Rowling "Ootamatu võimalus"

 "Ootamatu võimalus". J.K Rowlingi esimene raamat, pärast Harry Potteri sarja, mida ma lugesin.

Mulle tundub, et see raamat oli täis vihjeid, mis sosistasid mulle "jäta pooleli, jäta pooleli". Raamatu alguses saame kohe teada, kuidas ootamatu võimalus end võiks esitleda. Nimelt sellega, et mees sureb. Ajuarteri lõhkemisse (mitte ajukasvajasse siiski) ja jätab naise 4 last kasvatama (sh kaksikud). Kõlab tuttavalt? 

Mis juhtub edasi on mõnes mõttes lihtsalt väikese maakoha tegevusliinide jätkumine. Teismeliste probleemid, keskealiste probleemid, väheke kättemaksu ja lootust. Teismelisete seksi ja narkootikumide tarbimise värvikad kirjeldused. Väikelapse hooletussejätmine. 

Oleks pidanud esimese peatüki lõpus oma sisetunnet kuulama ja mõnda muud raamatut lugema...

Walsh "Ilma ainsagi sõnata"

Rosie Walshi "Ilma ainsagi sõnata" (Helios, 335lk) jäi mulle silma, kui Heliose sooduspakkumisi sirvisin. Ma seda tol hetkel ei ostnud, otsustasin raamatukogust laenutada, sest kuigi tundus päris huvitav, arvasin (õigustatult), et mitu korda ma seda raamatut lugeda ei soovi.

Raamat oli nagu kahe erineva inimese kirjutatud. Pool raamatut oli pigem igavavõitu. Naine kohtab meest, kõik on supertore, kuni nende super-kohtumine lõpeb. Naine üritab mehega uuesti ühendust võtta, aga mees ei soovi, et see tal õnnestuks. Taustal keerleb taustalugu, mille detaile meiega ei jagata, aga tundub kogu aeg, et kas tõesti on tegemist sellise kokkusattumusega, et mees on taustalooga seotud.

Raamatu teises pooles selgus, et "ups, oohoo, ahhaa", ongi seotud, aga taustalugu on hoopis teistsugune, kui meile algul mulje jääti. Pärast seda kui taustalugu ausalt ära räägitud sai, juhtus muidugi veel üht-teist, mis oleks võinud olla ootamatu. Aga ei olnud seda tegelikult eriti, vähemalt minu jaoks mitte.

Lõpp oli muidugi õnneks õnnelik. Mannavahuselt ja roosalt ja kõik elasid õnnelikult oma elu lõpuni. Tore ja paeluv lugemine.

Kaufman "Allakäigutrepist üles"

Bel Kaufman "Allakäigutrepist üles" (Perioodika, 296lk) ... Raamat, mille sisu oli hoopis teistsugune, kui ma pealkirja järgi eeldasin. Mitte midagi ei aimanud õigesti. 

 Noor õpetaja asub tööle viletsasse piirkonnakooli. Upub seal bürokraatiasse ja rumalusse ja ressursside puudusesse. Aga kuidagi õnnestub tal leida sõpru, jääda mõistusele, püsida oma eesmärkide juures ja õpilasi positiivses suunas mõjutada. Kuidas? Kahjuks jäi see mulle mõistatuseks. 

 Vahva raamat. Mis iseloomustas paraku väga hästi meie praegust koolisüsteemi. Kui keegi üritab allakäigutrepist üles rühkida, siis karistada peab ta saama.

Habberton "Heleni lapsukesed"

John Habbertoni "Heleni lapsukesed" (Heining & Ko, 120lk) sattus mulle kätte sõbranna juures. Tundus kuidagi tuttav, aga sisu polnud üldse meeles. Seega haarasin kaasa ja lugesin läbi.

Päris armas lugemine. Onu pannakse lapsehoidjaks ja kuigi väikesed murjanid on vahepeal päris osavad tema kannatust proovile panema, on ta päris kannatlik ja tubli ja tal õnnestub kohalik kaunis neiugi endale sebida. Lapsehoidmine aitab sellele isegi väikestviisi kaasa.

Päris nunnu raamat, aga kolmandat korda lugeda ilmselt poleks tarvis :)

Teddern "Annie Stanley, omadega merel"

Sue Tedderni "Annie Stanley, omadega merel" (Eesti Raamat, 318lk) on taaskord "Tõlkes leitud" sarja raamat.

Kui ma lugesin raamatu pealkirja ja piilusin kokkuvõtet, siis mulle tundus, et peategelane võtab ette pika ja elumuutva merereisi, mis kestab suurema osa raamatust. Päris nii see polnud, aga minus tekitas see soovi sõita läbi UK merepiirkonnad...

Raamatu sisu oli selline natuke segane ja natuke veider. Aga üldiselt inimlik ja huvitav oli jälgida, kuidas kodust kaugel ära käinud lugu jälle koju tagasi jõuab. Raamat ei jõudnud paraku lähedalegi mu lemmikule sellest sarjast ("Kaotatud asjade hoidja"), hetkel ei meenu raamatust ühtki konkreetset asja, mille ma kaasa võtaksin. Selline ajaviitelugemine oli see seekord minu jaoks. Aga siiski oli vahva lugemine, mida käest ära panna ei tahtnud.

Simsion, Buist "Sammhaaval edasi"

Graeme Simsioni ja Anne Buisti raamat "Sammhaaval edasi" (Eesti Raamat, 307lk) ilmus sarjas "Tõlkes leitud". Raamat jutustab Camino de Santiagol kõndimisest, eneseotsingutest, armastuse leidmisest. 

Enda jaoks leidsin raamatust selle, et mul on ikka kuradama palju armastuse leidmisest õnne olnud. Minu ja mu abikaasa kohtumine, armumine ja ühise elu ehitamine läks väga lihtsalt. Võibolla isegi liiga lihtsalt. Ei mingeid kahtlusi, ei mingeid takistusi, ei mingit erilist ülemõtlemist. Meile meeldis koos olla, ühele kohtumisele järgnes teine. Ei olnud mingit erilist "otsustame, et nüüd oleme paar" hetke, see oli sõnadetagi selge, et nüüd me oleme paar. Ei mingit armastusromaani materjali. 

Raamatu tegelast jalutavad Jakobiteel küll koos, küll eraldi, küll üksteisest mööda, küll üksteisega kokku. Ja kogu selle segaduse lõpp on muidugi selline nagu algusest peale selge oli. Aga protsessi on muidugi ka vaja nautida. Ja tegelikult oli muidugi väga kena.