Reed Morni raamat "Tee ja tõde" (Eesti Raamat, 295lk). Mida rohkem ma seda raamatut lugesin, seda rohkem tundus, et olen juba kord lugenud. Aga jätaksin lõpuni.
Raamat räägib Estrist, kes kasvab üles Tallinnas, ühes kitsukeses poetaguses korteris, enamuse oma elust ilma isata, aga äärmiselt hoolitseva emaga, kes tema nimel kõigeks valmis on ja tütre soovi muudkui õppida, toetab. Isegi kui ta ise hindab kõrgelt oma teist, rohkem jalgu maas hoidvat tütart Andat, siis armastus oma tütre Estri vastu on nii suur, et tütre rahulolu on olulisem kui enda põhimõtted.
Ester lõpetab gümnaasiumi ja suundub Tartusse ülikooli matemaatikat õppima. Pärast õpingute lõppu sureb tüdruku ema, õde on abiellunud. Ester töötab veidi aega õpitud erialal kindlustusseltsis, siis aga suundub laia maailma ja reisib 10aastat mööda Euroopa suurlinnu endal eratundide andmisega hinge sees hoides. Järgneb lühiajaline naasmine Eestisse, kus naine elatub õpetaja-ametist mõnes koolis ja eratundide najal. Kuni jõuab kätte Teine maailmasõda, mil Ester Saksamaale põgeneb.
Saksamaal töötab ta siin ja seal, aga raamatu lehekülgedel 239-278 lühiajaliselt ka ühe riigiasutuse raamatukogus, mida raamatus raamatlaks nimetatakse. Kui mulle tundub romantikuna, et raamatukogus töötamine on puhas rõõm ja lust, siis Ester oma tööd küll suuremat ei nautinud ja võimaluse tekkides vahetas töökohta. Tundub, et riigiasutuse raamatukogus töötada oli üsna igav ja tüütu, külastajatega ei tekkinud Estris soojemaid suhteid, kolleegiga samuti mitte ja köited, mida ta päevade kaupa lugejatele kätte tõi, ei tekitanud temas mingit elevust. Aga raamatla on minu meelest siiski väga kena nimi.
Raamatu eelmise lugemise kohta meenub mulle vaid see, kuidas minu jaoks oli päris õudne, et Ester veel vanemas eas raputas jällegi tolmu jalgadelt ning kolis täiesti võõraste inimeste hulka. Elas nii, et polnud tal ei sugulasi ega sõpru, võõrana võõral maal. Mulle tundus üsna kurb ja üksildane.