et kohalikud lapsed lugema õpiksid, naised haridust saaksid ja elu tasapisi paraneks. 

Eks peategelaste isiklikud elud mängisid  muidugi ka rolli. Üks Inglismaalt imporditud pruut - Alice, mõned hoolitsetult kasvanud tütarlapsed, kes kodust välja pääsesid ja elus esimese sõõmu vabadust hingasid, üks poolmetsikuna kasvanud mäginaine Margery seda kampa juhtimas ja karjatamas. Lisaks üks mustanahaline naine, kes midagi raamatukogu pidamisest päriselt teadis ka. 

Inglismaalt imporditud pruut Alice oli päris põneva tegevusliiniga. Oodatavalt põnevaga. Veidi ootamatu, kuid siiski oodatava pöördega lõpuga.  Margery tegevusliin oli mitme eriti ootamatu pöördega, eriti ootamatu lõpuga. Aga raamat kannatab kõik pöörded kenasti ära.

 Kokkuvõttes oli päris tore. Eriti tore, et lemmiktegelaste elu raamatu lõpuks kenasti õnnelikku rööpasse pööras. 

Fitzgerald "Suur Gatsby"

 F. Scott Fitzgeraldi "Suur Gatsby" (Rahva Raamat, 192lk) on olnud vist kohustuslik kirjandus juba päris pikalt, aga minu kooliajal vähemalt minule seda kohustuslikus korras lugeda ei antud. Seega kui nüüd omal laps gümnaasiumis seda luges, mõtlesin, et vaataks ka korraks sisse.

 Peab tunnistama, et ei sattunud vist lugemiseks õige aeg. Raamatust umbes kolmveerand oli meeletult igav. Sain lugedeski aru küll, et sätiti seal lõpus olevaks suureks pauguks, aga ikka oli meeletult igav ja lugemisega läks väga kaua. 

Lõpp üllatase eelkõige seepärast, et olin esimese otsa raamatust suutnud selleks ajaks ära unustada, kui lõpuni jõudsin. Eriti igavad kohad. 

Millest raamat kõneles. Tegelikult olid seal mõned huvitavad tegelased küll. Peategelane, Gatsby, oli ühiskonnaklassi vahetanud mees. Huvitaval kombel oli tal see klassivahetus kulgenud nii, et vanasse klassi ja sotsiaalsesse ringkonda ta enam ei sobinud, uude ei suutnud end ka korralikult sisse sulatada. Mõnikord tundub, et klassivahetus õnnestub inimestel nii, et nad suudavad vana klassiga sidemed säilitada ja uuega uued luua. Aga mitte siin. 

Teiseks oli raamatus tegelane nimega Daisy, selle karakter esmapilgul oli üsnagi tülgastav. Veidi mõtlesin sellele teemal pikemalt, siis tundus mulle, et Daisy oli tegelikult selle perioodi naiste paratamatus - erinevate meeste lükata-tõugata. Iseseisva naisena hakkamasaamine oli niivõrd keeruline, ka põlatud, seega sai naine käiagi meestel käest kätte - isalt, abikaasale ja kui abikaasaga edasi minna ei saanud, siis temast lahti saada muidugi ka ei saanud. Eks ta muidugi oli nõrgavõitu iseloomuga, aga praegugi on lähisuhtevägivald probleem ja vägivaldsest suhtest naistel keeruline lahkuda, seega Daisyle tema käitumist pahaks panna pole just kerge.

 

Kätlin Kaldmaa "Minu külas..."

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" (Hunt, 48lk) on raamat, kus kirjanik kirjeldab oma kogemusi kahes erinevas külas. Kreekas, kus kogu aeg tundub olevat soe, päev vaheldub ööga ja Islandil, kus suur osa aastast on pimeda pausivõtmise aeg ja suur osa aastast polaarpäevaselt valge. Külaelu lihtsus, aeglus, võimalus süveneda enda tegemistesse ja mitte joosta kaasas väliste stiimulitega, ilmselt on selle raamatu kõige paeluvam osa minu jaoks. Olgu see küla siis siin või seal. 

Mõnus lugemine oli. 

Logde akadeemiline triloogia

David Lodge romaane "Ühest kohast teise" (Varrak, 256lk), "Väike maailm" (Varrak, 375lk) ja "Väärt töö" (Varrak, 389lk) lugesin Lodgele pühendatud geopeituse aarde lahendamiseks. Esiteks tegi aarde peitja kurja nalja ja pani raamatute nimed kirja sellises järjekorras, et esimesena haarasin ma triloogia teise raamatu. Lisaks sellele polnud esimesena loetud raamatus ühtki vastust küsimusetele, mis mõistatuse lahendamiseks oleks vaja olnud. Kolmandaks oli kogu see raamat ülimalt imelik, keeruline jälgida ja kui ma oleks selle ise lugemiseks valinud, oleks see kindlasti pooleli jäänud.

Triloogia esimene raamat meeldis mulle kõige rohkem. Täitsa vahva jutt, kus tundus, et eesmärgiks on USA ja UK ülikoolide süsteeme võrrelda, peamiselt neisse süsteemidesse suunatud rahavoogude toekust. Kõige huvitavam kuigi samas ka üliveider oli sellest isiklik osa - töökohavahetust teinud ülikooli akadeemilised töötajad, tegid samal ajal ka abikaasade vahetust. Kusjuures tundub, et mõlema vahetuse juhtiv pool oli USA kaasa. 

Teine raamat oli täis virr-varri - konverents konverentsi otsa, tegevusliinid vaheldusid kiiresti ja neid oli nii palju, et ma ei jaksanud neil järge pidada. Peamiselt tundus, et rõhutada sooviti seda, kuidas akadeemilised konverentsid on peamiselt seksuaalelu vürtsitamise paigad.

Kolmas raamat oli taaskord selgem. Kaks peamist tegevusliini, mis omavahel kokku said. Huvitavad tööstuse ja akadeemilise asutuse erinevused ja sarnasused. Suhteid oli ka, aga mitte nii ülepaisutatud hulgal. 

Mõtlen vaikselt kas oleks mõistlik see triloogia kunagi üle lugeda, võibolla jääks silma detaile, mis loo minu jaoks kokku sõlmiks. Aga hetkel seda teha ei taha.