McLeod "Nõustamisoskus"

Profesioonaalsest huvist on mul lugemisnimekirjas juba päris pikka aega olnud John McLeodi raamat "Nõustamisoskus" (Väike Vanker, 412lk). Võtsin ennast kokku ja üritan vaikselt ka mitte-ilukirjandust oma nimekirjast lugeda.

Selle raamatu esimene kasu seisab tegelikult juba selles, et endale teadvustada, et nõustamise juures on lisaks valdkonnateadmistele olemas ka universaalsed oskused, et olla hea nõustaja ning oma valdkonnateadmisi teiste heaks kasutada.

Nõustamise juures on taust väga oluline ning sellest räägib üle poole raamatust. Kuidas esmalt ennast ette valmistada, häälestada teise kuulamisele ning tema probleemidega tegelemisele, jättes enda probleemid selleks ajaks ukse taha. Samas pole keegi meist ju kivist, et saaks päriselt enda seest välja tulla ning teise inimese nahka end paigutada.

Oluline on ka see, et nõustamise koht oleks turvaline, kaitstud, privaatne. Kogu jutt jääks nõustaja ning abivajaja vahele.

Esimene ülesanne, mis nõustajal on vaja täita, et ta saaks edukalt aidata, on nõustamissuhte loomine. Inimene peab tundma nõustajaga sidet, et ta saaks end avada ning vestlusest oleks kasu tema probleemidega tegelemisel. Kui see on saavutatud, siis nõustamisel "lihtsalt rääkimisest" võib olla päris palju abi ja muud abi inimene ei vajagi.

Kui jutuajamise käigus kerkivad üles rasked tunded, siis vajab nõustaja oskusi, kuidas nendega tegeleda. Kui nõustatav nutab lohutamatult, saab ülivihaseks, satub ärevuhoogu, ei saa nõustamisseanss rahulikult jätkuda. Ma ei saanud küll väga hästi aru, mida peaks sel juhul tegema, aga selge on, et kui nõustajal on pädevused, millega aidata inimesel rahulikumaks saada ning probleemi juurde tagasi pöörduda, siis võib nõustamine jätkuda, muul juhul kulub emotsiooniga tegelemise peale ilmselt kogu järgnev aeg.

Väga oluline nõustaja oskus on aidata nõustataval muuta oma käitumist. Käitumise muutmine pole lihtne ja tegelikult pole ka nõustaja abil seda lihtne teha, aga mõnikord võib just nõustaja abi ja usk muutuste võimalikkusesse inimest aidata.

Minu jaoks jäi see raamat osaliselt vist liiga keeruliseks. Ja osaliselt pinnapealseks - konkreetseid käitumisjuhiseid oli vähe. Hea meel, et läbi lugesin, aga endale ostma ei kiirustaks.

Peetz "Teisipäevanaised"

Monika Peetzi "Teisipäevanaised" (Varrak, 232lk) oli mul kunagi valitud ühe väljakutse teema raamatuks. Aga miskipärast tookord jäi väljakutsesse mingi muu raamat, see jäi lugemist ootavate raamatute nimekirja kurvalt ootama. Kuni viimasel raamatukogutuuril selle laenutasin.

Raamat täpselt mulle sobiv - naiste omavaheline toetav ring, palverännak, matkamine, elumuutvad sündmused. Aga ... teist osa pole mul soovi kätte võtta. Minu jaoks kuidagi ebasümpaatselt kirjutatud. Klišeedest pakatav. Iga naine kui stereotüüp. Minu jaoks jäi miskit puudu kahjuks.

Panso "Naljakas inimene"

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse 2019 juuli teema pole just mu lemmik, aga ... ega kõik saagi olla. "See oli ilukirjanduslik raamat, mille autoriks ei olnudki kirjanik! Me kõik tunneme teda hoopis seoses ühe teise alaga. Võibolla on ta kuulus sportlane, poliitik, näitleja, telesaatejuht, laulja. Aga äkki üllatas ta meid ja kirjutas ilukirjandusliku raamatu." Mulle tundus, et siia on keerukas raamatut leida, mida ma päriselt ka lugeda sooviks.

Mulle meenus teemasse sobivatest ainult Mart Sander. Ma pole siiani temalt midagi lugenud, aga pole nagu isu ka. Soovitustest jäi silma veel trobikond lasteraamatuid ja Voldemar Panso "Naljakas inimene" (Perioodika, 136lk). Kui mu sõbrast raamatukoguhoidja kinnitas, et talle viimane meeldis, siis võtsingi kätte.

