Roden "Kuninganna Kristiina"

Lugemise väljakutse Nutika raamatukoguhoidja väljakutse aprilli teemaks on:
Selles raamatus on midagi pistmist kuningakodadega. Olid kuningannad ja kuningad, printsessid ja printsid. Ma ei mäleta, kas need olid päris või väljamõeldud kroonitud pead, aga selline kuningriigiteemaline lugu oli.

Minu jaoks paras väljakutse. Mind ei huvita eriti ulme ega Inglismaa kuningakoja lood, aga muud ma selle teema all esmapilgul ei leidnud. Veidi uurimise järel meenus, et ma olen ju väga pikalt tahtnud lugeda midagi Rootsi kuninganna Kristiina või Kristina või Christina kohta, nimekuju kasutatakse tal igasugust. No selle, kes sai isa surma järel formaalselt juba enne oma 6a sünnipäeva troonile ja valitses 1644-1654, selle perioodi järel loobus troonist.

Leidsin, et äsja on eestikeelsena ilmunud Maria-Louise Rodéni raamat "Kuninganna Kristiina" (Argo, 326lk) ja oligi otsus tehtud. Raamatust sain teada järgmised minu jaoks põnevad faktid.

Esiteks - kuninganna Kristiina vanemad olid tema sündides juba 6a abielus olnud. Tema emal oli enne seda olnud mitu nurisünnitust ja üks elusalt sündinud laps, kes suri imikuna. Hiljem on juttu sellest, kuidas Maria Eleonora polnud võimeline oma tütart normaalselt kasvatama. Usun, et siin võis probleem olla emotsionaalsetes traumades, mida järeltulija ilmale toomise pinge ja surnud beebid temas põhjustasid.

Teiseks - kuninganna Kristiina oli väidetavalt väga lähedane oma isaga, aga ta kohtus temaga viimati, kui oli 3.5a! Isa läks sõtta, kust ta enam ei naasnud. Lisaks lahkus kodust ka ema, et isale lähemal olla. Kristiina jäi oma tädi Katarina (kuninga poolõde) hoole alla. Tegelikult oli tädi tema jaoks hea kasuema ning Kristiina elas koos Karl Gustaviga (kellele loovutas hiljem trooni). Mind tegelikult huvitab väga, mis sellel ajal täpselt toimus, aga paraku pole sellest midagi teada.

Kolmandaks - keegi ei sundinud Kristiinat troonist loobuma. Kui ma ajalootunnis selle kohta lugesin, siis arvasin, et ta suutis 10a troonist kinni hoida, hoolamata välistele katsetele troon ära võtta, aga tegelikult oli vastupidi! Kristiina soovis ise troonist loobuda. Ta ei pidanud üldse õigeks, et naised valitsevad. Lisaks sellele ei soovinud ta abielluda (jällegi - huvitav, miks) ja soovis astuda katoliku usku. Kuningannana puudus tal usuvabadus.

Neljandaks - kuninganna valmistas troonist loobumist hästi ette ning püüdis ka oma sissetuleku kindlustada. Hiljem pidi ta korduvalt hoolitsema, et seda kokkulepet ei unustataks ning temalt raha käest ei võtaks. Sissetulekud maadelt, mis kuningannale valitsemiseks ja raha saamiseks anti, olid küll paraku alati väiksemad kui eeldatud. Huvitav, kes see oli viletsa majandamise probleem?

Viiendaks - kuninganna ei tõmmanud poliitikast tagasi. Ta elas pärast troonist loobumist meeletu kaaskonnaga ning tegutses hoolega poliitikas. Mul oli hoopis teine arvamus kujunenud ajalooõpiku napi teksti põhjal. See oli minu jaoks väga huvitav.

Kuuendaks - kuningannal oli armuke! Miskipärast keeldus ta abiellumast ning oma armatatuga (see oli kardinal) ei oleks ta saanudki abielluda. Aga nad suhtlesid mitukümmend aastat!

