Jirch "Kosmiline energia"

Teemasse nr 36, raamat, mis on Sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud, otsustasin paigutada Anne Jirchi raamatu "Kosmiline energia. Kuidas rakendada meid ümbritsevat nähtamatut väge oma elu muutmiseks" (Tänapäev, 279lk).

Siia teemasse oli raske raamatut valida, sest mu lugemisnimekiri ei ole just kõige korralikum. Mul on see paberilipakate peal ja osaliselt mitmes failis ja üsna pudel ja kapsad. Ma ise ka ei tea, mis sinna millal sattunud on. Aga see raamat sai valitud, sest see on mul raamatukogust laenatuna lihtsalt nii megakaua käes olnud, et 10 pikendamiskorda (mis on minu koduraamatukogus maksimaalne arv) hakkab täis saama.

Kui üks tuttav seda raamatut kunagi mainis, siis algul ei tekitanud see mingit emotsiooni. Aga miskipärast jäi meelde ja mingil hetkel uurisin sisu kohta. Tundus intrigeeriv ja otsustasin läbi lugeda.

Lugemine läks üle kivide ja kändude. See pole üldse selline raamat, mida peaks lihtsalt lugema. Peaks läbi töötama nagu õpiku, tegema kaasa raamatus olevaid harjutusi, valmistama aroomiteraapilisi abivahendeid, ostma kristalle jne. Minu jaoks ei olnud neil harjutustel piisavalt tõmmet, et reaalselt neid ka teha, seega raamatu lugemise kasutegur oli väike. Samas üldine ülevaade esoteerika valdkondadest kumas raamatust läbi, sellevõrra sain targemaks küll.

Traat "Tants aurukatla ümber

Teemasse nr 8 - häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud... (täiesti vaba valik kirjaniku, teose, sarja, žanri jne. osas)- valisin raamatut keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast. Mina lugesin omal ajal kõik koolis kohustusliku kraami läbi ja otsisin raamatukogust lugemist lisakski. Aga kas loeti meie koolis vähem kui mujal või teisi asju kui mujal, paljud raamatud, mida enamus inimesi koolis kohustuslikus korras loeb, on mul lugemata. Väljakutsesse valisin Mats Traadi „Tants aurukatla ümber” (Ilmamaa, 176lk).

Pealkiri pani mul kohe fantaasia tööle. Kujutlesin kuidas nõiad auravas katlas midagi keedavad ja lõkke ümber tantsu löövad. Ehk - mul polnud aimugi, milles raamat kõneleb.

Reaalsus oli see, et tants käiski pidevalt aurukatla (ehk rehepeksumasinat töös hoidva aurumasina) läheduses, aga see katel ise (olles küll oluline tegelaste igapäevaelu osa) ei olnud jutus peamine tegelane. Jutt käis siiski peamiselt inimeste omavahelistest suhetest, taustaks riigis valitsev kord ja selle mõju lihtsale töömehele.

Dialoogid olid raamatus Otepäe murrakus, pidin vahepeal päris hoolega pingutama, et neid mõista. Huvitav on see, et Lõuna-Eesti murdeid ma mõistan suurepäraselt, kui neid kuulen, aga just kirjepandud tekstist oon raske aru saada. Lugesin vahepeal mõne dialoogi isegi kõva häälega endale ette, et paremini aru saada.

Mulle meeldis raamat ladus keel ja ka ülesehitus - raamat oli jagatud 5 tantsuks, mis kõik toimusid erinevatel ajahetkedel, erinevate poliitiliste olukordade ajal, aga samade tegelaste või nende laste osalusel.

Peatun veel sellel, et raamatu kaanel olev pilt meenutab mulle väga üht pilti mu vanaema pildikastist. Pole sama, aga viljapeks oli selgelt selline töö, mida ülesvõtmise vääriliseks peetud.

Hea meel, et lugesin.

