John Irvingi "Lesk üheks aastaks" (Eesti Raamat, 573lk) sai valitud lihtsalt pealkirja järgi. Ja minu praeguse staatuse. Ja "one can hope" :)
Raamat ei olnud üldse selline nagu ma ootasin. Ma ei saa öelda isegi seda, et see valmistas pettumuse. Sest kui see oleks olnud selline nagu ma ootasin, siis ilmselt oleksin üsna pettunud olnud.
Raamatu esimene osa räägib perekonnast, kus on lein. Ja kus kahe lapse kaotuse kurbusest üle saamiseks on otsustatud - saada laps. Millisesse seisu on need inimesed umbes 5 aastaga jõudnud ja mis sellest edasi plahvatab, ongi raamatu esimese osa teema.
Raamatu teine osa juhtub u 30a esimesest hiljem. Osa tegelasi on veel laval, osa kadunud. Lisaks valmistab teine osa ette kolmandat, tehakse valikud, mis selleni välja viivad. Raamatu teises osas kasutatakse esimest korda ka väljendit "lesk üheks aastaks", mis tähendab eblakat naisterahvast, kes ei ole oma lahkunud abikaasale truu ning endale vaid aasta möödudes uue abikaasa leiab.
Raamatu kolmas osa tõmbab otsad kokku. Kõik lesed leiavad mehed. Kõik mõistatused saavad ümmarguseks ja rahu on jälle maa peal.
Raamatu tugevuseks aga samas ka nõrkuseks on see, et igale tegelasele, kes raamatus olulisel kohal on, räägib autor ära terve eluloo. Sellest ka 500+ lehekülge. Osa sellest on üsna piinarikas. Eriti kui tahad peategelase liini kohta edasi lugeda, aga selgub, et järgmised sadakond lehekülge pühendatakse kõrvaltegelase eluloole. Mõnes mõttes on see aga ainus viis, kuidas kirjutada, lisab loole realistlikkust ja inimlikku mõõdet.