Koomson "Vahukommid hommikusöögiks"

Dorothy Koomsoni raamatu "Vahukommid hommikusöögiks" (Varrak, 392lk) haarasin raamatukogu riiulilt lihtsalt pealkirja ja kaanepildi järgi. Mõtlesin, et kui ei meeldi, viin lihtsalt raamatukokku tagasi ja asi korras.

Lugesin raamatu läbi ja leidsin sealt enda jaoks ka väikese iva. Paranemine. Millest see algab? Kuidas see sammu kaupa kulgeb? Kuidas samal ajal igapäevaeluga toime tulla.

Raamatus küll hurjutati naist, kes sellega toime ei tulnud. Ja idealiseeriti naist, kes võttis teise ema kohustused üle ning samas oma deemonitega võitles. Ja see osa mulle ei meeldinud, tundus nii võlts ja moraliseeriv. Aga ükski enesearengu raamat ei räägi Sulle, kuidas igapäevaste tegevustega hakkama saada ajal, kui oled katki ja paranemiseks aega leida. Natuke see raamat seda elu poolt näitas. Ja lapsi. Kes polnud vaiksed ja kukupaid ja alati kas rahulikult teleka ees või oma 2 mänguasjaga mängimas, nii et ükski tuba kodus sassi ei lähe. Nõudlikud ja vahel jonnakad, aga alati nii armad. Raamatulapsed peaaegu nagu pärislapsed.