Raamatus kirjeldab Panso juhtumeid siit ja sealt, aga peamiselt Kassarimaal sündinud koomilisi seiku. Ja kauneid Kassarimaa kirjeldusi. Ja kauneid Kassarimaa inimesi. Lisaks figureerib seal Jõngermann (tundub, et Panso õe- või vennapoeg) ja tema nooruslikult värske maailmavaade.

Mulle täitsa meeldis see raamat. Vahepeal kippus segaseks nagu pikale veninud facebooki kommentaar. Aga üldiselt oli mõnus positiivses vaimus ja hoogne lugemine. Elujaatav. Muutuste paratamatust pühitsev. Sallivusele viitav, kuigi see polnud selline aeg, kus sallivus oleks olnud mingi populaarne märksõna nagu nüüd.

Milne "Heategu, mis muutis kõike"

Kevin Alan Milne "Heategu, mis muutis kõike" (Ersen, 328lk) sattus mulle raamatukogus kätte ja tuli koju kaasa. Ma üldiselt palju ei luba endale selliseid leida. Pigem töötan oma nimekirjaga - valin raamatud sealt, neidki ei loe kõiki läbi. Aga selle lubasin endal miskipärast kaasa võtta. Lohutasin end veel, et "ah, kui ei meeldi, ma ei loe lõpuni".

Aga tegelikult mulle meeldib. Eriti meeldib mulle just selle raamatu juures vaatenurkadega mängimine. Mõne loo juures on see igav, ei lisa piisavalt, kipub kordama sündmusi. Aga selle juures mitte.

Raamat räägib mehest, kes poisina hakkas teisi inimesi igapäevaselt aitama väikesi heategusid tehes. Teda inspireeris see, kui ta nägi ühe tüdruku kiusamist ja sai aru, kuivõrd palju see haiget tegi. Oma abipakkumises läks ta ühel korral veidi liiga kaugele, aidates panna lumepallina veerema vale, mis rullus lahti alles pärast tema surma.

Raamatu juures oli minu meelest üks veider asjaolu. Mehel oli pere, armastav naine ja lapsed, vanemad. Ainult üks tema lastest ütles kohe, et kogu see lugu ei saanud olla päris see, mis välja paistab. Sest tema isa polnud selline mees, kes nii teeks. Ainult üks inimene uskus, et ta tunneb oma armast pereliiget ja teab, et ta nii ei teeks. Kõik ülejäänud uskusid, et hoolimata aastatepikkusest kindlast positiivsest käitumismustrist võib inimene elada kaksikelu, petta jne. Nukker teada, et inimesed nii kergesti oma arvamust muudavad ka pärast aastatepikkust üksteise tundmist. Siiski - lugu oli väga hea!

Backman "Mida minu poeg peaks maailmast teadma"

Kuna mulle esimesena loetud Backman väga meeldis, lisasin ühe soojaga ka kõik teised lugemisnimekirja. Fredrik Backmani raamatu "Mida minu poeg peaks maailmast teadma" (Tänapäev, 176lk) juures kahtlasin kõige rohkem, et see mulle ei meeldi, aga mõtlesin, et alati saan ju pooleli jätta.

See oli Britt-Mari ja Ove raamatute kõrval küll hoopis teistsugune. Aga väikelapsevanema huumor muidugi kõnetab ikka teist lapsevanemat.

Minu lemmikkohad.
lk 78

Võib ehk jääda mulje, et reageerin natuke üle. Tort ja ilutulestik ja puha. Aga tead. Ma ütlesin: "Too telekapult." Ja sina tõidki telekapuldi.

lk 94

Tuleb sülitada salvräti peale.

Seejärel pühkida lapse nägu salvrätiga puhtaks.

Otse lapse peale ei sülitata.

My bad.

Backman "Mees nimega Ove"

Kui olin lugenu Backmani "Vanaema saatsin mind ütlema...", siis lisasin oma lugemisnimekirja kõik tema raamatud. Praegu jõudis kätte aeg lugeda Fredrik Backman "Mees nimega Ove" (Tänapäev, 320lk).

Ma hindan raamatuid sageli pealkirja järgi. Ja selle raamatu oleks ma pealkirja järgi kohe enda lugemisnimekirjast välja visanud. Aga autor meeldis mulle, seega andsin võimaluse. Ega pidanud pettuma. Siiani on see mul Backmani lemmikraamat, nendest mis olen lugenud.