Kahjuks oli see raamat nende üksikute faktide peale toetumiseks liiga pikk. Suur osas sisust rääkis hoopis teisest inimestest, mitte Kristiinast. Lisaks oli stiil kuidagi ... imelik. Esimeses peatükis ratsutati läbi "kõigile teadaoleva ajaloo", millest ma suurt osa ei teadnud. Edasi üritati saadud skeleti peale ehitada. Minu meelest selles raamatus see lähenemine ei töötanud. Uni kippus lugedes sageli peale. Aga kuna lootsin, et kuningannast ikka ka midagi veel teada saab, jätkasin vapralt lõpuni. No ja eks saigi, vahepeal tehti ikka peategelasest ka juttu. Samas oli minu jaoks pettumus see, et kuningannast, tema argielust, mõtetest, kasvõi sellest, mida ta sõi ja kuidas riides käis, ongi päris vähe teada. Või kui midagi ongi teada, siis siin raamatus sellest ei räägitud. Hea meel, et läbi lugesin, aga soovitada julgeks ainult tõelistele Rootsi kuningakoja fännidele.

Fallon "Kuidas Matthew'st lahti saada"

Raamatut Jane Falloni raamatut "Kuidas Matthew'st lahti saada" (Eesti Raamat, 352lk) lugesin ainult sellepärast, et see kuulub "Tõlkes leitud" sarja. Raamat oli pigem pettumus. Oleks pidanud kuulama oma sisetunnet ja selle pooleli jätma juba paarikümne lehekülje järel, kui peategelane vaikselt oma voodisse lamama jäi sel ajal kui tema armuke end koju minema asutas. Samas püüdis autor stseeni kirjeldada nii, et algul lugeja arvaks, et tegemist on hommikuga.

Edasi läks raamat farsiks. Kirjeldused keskealise naise - Heleni - üksildastest jõuludest, igatsus seltsi järele. Vastukaaluks kirjeldus perekondlikkest jõuludest, mis nagu komöödiafilmist välja võetud - alkohol, üleaisalöömine, tülid. Ja siis pöörab mees, kes pole mitte kunagi veel oma elus midagi otsustanud äkitselt 2 naise ja terve perekonna elu muutva otsusega kõigi pühadeplaanid pea peale.

Farss jätkub ja kerib tuure. Nagu halb komöödiateater. Helen otsustab, et tegelikult ta meest ei tahagi, üritab seda välja visata. Kui mees ei taha minna, siis hakkab planeerima, kuidas teda minema meelitada. Peagi saab tulevase exabikaasaga sõbraks (paljastamata oma isikut) ja asub seda juhendama, kuidas oma meest tagasi võluda. Et farss ikka tuure juurde saaks, tutvub meie keskealine kangelanna oma armukese täiskasvanud pojaga ning sealgi lendab hoolega sädemeid.

Selleks hetkeks oli raamat nagu rongiõnnetuse vaatamine - tead ju küll, et hästi siin midagi lõppeda ei saa, aga silmi ka kõrvale pöörata ei suuda. Lõpp oli imelik. Kohe kui Helen oli saanud oma tahtmise - mees oli minema läinud - tabas teda kahetsus ja ta oleks peaaegu mehe tagasi enda juurde palunud. Üksildased teleri ees veedetud õhtud, mida Helen varem nii igatses, tundusid teda hirmutavat. Väga imelik raamat. Järgmisi sarja raamatuid hindan enne kättevõtmist palju kriitilisemalt. Seekord lootsin, et läheb paremaks, aga ...

Koomson "Vahukommid hommikusöögiks"

Dorothy Koomsoni raamatu "Vahukommid hommikusöögiks" (Varrak, 392lk) haarasin raamatukogu riiulilt lihtsalt pealkirja ja kaanepildi järgi. Mõtlesin, et kui ei meeldi, viin lihtsalt raamatukokku tagasi ja asi korras.

Lugesin raamatu läbi ja leidsin sealt enda jaoks ka väikese iva. Paranemine. Millest see algab? Kuidas see sammu kaupa kulgeb? Kuidas samal ajal igapäevaeluga toime tulla.