Gogol "Vii"

Teema 24, tondijutt (vaimud, viirastused, muud tegelased teispoolsusest), plaanisin ma üldse vahele jätta. Siis aga ilmnes vajadus lugeda läbi Nikolai Gogoli raamat "Vii" (Eesti Raamat, 80lk). Ja nii saigi siia teemasse ka raamat. Ma ei ole üldse õudusjuttude ega tondijuttude fänn, sedagi raamatut lugesin ainult selleks, et saada kohustuslikule 10 küsimusele vastused. Kui viimane vastus käes, oli vaid paar lehekülge raamatu lõpuni.

Jutustus on tüüpiline rahvajutt, milles võibolla terake tõtt siin ja seal, aga suurem jagu ilmselt jutuvestjate fantaasia, oli ju vaja videvikutunnis kuidagi aega surnuks lüüa, kui telekat ega raadiot polnud leiutatud. Minu jaoks ka natuke kontekstivaba, aga see väga ei häirinud. Väga õudne see ka polnud. Ei oskagi öelda, kes sellist kirjandust naudivad.

Laaksonen "Ole ise"

Teemasse nr 38 - raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor - tahtsin algusest peale valida mõnda soome kirjaniku teost. Ma peast tean kahjuks ainult kahte Soome kirjanikku - Hilja Valtonen ja Aleksis Kivi. Kusjuures just niipidises järjekorras. Esimese kõik raamatud lugesin kunagi teismelisena läbi. Neelasin. Vaatasin raamatukogu kataloog - rohkem pole neid tõlgitud (võibolla ka mitte kirjutatud) ja uuesti lugemine ei tundunud ahvatlev, isegi kui eelmisest korrast on u 20a. Aleksis Kivi ei tundunud ka ahvatlev. Andis otsida mõnda kirjanikku, keda oleks tõlgitud ka, originaalkeeles lugejat minust hetkel pole. Aga leidsin ja leidsin väga huvitava autor. Nimelt Heli Laaksoneni "Ole ise" (EKSA, 84lk). Siinkohal tasub mainida, et raamatu tõlkija on Järvi Kokla ja raamat on tõlgitud hiiu murdesse, mis ilmselt panustas vähemalt pool minuni jõudnud meeleolust.

Ma ei ole enne lugemise väljakutsete tegemist eriti luuletuste fänn. Aga nüüd olen avastanud, et vahel mõni luulekogu läbi lugeda on väga tore. See luulekogu tegi on kerge huumoriga tuju heaks, kuigi mitte kõik luuletused polnud kerged. Avastasin, et kui ma mõnest sõnast aru ei saa, siis piisab kui lugeda see kõva häälega (või lasta on peas kõlada) ja kohe on arusaadav.

Meelde jäid:

Söida sii!

Vöta saia- ja mustapesukott seltsi!

Teeme küla köikse ilusama pesupeeva:
nöörid otseks
sokid noodiks.
Mängid neid moole.
Sukapükste koha peel
piiiitk igatsus.


Heasti

Ma tulli öösse reisu peeld kodu
ja vaatsi hoolega et mo tuakärmes välja äi peeseks
ma olli pidan seda mütu nädald vangis
et majade sees oleks vehemald üks elus hing
kasvöi natust pisemad seltsi.
...

Aeg

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.
...

Dexter "Jeeriko surnud"


Teemasse nr 17 - raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal - otsisin kaua kirjanikku. Lappasin läbi nimekirju. Leidsin mitmeid huvitavaid autoreid, kes pole eesti keelde tõlgitud ja kelle emakeelt ma ei oska. Aga ühel korral sattusin peale sellisele nimele nagu Colin Dexter.


Kui leidsin, et ta kirjutas krimilugusid, siis valisin endale lugamiseks raamatu "Viimane buss Woodstocki", aga sellele raamatule raamatukogus ilmselt lugejaid jätkus, seega raamatut laenama minnes sain hoopis "Jeeriko surnud" (Tänapäev, 238lk).Raamat oli täitsa loetav ja mingil eluetapil oleks ma ilmselt neelanud selle autori raamatuid terve hulga. Oli müsteeriumit, oli segaseid juhtlõngu ja varasemate sündmuste kirjeldusi, mis üldse kokku ei klappinud. Ja oli ka ümmargune lahendus, mis kõik kokku sidus. 


