Rowling "Bard Beedle’i lood"

Mul polnud aimugi, et Harry Potteri lugudes nimetatud raamatuid on hoolega kirja pandud ning välja antud. Aga mu tütar uuris pärast Potteri-seeria läbilugemist ja leidis terve hulga nö toetavaid raamatuid. Nt lendluudpalli ajaloo, millele ma sisse vaatasin, aga lugema ei hakanud. Viimati oli ta raamatukogust J. K. Rowlingi "Bard Beedle’i lood" (Varrak, 119lk) ja selle lugesin läbi.

Raamatus on 5 juttu, millele on lisatud Dumbledore kommentaarid. Jutud on nõidade ja võlurite tavapärasesse rahvapärimusse kuuluvad lood. Igal jutul on oma moraal nagu ikka lastejuttudel.

Päris huvitavad lood, kuigi vinguda muidugi võib, et pole eriti usutav, et võlurid nii palju mugudest ja tapmisest oma võsukestele räägivad. Aga võibolla siis räägivad.

Sand "Armastades ennast"

Miskipärast oli mulle lugemissoovide nimekirja sattunud Ilse Sandi raamat "Armastades ennast. Teejuht ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele" (Pilgram, 144lk). Ma teist pealkirja ilmselt ei lugenud kui selle endale nimekirja panin. Enda armastamisega on mul küll veidi või veidi rohkem probleeme, aga end ma eriti õrnahingeliseks pole kunagi pidanud.

Raamat oli tegelikult kasulik hoolimata sellest, et ma enda arvates spektri kõige ülitundlikumas otsas ei asu. Samas raamatus olnud testi järgi sain üllatavalt kõrge tulemuse, poleks oodanudki.

Kõige kasulikum osa sellest raamatus oli minu jaoks soovitus võtta enda jaoks aega. Õppida ennast tundma ja tunnetama, mis sobib ja mis mitte. Näiteks kui tunned, et Sinu jaoks on suhtlust olnud liiga palju, siis ütlegi nii, eemaldu ja puhka. Pole vaja teha head nägu, kui pole selleks jaksu. Anna inimestele oma piiridest ja taluvusest teada. Isegi meeldivad tegevused pole meeldivad, kui tahaksid sel hetkel teha midagi muud.

Viha - kaitseb meid jõuetuse ja kurbuse eest. Kui viha lahti lasta, saab vaadata, mis on selle all ning tegelikult häirib.

Ülemäärane süütunne ei aita kedagi ning tasub õppida aru saama, kas oled tegelikult ka süüdi või tunned ülemäärast süüd.

Ära süüdista ennast ülitundlikkuses, pigem õpi sellega elama ja ennast toetama. Samas ei saa kõiki psühholoogilisi probleeme ülitundlikkuse kaela veeretada, tuleb õppida vahet tegema ja probleeme siiski lahendama.

Raamat andis huvitava sisevaate.

Henry "Kuidas leida armastust raamatupoes"

Järjekordne raamat sarjast "Tõlkes leitud" jõudis minuni Veronica Henry "Kuidas leida armastust raamatupoes" (Eesti Raamat, 320lk). Seekordne raamat on minu meelest parem, kui mehest lahtisaamise lugu, mida samast sarjast viimati lugesin. Aga sarja esimese raamatu muljet ma kahjuks ei leidnud.

Raamatus oli põhiliiniks see, kuidas noor mees jääb beebitütrega üksi ning avab raamatupoe, millest saab tema töö, aga ka elustiil. Eriti usutav see ju pole, et vastsündinud beebi kõrvalt mees oma ja lapse asjad pakib, "teise maailma otsa" kolib, kus tal tugisüsteem puudub ning uue äri avab. Aga romantiline on see küll. Raamat jutustab veidi selle noore mehe ja tema beebi ema armastuse lugu, kuid peamiselt keskendub ajale, kui beebist on saanud täiskasvanud naine, mehest hilises keskeas - varases pensionieas mees, kes on eluaeg raamatupoodi pidanud, mees ootamatult haigestub ning mõne kuuga sureb. Tütrele jääb raamatupoe pidamine ning valikud-valikud-valikud.

Raamatu põhiline tegevusliin mulle meeldis. Lisaks sellele oli veel terve hulk muid tegevusliine, mis olid ... nii ja naa. Mõni neist liinidest mulle meeldis, aga osa olid täiesti kõrvalised ega olnud eriti seotud raamatupoe-liiniga. Enamus tegevusliine olid kergesti etteaimatavad: mammamasenduses ema ja tööstressis isa; häbelik vanatüdruk ning vanapoiss, kes teisele oma huvi tunnistada ei julge; lahku läinud noor pere, kus nii mees kui naine peavad lahkuminekut veaks; põgenev pruut, kes armastab hoopis oma pikaajalist sõpra; vana arm ei roosteta ja muidugi "kuri-paha-mees", kes tahab raskustes raamatupoe ära osta, et oma kinnisvaraarendusele pinda saada. Lisaliinid juhtisid tähelepanu põhiliinilt kõrvale ega andnud just palju juurde. Raamatu sisu meenustas teleseriaali stsenaariumi aluseks sobivat romaani, mille iga liini saaks  lõputult jätkata ja nii üks 5-10a seriaali vändata. Raamatusarja algne hea mulje on üha rohkem lahtunud minu jaoks. Kahju...