Raamatus küll hurjutati naist, kes sellega toime ei tulnud. Ja idealiseeriti naist, kes võttis teise ema kohustused üle ning samas oma deemonitega võitles. Ja see osa mulle ei meeldinud, tundus nii võlts ja moraliseeriv. Aga ükski enesearengu raamat ei räägi Sulle, kuidas igapäevaste tegevustega hakkama saada ajal, kui oled katki ja paranemiseks aega leida. Natuke see raamat seda elu poolt näitas. Ja lapsi. Kes polnud vaiksed ja kukupaid ja alati kas rahulikult teleka ees või oma 2 mänguasjaga mängimas, nii et ükski tuba kodus sassi ei lähe. Nõudlikud ja vahel jonnakad, aga alati nii armad. Raamatulapsed peaaegu nagu pärislapsed.

Graeme "Naiseotsing" ja "Abielu Rosiega"

Viimati võtsin oma lugemata raamatute nimekirja vaadates raamatukogust Simsion Graeme raamatud "Naiseotsing" ja "Abielu Rosiega" (Eesti Raamat, 240lk ja 320lk).

Raamat "Naiseotsing" (The Rosie Project) meeldis mulle väga. Sisepilk aspergeri igapäeva, oli väga huvitav. Nii põnev oli lugeda, kuidas intelligentne meesterahvas suutis paari õhtuga pähe õppida terve raamatutäie kokteilide retsepte koos erinevate variatsioonidega ning suutis neid ka peast valmistada. Samas kui ta ei suutnud oma tunnetest aru saada ega neid tunnete objektide adekvaatselt väljendada. Ainus, mis raamatu püändi veidi rikkus, oli see, et raamatu naispeategelase nimi oli Rosie ja sarja järgmise raamatu pealkiri oli teada...

Raamat "Abielu Rosiega" (The Rosie Effect) oli ... teistsugune. See on üldjuhul hea, kui sarja raamatud on eriilmelised, aga minu jaoks kippus usutavus ära kaduma. Asperger, kel oli varem 2 sõpra, üks töökaaslane ja tema abikaasa, leidis äkitselt meeletul hulgal sõpru. Suhtlusvead abikaasaga ei olnud tunnete tasandil, vaid neis oli loogikavigu. Kogu lugu kippus veidi farsiks muutuma ja ketras üsna pikalt samade teemade ümber. Lõpp muutus jälle hoogsamaks ja huvitavamaks, sest aspergeri tunnetusvead tulid jälle mängu.

Sarja järgmine osa - The Rosie Result - on selle aasta veebruarikuus ilmunud. Näis, kas tõlge ka tuleb või peaks originaalkeeles lugema...

Lundberg "Punane aadressiraamat"

Sofia Lundbergi raamatut "Punane aadressiraamat" (Eesti Raamat, 284lk) lugesin ainult sarja pärast, mille see välja antud - "Tõlkes leitud".  Sarja esimene raamat "Kaotatud asjade hoidja" meeldis mulle väga. Seekord olin täitsa valmis, et jätan vajadusel raamatu pooleli, aga ka see lugu meeldis mulle väga hästi.

Raamat on oma elu peamiselt üksi veetnud naisest, kes leidis noorena armastuse, aga kelle teed hoolimata mõlema pingutustest enam kokku ei viinud enne kui alles surivoodil. Naise elulugu oli täies erinevaid seiklusi, kurbust ja rõõmu, luksuslikku elu ja kannatusi, sõpru ja sugulussuhteid, aga mitte enam armastust. Suur osa raamatust kirjeldas vana naise viimaseid päevi, mis mulle hetkel midagi ei pakkunud. Küll aga meeldis mulle lugeda mineviku kirjeldusi. Usun, et jätkan sarja lugemist.

Backman "Ärevil inimesed"

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" (Varrak, 286lk) . Selles raamatus tunnen ära Backmani, keda tunnen ja armastan... Jube tore lug...