Samas lugu kippus minu jaoks natuke venima, eriti raamatu teine pool. Mõtlesin vähem kui 100lk enne lõppu, et jätaks ta üldse pooleli, sest mulle hakkas enamvähem selgeks saama, mis on kogu sündmuste taga. Aga lugesin ta ikka lõpuni. Ajaviitekirjanduseks täitsa hea, aga ma pole hetkel sellel lainel.

Bennet "Tema majesteet lugeja"

Teemasse nr 15 - raamat mõne valitseja (kuninga, kuninganna, presidendi, tsaari, keisri, füüreri jne.) kohta - oli mul väga keeruline raamatut valida. Tahtsin midagi, mis oleks natuke teistsugune kui lihtsalt elulugu, natuke kastist väljas. Küsisin oma lemmikult raamatukoguhoidjalt ja sain väga ägeda soovituse - Alan Bennett "Tema maiesteet lugeja" (Varrak, 94lk).

Raamat kõneleb sellest, kuidas kuninganna poolkogemata laenutab rändavast raamatukogust raamatu ning sellest saab alguse tema huvi ilukirjanduse lugemise vastu. Mis sellega kaasneb, kuidas saab komplitseeritud elu palees, kui kuningannal on selline uus "mõttetu" hobi, saabki raamatust lugeda.

Päris huvitavad mõttekäigud. Kui mina olen harjunud mõtlema, et lugemine on positiivne nähtus, siis raamatust selgub, et tegelikult ju mitte. Kõik selles polnud usutav, samas osa raamatust oli minu jaoks nii usutav, et hakkasin mõtlema, kas
autor teab kuningapalee elu kohta rohkem kui keskmine inimene. Tore raamat.

Lugemisest kui harrastusest.
lk 24
"Ma leian, ma'am, et kuigi see ei ole küll otseselt elitaarne harrastus, edastab see siiski vale sõnumit. See kaldub teisi välitama."
"Välistama? Enamik inimesi ju oskab lugeda."
"Nad oskavad, ma'am, aga ma ei ole kindel, et nad ka loevad."

Lugemisharrastuse küpsemisest.
lk 38-39
Alguses ei arutanud ta oma lugemist mitte kellegagi[...]
Alguses, tõsi küll, luges ta hirmuärevusega ja teatava murega. Raamatute lõputu hulk vaatas talle trotslikult vastu ja ta ei teadnud, kuidas jätkata - tema lugemine oli süsteemitu, üks raamat viis teise juurde ja sageli oli tal kaks või kolm raamatut korraga käsil. Järgmine etapp oli see, kui ta hakkas tegema märkmeid[...]. Alles pärast umbes aastast lugemist ja märkmete tegemist julges ta mõnikord katseks ka oma mõtet arendama hakata.

Tegelikult jätkub sama arutelu raamatu lõpus, kus jõutakse kurva järelduseni, et pärast mõningast lugemist ja loetu üle mõtlemist ei ole inimene enam iialgi sama, mis enne. Ja õnnelikult edasi elamiseks tuleb rajalt kõrvale astuda ning hakata tallama teist rada.













Raybourn "Tuhande tähe öö"

Teemasse 31 - raamat, mille pealkirjas on sõna "öö" - valisin Deanna Raybourni raamatu "Tuhande tähe öö" (Ersen, 312lk).

Naljakas on see, et plaanisin seda eelmise aasta väljakutsesse, teemaks oli "raamat, mille kaanel oli kaunis kleidis naine", aga siiski ei sobinud, sest selle raamatu kaanel naist pole, ainult riidepuul rippuv kaunis pulmakleit.

