Laurik "On aeg!"

Mairi Lauriku "On aeg!" (Tänapäev, 168lk) on järg romaanile "Mina olen surm". Peategelane Roomet läheb pealinna, et oma andele haridust peale saada. Ja juhtumisi saab ta seda terve kuhja. 

Lisaks saab raamatus valgustatud Roometi väikeõe anne. Veidi teismeliste romantikat. Põnev tagaajamislugu. Ajaloo uurimine. Täitsa kena noorteromaan. Eelmine mulle meeldis rohkem. 

Sellest romaanist kõige huvitavam motiiv oli vanade hoonete niiskuse haisu seos surnud inimeste hingedega. Väga nupukalt leitud motiiv minu meelest. Judinad ajab peale, aga väga nupukas.

 


Morn "Tee ja tõde"

Reed Morni raamat "Tee ja tõde" (Eesti Raamat, 295lk). Mida rohkem ma seda raamatut lugesin, seda rohkem tundus, et olen juba kord lugenud. Aga jätaksin lõpuni.

Raamat räägib Estrist, kes kasvab üles Tallinnas, ühes kitsukeses poetaguses korteris, enamuse oma elust ilma isata, aga äärmiselt hoolitseva emaga, kes tema nimel kõigeks valmis on ja tütre soovi muudkui õppida, toetab. Isegi kui ta ise hindab kõrgelt oma teist, rohkem jalgu maas hoidvat tütart Andat, siis armastus oma tütre Estri vastu on nii suur, et tütre rahulolu on olulisem kui enda põhimõtted.

Ester lõpetab gümnaasiumi ja suundub Tartusse ülikooli matemaatikat õppima. Pärast õpingute lõppu sureb tüdruku ema, õde on abiellunud. Ester töötab veidi aega õpitud erialal kindlustusseltsis, siis aga suundub laia maailma ja reisib 10aastat mööda Euroopa suurlinnu endal eratundide andmisega hinge sees hoides. Järgneb lühiajaline naasmine Eestisse, kus naine elatub õpetaja-ametist mõnes koolis ja eratundide najal. Kuni jõuab kätte Teine maailmasõda, mil Ester Saksamaale põgeneb.

Saksamaal töötab ta siin ja seal, aga raamatu lehekülgedel 239-278 lühiajaliselt ka ühe riigiasutuse raamatukogus, mida raamatus raamatlaks nimetatakse. Kui mulle tundub romantikuna, et raamatukogus töötamine on puhas rõõm ja lust, siis Ester oma tööd küll suuremat ei nautinud ja võimaluse tekkides vahetas töökohta. Tundub, et riigiasutuse raamatukogus töötada oli üsna igav ja tüütu, külastajatega ei tekkinud Estris soojemaid suhteid, kolleegiga samuti mitte ja köited, mida ta päevade kaupa lugejatele kätte tõi, ei tekitanud temas mingit elevust. Aga raamatla on minu meelest siiski väga kena nimi.

Raamatu eelmise lugemise kohta meenub mulle vaid see, kuidas minu jaoks oli päris õudne, et Ester veel vanemas eas raputas jällegi tolmu jalgadelt ning kolis täiesti võõraste inimeste hulka. Elas nii, et polnud tal ei sugulasi ega sõpru, võõrana võõral maal. Mulle tundus üsna kurb ja üksildane.

Irving "Lesk üheks aastaks"

 John Irvingi "Lesk üheks aastaks" (Eesti Raamat, 573lk) sai valitud lihtsalt pealkirja järgi. Ja minu praeguse staatuse. Ja "one can hope" :)

Raamat ei olnud üldse selline nagu ma ootasin. Ma ei saa öelda isegi seda, et see valmistas pettumuse. Sest kui see oleks olnud selline nagu ma ootasin, siis ilmselt oleksin üsna pettunud olnud. 

Raamatu esimene osa räägib perekonnast, kus on lein. Ja kus kahe lapse kaotuse kurbusest üle saamiseks on otsustatud - saada laps. Millisesse seisu on need inimesed umbes 5 aastaga jõudnud ja mis sellest edasi plahvatab, ongi raamatu esimese osa teema.

Raamatu teine osa juhtub u 30a esimesest hiljem. Osa tegelasi on veel laval, osa kadunud. Lisaks valmistab teine osa ette kolmandat, tehakse valikud, mis selleni välja viivad. Raamatu teises osas kasutatakse esimest korda ka väljendit "lesk üheks aastaks", mis tähendab eblakat naisterahvast, kes ei ole oma lahkunud abikaasale truu ning endale vaid aasta möödudes uue abikaasa leiab.

Raamatu kolmas osa tõmbab otsad kokku. Kõik lesed leiavad mehed. Kõik mõistatused saavad ümmarguseks ja rahu on jälle maa peal.