Markham "Koos ööga läände"

Maikuus on lugemise väljakutse grupi nutika raamatukoguhoidja väljakutse teemaks lennumasinad. Selles raamatus räägiti pidevalt mingitest lendavatest masinatest. Raketid, lennukid, õhupallid, tsepelinid, ulmemasinad. Võimalik, et kogu tegevus toimuski mingis lendavas masinas? Ma täpselt ei mäleta.

Mul oli selle teema peale vesi üsna ahjus, aga õnneks mu nutikast raamatukoguhoidjast sõber aitas mu välja viitas Beryl Markhami raamatule "Koos ööga läände" (Olion, 271lk).

Juba raamatuga tutvudes sain aru, et raamat on paras inspiratsioonilaks. Minu vanavanaemaga samal aastal sündinud naine, kes 1936a (kui mu vanavanaema 1936a Jõgevamaal taluperenaine ning kahe laps ema elu elas) lendas Inglismaalt Põhja-Ameerikas, kokku õhus 21h ja 25 minutit. Eesmärk oli jõuda New Yorki, kus lennu rahastaja teda pidulikult ootas, aga kütusepaagi jäätumise tõttu pidi ta hädamaanduma Kanadas, Nova Scotias, olles vaid mõned lennuminutid Sydney lennujaamast eemal.

Selle naise elus on üks inspiratsioon teise järel. Esiteks kolis ta 4a vanuses koos isaga Inglismaalt Keeniasse. Miks? Miks lahkus isa koos pere noorema lapsega - tütrega - Aafrikasse ning ema jäi pere vanema lapsega - pojaga - Inglismaale? Ei tea, sellest raamat ei räägi. Ja selle raamatu loo mõttes pole see ka oluline.

Beryli isa pidas farmi, kasvatas ja treenis hobuseid, kas Beryl õppis seda tegema. Samuti õppis ta tundma metsikuid Keenia loomi, käis koos kohalikega jahil. Kui Beryl oli 17a, tabas farmi suur põud ning see läks pankrotti. Kogu farm läks haamri alla, Beryli isa kolis Peruusse, aga Beryl otsustas Aafrikasse jääda ning hobuseid treenida. Ta lahkus farmist oma hobusega (kelle sünni juures ta oli peamine abiline olnud ning kelle varsast üles kasvatanud) ning vaid sadulakotitäie asjadega (sh nii tema kui kobuse hooldamise esemed). Berylist sai litsenseeritud ratsatreener ning ta saavutas tuntuse kui tema treenitud hobune olulisel võistlusel favoriidi (kes oli ka tema treenitud ja vahetult enne võistlust treenerit vahetanud) võitis. Ta jätkas seda tööd elu lõpuni.

Aga see polnud veel kõk. 1931a otsustas Beryl, et hakkab tegelema lendamisega ning ta tegigi seda. Nagu ta varem oli õppinud hobustega töötamist, õppis ta nüüd lendamist - kirega ja trotsides traditsioonilist naiserolli. Osava lendurina sattus ta 1936a kokku inimestega, kes soovisid rahastada tema rekordi püstitamise katset ning projekt "Reis üle Atlandi" oligi sündinud.

Ma üritasin raamatust välja lugeda, et mis oli selle imepärase naise saladus. Kuidas läks nii, et ta julges teha asju, mis olid naisele nii ebatraditsioonilised ja seda mitte üks kord... Treeneriamet, lendamine, 3 abielu, terve hulk lühiajalisi suhteid meestega... Tõeliselt inspireeriv naine - elame me ju kõik vaid üks kord.

Raamatus ei räägita sõnaga Beryli armusuhetest, samuti mitte tema lapsest, kes oli lennureisi ajaks minu arvutuste järgi 6-7a vanune.

Aga kas kõik see ongi oluline? Inspireerivaim osa tema elust on raamatus kirjas.

"Võib elada ära terve elu ja lõpuks teada teistest inimestest rohkem kui iseendast. Sa õpid teisi inimiesi jälgima, kuid ei jälgi kunagi iseennast, sest üritad vältida üksindust... Kui sa aga oled lennukis ihuüksi, isegi nii lühikest aega nagu seda on üks öö ja päev, pöördumatult üksi, ja sul pole vaadata midagi peale lennukite näidikute ja oma käte ning needki on hämaruses, kui sul pole mõelda millelegi peale oma pisukese vapruse, pole imestada millegi üle peale su meeltesse juurdunud veendumuste, nägude ja lootuste, võib see kogemus olla sama jahmatav, kui sa esimest korda tajud, et keset ööd kõnnib su kõrval keegi võõras. See võõras oled sa ise."

Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang"

 J. K. Rowlingi Potteri-sarja kolmas osa "Harry Potter ja Azkabani vang"  sai loetud nagu lipsti, sest kippus üsna põnevaks. Erine...