Raamat ise oli väga filmilik. Suurem osa raamatust saaks väga vingete kostüümidega stseenid filmida. Tuhkatriinulugu ka. Paraja Hollywoodi filmi saaks valmis vorpida. Arvasin, et keegi on seda kindlasti juba teinud, aga tundub, et siiski mitte.

Samas sisu oli üsna etteaimatav, ei köitnud. Lugeda võis, aga sama hästi oleks võinud ka lugemata jätta. Hoogne algus küll võitis mu tähelepanu ja lootsin, et lõpupoole läheb jälle paremaks, aga ei. Kui poleks väljakutse raamat olnud (lisaks aastalõpp läheneb megakiirusel, aga teemade arv väheneb mõnevõrra aeglasemalt), oleks pooleli jäänud. Ilmselt ei mäleta sellest raamatust varsti enam midagi.

Paju "Betti. kibuvits õitseb"

Teemasse nr 6 (700lk ühte autorit) oli mul päris mitu mõtet ja kaalusin ühte ja teist. Aga kui lugesin läbi esimese Aili Paju raamatu, otsustasin, et seda tarka naist tasub kuulata ja lugeda veelgi ning nii ta jäi. Väljakutseks vajalik 700lk saab täis raamatuga "Betti, kibuvits õitseb : dialooge Betti Alveriga" (Greif, 141lk) (varem loetud "Merkuuri tütar"  ja "Minu ülikool"), aga autori taimeravi kohta kirjutatud raamatuteni pole veel korralikult jõudnud (paari olen tegelikult varem sirvinud).

Ma muidugi tean luuletaja Betti Alverit, kes ei teaks. Tema loomingut ma tunnen küll üsna kesiselt, tavalise koolilapse jagu. Seega ma polnud väga elevil mõttest seda lugema asuda. Algul olin isegi veidi pettunud - kirjanikust ei saanud selles raamatus just palju teada. Vähemalt ei peatutud sugugi teemadel, mida tavalised biograafiad sisaldavad. Alles raamatu keskel sain aru, kui palju väärtuslikum on selline isiklik vaade inimese elule.

Kahe üksiku naise suhte kirjeldus oli minu jaoks väga silmiavav. Suhtemuster, kus kaks naist tunduvad teineteist väga hoidvat ja toetavat, aga siis tekib tühjast kohast tülisid, ei ole mulle võõras. Nähtud nii oma elus kui ka ümberringi. Kas oma õiguse tagaajamine on tähtsam kui üksteisele toe pakkumine? Vahel tundub, et on. Kuidas teha nii, et naised saaks jääda endale olulistes asjades eriarvamusele, aga suudaksid ikkagi teineteist toetada ja hoida?

Tsitaate:
lk 72
"Just. Teadja... teadma... teadus... teadlane," korrutasin mina. "Meie keeles on vägevaid sõnu, mis nüüdseks on ära lagastatud, tühjaks lüpstud, valetama pandud. Algselt oli sõna "teadma" tõenäoliselt üks ürgsemaid, meie hõim on sellesse pannud oma elukogemuse. Kui neid sõnu pruugitakse, vabaneb energia, mis toimib praegugi veel. Aga sõnad pole ju ammendamatud, neidki peaks hooldama... Minule on teadus olnud meeletu töö, üleni haarav mõttevaev..."
...
"Meie ise ei säästa oma keelt, lobiseme, võtame temast kõik, ta elujõu. Alati olen ma uskunud meie kriitilisse meelde, aga viimasel ajal..." lõin käega.

lk 94 mainiti Rein Ruutsoo kriitikat "Majakatulede" kohta. Betti Alver kritiseeris 1977a Loomingi 11 numbris ilmunud kirjanike sõnavõtte viimaselt kongressilt. Paljud ettekanded talle ei meeldinud, aga seda kiitis. Tahtsin teada, misasi on "Majakatuled". Võimalik, et 1977a ilmunud "Majaka valgus : mõtteid V. I. Leninist", koostaja E. Lõbu.