Raamatu tugevuseks aga samas ka nõrkuseks on see, et igale tegelasele, kes raamatus olulisel kohal on, räägib autor ära terve eluloo. Sellest ka 500+ lehekülge. Osa sellest on üsna piinarikas. Eriti kui tahad peategelase liini kohta edasi lugeda, aga selgub, et järgmised sadakond lehekülge pühendatakse kõrvaltegelase eluloole. Mõnes mõttes on see aga ainus viis, kuidas kirjutada, lisab loole realistlikkust ja inimlikku mõõdet.


Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

Nellie Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" (Loomingu Raamatukogu 2021 nr 23-25, SA Kultuurileht, 159lk) jäi mulle silma juba eelmisel aastal, kui see ilmus, aga lugemiseni kuidagi ei jõudnud. Nüüd ajendas lugema Loomingu Raamatukogu väljakutse teema. 

Raamat oli üsna ootustele vastav. Noor naisajakirjanik saab Jules Verne kuulsast raamatust inspiratsiooni ja otsustab reisi päriselt ära teha ning seab endale eesmärgiks kiirem olla. Muidugi on noore naise iseseisev nii pika reisi ettevõtmine ennekuulmatu. Samuti vajavad lahendamist igasugused muud olmelised probleemid - näiteks vajadus suure koguse pagasi järele, mis reisi aeglustaks või saatja järele paikades, kus naisel pole üksi turvaline. 

Mõnda osa lugedes tundus, et küll on hea, et tänapäeval pole enam tarvis naistel nii paljude kommete ja muu meeste maailma taagaga arvestada. Aga teisalt pole ka seda automaatset toetust, mida Nellie tundus mitmetes kohtades saavat tänu sellele, et oli (noor ja ilus) naine. Mõned asjad (näiteks vilets teenindus ja ülbed teenindajad) on siiani muutumata.

Ma mõtlesin lugedes algul, et nii tore oleks selline tükk ise kord ära teha. Tegelikult ei oleks. Reisipioneer nägi peamiselt vaid laevade ja rongide sisemust. Eks suurte kruiisilaevade elu ole omamoodi kultuur ja selle nägemine ka väärt kogemus. Aga ma vaataks pigem väiksemat arvu kohti pikemat aega. 

Raamatu ja selle rännaku tähendus oli muidugi kordades laiem kui ühe naise kogemus. Ja naisena olen ma tänulik, et sellised naised olemas on olnud.

Rootslane "Seitsme põlve müsteerium"

Ants Rootslane "Seitsme põlve müsteerium" (Jes kirjastus, 294lk).

See raamat instrigeeris mind, kui sellest kuulsin. Mõtlesin, et ei tea, kas ma seda endale tahan, noore inimese kirjutatud, ei tea, kas seal on midagi sellist, mida mitu korda lugeda ja millest sügavamalt õppida. Hetkel tundub, et ei ole. Päris arvestatav osa raamatust oli "minu teekond" ja "minu kogemus". Väga ei kõnetanud see kogemus mind. Aga mõned sellised kohad, mille kohta endale märkmeid teha, olid küll.

Need siis.

Mõned näited, kus inimeste probleemid (ja pigem sellised sageli esinevad probleemid olid need kõiki), seoti selgelt ära lapsepõlve sündmuste ja kogemustega. Ma teadsin varemgi, et konstellatsioonid on head vahendid muutuste saavutamiseks. Aga ma polnud varem nii selgeid seoseid ja tulemusi näinud.

Esimene põlvkond -ühenduslüli mineviku ja tuleviku vahel

Teine põlvkond - teadmised, kuidas elus hakkama saada. Traumad.

Kolmas põlvkond - anded, traumad, otsese kontaktiga hoiakus

Neljas põlvkond - suhtumine armastusse, lähedusse, raha.

Viies põlvkond - tahtejõud, edasipürgimise ressurss, eneseteostus.

Kuues põlvkond - spirituaalsus, kombeb, reeglid, erinevuste mitte aktsepteerimine

Seitsmes põlvkond - algus, programmid. Abi unistuste täitmisel, mis pole vastuolus suguvõsa põhimõtetega. Jõu allikas.

Ohtlikud dünaamikad:
Laps võtab vanema roll
Keegi sureb teise eest
Hirm edu ees - küüditamine
Ohvriroll enda päästmiseks.
Orvuks olemine, end orvuna tundmine
Hirm kaotada, vajadus naisel üksi hakkama saada
 

 Transformatsiooni valem:

1. Teadlikkus, ärkamine
2. Lõdvestu
3. Loo kontakt oma kehaga
4. Tervendamine läbi suhete. Suhtedünaamikate uurimine ja parandamine.
5. Emotsionaalne puhastus (meditatsiooniga, joogaga vms).

Olli "Kui Simson olnuks soomlane"

 Olli "Kui Simson olnuks soomlane" ilmus Loomingu raamatukogus 1969 8-10. Üks vähestest illustreeritud LR raamatutest. Olli näol o...