Sofia Lundbergi raamatut "Punane aadressiraamat" (Eesti Raamat, 284lk) lugesin ainult sarja pärast, mille see välja antud - "Tõlkes leitud". Sarja esimene raamat "Kaotatud asjade hoidja" meeldis mulle väga. Seekord olin täitsa valmis, et jätan vajadusel raamatu pooleli, aga ka see lugu meeldis mulle väga hästi.
Raamat on oma elu peamiselt üksi veetnud naisest, kes leidis noorena armastuse, aga kelle teed hoolimata mõlema pingutustest enam kokku ei viinud enne kui alles surivoodil. Naise elulugu oli täies erinevaid seiklusi, kurbust ja rõõmu, luksuslikku elu ja kannatusi, sõpru ja sugulussuhteid, aga mitte enam armastust. Suur osa raamatust kirjeldas vana naise viimaseid päevi, mis mulle hetkel midagi ei pakkunud. Küll aga meeldis mulle lugeda mineviku kirjeldusi. Usun, et jätkan sarja lugemist.
Siin blogis viidatud FB Lugemise väljakutse grupp asub siin: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/
Laaman "Mis need sipelgad"
Ilona Laamani "Mis need sipelgad ka ära ei ole" (mana, 51lk) valis mulle lugemiseks Kaja. Kui ma palusin tal minu armastele poega...
-
Minu vanaisa ja ema lugesid mulle lapsepõlves palju raamatuid ette. Üks raamat, mille ettelugemist ma mäletan, oli Jüri Parijõgi "Jutt...
-
Jüri Kolki luulekogud "Hele täht" ja "Igapidi üks õnn ja rõõm", andis mulle mu raamatukoguhoidjast sõber Kaja. Luuletus...
-
David Lodge romaane "Ühest kohast teise" (Varrak, 256lk), "Väike maailm" (Varrak, 375lk) ja "Väärt töö" (Varra...