Cleeves "Sinine välk"

Teemasse nr 48 - raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid hetkel olla läks Anne Cleeves "Sinine Välk" (288lk, Varrak). Napsasin selle oma sõbranna laualt, enne kui ta jõudis selle raamatukokku tagastada. No ja tuletorn ju!

Raamat oli minu jaoks väga nauditav. Tõeline minu raamat. Esiteks toimus tegevus mandrist üsna äralõigatud väikesaarel - minu nõrkus. Teiseks oli sündmuspaik mahajäätud majakas - jällegi minu nõrkus. Kolmandaks oli tegevust kriminaalromaaniga - mu vanad lemmikud, kuigi pole ammu sattunud ühegi otsa, mida oleks nii nautinud. Võimalik, et selle põhjuseks oli, et ma polnud seda kirjanikku varem lugenud.

Lisaks põnevusele, et kuidas müsteerium edasi läheb ja inimestevahelised suhted arenevad, oli minu jaoks väga nauditav lugeda saarte kirjeldusi ja kohalike tegemisi. Tekkis igatsus sarnast paika vähemalt külastada.
 
Raamat on tema "Shetlandi" sarja neljas romaan, aga ma esimesi lugenud pole. Oli küll viiteid varasematele sündmustele, aga need lugemist ei seganud. Mind natuke häiris see, et arvasin osa lõpplahendusest ära juba raamatu esimestel lehekülgedel, aga ... juhtub. Natuke uurisin ja autoril on päris palju raamatuid kirjutatud. Shetlandi sarjas on 9 romaani ilmunud (4 siiani eesti keeles), lisaks veel kolm sarja, igas 5-10 raamatut. Shetlandi sari tundub kõige edukam - kõige rohkem raamatuid ja alles 2018 ilmus viimane. Sarjast Vera Stanhope on eesti keeles minu arusaamist mööda ilmunud vaid 1 raamat. Mõlemast sarjast on ka seriaal tehtud. Sarja "Shetland" on teinud BBS, siiani on 4 lühihooaega, tundub, et esimese kahe hooaja aluseks on otseselt raamatud, alates kolmandast vist enam mitte. Teise hooaja osad 5 ja 6 (kokku on 1. hooajas 2 osa ja 2. hooajas 6), tunduvad olevat just raamatu "Blue lighting" e "Sinine välk" järgi tehtud. Ehk tuleb kunagi aeg, kus õnnestub need ära näha :)

Veel oli veider, et ma ei saa siiani aru, millest tuli raamatu pealkiri. Saan aru, et sarja esimesed raamatud on kõik pealkirjadega, mis koosnevad värvist  ja nimisõnast. Aga miks?

Sepp "Sädemed tuha all"

Teemasse nr 19. Raamat, mille pealkirjas on sõna „tuli“ või midagi tulega seotud (leek, säde, tuhk, lõke jne), valisin raamatu raamatukogu kataloogist otsinguga. Proovisin erinevaid sõnu ja sõna "säde" peale sain üheks tulemuseks Adena Sepp "Sädemed tuha all" (112lk, Canopus).

Raamatu kaane ja pealkirja järgi tundus, et saab olema üks kena romantiline romaan. Ega sellega palju ei eksinud, oli küll romantiline. Aga kuidagi... väheintelligentne... oli see raamat. Lihtsakoeliselt kirjutatud, lihtsakoeline sisu ja keelekasutus. Olen viimasel ajal lugenud päris mitmeid eesti kirjanikke, kes väga poeetiliselt kirjutavad, lausa nauding on lugeda. See oli selline ... pooleldi tarbekirjandus. Samas mul tekkis huvi küll, et kuidas see lõppeb ja raamat oli lühike, sai kiirelt läbi, seega lugesin ta lõpuni. Olen üsna kindel, et sisu ununeb peagi. Sama kirjanikku enam lugeda plaanis pole. Natuke googledasin ja internetis leiduva järgi tundub kirjanik küll sümpaatne inimene, aga mu ootused raamatule on siiski teised.

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...