Raamat räägib ühest mehest. Tegemist on veidi imeliku vastiku vanamehega, kes elab kortermajas ja muud ei tee, kui õiendab teiste elanikega. Aga kui vaadata selle mehe varasemat elu, siis selguvad südantlõhestavad põhjused, miks ta nii karmilt reeglitesse klammerdub. Ja kui vaadata selle mehe kareda koore alla, siis tundub, et pole südamlikumat ja isetumat inimest, kes alati appi tõttab, kui seda tarvis on.

Raamatus on tõsised teemad koomilises võtmes kirjeldatud, nii et vahepeal ei teagi, kas naerda või nutta. Just selle stiili tõttu on raamat nauditav. Lisaks leidsin sealt veel suure hulga lootust. Isegi kui elu pidevalt kurssi muudab ja plaanid täide ei saa, on alati võimalik järjekordne muutus paremuse poole. Inimilik side. Armastus. Alati saad leida kellegi, kellele oled vajalik ja kes muudab Su elu mõttekaks.

Pollard "Väike Prantsuse külalismaja. Tagasitulek"

Kui eelmisel suvel lugesin Helen Pollardi raamatut "Väike Prantsuse külalismaja", siis ega ma ei teadnud, et tegemist on järjekordse sarjaga. Aga see on selline sari, mille lugemist võib rahulikult ajatada ja igal suvel või üle paari suve ühe raamatu lugeda. Sel suvel otsustasin kätte võtta "Väike Prantsuse külalismaja. Tagasitulek" (Pegasus, 384lk).

Raamat oli üsna täpselt selline nagu ma arvasin esimese osa järgi. Külalismaja pidamisest jäi mulje, et see on küll paar korda päevas pingutust nõudev tegevus (tuleb tellida nädala toit, valmistada hommikusöök, koristada külaliste lahkumise järel tube, vahel teha ka õhtusööki, tegeleda natuke turundusega), aga enamus päevast on vaba. Võib mööda ümbruskonda kolistada, sõpradega pikniku pidada, veini juua, kuuma prantslasega kuumi öid mööda saata, jõuab veel erinevate tuttavate-sõprade eludes toimuvatele draamadele kaasa elada ja enda ellugi draamasid lisada.

Mõnus suvine unistamine-lugemine oli. Muidugi on sarjas olemas veel üks raamat. Vast järgmiseks suveks antakse eestikeelsena välja, eks siis kohtume jälle :)

Aveyard "Kuninga kong"

Punase kuninganna sarja kolmandas osas Victoria Aveyard "Kuninga kong" (Pikoprint, 566lk) läks jälle huvitavaks. Algul ma arvasin, et loen ainult algust, et näha, mis eelmise raamatu lõpus pooleli jäänud stseenist edasi sai, aga lugesin raamatu lõpuni.

Kõik oli arusaadav ja mõistlik üle poole raamatu, täitsa nautisin seda psühholoogilise mängu osa seal. Eks natuke kippus see vangistuse teema venima. Oli ju algusest peale aru saada, et kuhugi mujale pole sündmustel areneda, kui vangist vabastamise poole. Aga andis seda alles oodata! Pärast vangistuse osa lõppu sai sisse toodud - üllatus-üllatus - uus tegevusliin. Suht tüütu, selline tunne, et kogu see saaga ei lõpe kunagi, kui uusi teemasid pidevalt sisse tuleb. Samas mu huvi pärast selle raamatu lugemist enam eriti kõrgel pole.

Vaatasin, et tegelikult on olemas veel ka raamatud Queen Song, Steel Scars koos raamatus Cruel Crown - need 2 on mingid vahepealsed osad minu arusaamise järgi. Ja neljas osa sarjast on War Storm, mis pidada jääma viimaseks. Samas mulle tundub, et on ilmunud ka viies osa Broken Throne. Ja muidugi ei tähenda see, et vabrik oleks seisma jäänud.

Aveyard "Klaasmõõk"

Kui olin läbi lugenud Victoria Aveyardi raamat "Punane kuninganna", siis ikkagi tahtsin teada, mis autori arvates selles loos edasi võiks saada. Võtsin järgmise raamatu Victoria Aveyard "Klaasmõõk" (Pikoprint, 490lk) kätte... ja kahjuks pidin pettuma.

Raamatus kirjeldati peamiselt lahinguid ja lahinguid ja ... veel lahinguid. No üldse mitte minu teetass. Lehitsesin ta läbi. Ja paraku oli lõpp selline, et otsustasin ka järgmist osa lugeda. Samas selle osa suhtes ei jäänud eriti mingit mälestust.

Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang"

 J. K. Rowlingi Potteri-sarja kolmas osa "Harry Potter ja Azkabani vang"  sai loetud nagu lipsti, sest kippus üsna põnevaks. Erine...