Laipaik "Pärlid surevad pikkamisi"

Lugemise väljakutse Saatusesepp detsembrikuu teema:

"Mis riigist oli Sinu novembrikuu raamatu autor? Lehvita sellele riigile hüvastijätuks ja lenda koju! Sinu detsembrikuu raamatu autor on riigist, kus on praegu Sinu kodu. Liida kokku kõigi enda 11 kuu raamatute leheküljed, jaga saadud arv 11-ga. Detsembrikuu raamatul peab olema vähemalt nii palju lehekülgi, kui vastuseks saad."

Minu detsembrikuu raamatuks sai Herta Laipaik "Pärlid surevad pikkamisi" (Eesti Raamat, 301lk). 

Raamat räägib Freyjast, huvitava elusaatusega tütarlapsest. Tüdruk sünnib Vormsil, kaluri tütrele, vallaslapsena. Tema ema valetab tema isaks ühe kena poisi naabruskonnast ning suudab oma valega ajada poisi pruudi enesetapuni ning veenda poisi vanemaid, et sündinud laps on nende lapselaps. Poisi vanemate õhutusel abiellutakse lapse pärast ning issiks väljavalitud noormehe vanemate maale ehitatakse noorele perele maja.  Mees jätkab elu peamiselt kodust eemal, laevadel töötades kuni mõned aastad hiljem koos laevaga merepõhja jääb. Noor lesk haigestub mõne aja pärast ning sureb, aga enne surma kirjutab tüdruku saladuse kirjas kohalikule kirikuõpetajale ning palub tüdruk saata enda sugulase juurde Rootsi. 

Freyja elu Rootsis kalliskivifirma omaniku Ewa Collinderi kasulapsena on teistsugune maailm. Freyjal pole tarvis muretseda küll toidu ega peavarju pärast, tal on riie seljas ja ta on heas koolis õppimas. Aga armastust ega tähelepanu ta oma uuelt kasuemalt ei saa. Ewa hinnatud teenijanna Fe küll hoolitseb tema eest nii palju kui tal proua tujude täitmise juures aega ja mahti on, kuid Freyja kasvab siiski üles armastuse puuduses ning omaette. Kuigi kuulujärgi rikka naise pärijanna, ei ole tal taskuraha laialt käes, kui tal on mingeid erilisemaid soove, peab ta endale ise tee leidma ja soovitu välja võitlema. Ja seda ta ka teeb.

Huvitav motiiv raamatus oli minu jaoks see, kuidas väike Vormsi rannast kive korjav Freyja leiab tee kalliskivide lihvimise ja raamistamise ja ehtekunsti juurde.

Teine väga huvitav motiiv oli see, kui sarnane oli Freyja oma emaga, kellega tal ju õnnestus koos elada vaid u 7a ja kelle olemust naisena ta ju kunagi tundma ei õppinud. Sama egoistlik - pean saama seda, mida tahan ja kohe. Sama väiklane - ta tegi seda ainult minu alandamiseks. Samamoodi, vahendeid valimata, üle laipade. Ilmselt armastuse vaid üliharv olemasolu tema elus aitas ka tema kalestumisele kaasa.

Kolmandaks jäi mulle silma, et kuigi inimene võib olla hea kunstnik, oma tööst innustuda ja sellele pühenduda, ei pruugi tal olla kena ja sõbralik iseloom. Hinnatud küll oma teamiste-oskuste poolest, aga külma südamega naine.

Raamat lõppeb nagu korraliku teleseriaali esimene jagu. Aga kuna tean, et sellele on olemas järg, siis ilmselt hetked pärast raamatu lõppu Freyjale saatuslikuks ei saanud.

Handke "Kirjaniku õhtupoolik"

 Lugemise väljakutse grupi Saatusesepa väljakutse novembriteema ...  Teemaks oli "Mis riigist oli Sinu oktoobrikuu raamatu autor? Novembrikuu raamatu autor elab selle riigi naaberriigis, ning on saanud aastatel 2019-2020 mõne kirjanduspreemia."

Paraku juhtus nii, et valisin selle teema alla raamatu vale kuu raamatu järgi! Miskipärast olin oma oktoobrikuu raamatu täiesti unustanud ja loetud sai hoopis ... septembri elavalt meeles oleva raamatu järgi. 

Minu oktoobrikuu kirjanik oli pärit Belgiast. Seega naaberriigist Prantsusmaalt leidsin elutsemas 2019a Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Peter Handke, kes on küll Austriast pärit. Aga loeb ju praegune elukohariik.

Lugesin siis kiirelt läbi Peter Handke raamatu "Kirjaniku õhtupoolik" (Loomingu raamatukogu 18/2012, 51lk). Valisin lihtsalt selle, mis raamatukogu kataloogis esimesena silma hakkas. Hiljem avastasin, et tegemist 1987a kirjutatud jutustusega, ilmselt oleks mõistliku olnud valida mõni uuem teos.

Raamat jutustas sellest, kuidas päev läbi kirjutuslaua taga istunud kirjanik tõusis õhtul laua tagant ning ... mida ta siis tegi. Ja mida ta nägi. Peamiselt oli juttu sellest, mida ta nägi. Pikad ilmekad kirjeldused andsid märku sellest, et vaatleja on tõepoolest sõnasepp. Natuke ulmelised kirjeldused sellest, mida kirjanikuhärra tegi, andsid tunnistust sellest, et fantaasiat ei saa õhtul päevatööd lõpetades välja lülitada. 

Tegelikult mulle eriti ei meeldinud. Kirjedused olid küll kadestamisväärsed (usun, et tõlkija Tiiu Relve hea töö on osaliselt selle taga), aga mul hakkas lugedes igav. Ilmselt ma polnud kirjanikuhärraga samal lainel.


Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri...