Bythell "Raamatukaupmehe päevik"

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik" (Ühinenud Ajakirjad, 315lk) oli mu selleaastane lugemise väljakutse grupi loosivõit. No ja kuigi ma selle juba mitu päeva tagasi lõpetasin, tundub kohane aasta viimasel päeval siiski "ära vormistada" sellesse aastasse.

Mulle raamat väga-väga meeldis. Peab tunnistama, et see oli natuke monotoonne päev päevalt korduvad tegevused raamatupoes, mida madalhooajal külastab väga vähe inimesi. Samas ... see polnud ka liiga monotoonne - eks saab ju alati valida, mida üles kirjutada.

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, et sellest enamus on päriselt juhtunud! See ongi päriselt päevik. Ja kõige koomilisem tegelane kogu raamatus - Nicky - on päriselt olemas! Raamatupoel on aastaid ja aastaid vana FB leht ja seal on kõigist asjadest, millest päevik räägib, postitusi olemas!

Keeruline on raamatust kokkuvõtet teha, panen kirja asjad, mis mind üllatasid.
1. Raamatukaupmehel kulub suurem osa päevast/nädalast pigem raamatute hankimiseks, kui klientidega suhtlemiseks.
2. Lisaks sotsiaalmeedias postitamisele, tellimuste täitmisele ja uute raamatute hankimisele, kulub meeletult aega riiulite kordasättimisele, kastide lahtipakkimisele ja hinnastamisele.
3. Raamatufestivalid on küll ägedad, aga ma oleks arvanud, et kassat tuleb veel tiba rohkem. Ja need tundusid mega väsitavad.

Huth "Kolmekesi talus"

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse detsember 2019. Teate, see oli naljakas! Selles raamatus oli täpselt 365 lehekülge! Muud ma tõesti ei mäleta.

Sellesse teemasse raamatu valimine osutus parajaks pähkliks, ESTER ju ei võimalda sooritada otsingut raamatu lehekülgede arvu järgi (aga võiks!). Siiski meenus mulle, et on ju olemas Varraku ajaviiteromaani sari. Ja esimese 10min jooksul kataloogis neid lehitsedes leidsin isegi 2 raamatu, millel lehekülgi 365tk. Neist kahest valisin Angela Huthi "Kolmekesi talus" (Varrak, 368lk kirjastuse infos, 365lk ESTRIs ja raamatu viimane leheküljenumber 365). Valiku peamiseks põhjuseks sai, et olen seda raamatut paar korda juba raamatukogus peos hoidnud, kaanel naeratavaid tibinaid imetlenud ja ... loobunud. Aga lugesin seda, et raamat väljakutsesse sobis, märgiks, et siiski võiks lugeda.

Raamat oli üle ootuste huvitav. Eriti just oma ajaloolise tausta poolest. Muidugi olin ka mina oma lünklike ajalooteadmistega kuulnud, et Inglismaal päästsid naised kohaliku majanduse II maailmasõja ajal, hakates tööle meestest täitmata jäänud töökohtadel. Aga ma ei olnud enda jaoks kunagi läbi mõelnud, mida see tähendas põllumajandussektoris tööle asunud naiste jaoks ja üldse Inglismaa põllumajanduse jaoks. Nimelt on Inglismaal põllupidamine olnud (minu mälu järgi) pigem tagaplaanil, rohkem on tegeletud kariloomadega. Samuti imporditi IIms eel väga suur osa toidust, aga sõda paratamatult segas impordi jätkumist. Seetõttu pidi väga kiirelt hakkama toitu suuremas koguses kasvatama ja seda tingimustes, kus mehi polnud põldudele saata. Inglismaa põlde haris sel ajal Woman's Land Army, kuhu kuuluvaid (enamasti noori) naisi kutsuti Land Girls. Raamatu ingliskeelne pealkiri ongi seesama termin.

Kuigi mulle jäi raamatu tutvustavast tekstist (ja kaanepildist) miskipärast mulje, et tüdrukud toimetavad talus kolmekesi täiesti omapead, siis tegelikult oli see mulje ekslik. 50ndate eluaastate lõpul majaperenaine ja -peremees on samuti täiesti tegusad, samuti preilide vanune perepoeg. Vahel käib abiks ka kohalik eakam mees. Siiski peavad kõik hoolega pingutama, et kõik vajalik saaks tehtud, valitsuse nõutud põlluaakrid haritud, lehmad lüpstud, lambad hooldatud, siga toidetud. Noortel neidudel on muidugi huviks ka südameasjad, kuigi raamatu lugemise käigus selgub, et need huvid on erinevatel neidudel üsna eriilmelised. Ütleme nii, et üks sedasorti tegevusliin sai minu jaoks veidi ... tügastav. Aga raamatu üldist muljet see minu jaoks ei rikkunud. Täitsa hea meel, et sai ette võetud.

Minu jaoks on sellega nutika raamatukoguhoidja väljakutse läbitud. Kõik teemad õigeaegselt, st õige kuu sees, kuigi ühe kokkuvõte kirjutasin küll päris kuu viimasel tunnil. Oli tore seiklus!

Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"

Maria Semple  raamatu "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" (Varrak, 339lk) valisin lugemise väljakutse FB grupist lugemiseks. Seisis mul päris kaua lugemist ootavate raamatute nimekirjas.

Raamatut lugedes selgus, et ma *vist* olen seda varem lugenud. Äkki originaalkeeleski? Raamatu alguses ei olnud küll midagi tuttavat, aga kui teises peatükis selgusid peategelase depressiooni tagamaad, siis hakkas mulle midagi meenuma. Ja kui selgusid kadumise tagamaad ning eriti kui ma lõpuossa jõudsin, siis olen üsna kindel, et lugenud ma seda olen. Huvitav on see, et raamat on ilmunud 2012a. Ja no sellest kuni 2017 aastani lugesin ma väga-väga vähe. No ja pärast 2017a mulle tundub, et ma ka pole seda lugenud. Või siis olen ja olen unustanud.

Raamat mulle muidu väga meeldis. Minu meelest hästi kirjutatud. Või siis tõlgitud. Ja sündmused üsna originaalsed. Natuke fantastilised, aga raamatus ju võib.

Raamatu peategelane on Bernadette, kes on õppinud arhitektiks, projekteerinud väga omapärase maja ning selle eest auhinna võitnud. Tänapäevases ühiskonnas võiks selline ökoloogiline ehitusstiil - kõik materjal peab tulema paari miili kauguselt - täitsa hästi sobida ja samuti auhindu võita. Paraku selgus, et heanaaberlikud suhted on väga olulised ning maja leiab enda otsa...

Järgmine "projekt" on Bernadettel lapse saamine. Pikapeale see õnnestubki ning tal sünnib abikaasaga tilluke tütar, kellel on paraku südamerike. Esimesed 5a tema elust veedetakse haiglates ning elu kulgeb operatsioonilt operatsioonile. Kuid sellest ajast on nüüdseks möödas ligi 10a ning tütrekesest sirgunud tubli põhikoolilõpetaja.

Bernadette pole viimastel aastatel oma depressioonist välja tulnud, kuid äkitselt saab tema elu tõuke, mis ta sellest välja raputab ning paarikuisele seiklusele suunab.

Kui ma oleks midagi teistmoodi teinud, siis vist oleks võinud raamatus tasakaalu asetada rohkem raamatu lõpuosa seiklustele ja vähem alguse kannatustele. Aga nii oli ka täitsa tore.

Eng "Õhtuste udude aed"

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse - november. Selles raamatus pani inimene ennast tõeliselt proovile. Ei mäleta, kas see lugu oli päriselust või väljamõeldis, aga selles nähti kõvasti vaeva millegi saavutamiseks.

Siia teemasse tõesti väärilise raamatu otsimine osutus tõeliseks pähkliks. Ja andsid selles osas alla, kui mulle sattus geopeituse aarde lahendamiseks lugemisele Tan Twan Engi "Õhtuste udude aed" (Varrak, 375lk).

Selles raamatus on juttu II maailmasõjaaegsest ja -järgsest Malaisiast ühe tüdruku - Teoh Yun Lingi - silme läbi. Tüdrukust sai küll sõja järel naine ja raamatu ajaliselt viimaste sündmuste ajaks ravimatult haige vanainimene.

Raamatus näeb Malaisia, Jaapani ja natuke ka Hiina omavahelisi suhteid, millest mul varem polnud aimugi. Näeb inimeste saatust Jaapani okupatsiooni ajal ning teisele maailmasõjale järgnenud pikalt kestnud veriste kodusõdade ajal.

See oli loo taust. Sellel taustal kohtud Teoh jaapanist pärit aednikuga - Aritomoga - kes muutis tema elu tõenäoliselt rohkem kui ühel korral. Teoh oli kindel plaan rajada jaapani aed oma õe mälestuseks, kes sellise aia rajamisest unistanud oli, kuid sõjaaegsest vangilaagrist eluga ei pääsenud. Aritomo keeldus Teoh aitamisest, kuid võttis ta oma õpilaseks, et too saaks ise aia rajada. Kuidas jaapanalasega koos töötamine jaapanlaste poolt röövitud, vangilaagris hoitud, piinatud ning peaaegu tapetud naisele mõjus, saab lugeda raamatust. Ja ka sellest, mis sellest kummalisest suhtest välja tuli. Igatahes nägi Teoh kõvasti vaeva vangilaagris elus püsimiseks, enda ja oma õe vabastamiseks, sellele järgnevas elus oma õe mälestuse austamiseks, kohtunikuna jõhkardite karistamiseks ning samuti nõudsid palju vaeva tema pingutused aia rajamiseks.

Mulle see raamat väga meeldis. Meeldis, et sain lugeda sellise paiga ajaloost, millest ma varem midagi polnud kuulnud. Meeldis tutvumine Jaapani aiaga. Meeldis see, kuidas raama oli kirjutatud küll ajastuid vahetades, kuid lugu siiski üsna otseselt voolas. Mulle meeldis ka see, kuidas oli kirjutatud, ladusalt loetav ja piisavalt kujundlik.

Dawson "Kosjasobitamine algajatele"

Tõlkes leitud sarja lugemine jõudis järgmise raamatuni - minuni jõudis raamatukogus Maddie Dawson "Kosjasobitamine algajatele" (Eesti Raamat, 354lk) järg.

Pealkiri oli raamatul paraku selline, et kahtlustasin, et ta pooleli jääb. Aga sisu... oli üle ootuste.

Raamat kõneleb ühest vanemast daamist ja ühest noorest neiust, kes juhtumisi kohtuvad ning kellel mõlemal on annet kosjasobitamiseks peale - mõlemad märkavad, kui kaks inimest on üksteisele sobivad.

Üks on oma elu alguses, teine lõpusirgel. Ühel on kõik seiklused läbi tehtud, teise kõige seikluslikum aeg on veel ees ja nendest seiklustest saab raamatust põhjalikult lugeda.

Mulle meeldis selle raamatu juures väga just vanema peategelase intuitiivsus ning tugi nooremale - mantlipärijale. Mulle meeldisid sissevaated eludesse, mis oleksid võinud olla, kui... Oleks meeldinud ka vanem daami eludesse sügavamale piiluda, aga sellest oli väga vähe juttu.

Meeldis, et kirjastiil ega vead ei häirinud lugemist. Veidi häiris mööda läbikäidud ämbrite teistkordne kolistamine, aga ... elus on vahel paratamatu, et üht õppetundi tuleb mitu korda õppida, miks siis mitte raamatus.

Shields "Vihmasadu algas"

Brooke Shieldsi raamat "Vihmasadu algas. Minu teekond läbi sünnitusjärgse depressiooni" (Pegasus, 220lk) oli mu lugemisnimekirjas, sest laste saamisega seotud probleemid ja naiste toetamine sel eluetapil on minu jaoks tähtsad teemad.

Ma ei teadvustanud endale seda raamatut nimekirja pannes ega ka raamatukogust koju tuues, et selle autor on tuntud näitleja. Selles mõttes on see hea, et ... ilmselt poleks eelarvamused mul lasknud seda raamatut kätte võtta. Osaliselt olid need eelarvamused tõsi - tõesti on raamatus kirjeldatud ka osa näitleja elust ning fännidele on kindlasti tegemist maiuspalaga. Samas on ka väga aus pilt depressioonist ja tema enesetundest sellest läbi liikumisel.

Raamatust on kindlasti palju abi selles osas, et tõsta teadlikkust naiste depressioonist ja toetamise vajadusest emadusega seotud muutuste perioodil. Kirjeldatud oli näitlejanna vastumeelsust kasutada ravimeid depressiooni ravimisel, kuigi selgus, et ravimid teda lõpuks siiski aitasidki. Veidi oli kirjeldatud ka muid abistavaid vahendeid - toetav lapsehoidja, psühhoteraapia, aga ka lihtsalt harjumine lapsega ning tasakaalu leidmine oma endise ja uue elu vahel.

Tõlge oli paraku... vilets, konarlik. Või siis oli konarlik juba autori tekst. Eriti raamatu lõpupoole. Aga lugesin ta oma huvist lähtuvalt siiski läbi ja hea meel oli kuulda, et lõpp positiivne.

Smith "Unenägude Angus"

Ilmselt lugemise väljakutse grupist oli Alexander McCall Smithi raamat "Unenägude Angus" (Eesti Päevaleht, 148lk) mulle lugemata raamatute nimekirja sattunud. Raamat oli autori väljamõeldud lugu Keldi unenägude jumala Anguse sünnist, elust ja tegemistest.
Tegelikult pole legendid erinevatest jumalatest üldse minu teema, aga selles raamatus oli legendide tavalisele raskepärasusele lisaks veel miski kergus. Unenägude jumal tundus helge, lootuse prototüüp.

Meeldejääv oli minu jaoks lõik lk 39-40:
Üks naine ütles: "Täna öösel nägin ma unes, et olin maal, kus naised ei olnud meeste omand. Mehed jäid koju ja tegid kõiki neid raskeid töid, mida naised teevad, nad tegid süüa, koristasid, kasvatasid lapsi. Kõike seda tegid mehed. Minu unenäos valitsesid naised maad ja nad ei raisanud aega teiste inimeste karja varastamise või nende majade mahapõletamise peale. Nad valitsesid leebelt - nagu naised."

Veidi jäi seal raamatus minu jaoks Anguse täpne tähtsus ja tähendus lahti seletamata. Aga võibolla oligi nii parem, vähemalt ei ole minu enda seletus kirjaniku omaga vastuolus.

Kivi jt "Seiklus neljale"

Lugemise väljakutse grupis nutika raamatukoguhoidja väljakutse oktoober: Selles raamatus ei olnud ainult üks lugu, seal oli neid palju. Need võisid olla novellid, artiklid, esseed, intervjuud. Kõik need lood olid erinevatelt autoritelt.

Sorisin raamatukogu kataloogis päris kaua. Üsna keeruline oli otsida raamatuid, mille rohkem kui üks autor. Aga pika otsimise peale leidsin ühe, mis tekitas minus huvi. Valituks osutus "Seiklus neljale", autoriteks Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar (Ajakirjade kirjastus, 247lk).

Raamatus olid nelja autori novellid, millest reklaami järgi saab kokku romaan. Ja see oli üsna tõsi, enamvähem terviku mulje see raamat tõesti jättis. Sobivalt. Sest kuna tegemist 4 omavahel võõra naisega, kes koos aega veedavad ja omavahel lugusid räägivad, siis väga terviklik see ei peagi ju olema.

Raamatus kõrvuti olevad 4 erinevat liini muidugi kutsuvad meeletult võrdlema ja seda ma tegelikult ka tegin. Aga alustama peaks siiski sellest, et raamatu neli väga erinevat lugu toimivad eriti hästi tänu sellele, et nad on seal raamatus kõrvuti. Nad toetavad üksteist. Selles mõttes ideaalne girl-power raamat - raamatu tegelased on üksteisele vaikselt toeks ning samuti raamatu autorid. Aplaus selle eest.

Ja siis preemiad:
- Aita Kivile parima tegelase eest, kes aitas loo tervikuks siduda,
- Dagmar Lambile parima tütarlapsest-sirgub-naine loo eest,
- Kati Murutarile enda avamise ja kastist välja mõtlemise eest,
- Inga Raitarile kõige huvitavama looga tegelase väljamõtlemise eest.


No ja siit tuleb kriitika...
Kahe autori lugusid (Raitar ja Kivi) ootasin põnevusega. Kusjuures nende käekiri oli minu silmale üsna sarnane, nii et Mariann (Kivi looming) ja Margot (Raitari looming) mul küll sassi ei läinud, aga pidin järgi vaatama, et kumb kirjanik kumma naisterahva sünnitanud on. Väga põnev ja alati eristatav oli minu jaoks ka Miina (Lambi looming), aga sisu poolest ei oodanud ma seda nii väga kui teiste naiste lugusid. Paraku jäi Meeri (Murutari looming) minu jaoks täiesti võõraks. Kusjuures tegu oli väga huvitava naisega, ilmselt kõige huvitavam kõigist neljast, aga tema loo jälgimine oli mulle lihtsalt meeletult keeruline, sest Murutari kirjutamisstiil oli minu jaoks veidi üle võlli.

Mul tekkis tahtmine mõni Inga Raitari ja Aita Kivi raamat selle peale läbi lugeda :)

Lundberg "Küsimärk on pool südant"

Sofia Lundberg "Küsimärk on pool südant" (Eesti Raamat, 354lk) on järjekordne raamat sarjast "Tõlkes leitud" ja seetõttu mu automaatselt lugemisnimekirjas. Seekord vähemalt põhjusega - väga mõnus ja huvitav lugemine oli.

Raamat räägib Elinist - Rootsis Gotlandi saarel väikses külakeses sündinud tüdrukust, kes naisena elab USAs, New Yorgis oma abikaasa, tütre ning fotograafiastuudioga. Varasemat elu Rootsis on naine aastaid varjanud nagu sedagi, et on rootslane, räägib rootsi keelt ning tema ema elab siiani Rootsis. Kuidas uues elus toimunud muutused toovad vana elu tema igapäeva ning mismoodi raamat lõpplahenduse leiab, oli väga põnev. Põnev oli ka rännak pisikesest Gotlandi külakesest Visbysse, sealt Stockholmi, siis Pariisi, edasi New Yorki. Samas toimus ka pisikese tüdruku neiuks ning edasi naiseks kasvamine.

Mõnusalt kirjutatud raamat. Veidi sarnane Lundbergi mul varasemalt loetud raamatuga "Punane aadressiraamat", aga mitte liiga sarnane, see ei seganud.

Rand "Kodused jutud"

Hilli Rand räägib oma raamatus "Kodused jutud" (Eesti Raamat, 61lk) ühe väikese lihtsa pere igapäevastest rõõmudest ja juhtumistest. Võibolla saaks sellistest juhtumistest kirjutada raamatu iga pere kohta? Aga igatahes on see väga mõnus raamat.

Raamat räägib asjadest, mida vist tänapäevases Eestis ei julgetaks lasteraamatusse kirjutada. Näiteksk kuidas poisist saab üheks päevaks tüdruk. Kuidas kõrvavaluga valatakse rohtu kõrva. Tabelitjutt, koolimäng ja tulevikuplaanid on oma ajastule iseloomulikud. Võibolla surm ja igavik ... ei leiaks ka tänapäeval just selliselt käsitlemist.

Aga ma mäletan, et mulle väga meeldis see raamat lapsepõlves, sest meie peres oli samuti vanem õde ja noorem vend. Ja minu igatsustes ka noorem õde, keda ma päriselt endale paraku ei saanudki.

Gray "Vabadus õppida"

Demokraatliku kooli asutamise tegevustega kursis olles tahtsin paratamatult lugeda ka Peter Gray raamatut "Vabadus õppida" (Demokraatliku hariduse kogukond PUNT, 297lk).

Raamatu peamine sõnum on see, et koolis koos omavanustega klassiruumis ja täiskasvanud õpetaja juhendamisel ei õpi lapsed sugugi nii, nagu nad õpiksid:
- kui koos oleksid erinevas vanustes lapsed
- kui nad saaksid ise otsustada, mida nad teevad
- kui neil oleks rohkem ruumi ja neid ümbritseks loodus

Kes kardavad, et lapsed ei õpi, siis ... tegelikult õpivad lapsed kogu aeg. Nende loomulik uudishimu ei lubagi neil muud teha.

Kõige huvitavam on minu jaoks viimane peatükk, kus räägitakse usalduslikust lastekasvatamisest. Kui usaldada lapsi ja nende otsuseid ning lubada neil oma võimete kohaselt vastutust võtta, siis on lapsed rohkem rahul ja õpivad rohkem. Teiseks - kui soovid mingit omadust oma lapses arendada, siis käitu, nagu tal olekski juba see.

Örkény "Kassimäng ja muid mänge"

István Örkény "Kassimäng ja muid mänge" (Eesti Raamat, 336lk) sattus mulle kätte raamatukogus, sattusin juhtumisi kokku oma sõbrast raamatukoguhoidjaga ning sattusime rääkima Ö-tähega kirjanikest väliskirjanduse riiulil. Ning vestluse lõpuks oli mul see raamat peos.

Suvi läks hoogsalt. Lugesin erinevaid raamatuid ja seda novellikogu lugesin ka, aga jupikaupa. Tótid lugesin läbi juulis, Kassimängu vist augustis, enamuse ülejäänust septembris.

Päris huvitav lugemine oli. Mitte kerge. Pigem raske, isegi huumor oli ... nukker või must. Aga mul on hea meel, et Ungari kirjandusega veidi tutvust sobitasin.

Gilbert "Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu"


Elizabeth Gilberti raamat "Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu" (Varrak, 216lk), ei olnud mul lugemist ootavate raamatute nimekirjas. Oli üks teine Gilberti raamat. Aga raamatukogus riiulilt leidsin hoopis selle ja pealkiri intrigeeris.

Raamat koosneb mõtisklustest, kuidas saada kirjanikuks, kunstnikuks vm loovaks inimeseks. Kuidas loomine nõuab julgust ja tööd ja oma omajagu suur loterii. Minu jaoks raamatu parim mõttetera oli see, et luua tuleb loomise pärast. Aga jäta oma leivatöö siiski alles ning lihtsalt tee selliseid loovtegevusi, mis meeldivad. Ära nõua loovtegevustelt, et need Sulle sissetuleku annaksid.

Tsitaate:

<Lubasin endale, et saan kirjanikuks.> "Veel lubasin, et ma ei palugi, et kirjutamine elataks mind ära, küll aga elatan mina kirjutamise ära - see tähendab, et pean meid mõlemaid üleval ükskõik millisel moel."

"Loovus on püha ega ole püha.
See mida me teeme, on väga tähtis ega ole sugugi tähtis.
...
Me oleme hirmu täis ja me oleme vaprad.
Kunst on muserdav kohustus ja imeline eesõigus.
Ainult siis, kui oleme täis mängulusti, võib jumalikkus meiega tõsiseid asju ajada.
"


Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus"

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse septembris: selle raamatu kaanel on nii palju uurimist, et sellest võiks kas või uue loo kirjutada. Arvestades sellega, mis mu elus praegu toimub, ei olnud erilist lusti seda raamatut valida. Seega sai valik tehtud väga juhuslikult. Lõin FB ühel päeval lahti ja vastu vaatas lugemise väljakutse grupi postitus sellest raamatust (küll mitte väljakutse raames). Seega sai valitud Andrei Beljanini "Tsaar Gorohhi salajuurdlus" (Fantaasia, 174lk).

Raamat räägib alternatiivmaailmast, kuhu Venemaa miilits satub kui jääb omas maailmas keldrisse kinni. Keldrist välja pääsedes astub ta otse Baba Jagaa majakesse tsaarilinnas Lukoškinos. Tsaar võtab miilitsa enda palgale ning linna miilitsajaoskonna moodustavadki Nikita, Baba Jagaa ja noor külapoiss Mitjai.

Kuidas muinasjutumaailmas kurikaeltega võideldakse, šamahanide rünnak tagasi lüüakse, Surematu Kaštšei juures luurel käiakse, tsaari vara ja ka elu päästetakse, ongi raamatu põhisisu.

Päris ladus lugemine ja huvitavalt välja mõeldud maailm ning tegevused. Miilitsa protokolli järgimine ja Baba Jagaa müstilised võimed viivad täitsa sihile ka:)

Rowell "Eleanor & Park"

Rainbow Rowelli raamat "Eleanor & Park" (Pegasus, 399lk) oli mu lugmisnimekirjas jällegi teadmata põhjusel. Peaks hakkama üles kirjutama, miks ma midagi sinna nimekirja panen.

Raamat igatahes sai koju toodud. Ja ühel raskemal hetkel, kui ma ei tahtnud midagi väga keskendumist nõudvat lugeda, vaid lihtsalt oma mõtteid muredelt kõrvale juhtida, ma ta riiulist ka võtsin.

Raamatus on kaks peamist tegelast. Park on veidi nohiklik noormees, kes üritab oma koolipäeva mööda saata ilma populaarsete laste käest kiusata või füüsiliselt viga saamata. Eleanor on koolis uus tüdruk, kes on suuremat kasvu, punaste krässus juustega ning veidra riietumisstiiliga. Pooljuhuslikult satuvad noored koolibussis kõrvuti istuma, Parkis tärkab vaikselt tüdruku vastu huvi ning ta tunneb talle kaasa. Tasapisi selgub Eleanori taust - ema, kes püüab 5 lapse üksinda kasvatamisega hakkama saada; isa, kes oma laste vastu huvi ei tunne; kasuisa, kes on vägivaldne joodik. Ja äkitselt löövad lõõmama tunded, mis muudavad mõlema noore elu.

Raamatut oli päris põnev lugeda, kuigi kui ma tagantjärgi peaks otsustama, siis ma seda oma lugemisnimekirja enam ei paneks. Aga sattusin ta kätte võtma ajal, kui nooruse lootusrikkus ja teiste eludele kaasaelamine tõi mulle õhtuti võrdlemisi rahuliku une. Seega sai raamat õigel ajal õigesse kohta.

Harkness "Nõidade avastus"

Augustikuu nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema on: Selle raamatu kohta oskan ma öelda ainult üht: TELLIS! Niisugune paks raamat, mille all taimi saab kuivatada või mis pannakse seljakotti, et jõutrenni teha. Olin just paar päeva enne teema avaldumist käinud raamatukogus ja sealt mõned mu lugemist ootavate raamatute nimekirjas leidunud raamatud koju toonud. Ja ühe üsna telliselaadse ka läbi lugenud. Aga paraku ... juulikuus. Seega oli vaja järgmist. Otsustasin, et kuu alguses ei hakka kohe tormama - pikk lugemisjärg ees ja mitu raamatut, mis vaja kiirelt läbi lugeda. Kuu keskpaiku sattusin õnneks ühe sõbra juurde, kel suur raamatukogu ja kes oli nõus mulle oma telliseid tutvustama. Sealt ühe valisingi.

Deborah Harknessi "Nõidade avastus" (Pilgrim, 808lk) räägib maailmast, mis väliselt on samasugune nagu seda on meie tänapäevane maailm. Isegi selle maailma ajalugu tundub olevat inimeste jaoks sama. Aga inimeste hulgas peidavad end ka olendid - vampiirid, nõiad ja deemonid. Kõik need tunduvad olevat inimeste jaoks üsna ohutud tegelased, välja arvatud ehk vampiirid, kes vahel siiski ka inimverest toituvad. Aga tundub, et mitte liiga tihti ja enamasti mitte oma ohvrit surmates ja harva vampiiriks muutes.

Lugu räägib ühes dokumendist - käsikiri Ashmole 782 võib ju kõlada igavalt ja täiesti mõttetult, keegi ei erutu ju nt Ashmole 459 käsikirja peale. Aga tegelikud otsivad seda juba sada aastat kõik nõiad, deemonid ja vampiirid takkapihta. Loo peategelane on nõid Diana, kes on otsustanud olla inimene ja loobuda oma nõiavõimetest. Aga miskipärast tema võimed sellest ei kahane ning ka salapärane dokument on justnimelt temale nähtav ja kättesaadav. Kõigest sellest saab alguse suuremat sorti tagaajamine ja sõda. 

Raamat lõppeb ... paraku uue raamatu algusega. Tegemist on triloogia esimese raamatuga. Täitsa tore lugemine, aga väljavaade lugeda veel kaks sellist tellist... hetkel ei ahvatle.

Cogman "Nähtamatu raamatukogu"

Genevieve Cogman "Nähtamatu raamatukogu" (Varrak, 288lk) puhul mõtlesin kunagi pikalt, kas panna see oma lugemisnimekirja või ei. Aga viimasel raamatukogutiirul sattus see mulle kätte ja otsustasin, et loen ta läbi.

Oli selline natuke meh raamat, täitsa loetav ja tahtsin teada, kuhu areneb, seepärast sai ikka lõpuni loetud. Idee maailmade vahel paiknevast paigast oli huvitav. Oleks tahtnud lugeda rohkem erinevate maailmade kohta, nendevahel liikumise ja erinevate tavade. Selle raamatu ideest saaks vägeva teleseriaali teha, kui külastada rohkem erinevaid maailmu ja mängida nende erinevusele. Samas oleksin tahtnud rohkem teada ka raamatukogu enda ja selle saladuste kohta. Kõik jäi kuidagi poolikuks ja lõppes vähelubavalt. Kuigi saan aru, et tegemist sarja esimese raamatuga, seega ilmselt oleks võimalik ka järgneva kohta lugeda, aga ei viitsi. Kaanekujundus aga ... mmmm. Väga kaunis.

Strout "Olive Kitteridge"

Mida lugeda Ruhnus? Valisin raamatupoest pildi järgi - mereäär ja majakas - Elizabeth Strout "Olive Kitteridge" (Tänapäev, 284lk).

Raamatu sisu ei olnud väga seotud selle pildiga :) Paraku. Raamatu peategelane peaks pealkirja järgi olema Olive. Aga huvitav on see, et ta mõjub selles raamatus kui kõrvaltegelane. Tema elust läheks nagu kõik asjad vaikselt mööda, kuni tema tegeleb oma mõtete-probleemidega.

Mõnes jutus on Olive peategelane. Mõnes kõrvaltegelane. Mõnes mainitakse teda möödaminnes kui endist õpetajat ja jääb üldse arusaamatuks, miks see jutt on raamatusse lisatud. Samas mõjub Olive isegi siis tähtsusetu kõrvaltegelasena, kui ta on jutu jutustaja. Väga veider raamat minu meelest.

Vseviov "Elulugu. Kaks esimest nädalat"

David Vseviovi raamatu "Elulugu. Kaks esimest nädalat" (Tuum, 232lk) andis mulle lugeda mu sõber. Mul polnud aimugi, et selline raamat olemas on, aga kaks nädalat 49ndal aastal - see oli piisav info, et tahtsin edasi uurida.

Raamatus tegelikult väikese Davidi tegemistest eriti palju ei räägitud, samuti ei ole edasi antud tüüpilist vastsündinuga pere igapäevaelu, kus mähkmete vahetamine ja imiku toitmine vahelduvad mähkmete pesu, kuivatamise ja triikimisega, heal juhul ka toidu valmistamise ja söömisega.

Raamat väidab end olevat elulugu, seega peaksid tegelased olema reaalsed, aga mulle tundub, et see ei saa päriselt nii olla. Liiga palju kõrvaliste isikute elude detaile on raamatusse jõudnud. Raamatus figureerivad näiteks sünnitusmajas töötanud ämmaemand, tema abikaasa, naabrid ja peretuttavad; sünnituspalatis Davidi emaga tuba jaganud naised, nende partnerid, lapsed, ämmad-äiad jm sugulased. Edasi on muidugi juba natuke usutavam jutt, sest pärast sünnitusmajas veedetud nädalat liigub tegevus uude kohta - Davidi koju kahetoalises ühiskorteris. Juttu tuleb mitmest peretuttavast, vanaemast, korterinaabrist.

Kõige huvitavam tegelane kogu raamatus on minu jaoks Davidi üks vanaema Letta. Ta tundub olevat haritud ja laia silmaringiga naisterahvas, kes muidugi 49ndal aastal pidi ilmselt pool suud kogu aeg kinni hoidma, et ta Siberi avarustesse ei peaks kolima. Kahjuks keskendub raamat pigem nendele tegelastele, kes nõukogudeaegset propagandat tõsiselt võtsid, takka kiitsid ja tänapäeval selle kõigutamatu usuga koomiliselt mõjuvad.

Raamat liikus vahepeal ajalises mõttes ka Davidi esimestest elunädalatest välja, noorusaega ja hilisemasegi perioodi. Esimesed sellised käigud jätsid veidi kummalise mulje, aga hiljem harjus sellega ära. Puudutamata ei jäänud ka selle ajastu lastele tavapärane hirm täiskasvanute ees ning üldjuhul täiskasvanute poolt laste ja nende vajaduste täielik ignoreerimine. Sellest peab vist veel aega mööda minema, et ma suudaksin sellistes kirjeldustes huumorit näha. Kui üldse.

Sittenfeld "Väärt mees"

Curtis Sittenfeldi raamat "Väärt mees" (Ajakirjade kirjastus, 496lk) oli mu lugemissoovide nimekirjas ja sai viimati raamatukogu riiulilt kaasa võetud. See oli raamat, mille ma kätte võttes oleks peaaegu kõrvale jätnud, sest kaanepilt ja pealkiri ei kutsunud üldse lugema. Aga otsustasin ennast usaldada - kui juba nimekirja sai pandud, siis küllap ma mingil põhjusel ta sinna panin.

Kodus oli see mu laenutatud raamatutest esimene, mille kätte võtsin. Ja ... järgmisel päeval juba lõpetasin. Sest oli lihtsalt nii sürr... Raamat meenutas mulle raamatut "Kaotatud asjade hoidja" üht tegelast, kes püüdis kirjanikuna läbi lüüa ja kirjutas klassikaliste raamatute tänapäevaseid töötlusi, mis tema kirjastajast vend talle alati tagasi andis. Ja lõpuks lõi ühega läbi ka... kirjastajast venna konkurendi juures. Kahjuks ei mäleta millisega. Peaks selle koha üle vaatama.

Raamatus oli peamiseks märksõnaks Jane Austini "Uhkus ja eelarvamus", mille tegelased olid toodud tänapäevasesse maailma. Mõned olid ikka väga andekalt üle toodud ja mõned dialoogid enamvähem kopeeritud, väljendid ja puha. See oli nii naljakas. Hr. Benneti tegevus... no see oli tõeliselt andekas, minu lemmik.

Lisaks oli raamatusse toodud veidi sisse ka teleseriaali "Poissmees"/"Vallaline kaunitar" teemat. See oli üks asi, mis raamatu alguses mu tähelepanu köitis. Paraku see liin väga kuhugi ei jõudnud, lõpuks korraks kerkis uuesti, aga sellel polnud raamatu juures eriti tähtsust. Siiski päris lõpus suvelugemine oli.

McLeod "Nõustamisoskus"

Profesioonaalsest huvist on mul lugemisnimekirjas juba päris pikka aega olnud John McLeodi raamat "Nõustamisoskus" (Väike Vanker, 412lk). Võtsin ennast kokku ja üritan vaikselt ka mitte-ilukirjandust oma nimekirjast lugeda.

Selle raamatu esimene kasu seisab tegelikult juba selles, et endale teadvustada, et nõustamise juures on lisaks valdkonnateadmistele olemas ka universaalsed oskused, et olla hea nõustaja ning oma valdkonnateadmisi teiste heaks kasutada.

Nõustamise juures on taust väga oluline ning sellest räägib üle poole raamatust. Kuidas esmalt ennast ette valmistada, häälestada teise kuulamisele ning tema probleemidega tegelemisele, jättes enda probleemid selleks ajaks ukse taha. Samas pole keegi meist ju kivist, et saaks päriselt enda seest välja tulla ning teise inimese nahka end paigutada.

Oluline on ka see, et nõustamise koht oleks turvaline, kaitstud, privaatne. Kogu jutt jääks nõustaja ning abivajaja vahele.

Esimene ülesanne, mis nõustajal on vaja täita, et ta saaks edukalt aidata, on nõustamissuhte loomine. Inimene peab tundma nõustajaga sidet, et ta saaks end avada ning vestlusest oleks kasu tema probleemidega tegelemisel. Kui see on saavutatud, siis nõustamisel "lihtsalt rääkimisest" võib olla päris palju abi ja muud abi inimene ei vajagi.

Kui jutuajamise käigus kerkivad üles rasked tunded, siis vajab nõustaja oskusi, kuidas nendega tegeleda. Kui nõustatav nutab lohutamatult, saab ülivihaseks, satub ärevuhoogu, ei saa nõustamisseanss rahulikult jätkuda. Ma ei saanud küll väga hästi aru, mida peaks sel juhul tegema, aga selge on, et kui nõustajal on pädevused, millega aidata inimesel rahulikumaks saada ning probleemi juurde tagasi pöörduda, siis võib nõustamine jätkuda, muul juhul kulub emotsiooniga tegelemise peale ilmselt kogu järgnev aeg.

Väga oluline nõustaja oskus on aidata nõustataval muuta oma käitumist. Käitumise muutmine pole lihtne ja tegelikult pole ka nõustaja abil seda lihtne teha, aga mõnikord võib just nõustaja abi ja usk muutuste võimalikkusesse inimest aidata.

Minu jaoks jäi see raamat osaliselt vist liiga keeruliseks. Ja osaliselt pinnapealseks - konkreetseid käitumisjuhiseid oli vähe. Hea meel, et läbi lugesin, aga endale ostma ei kiirustaks.

Peetz "Teisipäevanaised"

Monika Peetzi "Teisipäevanaised" (Varrak, 232lk) oli mul kunagi valitud ühe väljakutse teema raamatuks. Aga miskipärast tookord jäi väljakutsesse mingi muu raamat, see jäi lugemist ootavate raamatute nimekirja kurvalt ootama. Kuni viimasel raamatukogutuuril selle laenutasin.

Raamat täpselt mulle sobiv - naiste omavaheline toetav ring, palverännak, matkamine, elumuutvad sündmused. Aga ... teist osa pole mul soovi kätte võtta. Minu jaoks kuidagi ebasümpaatselt kirjutatud. Klišeedest pakatav. Iga naine kui stereotüüp. Minu jaoks jäi miskit puudu kahjuks.

Panso "Naljakas inimene"

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse 2019 juuli teema pole just mu lemmik, aga ... ega kõik saagi olla. "See oli ilukirjanduslik raamat, mille autoriks ei olnudki kirjanik! Me kõik tunneme teda hoopis seoses ühe teise alaga. Võibolla on ta kuulus sportlane, poliitik, näitleja, telesaatejuht, laulja. Aga äkki üllatas ta meid ja kirjutas ilukirjandusliku raamatu." Mulle tundus, et siia on keerukas raamatut leida, mida ma päriselt ka lugeda sooviks.

Mulle meenus teemasse sobivatest ainult Mart Sander. Ma pole siiani temalt midagi lugenud, aga pole nagu isu ka. Soovitustest jäi silma veel trobikond lasteraamatuid ja Voldemar Panso "Naljakas inimene" (Perioodika, 136lk). Kui mu sõbrast raamatukoguhoidja kinnitas, et talle viimane meeldis, siis võtsingi kätte.

Raamatus kirjeldab Panso juhtumeid siit ja sealt, aga peamiselt Kassarimaal sündinud koomilisi seiku. Ja kauneid Kassarimaa kirjeldusi. Ja kauneid Kassarimaa inimesi. Lisaks figureerib seal Jõngermann (tundub, et Panso õe- või vennapoeg) ja tema nooruslikult värske maailmavaade.

Mulle täitsa meeldis see raamat. Vahepeal kippus segaseks nagu pikale veninud facebooki kommentaar. Aga üldiselt oli mõnus positiivses vaimus ja hoogne lugemine. Elujaatav. Muutuste paratamatust pühitsev. Sallivusele viitav, kuigi see polnud selline aeg, kus sallivus oleks olnud mingi populaarne märksõna nagu nüüd.

Milne "Heategu, mis muutis kõike"

Kevin Alan Milne "Heategu, mis muutis kõike" (Ersen, 328lk) sattus mulle raamatukogus kätte ja tuli koju kaasa. Ma üldiselt palju ei luba endale selliseid leida. Pigem töötan oma nimekirjaga - valin raamatud sealt, neidki ei loe kõiki läbi. Aga selle lubasin endal miskipärast kaasa võtta. Lohutasin end veel, et "ah, kui ei meeldi, ma ei loe lõpuni".

Aga tegelikult mulle meeldib. Eriti meeldib mulle just selle raamatu juures vaatenurkadega mängimine. Mõne loo juures on see igav, ei lisa piisavalt, kipub kordama sündmusi. Aga selle juures mitte.

Raamat räägib mehest, kes poisina hakkas teisi inimesi igapäevaselt aitama väikesi heategusid tehes. Teda inspireeris see, kui ta nägi ühe tüdruku kiusamist ja sai aru, kuivõrd palju see haiget tegi. Oma abipakkumises läks ta ühel korral veidi liiga kaugele, aidates panna lumepallina veerema vale, mis rullus lahti alles pärast tema surma.

Raamatu juures oli minu meelest üks veider asjaolu. Mehel oli pere, armastav naine ja lapsed, vanemad. Ainult üks tema lastest ütles kohe, et kogu see lugu ei saanud olla päris see, mis välja paistab. Sest tema isa polnud selline mees, kes nii teeks. Ainult üks inimene uskus, et ta tunneb oma armast pereliiget ja teab, et ta nii ei teeks. Kõik ülejäänud uskusid, et hoolimata aastatepikkusest kindlast positiivsest käitumismustrist võib inimene elada kaksikelu, petta jne. Nukker teada, et inimesed nii kergesti oma arvamust muudavad ka pärast aastatepikkust üksteise tundmist. Siiski - lugu oli väga hea!

Backman "Mida minu poeg peaks maailmast teadma"

Kuna mulle esimesena loetud Backman väga meeldis, lisasin ühe soojaga ka kõik teised lugemisnimekirja. Fredrik Backmani raamatu "Mida minu poeg peaks maailmast teadma" (Tänapäev, 176lk) juures kahtlasin kõige rohkem, et see mulle ei meeldi, aga mõtlesin, et alati saan ju pooleli jätta.

See oli Britt-Mari ja Ove raamatute kõrval küll hoopis teistsugune. Aga väikelapsevanema huumor muidugi kõnetab ikka teist lapsevanemat.

Minu lemmikkohad.
lk 78

Võib ehk jääda mulje, et reageerin natuke üle. Tort ja ilutulestik ja puha. Aga tead. Ma ütlesin: "Too telekapult." Ja sina tõidki telekapuldi.

lk 94

Tuleb sülitada salvräti peale.

Seejärel pühkida lapse nägu salvrätiga puhtaks.

Otse lapse peale ei sülitata.

My bad.

Backman "Mees nimega Ove"

Kui olin lugenu Backmani "Vanaema saatsin mind ütlema...", siis lisasin oma lugemisnimekirja kõik tema raamatud. Praegu jõudis kätte aeg lugeda Fredrik Backman "Mees nimega Ove" (Tänapäev, 320lk).

Ma hindan raamatuid sageli pealkirja järgi. Ja selle raamatu oleks ma pealkirja järgi kohe enda lugemisnimekirjast välja visanud. Aga autor meeldis mulle, seega andsin võimaluse. Ega pidanud pettuma. Siiani on see mul Backmani lemmikraamat, nendest mis olen lugenud.

Raamat räägib ühest mehest. Tegemist on veidi imeliku vastiku vanamehega, kes elab kortermajas ja muud ei tee, kui õiendab teiste elanikega. Aga kui vaadata selle mehe varasemat elu, siis selguvad südantlõhestavad põhjused, miks ta nii karmilt reeglitesse klammerdub. Ja kui vaadata selle mehe kareda koore alla, siis tundub, et pole südamlikumat ja isetumat inimest, kes alati appi tõttab, kui seda tarvis on.

Raamatus on tõsised teemad koomilises võtmes kirjeldatud, nii et vahepeal ei teagi, kas naerda või nutta. Just selle stiili tõttu on raamat nauditav. Lisaks leidsin sealt veel suure hulga lootust. Isegi kui elu pidevalt kurssi muudab ja plaanid täide ei saa, on alati võimalik järjekordne muutus paremuse poole. Inimilik side. Armastus. Alati saad leida kellegi, kellele oled vajalik ja kes muudab Su elu mõttekaks.

Pollard "Väike Prantsuse külalismaja. Tagasitulek"

Kui eelmisel suvel lugesin Helen Pollardi raamatut "Väike Prantsuse külalismaja", siis ega ma ei teadnud, et tegemist on järjekordse sarjaga. Aga see on selline sari, mille lugemist võib rahulikult ajatada ja igal suvel või üle paari suve ühe raamatu lugeda. Sel suvel otsustasin kätte võtta "Väike Prantsuse külalismaja. Tagasitulek" (Pegasus, 384lk).

Raamat oli üsna täpselt selline nagu ma arvasin esimese osa järgi. Külalismaja pidamisest jäi mulje, et see on küll paar korda päevas pingutust nõudev tegevus (tuleb tellida nädala toit, valmistada hommikusöök, koristada külaliste lahkumise järel tube, vahel teha ka õhtusööki, tegeleda natuke turundusega), aga enamus päevast on vaba. Võib mööda ümbruskonda kolistada, sõpradega pikniku pidada, veini juua, kuuma prantslasega kuumi öid mööda saata, jõuab veel erinevate tuttavate-sõprade eludes toimuvatele draamadele kaasa elada ja enda ellugi draamasid lisada.

Mõnus suvine unistamine-lugemine oli. Muidugi on sarjas olemas veel üks raamat. Vast järgmiseks suveks antakse eestikeelsena välja, eks siis kohtume jälle :)

Aveyard "Kuninga kong"

Punase kuninganna sarja kolmandas osas Victoria Aveyard "Kuninga kong" (Pikoprint, 566lk) läks jälle huvitavaks. Algul ma arvasin, et loen ainult algust, et näha, mis eelmise raamatu lõpus pooleli jäänud stseenist edasi sai, aga lugesin raamatu lõpuni.

Kõik oli arusaadav ja mõistlik üle poole raamatu, täitsa nautisin seda psühholoogilise mängu osa seal. Eks natuke kippus see vangistuse teema venima. Oli ju algusest peale aru saada, et kuhugi mujale pole sündmustel areneda, kui vangist vabastamise poole. Aga andis seda alles oodata! Pärast vangistuse osa lõppu sai sisse toodud - üllatus-üllatus - uus tegevusliin. Suht tüütu, selline tunne, et kogu see saaga ei lõpe kunagi, kui uusi teemasid pidevalt sisse tuleb. Samas mu huvi pärast selle raamatu lugemist enam eriti kõrgel pole.

Vaatasin, et tegelikult on olemas veel ka raamatud Queen Song, Steel Scars koos raamatus Cruel Crown - need 2 on mingid vahepealsed osad minu arusaamise järgi. Ja neljas osa sarjast on War Storm, mis pidada jääma viimaseks. Samas mulle tundub, et on ilmunud ka viies osa Broken Throne. Ja muidugi ei tähenda see, et vabrik oleks seisma jäänud.

Aveyard "Klaasmõõk"

Kui olin läbi lugenud Victoria Aveyardi raamat "Punane kuninganna", siis ikkagi tahtsin teada, mis autori arvates selles loos edasi võiks saada. Võtsin järgmise raamatu Victoria Aveyard "Klaasmõõk" (Pikoprint, 490lk) kätte... ja kahjuks pidin pettuma.

Raamatus kirjeldati peamiselt lahinguid ja lahinguid ja ... veel lahinguid. No üldse mitte minu teetass. Lehitsesin ta läbi. Ja paraku oli lõpp selline, et otsustasin ka järgmist osa lugeda. Samas selle osa suhtes ei jäänud eriti mingit mälestust.

Healey "Elizabeth on kadunud"

Emma Healey "Elizabeth on kadunud" (Pegasus, 288lk) oli üks natuke kummaline raamat. Samas eks selliseid raamatuid tasubki lugeda, mis millegi poolest teistest erinevad. Raamat oli kirjutatud vana naise - Maudi - vaatepunktist. Maud igatseb oma sõbrannat - Elizabethi. Samas tema mälu on väga vilets, asjad ununevad kiiresti ning tal ei ole meeles, mis tema sõbrannast sai. Ta kahtlustab sõbranna ebasõbralikku poega, et see on vanale naisele liiga teinud .

Sõbranna otsingutega seguneb veel mälestus Maudi õest, Sukeyst (e Susanist), kes 70a tagasi kadunuks jäi ning kelle kadumise põhjustes siiani selgust pole. Erinevate lugude killud põimuvad, meeles on rohkem varasemaid fakte, tänapäevased kipuvad ununema ning varasematega segunema.

Raamatu lugemine oli vahepeal tüütu, siis põnev, aga ootusärevus, et mis siis ometi saab, ei jätnud mind kuni lõpuni välja. Ühe loo süüdlase arvasin ma kiirelt ära, teise loo oma... ei teadnud kuni lõpuni. 

Mis jäi mind sellest raamatust kummitama - mäluprobleemidega inimestesse suhtumine ja nendega suhtlemine. Masendav oli lugedes, kuidas unustavat naist peeti kord rumalaks, kord kurdiks ning tema alavääristamist normaalseks tegevuseks. Nukker....

Aveyard "Punane kuninganna"

Ausalt öeldes panin Victoria Aveyardi raamatu "Punane kuninganna" (Pikoprint, 424lk) endale lugemise nimekirja ainult sellepärast, et ... see raamat on nii ilus-hirmsa kaanekujundusega - kaunid ja samas õõvastavad veretilgad tilguvad hõbedaselt kroonilt.

Raamat ise on väljamõeldud maailmast, kus punase verega inimesed elavad vaeste orjadena ning hõbedase verega ja enamuses ka võluvõimetega ülemkiht nende üle valitseb. Lisaks sellele, et punaverelisi koheldakse ebaõiglasest kodumaalt, on riik veel ka naabritega sõjas ning punase verega kodumaa tütred ja pojad, kellest riigile muud kasu pole, kupatatakse otsemat teed rindele kahurilihaks.

Sellises tohuvapohus selgub, et ühel punaverelisel vargaplikal on võimed, mis saaksid loogiliselt olla ainult hõbeverelisel inimesel. Tüdruku elu muutub seda teada saades kardinaalselt, sest hõbevereline kuninganna (kellest ma tegelikult pole üldse kindel, et ta siiski hõbevereline on, raamatus pole tema verd kordagi "näha" olnud) teab, mis juhtub, kui keegi teada saab, et punaverelisel tüdrukul on võluvõimed - kuidas saab klassisüsteem nii edasi püsida. Edasi tundub, et keegi ei või kindel olla, kes on su sõber, kes vaenlane. Ning usaldada ei tohi kedagi.

Tundub, et minust on saanud noortele mõeldud ulmekate austaja, aga pole hullu :)

Järgmised osad on "Klaasmõõk" ja "Kuninga kong". Mõtlen siin vaikselt, et kas need minu suvelugemise nimekirja jäävad või mitte...

Leon "Surm la Fenices"

Donna Leoni romaani "Surm la Fenices" (Kunst, 288lk) hakkasin lugema seetõttu, et küsisin raamatukoguhoidjalt mõnda kergemasisulist raamatut, mis oleks seotud muusikaga, sest nutika raamatukoguhoidja väljakutse 2019 juuni teemaks on "Selles raamatus on muusika! Ma ei mäleta, kas seal oli kirjutatud mõnest pärismuusikust või oli see väljamõeldud lugu, kus olid muusikud, või kirjutati hoopis mingist muusikaasutusest või oli raamatu kirjutanud muusik ise, aga kogu lugu keerles muusika ümber."

Raamat algab sellega, et Veneetsias esietendub La Traviata, etendus tundub olevat suurem rahvusvaheline projekt, sopran on kohale tulnud Milanost, .... Etenduse teisel vaheajal mürgitatakse Saksamaalt pärit kuulus dirigent Wellauer. Juhtumit asub lahendama komissar Guido Brunetti, kohalik ja tundub olevat kirkam kriit muidu üsna vabakäigul töötavas politseijaoskonnas.

Raamat kulgeb suures osas üsna uinuvad rütmis. Kui algne kära sündimuse ümber  vaibub, siis loeme pikki kirjeldusi sellest, kuidas mees vestleb ühe ja teisega, minu meelest eriti kuhugi ei jõua oma vestlustes. Mul tekib küll mitmeid teooriaid, kes võiks olla mõrvar, millest kõik pole ka väga valed. Aga mitte ka päriselt õiged. Lõpp üllatab, kui kõik kivikesed omale kohale langevad.

Raamatut oli kerge lugeda, mitme kõrval tegelase kohta oleks tahtnud veelgi rohkem teada, olid piisavalt huvitavaks kirjutatud.

Ikstena "Emapiim"

Nora Ikstena "Emapiim" (Hunt, 224lk) läks mulle lugemisnimekirja puhtalt peakirja pärast. Lapse rinnaga toitmine on minu jaoks olnud juba pikka aega huvipakkuv teema ja südameasi. Aga paraku - sellest on raamatus väga vähe juttu.

Mida me saame emapiimaga kaasa? Kui uskuda, et raamatu peategelastest 1944a sündinud naine tõesti oma ema piimast midagi kaasa sai, siis poleks seda lugu olemas. Samas tema 1969a sündinud tütar oleks nagu oma vanaemalt emapiima saanud ning tõesti päris teistsuguseks kasvanud kui tema ema. Aga kuidas? "Ema" kasvatas ja armastas sama naine kui "tütart". Va see, et tütart kasvatas lisaks armastavale emaemale ka tema enda ema, kes oli endaga nii pahuksis, et seda oli minu meelest lapse kasvatamiseks liiga palju.

Minu jaoks oli selle raamatu peamine väärtus siiski Lätis 1980ndatel toimunud taustasündmuste kirjeldus. Natuke tundus mulle, et Eestis võisid sellised sündmused toimuda pigem 1945-1960 vahemikus või ehk veidi hiljem, aga mitte enam pärast 1980ndat, aga võibolla ma olen liiga naiivne. Kokkuvõttes - ei kahetse lugemist. Eriti hea meel, et head naaberrahva kirjandust on eesti keelde tõlgitud. Ja hästi tõlgitud.

Jansson "Ilusalongi saatusejumalanna"

Sarjast "Tõlkes leitud" jõudis minuni järjekordne raamat - Anna Janssoni "Ilusalongi saatusejumalanna" (Eesti Raamat, 317lk). Kui viimased 2 sarja raamatut, mida lugesin, olid minu meelest pigem viletsad, siis seda otsustasin mitte üldse lugeda. Aga olin unustanud, et panin selle juba raamatukogust järjekorda ning u 2n tagasi jõudis järjekord minuni. Kuna raamat mind juba ootas, otsustasin ikka sisse ka vaadata, enne kui selle lugemisest loobun. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin.

Raamatu sündmused toimuvad Gotlandil, Visbys. Mul on sellest linnast mälestused küll rohkem kui 15a tagasi ja käisime seal keskajapäevade ajal (kui kogu linn oli puupüsti rahvast täis), aga mulle meeldis seal väga. Väga kaunis vanalinn ja mõnus õhkkond. Raamatut lugedes meenus mulle üks väike kunstisalong, kus imetlesime kohaliku kunstniku maale roosidest, mis seal linnakeses igal pool kasvavad.

Raamatus on päris mitu tegevusliini - kosjasobitajana töötava juuksuri kliendid, abiline, juuksuri enda era- ja armuelu, ka üks kriminaalne tegevusliin. See kõik sulas kokku minu mälestustega linnakesest ja tänu sellele nautisin raamatut. Iseenesest ... sarjas on paremaid lugusid. Siinsed tegevusliinid oli osaliselt ebausutavad ja etteaimatavad jnejne, aga minule oli raamat nauditav.

Glattauer "Igavesti sinu"

Jällegi üks raamat mu soovinimekirjast loetud. Daniel Glattaueri "Igavesti sinu" (Varrak, 176lk) sai sinna nimekirja vist pärast seda kui "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet" mulle väga meeldisid. Lugedes sain aru, et see raamat pole midagi sarnast eelmiste loetutega. Olin kunagi seda osaliselt vist raadiost juhuslikult kuuldemänguna kuulnud, sain aru, et sisu läheb aina jubedamaks, aga lõppu ma ette ei teadnud.

Päris õudne oli, kui oleks algusest peale mäletanud, et sisu selline on, siis poleks lugenud. Aga see õudus hoidis kuidagi enda lummuses ja nii ta lõpuni loetud saigi.

Mõtlesin kogu lugemise aja, et kas tõesti on võimalik, et ühe naise vanemad, head sõbrad ja kauaaegsed kaaslased juba esmakohtumise järel nii hirmsasti armuvad ühte mehesse, et naise sõnu enam miskiks ei pea. Ei tahaks uskuda. Samuti seda, et kui naine tõesti tunneb, et mees on talle ebameediv ja ta temaga koos olla ei soovi, siis ta siiski jätab tegemata viimase väikese liigutuse, et lõplikult mees oma elust välja saada ning otsib ikka ja jälle uuesti kontakti. See tundus ebarealistlik... Õnneks.

Kross "Tahtamaa"

Jaan Kross kirjanikuna on vaieldamatult Eesti kuldvara. Olen varem lugenud ainult "Wikmani poisse", aga lugemise nimekirjast jõudsin nüüd Tahtamaa (Eesti Keele Sihtasutus, 356lk) lugemiseni. See on huvitav romaan just selle poolest, mis toimub taustal - NSVL lagunemine, Eesti taasiseseisvumine ning ENSV poolt riigistatud maade tagastamine.

Romaani sündmuste toimumisaeg jääb minu lapsepõlve, palju mul selle kohta mälestusi pole. Meie perre jõudsid vaid mõned EVP-d, mille eest saime esivanemate talude asenduseks maatüki.

Raamatus räägitakse tõelisest nö 90ndate kogemusest, kuidas täiesti võõrad inimesed oma sugulaste maad tagasi nõudsid (ja said), kuidas oma kaarte õigesti mängides ja äri ajades segastel aegadel rikastuda, kuidas kõik liikus veel nö vene korra järgi - altkäemaksudest õlitatult. Sama räägiti ka peategelase igapäevaelust, armastusest, mis pidi püsima varjatult ja milles jõudsid ka ühel hetkel kätte muutuste ajad nagu meie riigiski.

Väga huvitav vaade sellele ajale.  Ja muidugi väga hästi kirjutatud. Samuti nägin kirjasõnas ära sõna "mistend", mis mu tuttavate seas ammugi tavakõnepruugis.

Johansen "Tearlingi kuninganna"

Erika Johanseni "Tearlingi kuninganna" (Varrak, 416lk) on noorteromaan, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas. Või siis tulevikumaailmas. Vahepeal on juhtunud katastroof, sest mobiiltelefone, mootorsõidukeid jms pole olemas. Samuti pole olemas eriti palju arste (arstide laev uppus uude maailma reisimise ajal) ega ravimitööstust. Aga maagia on olemas ja üsna laialt kasutusel. Selles maailmas on üks võimas valitseja, Punane kuninganna, kelle kuningriik hoiab oma käpa all ka kolme teist riiki. Rohkematest riikidest juttu polnud, võimalik, et neid polnudki.
Tegevus toimub Punase kuninganna poolt orjastatud Teari kuningriigis ehk Tearlingis. Selle kuninganna on surnud ning pärianna asukohta teavad vähesed. Raamat räägibki sellest, kuidas uus kuninganna troonile tõuseb ja riiki juhtima asub.
Raamatu algus oli põnev ja tõotas tulla huvitav lugu, aga mida edasi, seda rohkem hakkas autor venitama. Selgus ka venitamise põhjus - tegemist on raamatusarjaga. Just selle venitamise ja teemade hoidmise pärast ma seda sarja edasi ei loe (kui seda muidugi üldse veel tõlgitakse), ei viitsi. Tahaks lugu teada, aga mitte tilgakaupa põnevaid asju ning poognate kaupa ajatäidet. Meenutas liiga palju teleseriaali, kuigi mõte oli hea ja maailm huvitavalt välja mõeldud.

Zusak "Raamatuvaras"

Maikuu jooksul jõudsin veidi siiski oma pikka soovinimekirja vähendada. Sain loetud Markus Zusak raamatu "Raamatuvaras" (Draakon&Kuu, 576lk).


Raamat oli väga põnev. Ja osaliselt muutis selle põnevaks muidugi käsitletud teema. Väike tüdruk, kes saadetakse tema ema juurest minema, maale. Saksamaal, kus käib juutide tagakiusamine ja II maailmasõda on varsti algamas. Täiesti võõraste inimeste juurde, kus elu pole palju kergem kui kodus, aga vähemalt toit on laual ja rõivad seljas.

Samas - osalt muutis raamatu põnevaks see, et jutustaja oli Surm. Surma kujutati seal raamatus kui kellegi teise alltöövõtjat - ta ei otsustanud kellegi elu lõpetamise üle. Surm oli pigem kui lohutaja, ta oli kohal kui keegi suri ja aitas hingel edasi liikuma. Samas tundus, et Surm nägi kõike ja teadis kõike, seega lugejana teadsin, et jutustaja teab kõike.

Raamat oli hästi kirjutatud ja suurepäraselt tõlgitud. Aitäh elamuse eest!

Rowling "Bard Beedle’i lood"

Mul polnud aimugi, et Harry Potteri lugudes nimetatud raamatuid on hoolega kirja pandud ning välja antud. Aga mu tütar uuris pärast Potteri-seeria läbilugemist ja leidis terve hulga nö toetavaid raamatuid. Nt lendluudpalli ajaloo, millele ma sisse vaatasin, aga lugema ei hakanud. Viimati oli ta raamatukogust J. K. Rowlingi "Bard Beedle’i lood" (Varrak, 119lk) ja selle lugesin läbi.

Raamatus on 5 juttu, millele on lisatud Dumbledore kommentaarid. Jutud on nõidade ja võlurite tavapärasesse rahvapärimusse kuuluvad lood. Igal jutul on oma moraal nagu ikka lastejuttudel.

Päris huvitavad lood, kuigi vinguda muidugi võib, et pole eriti usutav, et võlurid nii palju mugudest ja tapmisest oma võsukestele räägivad. Aga võibolla siis räägivad.

Sand "Armastades ennast"

Miskipärast oli mulle lugemissoovide nimekirja sattunud Ilse Sandi raamat "Armastades ennast. Teejuht ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele" (Pilgram, 144lk). Ma teist pealkirja ilmselt ei lugenud kui selle endale nimekirja panin. Enda armastamisega on mul küll veidi või veidi rohkem probleeme, aga end ma eriti õrnahingeliseks pole kunagi pidanud.

Raamat oli tegelikult kasulik hoolimata sellest, et ma enda arvates spektri kõige ülitundlikumas otsas ei asu. Samas raamatus olnud testi järgi sain üllatavalt kõrge tulemuse, poleks oodanudki.

Kõige kasulikum osa sellest raamatus oli minu jaoks soovitus võtta enda jaoks aega. Õppida ennast tundma ja tunnetama, mis sobib ja mis mitte. Näiteks kui tunned, et Sinu jaoks on suhtlust olnud liiga palju, siis ütlegi nii, eemaldu ja puhka. Pole vaja teha head nägu, kui pole selleks jaksu. Anna inimestele oma piiridest ja taluvusest teada. Isegi meeldivad tegevused pole meeldivad, kui tahaksid sel hetkel teha midagi muud.

Viha - kaitseb meid jõuetuse ja kurbuse eest. Kui viha lahti lasta, saab vaadata, mis on selle all ning tegelikult häirib.

Ülemäärane süütunne ei aita kedagi ning tasub õppida aru saama, kas oled tegelikult ka süüdi või tunned ülemäärast süüd.

Ära süüdista ennast ülitundlikkuses, pigem õpi sellega elama ja ennast toetama. Samas ei saa kõiki psühholoogilisi probleeme ülitundlikkuse kaela veeretada, tuleb õppida vahet tegema ja probleeme siiski lahendama.

Raamat andis huvitava sisevaate.

Henry "Kuidas leida armastust raamatupoes"

Järjekordne raamat sarjast "Tõlkes leitud" jõudis minuni Veronica Henry "Kuidas leida armastust raamatupoes" (Eesti Raamat, 320lk). Seekordne raamat on minu meelest parem, kui mehest lahtisaamise lugu, mida samast sarjast viimati lugesin. Aga sarja esimese raamatu muljet ma kahjuks ei leidnud.

Raamatus oli põhiliiniks see, kuidas noor mees jääb beebitütrega üksi ning avab raamatupoe, millest saab tema töö, aga ka elustiil. Eriti usutav see ju pole, et vastsündinud beebi kõrvalt mees oma ja lapse asjad pakib, "teise maailma otsa" kolib, kus tal tugisüsteem puudub ning uue äri avab. Aga romantiline on see küll. Raamat jutustab veidi selle noore mehe ja tema beebi ema armastuse lugu, kuid peamiselt keskendub ajale, kui beebist on saanud täiskasvanud naine, mehest hilises keskeas - varases pensionieas mees, kes on eluaeg raamatupoodi pidanud, mees ootamatult haigestub ning mõne kuuga sureb. Tütrele jääb raamatupoe pidamine ning valikud-valikud-valikud.

Raamatu põhiline tegevusliin mulle meeldis. Lisaks sellele oli veel terve hulk muid tegevusliine, mis olid ... nii ja naa. Mõni neist liinidest mulle meeldis, aga osa olid täiesti kõrvalised ega olnud eriti seotud raamatupoe-liiniga. Enamus tegevusliine olid kergesti etteaimatavad: mammamasenduses ema ja tööstressis isa; häbelik vanatüdruk ning vanapoiss, kes teisele oma huvi tunnistada ei julge; lahku läinud noor pere, kus nii mees kui naine peavad lahkuminekut veaks; põgenev pruut, kes armastab hoopis oma pikaajalist sõpra; vana arm ei roosteta ja muidugi "kuri-paha-mees", kes tahab raskustes raamatupoe ära osta, et oma kinnisvaraarendusele pinda saada. Lisaliinid juhtisid tähelepanu põhiliinilt kõrvale ega andnud just palju juurde. Raamatu sisu meenustas teleseriaali stsenaariumi aluseks sobivat romaani, mille iga liini saaks  lõputult jätkata ja nii üks 5-10a seriaali vändata. Raamatusarja algne hea mulje on üha rohkem lahtunud minu jaoks. Kahju...

Markham "Koos ööga läände"

Maikuus on lugemise väljakutse grupi nutika raamatukoguhoidja väljakutse teemaks lennumasinad. Selles raamatus räägiti pidevalt mingitest lendavatest masinatest. Raketid, lennukid, õhupallid, tsepelinid, ulmemasinad. Võimalik, et kogu tegevus toimuski mingis lendavas masinas? Ma täpselt ei mäleta.

Mul oli selle teema peale vesi üsna ahjus, aga õnneks mu nutikast raamatukoguhoidjast sõber aitas mu välja viitas Beryl Markhami raamatule "Koos ööga läände" (Olion, 271lk).

Juba raamatuga tutvudes sain aru, et raamat on paras inspiratsioonilaks. Minu vanavanaemaga samal aastal sündinud naine, kes 1936a (kui mu vanavanaema 1936a Jõgevamaal taluperenaine ning kahe laps ema elu elas) lendas Inglismaalt Põhja-Ameerikas, kokku õhus 21h ja 25 minutit. Eesmärk oli jõuda New Yorki, kus lennu rahastaja teda pidulikult ootas, aga kütusepaagi jäätumise tõttu pidi ta hädamaanduma Kanadas, Nova Scotias, olles vaid mõned lennuminutid Sydney lennujaamast eemal.

Selle naise elus on üks inspiratsioon teise järel. Esiteks kolis ta 4a vanuses koos isaga Inglismaalt Keeniasse. Miks? Miks lahkus isa koos pere noorema lapsega - tütrega - Aafrikasse ning ema jäi pere vanema lapsega - pojaga - Inglismaale? Ei tea, sellest raamat ei räägi. Ja selle raamatu loo mõttes pole see ka oluline.

Beryli isa pidas farmi, kasvatas ja treenis hobuseid, kas Beryl õppis seda tegema. Samuti õppis ta tundma metsikuid Keenia loomi, käis koos kohalikega jahil. Kui Beryl oli 17a, tabas farmi suur põud ning see läks pankrotti. Kogu farm läks haamri alla, Beryli isa kolis Peruusse, aga Beryl otsustas Aafrikasse jääda ning hobuseid treenida. Ta lahkus farmist oma hobusega (kelle sünni juures ta oli peamine abiline olnud ning kelle varsast üles kasvatanud) ning vaid sadulakotitäie asjadega (sh nii tema kui kobuse hooldamise esemed). Berylist sai litsenseeritud ratsatreener ning ta saavutas tuntuse kui tema treenitud hobune olulisel võistlusel favoriidi (kes oli ka tema treenitud ja vahetult enne võistlust treenerit vahetanud) võitis. Ta jätkas seda tööd elu lõpuni.

Aga see polnud veel kõk. 1931a otsustas Beryl, et hakkab tegelema lendamisega ning ta tegigi seda. Nagu ta varem oli õppinud hobustega töötamist, õppis ta nüüd lendamist - kirega ja trotsides traditsioonilist naiserolli. Osava lendurina sattus ta 1936a kokku inimestega, kes soovisid rahastada tema rekordi püstitamise katset ning projekt "Reis üle Atlandi" oligi sündinud.

Ma üritasin raamatust välja lugeda, et mis oli selle imepärase naise saladus. Kuidas läks nii, et ta julges teha asju, mis olid naisele nii ebatraditsioonilised ja seda mitte üks kord... Treeneriamet, lendamine, 3 abielu, terve hulk lühiajalisi suhteid meestega... Tõeliselt inspireeriv naine - elame me ju kõik vaid üks kord.

Raamatus ei räägita sõnaga Beryli armusuhetest, samuti mitte tema lapsest, kes oli lennureisi ajaks minu arvutuste järgi 6-7a vanune.

Aga kas kõik see ongi oluline? Inspireerivaim osa tema elust on raamatus kirjas.

"Võib elada ära terve elu ja lõpuks teada teistest inimestest rohkem kui iseendast. Sa õpid teisi inimiesi jälgima, kuid ei jälgi kunagi iseennast, sest üritad vältida üksindust... Kui sa aga oled lennukis ihuüksi, isegi nii lühikest aega nagu seda on üks öö ja päev, pöördumatult üksi, ja sul pole vaadata midagi peale lennukite näidikute ja oma käte ning needki on hämaruses, kui sul pole mõelda millelegi peale oma pisukese vapruse, pole imestada millegi üle peale su meeltesse juurdunud veendumuste, nägude ja lootuste, võib see kogemus olla sama jahmatav, kui sa esimest korda tajud, et keset ööd kõnnib su kõrval keegi võõras. See võõras oled sa ise."

Roden "Kuninganna Kristiina"

Lugemise väljakutse Nutika raamatukoguhoidja väljakutse aprilli teemaks on:
Selles raamatus on midagi pistmist kuningakodadega. Olid kuningannad ja kuningad, printsessid ja printsid. Ma ei mäleta, kas need olid päris või väljamõeldud kroonitud pead, aga selline kuningriigiteemaline lugu oli.

Minu jaoks paras väljakutse. Mind ei huvita eriti ulme ega Inglismaa kuningakoja lood, aga muud ma selle teema all esmapilgul ei leidnud. Veidi uurimise järel meenus, et ma olen ju väga pikalt tahtnud lugeda midagi Rootsi kuninganna Kristiina või Kristina või Christina kohta, nimekuju kasutatakse tal igasugust. No selle, kes sai isa surma järel formaalselt juba enne oma 6a sünnipäeva troonile ja valitses 1644-1654, selle perioodi järel loobus troonist.

Leidsin, et äsja on eestikeelsena ilmunud Maria-Louise Rodéni raamat "Kuninganna Kristiina" (Argo, 326lk) ja oligi otsus tehtud. Raamatust sain teada järgmised minu jaoks põnevad faktid.

Esiteks - kuninganna Kristiina vanemad olid tema sündides juba 6a abielus olnud. Tema emal oli enne seda olnud mitu nurisünnitust ja üks elusalt sündinud laps, kes suri imikuna. Hiljem on juttu sellest, kuidas Maria Eleonora polnud võimeline oma tütart normaalselt kasvatama. Usun, et siin võis probleem olla emotsionaalsetes traumades, mida järeltulija ilmale toomise pinge ja surnud beebid temas põhjustasid.

Teiseks - kuninganna Kristiina oli väidetavalt väga lähedane oma isaga, aga ta kohtus temaga viimati, kui oli 3.5a! Isa läks sõtta, kust ta enam ei naasnud. Lisaks lahkus kodust ka ema, et isale lähemal olla. Kristiina jäi oma tädi Katarina (kuninga poolõde) hoole alla. Tegelikult oli tädi tema jaoks hea kasuema ning Kristiina elas koos Karl Gustaviga (kellele loovutas hiljem trooni). Mind tegelikult huvitab väga, mis sellel ajal täpselt toimus, aga paraku pole sellest midagi teada.

Kolmandaks - keegi ei sundinud Kristiinat troonist loobuma. Kui ma ajalootunnis selle kohta lugesin, siis arvasin, et ta suutis 10a troonist kinni hoida, hoolamata välistele katsetele troon ära võtta, aga tegelikult oli vastupidi! Kristiina soovis ise troonist loobuda. Ta ei pidanud üldse õigeks, et naised valitsevad. Lisaks sellele ei soovinud ta abielluda (jällegi - huvitav, miks) ja soovis astuda katoliku usku. Kuningannana puudus tal usuvabadus.

Neljandaks - kuninganna valmistas troonist loobumist hästi ette ning püüdis ka oma sissetuleku kindlustada. Hiljem pidi ta korduvalt hoolitsema, et seda kokkulepet ei unustataks ning temalt raha käest ei võtaks. Sissetulekud maadelt, mis kuningannale valitsemiseks ja raha saamiseks anti, olid küll paraku alati väiksemad kui eeldatud. Huvitav, kes see oli viletsa majandamise probleem?

Viiendaks - kuninganna ei tõmmanud poliitikast tagasi. Ta elas pärast troonist loobumist meeletu kaaskonnaga ning tegutses hoolega poliitikas. Mul oli hoopis teine arvamus kujunenud ajalooõpiku napi teksti põhjal. See oli minu jaoks väga huvitav.

Kuuendaks - kuningannal oli armuke! Miskipärast keeldus ta abiellumast ning oma armatatuga (see oli kardinal) ei oleks ta saanudki abielluda. Aga nad suhtlesid mitukümmend aastat!

Kahjuks oli see raamat nende üksikute faktide peale toetumiseks liiga pikk. Suur osas sisust rääkis hoopis teisest inimestest, mitte Kristiinast. Lisaks oli stiil kuidagi ... imelik. Esimeses peatükis ratsutati läbi "kõigile teadaoleva ajaloo", millest ma suurt osa ei teadnud. Edasi üritati saadud skeleti peale ehitada. Minu meelest selles raamatus see lähenemine ei töötanud. Uni kippus lugedes sageli peale. Aga kuna lootsin, et kuningannast ikka ka midagi veel teada saab, jätkasin vapralt lõpuni. No ja eks saigi, vahepeal tehti ikka peategelasest ka juttu. Samas oli minu jaoks pettumus see, et kuningannast, tema argielust, mõtetest, kasvõi sellest, mida ta sõi ja kuidas riides käis, ongi päris vähe teada. Või kui midagi ongi teada, siis siin raamatus sellest ei räägitud. Hea meel, et läbi lugesin, aga soovitada julgeks ainult tõelistele Rootsi kuningakoja fännidele.

Fallon "Kuidas Matthew'st lahti saada"

Raamatut Jane Falloni raamatut "Kuidas Matthew'st lahti saada" (Eesti Raamat, 352lk) lugesin ainult sellepärast, et see kuulub "Tõlkes leitud" sarja. Raamat oli pigem pettumus. Oleks pidanud kuulama oma sisetunnet ja selle pooleli jätma juba paarikümne lehekülje järel, kui peategelane vaikselt oma voodisse lamama jäi sel ajal kui tema armuke end koju minema asutas. Samas püüdis autor stseeni kirjeldada nii, et algul lugeja arvaks, et tegemist on hommikuga.

Edasi läks raamat farsiks. Kirjeldused keskealise naise - Heleni - üksildastest jõuludest, igatsus seltsi järele. Vastukaaluks kirjeldus perekondlikkest jõuludest, mis nagu komöödiafilmist välja võetud - alkohol, üleaisalöömine, tülid. Ja siis pöörab mees, kes pole mitte kunagi veel oma elus midagi otsustanud äkitselt 2 naise ja terve perekonna elu muutva otsusega kõigi pühadeplaanid pea peale.

Farss jätkub ja kerib tuure. Nagu halb komöödiateater. Helen otsustab, et tegelikult ta meest ei tahagi, üritab seda välja visata. Kui mees ei taha minna, siis hakkab planeerima, kuidas teda minema meelitada. Peagi saab tulevase exabikaasaga sõbraks (paljastamata oma isikut) ja asub seda juhendama, kuidas oma meest tagasi võluda. Et farss ikka tuure juurde saaks, tutvub meie keskealine kangelanna oma armukese täiskasvanud pojaga ning sealgi lendab hoolega sädemeid.

Selleks hetkeks oli raamat nagu rongiõnnetuse vaatamine - tead ju küll, et hästi siin midagi lõppeda ei saa, aga silmi ka kõrvale pöörata ei suuda. Lõpp oli imelik. Kohe kui Helen oli saanud oma tahtmise - mees oli minema läinud - tabas teda kahetsus ja ta oleks peaaegu mehe tagasi enda juurde palunud. Üksildased teleri ees veedetud õhtud, mida Helen varem nii igatses, tundusid teda hirmutavat. Väga imelik raamat. Järgmisi sarja raamatuid hindan enne kättevõtmist palju kriitilisemalt. Seekord lootsin, et läheb paremaks, aga ...

Koomson "Vahukommid hommikusöögiks"

Dorothy Koomsoni raamatu "Vahukommid hommikusöögiks" (Varrak, 392lk) haarasin raamatukogu riiulilt lihtsalt pealkirja ja kaanepildi järgi. Mõtlesin, et kui ei meeldi, viin lihtsalt raamatukokku tagasi ja asi korras.

Lugesin raamatu läbi ja leidsin sealt enda jaoks ka väikese iva. Paranemine. Millest see algab? Kuidas see sammu kaupa kulgeb? Kuidas samal ajal igapäevaeluga toime tulla.

Raamatus küll hurjutati naist, kes sellega toime ei tulnud. Ja idealiseeriti naist, kes võttis teise ema kohustused üle ning samas oma deemonitega võitles. Ja see osa mulle ei meeldinud, tundus nii võlts ja moraliseeriv. Aga ükski enesearengu raamat ei räägi Sulle, kuidas igapäevaste tegevustega hakkama saada ajal, kui oled katki ja paranemiseks aega leida. Natuke see raamat seda elu poolt näitas. Ja lapsi. Kes polnud vaiksed ja kukupaid ja alati kas rahulikult teleka ees või oma 2 mänguasjaga mängimas, nii et ükski tuba kodus sassi ei lähe. Nõudlikud ja vahel jonnakad, aga alati nii armad. Raamatulapsed peaaegu nagu pärislapsed.

Graeme "Naiseotsing" ja "Abielu Rosiega"

Viimati võtsin oma lugemata raamatute nimekirja vaadates raamatukogust Simsion Graeme raamatud "Naiseotsing" ja "Abielu Rosiega" (Eesti Raamat, 240lk ja 320lk).

Raamat "Naiseotsing" (The Rosie Project) meeldis mulle väga. Sisepilk aspergeri igapäeva, oli väga huvitav. Nii põnev oli lugeda, kuidas intelligentne meesterahvas suutis paari õhtuga pähe õppida terve raamatutäie kokteilide retsepte koos erinevate variatsioonidega ning suutis neid ka peast valmistada. Samas kui ta ei suutnud oma tunnetest aru saada ega neid tunnete objektide adekvaatselt väljendada. Ainus, mis raamatu püändi veidi rikkus, oli see, et raamatu naispeategelase nimi oli Rosie ja sarja järgmise raamatu pealkiri oli teada...

Raamat "Abielu Rosiega" (The Rosie Effect) oli ... teistsugune. See on üldjuhul hea, kui sarja raamatud on eriilmelised, aga minu jaoks kippus usutavus ära kaduma. Asperger, kel oli varem 2 sõpra, üks töökaaslane ja tema abikaasa, leidis äkitselt meeletul hulgal sõpru. Suhtlusvead abikaasaga ei olnud tunnete tasandil, vaid neis oli loogikavigu. Kogu lugu kippus veidi farsiks muutuma ja ketras üsna pikalt samade teemade ümber. Lõpp muutus jälle hoogsamaks ja huvitavamaks, sest aspergeri tunnetusvead tulid jälle mängu.

Sarja järgmine osa - The Rosie Result - on selle aasta veebruarikuus ilmunud. Näis, kas tõlge ka tuleb või peaks originaalkeeles lugema...

Lundberg "Punane aadressiraamat"

Sofia Lundbergi raamatut "Punane aadressiraamat" (Eesti Raamat, 284lk) lugesin ainult sarja pärast, mille see välja antud - "Tõlkes leitud".  Sarja esimene raamat "Kaotatud asjade hoidja" meeldis mulle väga. Seekord olin täitsa valmis, et jätan vajadusel raamatu pooleli, aga ka see lugu meeldis mulle väga hästi.

Raamat on oma elu peamiselt üksi veetnud naisest, kes leidis noorena armastuse, aga kelle teed hoolimata mõlema pingutustest enam kokku ei viinud enne kui alles surivoodil. Naise elulugu oli täies erinevaid seiklusi, kurbust ja rõõmu, luksuslikku elu ja kannatusi, sõpru ja sugulussuhteid, aga mitte enam armastust. Suur osa raamatust kirjeldas vana naise viimaseid päevi, mis mulle hetkel midagi ei pakkunud. Küll aga meeldis mulle lugeda mineviku kirjeldusi. Usun, et jätkan sarja lugemist.

Aareleid "Salaelud"

Minu lugemissoovide nimekirjast plaanisin ma lugeda ainult neid raamatuid, mis tõesti kõnetavad, ülejäänud pooleli jätta ja raamatukokku lugemata tagastada. Aga siiani olen kõik alustatud raamatud käbi lugenud. Nii ka Kai Aareleidi kirjutatud "Salaelud" (Varrak 152lk).

Natuke magus ja mõrkas oli see raamat. Natuke kurb ja päriselt elus. Juba mõnda aega tagasi hakkasin ma vaatama inimesi enda ümber uue pilguga. Mis toimub nende peades? Südametes? See raamat näitas mulle jälle, et sinu kõrval täiesti normaalselt oma igapäevaseid toimetusi toimetav inimene võib olla sisemiselt valus või katki, vajada kallistust, seltsi või hoopis ruumi ja omaetteolemist.

Mõnedest juttudest jäi mulle püänt veidi segaseks, aga enamus juttudes oli see täpselt õige - kõik öeldud, aga liigselt nämmutamisest hoidutud. Paar juttu jäid minu jaoks siiski veidi poolikuks. Nagu seriaali esimene osa...

"Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes"

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse märtsikuisesse teemasse (lühidalt - hunt raamatukaanel) sobis mul 2 raamatut. Üks on kuu alguses loetud ja juba ka blogist läbi käinud, teine oli Merili Metsvahi koostatud "Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes" (Hunt kirjastus(!), 230lk). Arvasin, et ma seda ilmselt raamatukogust nii kiirelt ei saa, aga selgus, et järjekord jõudis minuni kiiremini kui ootasin.

Raamat koosneb 5 osast: abiellu astumine, õde-vend, abielu, kasuema ja viimaseks müstiline abielu loomaga (kes armastatud ustavuse ja truuduse tõenduse peale inimeseks muutub). Pärast iga osa oli kokkuvõte, kus kirjeldati sedasorti muinasjuttudes kasutatud kujundeid ja peidetud sõnumeid. See oli raamatu kõige suurem väärtus minu jaoks. Ma olin küll muidugi ka varem märganud muinasjuttudes ühisjooni, aga polnud kunagi varem klassifitseerunud.

Ma natuke pelgasin seda raamatut lugeda, sest olin üsna kindel (juba pealkirjastki), et raamatus kubiseb vägivallast. Ja nii oli ka. Kõige jubedam koht oligi minu jaoks raamat nimimuinastus, kus emata vaenelaps on õe sõrmeluud pärast perekondlikku õhtusööki kokku kogus, pärast seda kui isa, kasuema ja kasuõed olid ta õhtusöögiks nahka pistnud. Aga enamus vägivalda ei tekitanud minus erilist õudu, mina lugesin seda rohkem kujundina kui tegeliku vägivallana. Enamus tapetud head inimesed reinkarneerusid kiirelt. Ja kõigest sellest koorus välja muinasjuttude mõte - lisaks meele lahutamisele ka väärtuskasvatus, mulle tundub isegi, et energeetilisel tasemel mõjutamine, ähvardamine.

Erinevad huvitavad kujundid jäid mulle kõlama. Aumõrv on lubatud (kui solvasid kellegi ema/isa, on täiesti normaalne, et sul lüüakse pea otsast). Sõna peab pidama (isegi kui see sõna on sinult valega välja petetud). Kes sirget teed pidi läbi eluraskuste läinud, peab õnnelikuna elu lõpuni elama. No ja loomaga abiellunud neidude "mehele" truuks jäämise ja "ootan ära kuni mees muutub" tagajärjel saadud kaunid kingid ja igavene õnnelik elu.

Eesti muinasjuttudest koorus minu jaoks eesti naise väga mitmene roll. Ühiskonnas mehele alluv, perepea järel teisejärguline, sageli rahatu ja seega sõltuv. Samas abielus võrdne partner. Kodus pigem see, kes vastutab kogu majapidamise eest. Kaasa arvatud selle eest, et kuri üleaedne mõnd karilooma või väikest last ära ei kaetaks või libahunti jooksnud naaberküla naine sellest loitsust pääseks. Üldse tundus, et abielu andis naisele väe ja võimu, tüdruk oli sõltuv teiste armust (olgu see siis isa või lahked külainimesed, kes vaeslapsele tööd ja leiba pakkusid), abielunaine oli aga uues seisuses.

Väga huvitav oli neid muinasjutte lugeda, aga mulle tundub, et oma lastele ma neid lugeda ei tahaks.
 Üldse peaks muinasjutte paremini valima.

Raamat on väga kaunilt kujundatud ja luksuslikult trükitud. Selline mõnus nautimise väljaanne.


Delerm "Väikesed naudingud"

Philippe Delermi raamat "Väikesed naudingud" (Varrak, 88lk) on arvatavasti "Lugemise väljakutse" grupist mu lugemisnimekirja jõudnud.

Raamat oli peaaegu täpselt selline, mida ma arvasin, et see on puhtalt pealkirja järgi. Lühijutud igapäevastest pisiasjadest, mis teevad päeva rõõmsamaks ja millest koosnebki õnn. Olgu selleks siis sarvesai või spontaanne õhtusöök sõbra pool, mõned küpsed marjad või hoopis sõit eskalaatoril, selliseid pisikesi elamusi on oluline märgata ja nende nautimiseks aega võtta.

Raamat on mõnes mõttes nagu luulekogu. Ja ma lugesin seda täiesti valesti. See raamat peaks olema riiulis ja kui õhtul und ei tule või tuju on paha, peaks seda lehitsema ja mõnd sobivat juttu lugema. Või isegi mõnest jutust inspiratsiooni ammutama, ise enda naudingu üles otsima ja kirja panema.

Kirk "Meetod 15/33"

Shannon Kirk raamatu "Meetod 15/33" (Hea Lugu, 256lk) leidsin oma lugemissoovide nimekirja korrastades ja tõin raamatukogust koju. Ja juba samal ööl lugesin läbi. Sisu oli nii põnev ja samas õudne, nii et ma ei saanud enne und, kui sain teada, kuidas see kõik lõppes.

Jutt algas sellest, kuidas üks rase noor neiu jutustas oma röövimisest. Ja jätkus sellest, kuidas üks uurija uuris ühe raseda neiu röövimist. Neiu läbielamistest ja uurija tegevusest rääkivad peatükid vaheldusid. Alles lõpus selgus, et röövitud neide oli kaks ning uurija otsis tegelikult hoopis ühte teist tüdrukut, kes oli samade röövijate poolt vangistatud.

Tänu röövitud tüdruku selgele peale ja teravale mõistusele pääsesid mõlemad tüdrukud vabadusse, kuid kahjuks oli teise noore neiu jaoks juba liiga hilja.

Raamat oli kirjutatud piisavalt ladusalt, et sain ta ööga loetud. Aga paraku selline loe-ja-unusta, kohe kui raamat läbi, oli põnevus unustatud ja u nädalaga kipub ka raamatu sisu juba peas tuhmuma.

Bollmann "Naised, kes loevad, on ohtlikud"

Lugemise väljakutse grupist jäi silma intrigeeriva pealkirjaga raamat, Stefan Bollmann "Naised, kes loevad, on ohtlikud" (Olion, 151lk). Ja otsustasin, et vaatan sellele sisse ka. Vaatasin.

Oli täitsa huvitav. Autor oli valinud raamatusse erinevatel piltidel (enamasti maalid, aga ka fotod jt) kujutatud naisi, kellel on käes raamat, kiri vms. St naised, kes tunduvad piltidel lugevat või on just loetud tekstilt silmad tõstnud. Päris huvitav oli näha nii paljusid erinevatel aegadel tehtud pilte. Teemad kõigil sarnased, meeleolud ja teostus erinevad. Lugemine kui salaja haaratud puhkehetk, isegi laiskusehetk. Lugemine, kui salaja teadmiste ammutamine. Lugemine, kui sõnum kallimalt. Lugev naine kui laiskvorst, mässaja, armuke, salaja puhkehetke nautiv teenijanna, sõbrannaga hommikut nautiv naine enne tööleruttamist, ettelugejanna, kelle lugemine on rohkem ajatäide kui meelelahutus või hariv tegevus. Mõned pildid tundusid olevat ka lavastatud - raamat kaunitari kätte lihtsalt rekvisiidina sattunud, lehviku või kassipoja asemel pilti ilmsetama.

Ainus, mis mina neid pilte vaadates ühise teemana nägin, oli see, et raamat ei tundunud kedagi külmaks jätvat. Pigem kaasnes koos raamatu ilmumisega pildile alati ka suhtumine.

Mowat "Ära hüüa hunti"

Märtsikuu nutika raamatukoguhoidja väljakutse teemaks on huvitav. "Selle raamatu kaanel oli hunt! Eesti rahvusloom hunt. Aga ma ei tea, millest see raamat rääkis. Võibolla huntidest? Aga äkki oli see kaanehunt seal lihtsalt niisama, ilu pärast..."

Vaatasin läbi terve hulga raamatututvustusi, sest hunt loomana pole mind kunagi väga huvitanud. Otsisin siit ja sealt, aga valisin üllatus-üllatus ... raamatu huntide uurimisest - Farley Mowati "Ära hüüa hunti" (Valgus, 190lk).

Minu jaoks silmiavav lugemine. Esiteks sain väga palju teada huntide kohta. Ja ka seda, kui paljud minu praegused teadmised baseerusid müütidele. Teiseks oli muidugi huvitav lugeda Kanada ametnike ja ametkondade kohta (mitte, et ma arvaks, et just Kanada bürokraatia on eriti markantne näide, usun, et mujal on sama või hullemgi). Kolmandaks sain teada, kuidas teadust tehakse - korraldatakse kallis ekspeditsioon, uurija on umbes pool aastat täiesti omapead, tsivilisatsioonist ära lõigatud ja üksi ning uurimistulemustest on aktsepteeritavad vaid need, mis varasema poliitikaga kokku lähevad.

Raamat oli minu jaoks naer läbi pisarate. Humoorikalt kirjutatud, ladus lugemine. Aga sisu oli üle mõistuse kurb. Ma väga loodan, et mitmes kohas oli vinti juurde keeratud, aga tegelikult ma seda väga ei usu. Nii kurb, et inimene loodust hävitab oma lõbuks ja kasumi saamiseks, aga tagajärgedest pole juba ligi 100 aastat hoolinud.

Wolf "Rock'n' roll ja ridamaja"

Järjekordne raamat, mis oli mul lugemise soovinimekirjas Klaus - Peter Wolf "Rock'n' roll ja ridamaja" ("Eesti raamat", 320lk). Tegelikult ma teadsin, et olen seda raamatut kunagi juba lugenud. Aga sellest ajast on möödas päris palju aega, raamatu sisu mäletasin väga vähe ning lugesin siis, kui mul endal veel ühtki last polnud. Soovitan lugeda seda raamatut kõigil, kellel väikesed lapsed - äratundmisrõõm on lihtsalt nii suur.

Raamatus saab noor, vastabiellunud ja ühiskorterisse kolinud abieluelupaar teada, et oodata on perelisa. Algul on kogu ühiskorteritäis rahvast rõõmus ja valmis oma elustiili muutusi tegema, et beebit oma ellu mahutada. Aga pärast päevakest proovimist, milline on elu beebiga, hakkab abielupaar endale oma korterit otsima. Raamat räägib elus beebi ja väikelapsega, lapsekasvatuse jagamisest mehe ja naise vahel, kirjanikutööst, rahakitsikusest ja valikutest. Aga peamiselt siiski sellest, milline on elu koos väikese lapse/väikeste lastega. Kui ma esimest korda raamatut lastetu tudengina lugesin, siis arvasin, et tegemist on hea naljaga, no ja eks mõnedes kohtades on vinti ilmselt ka üle keeratud, et naljakam oleks. Aga äratundmisrõõmu on raamatus siiski küllaga.

Mõned tsitaadid imetamise kohta ka.

"Järsku hakkas Barbara pragama: "Milliste nõksude ja mis jutuga püüdsid nad mind haiglas rinnaga toitmisest võõrutada! Pudelipiim on ju tänapäeval palju toitvam. Rinnapiimast ei saa õieti kõhtu täis. Rinnapiim on mürgitatud. Kui te õhtul pitsi viina võtate, siis on hommikul teie laps purjus. Teie piim on liiga kollane, see ei saa olla tervislik. Kas te tahate endale rippuvaid rindu? Ei taha - kas te olete näinud rinnapõletikku! Ja kui te lähete lapsega seltskonda? Alati pole võimalik vaiksesse nurka minna, kas tahate kõigi ees...
Aga üks on kindlamast kindlam: minu piim ei lähe külmaks. Seda meile keegi muidugi ei öelnud."

"Ma arvan, et lastetoidu tootjad annavad arstidele altkäemaksu või saab haigla rahalist toetust. Kuidas muidu oleks võimalik selgitada, et noori emasid püütakse sundida rinnaga toitmises loobuma."

Ma ei kirjuta välja tsitaate selle kohta, kuidas asju pakkida beebiga väljasõidu tegemiseks; kuidas Klaus-Peter üritas lapsega tegeleda ja samal ajal endale teed teha; kuidas teda isana koheldi, kui ta üksinda lapsege liikus; kuidas kõhukotis last kandes kuulis ta kritiseerivaid kommentaare, et kahjustab ühel või teisel moel last. Päris ägedad kirjeldused selle kohta, kuidas ühiskond sõnades väärtustab lapsi, aga tegudes ... miks on kauplustes maiustused väikelastele kättesaadavad kõrguses, miks ametiasutustes pole mõeldud sellele, et lapsevanemal võib olla tarvis sinna koos lapsega pöörduda jne. Muid tsitaate ma välja kirjutama ei hakka, kui valitud rinnaga toitmise omad. Sest muidu toksiksin pool raamat ümber.

James "Fifty Shades ..."

Selleks, et aru saada, milles on asi, lugesin ka kurikuulsad varjundid läbi. Pean silmas siis E. L. (Erika Leonard) Jamesi "Fifty Shades of Grey" (Penguin, 560lk), "Fifty Shades Darker" (Penguin, 560lk) ja "Fifty Shades Freed" (Penguin, 576lk). Plaanisin seda raamatut tegelikult eelmise aasta mitme väljakutse teema alla, aga eelmisel aastal jäi lugemata. Alustasin küll, aga lõpetasin alles jaanuaris. Kokkuvõtte kirjutamist olen kaua edasi lükanud, muud raamatud on pidevalt peale tulnud.

Raamatut ma eestikeelsena ette võtta ei julgenud. Olin nii mitmelt sõbralt tuttavalt kuulnud, et keeleliselt väga halb. Ei teagi, kas tõlke viga või juba originaal selline ... kahtlane ..., aga tundub, et originaali viga juba. Ma küll pole inglise keeles nii tundlik lugeja, et aru saaksin, aga osad konstruktsioonid tundusid mulle veidrad. Samas üllatavalt keerukas keelekasutus, vahepeal pidin sõnaraamatust sõnu järele vaatama, kui tahtsin täpselt aru saada. Harva tuleb seda ette.

Raamatu sisust... Kui jätta välja seksistseenid (mida oli palju ning mis olid pikad ja detailsed), siis tegelikult mulle sisu isegi meeldis. Inimesed. Nende hingehaavad. Inimesed koos. Inimeste püüd üksteisega sobituda ja samas oma hingehaavadega tegeleda. Elu.

Seksistseenid. Esimeses raamatus ma sain täitsa neist aru. Need sobitusid päris hästi muu tegevusega. Kuigi ma lugesin neid suht üle rea, sest kippusid minu jaoks liiga pikaks, tahtsin teada, mis peamises tegevusliinis edasi saab. Teises osas kippus minu jaoks loogika veidi kaduma. Oli selline tunne, et autor on välja mõelnud - nii palju tegevust ja nii palju seksi, isegi kui see raamatu terviklikkusele alati kasuks ei tulnud. Kolmanda osa teises pooles tundus mulle, et seksistseene enam nii palju vägisi pliiatsist välja ei imetud ja sai jälle lugu parem.

Kokkuvõttes saan ma muidugi aru, miks see raamat on saanud nii tuntuks. Väga aus teemakäsitlus ja väga kirevad stseenid voodis ja igal pool mujal. Väga erinev kõigest, mida olen lugenud. Samas. Sain raamatute lugemise järel teada, et pr James on teemat edasi arendanud ja raamatuid juurde kirjutanud lisaks neile kolmele. Hetkel rohkem küll ei viitsi neid lugeda. Tõesti ei jaksa. Ei näe ette ka, et kunagi veel sooviks. Nii need mind siiski ei köitnud.

Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Kui ma Stig Claessoni raamatupealkirja "Sina maga, mina pesen nõud" (SA Kultuurileht, Loomingu raamatukogu, 139lk) esimest korda nägin, siis mulle tundus see kui kõige romantilisem romaan, mida ma oskan endale ette kujutada - hoolitsus üksteise eest. Kujutlesin, et seda ütleb noor mees oma rasedale naisele või väikeste laste emale. Selgus, et mu kujutlus oli ses mõttes õige, et see fraas tähendas vaikset igapäevast hoolitsust oma partneri suhtes. Küll aga oli mu ettekujutus tegelastest u 30-40a mööda - tegemist oli küpses eas naise ja mehega, kes olid mõlemad oma esimese ja väga armastatud partneri kaotanud ning selle järel teineteist leidnud.

Kas nende suhe oli tõsine? Tundus, et lõppkokkuvõttes oli, kuigi see selgus alles suhte lõpus. Kas see pani unustama oma esimese elu esimese abikaasaga? Pigem mitte. Aga mõlemale pakkus see suhe lähedust, seltsi ja kiindumus kasvas ajaga. Lapsed harjusid. Lapselapsed kutsusid vanaema uut meest vanaisaks. Teise poole lapsed aitasid, kui vaja autoga kuhugi sõita. See, kui tõsine see suhe südames ja hinges oli, selgus alles siis, kui see lõppes. Ja mees, kes oli kaotanud oma abikaasa ja ka oma eluõhtu partneri, reageeris mõlemal juhul sarnaselt. 

Raamat läks minu jaoks nutika raamatukoguhoidja 2019 veebruari väljakutse teema alla "Ma ei tea mis raamat see oli, aga selles oli juttu vanadest inimestest. Nagu minu vanaema ja vanaisa. Pensionäridest, noh. Ei, midagi muuda ma sellest raamatust ei mäleta." Kui endale siia teemasse raamatut otsisin, siis leidsin selle ootamatust kohast. Nimelt raamatukogust koju toodud raamatute hulgast - see oli mul lugemise soovinimekirjas ja juhtumisi oli ta jaanuari viimastel päevadel raamatukogust võtnud. Alles siis, kui veebruari algul lugema hakkasin, märkasin, et sobib teemasse :) Vahel leiab pime kana ka tera.

Tõsisel teemal kirjutatud raamat oli kirjutatud kerguse ja elurõõmuga. Stiili ja huumori poolest meeldis see raamat mulle väga. Isegi väga tõsiseid kohti lugedes jäi toon pigem kergeks ja meeleolu oli pigem "pole hullu" kui "appi-mis-nüüd-saab". Ka pärast vähidiagnoosi saamist läheb elu edasi. Tehakse nalja, juuakse kohvi ja õlut ja võibolla isegi šampust. Kuni nõude pesemine jääb igavesti ainult ühe osapoole õlgadele.


Bohjalian "Ämmaemandad"

Kui veebruar oli juba tasapisi alanud, st 2019 lugemisaasta algusest juba terve kuu möödas, siis seadsin lõpuks sammud raamatukogu poole, et enda korralikult sorteeritud lugemissoovide nimekirjast esimesed raamatud koju tuua. Raamatukogus jäin siiski riiuleid liiga pikalt silmitsema ning minuga tuli kaasa ka Chris Bohjaliani raamat "Ämmaemandad" (Ersen, 352lk).

Raamatu lugesin samal veebruari esimesel nädalavahetusel läbi. Endale tundus, et ühe hingetõmbega, nii köitis mind see lugu. Kuigi ... raamatu algul tegelikult tundus mulle, et raamatu lõpp sai ära räägitud...

Raamatu sisust ka. Jutt oli sünnitamisest USAst 1980ndatel aastatel. Nö sünnitamise pärand oli see, et tegutsesid iseseisvad sünnituse ämmaemandad, kes jälgisid rasedust ja võtsid vastu sünnitusi naiste kodus. Samuti oli neil mitteametlik treeningprogramm - kui keegi soovis ämmaemandaks hakata, siis töötas ta mõnda aega koos kogenud ämmaemandaga ning õppis selle juures välja ja avas oma praksise. Samal ajal oli ämmaemandaks võimalik õppida ka koolides, aga seal õppinud ämmaemandad töötasid haiglates arstide käe all ning miskipärast vastandati neid kodus töötavate naistega.

Ja siis juhtus, et ühel kodussünnitusel läksid asjad väga valesti ja üks naine suri. Keegi ei teadnud, kas sündmuste käik oli: naine suri sünnitusel, ämmaemand tegi keisrilõike ja päästis lapse või naine sattus sünnitusel raskesse seisu, oli minestanud/koomas ja peaaegu surnud, ämmaemand pidas teda surnuks, tegi keisrilõike, päästis sellega lapse ning surmas naise. Kohus väitis üht, ämmaemand teist. Tõde tegelikult polnud võimalik välja selgitada.

Raamat räägib detailselt ämmaemanda töötast ja kohtuprotsessist. Ja kohtuprotsessi mõjudest kodussünnituse ämmaemandate nö välja juurimiseks Ameerikast. Sellest, kuidas mõjus üks kohtuprotsess ühele perele, ühele lapsele, tervele piirkonna ämmaemandate kogukonnale ja kodussünnitusele. Kodus sünnituse ajalool mõttes - väga huvitav. Ühe lapse üle-elamiste mõttes kohtuprotsessi ajal - kohutav.

Künnapas "Helisevad ööd saarel"


Lugemise väljakutse grupis loositi detsembris lähenevate jõulude ootuses välja päris mitu raamatut. Ma osalesin enamuses loosimistes, mida enne lõpptähtaega grupis postitusi sirvides märkasin. Romantiline kirjandus on mulle alati meeldinud, kuigi need romantilised raamatud, mis meeldisid nooremana, on natuke teistsuguse romantika vastu välja vahetunud. Seega osalesin ka romantilise romaani loosis ja seekord võitsin! Varsti saabus mulle postiga Heli Künnapase raamat "Helisevad ööd saarel", mis on kaheksas raamat sarjast "Mõni õhtu romantikat" (Heli Kirjastus, 124lk).

Vaadates kui õhuke see raamat on, tundus, et minu jaoks saab seal olema küll täpselt üks õhtu romantikat ja selles oli mul õigus. Aga muidugi pole kõik inimesed nii kiired lugejad. Raamat oli sisu poolest armukolmnurk - üks naine, kaks meest. Mehed teineteise vastandid, üks sisukam ja haritum, teine lihtsakoelisem ja maisemate huvidega ja ... veidi agressiivne. Muidugi oli algusest peale selge, et selline raamat saab lõppeda ainult ühel viisil, aga tähtis pole ju ainult lõpp-punkt, ikka teekond ka.

Raamatu väärtus seisnes minu jaoks selles, et põimis endasse üsna hästi tänapäevaseid väärtushinnanguid ja sotsiaalseid probleeme. Aga minu maitsele jäi kogu jutt kuidagi must-valgeks: hea mees vs halb mees, romantiline maaelu vs linna kõledus, tubli üksikema vs joodikutest lapsevanemad jne. Üsna lihtsakoeliselt kirjutatud, enda fantaasiale jäi vähe ruumi. Aga lugesin seda ühel ööl, kui ma haigena und ei saanud ning selleks oli see üsna paras. Midagi väga keerulist ja filosoofilist poleks mu väsinud aju tol hetkel kinni võtnud.

Dettmann "Ja meie kohal vaid sinine taevas"


Kui lugemise väljakutse grupis kuulutati välja nutika raamatukoguhoidja väljakutse, siis sain kohe aru, et see on midagi mulle. Jaanuarikuu teemaks on "Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja. Oli vist väike maja … Või tegelikult üsna suur maja! Ühesõnaga maja pilt. Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta."

Sellesse teemasse soovitas mu raamatukoguhoidjast sõber täitsa mitut raamatut, aga üks neist oli Lutz Dettmanni "Ja meie koha vaid sinine taevas" (Sinisukk, 696lk), mille kohta ma kohe tundsin, et seda loen. Romaani esimene osa "Anu. Aja-,sõja- ja armastuslugu Eestimaal" jättis mulle sügava mulje, muidugi ruttasin teist osa lugema (mul polnud aimugi, et see on juba ilmunud!). Neid raamatuid lugedes mõtlesin esimest korda, baltisakslaste olukorrale praktilises plaanis. Ühest küljest olid nad meie kodumaal sissetungijad. Tulid, alistasid meie maad, ehitasid siia oma mõisad ja rikastusid talupoegade pärisorjatööde abil. Teisest küljest esimese maailmasõja ajal oli enamus baltisakslasi juba Eestis sündinud, nende kodu oligi Eestimaa. Polnud nende süü, et nende esivanemad olid siia asunud ning nad ei tundnudki teistsugust elu. Baltisakslased ise pidasid oma kodumaaks Eestit, samas ei kuulunud päriselt ei siia ega sinna. Ütlemine "Vanemate patud nuheldakse laste kaela 7 põlve järjest" peab siin ikka väga valusalt paika.

Kui olin raamatust u 200 lehekülge ära lugenud, sain aru, et põhiosas koosneb raamat NL masinavärki sattunute vangistuse ja sunnitöölaagri detailsetest kirjeldustest. Midagi nendest õudustest - nälg, külm, väsimus, pidevad mõnitused, hirm, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, parasiidid, haigused, surmad, nälg, nälg, nälg - polnud ju uudis, aga kui kõik see juhtub eelmisest raamatust armsaks saanud noore neiuga ikka ja jälle ja ikka ja jälle, siis see lihtsalt poeb hinge. Samas ei saanud ka raamatut käest panna - oli siiski vaja teada, kuidas kogu see õuduste jada lõpeb. Kuna raamat oli kirjutatud sellises vormis, kus oma vanglas ja sunnitöölaagris viibimisest rääkis vana naine oma tütrele, siis oli muidugi selge, et tulema ta sealt eluga sai. Juttu pehmendasid vana naise ja tema hilises keskeas tütre muud tegemised, kasvõi kartulite koorimine ja sauna kütmine, kuhu jutt vahepeal õudustest puhkamiseks tüüris. Ka oli jutus peategelase armastatu kõrvalliin, mis üsnagi rahulikult sujus (kuigi ängistatud meele ja südamega ning paljude hirmudega, aga mitte reaalse piinamisega) ning ka tähepanu vahepeal muule juhtis.

Oskuslikult kirjutatud raamat. Lõpp küll üsna uskumatu, aga olgu siis nii.

Uus lugemisaasta 2019

Lugemisaastal 2019 eesmärgid minu jaoks on:
- tühjendada oma lugemata raamatute nimekirja, st nii palju ära lugeda kui jaksan (või eemaldada, kui lugemist alustades selgub, et pole siiski minu teema.
- teha kaasa miniväljakutses "Nutika raamatukoguhoidja väljakutse".
Suurt väljakutset 52+1 teemat aastaga (~1 teema nädalas) ma sel aastal ei tee.

Miniväljakutses on igas kuus 1 teema, millele tuleb justnimelt õiges kuus leida sobiv raamat ning see läbi lugeda.

Jaanuar 2019 Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja. Oli vist väike maja…Või tegelikult üsna suur maja! Ühesõnaga maja pilt. Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta.

Raamat: Lutz Dettmanni "Ja meie kohal vaid sinine taevas"

Minu jaoks on harjumatu, et teemad selguvad aasta jooksul, iga kuu alguses "pannakse välja" uus teema ning "järgi" lugeda ei saa. Aga vaatan kui kaugele lugemisega jõuan.

Birdsall "Penderwickid"

Väljakutse tehtud ja laiskus kontides :) Kirjutan tagantjärgi mõnest raamatust, mis vahepeal loetud.

Mu pisemate lastega raamatukogus käies jäi mulle näppu Jeanne Birdsalli "Penderwickid. Lugu sellest, mis juhtub suvel nelja õe, kahe küüliku ja ühe väga huvitava poisiga" (Pegasus, 208lk). Kuna mu kooliealine tütar loeb palju, kiiresti ja üsna valimatult (ja valib ise raamatukogust suht sageli vaid koomikseid), siis võtsin talle selle raamatu. Aga juhtus nagu tavaliselt - ema soovitatud raamatu needus - ta ei olnud nõus seda isegi avama. Raamat oli meil kodus juba mitu nädalat, kui võtsin ta ise kätte ja ühe haigena ja köhides veedetud unetu ööga ta läbi lugesin. Mulle tõesti meeldis. Siis otsustasin kavalust kasutada - lugesin tütre kuuldes raamatust esimese peatüki väiksematele ette. Meeldis väiksematele ja noor neiu muidugi igaõhtust unejutuaega ootama ei saanud jääda - luges raamatu ise kahe õhtuga läbi ja kiitis. Sarnast kavalust kasutasin ka doktor Dolittle raamatute puhul. Kusjuures ma ise pole uusi trükke lugenudki, aga tütreke võttis raamatukogust viimase kui ühe ja luges kõik läbi. Ma ei tea siiani, kuidas ema soovitatud raamatu needust murda. Sama kavalusega palju kordi ka ei saa - näeb läbi.

Aga aitab lapsekasvatuslikest teemadest, raamatust ka.

Raamatu sisukokkuvõtet on internetis muidugi palju leida, aga väga lühidalt. Raamatu peategelased on perekond Penderwickid, isa, 3 varateismelist tütart, pisike 4-aastane tütreke ja suur koer. Kõik neli tüdrukud on väga erinevate huvidega, iseteadlikud, samas hoiavad perena kokku. Perekond saabub suvepuhkusele paika, kus nad pole varem käinud. Raamat räägibki sellest, kuidas tüdrukud leiavad endale mitu uut sõpra ning veedavad ägeda puhkuse, kus juhtub palju toredat, aga ka äpardusi.

Raamat oli päris põnevalt kirjutatud ja hästi tõlgitud, hoogne lugemine. Mulle meeldis, et tegelaste iseloomude ja taustade väljatöötamisele oli nii palju energiat kulutatud, tänu sellele mõjus raamat usutavana. Pikapeale sain lugedes aru, et tegemist väga osavalt kirjutatud raamatuga, kus iga tegelaskuju nii kokku pandud, et tema positiivsed ja negatiivsed omadused moodustavad terviku ning rõhutavad tema ainulaadsust, samas tekib sellest varjatud pedagoogiline efekt. Paljud pedagoogiliselt mõjuvad raamatud on minu meelest tüütud ja ebameeldivad, aga see raamat üldse mitte. Põnevust jätkus lõpuni ja hea meelega oleks edasi lugenud. Tegelikult lähebki lugu edasi, sest tegemist on sarja esimese raamatuga.

Pärast kiiret googledust selgus, et tegemist on päris huvitava autoriga, kelle esimene raamat sai trükipressi alt läbi alles siis, kui ta 54a sai. Ja raamatuid tema sulest palju ilmunud polegi, Penderwickide sarjas on neid kokku 5, mõned muud pealekauba.  Aga eesti keelde kahjuks rohkem raamatuid tõlgitud ei ole.  Olemas on veel "The Penderwicks on Gardam Street", "The Penderwicks at Point Mouette",  "The Penderwicks in Spring" ja "The Penderwicks At Last". Sarja seni viimane raamat on ilmunud 2018, seega pole üldse välistatud, et sari veel jätkub. Kahjuks ma ei julge väga loota, et tõlkimine jätkuks, sest eestikeelne tõlge on aastast 2010.

Levithan "Iga päev"


David Levithani raamat "Iga päev" (Ajakirjade Kirjastus, 318lk) sattus mulle raamatukogus paar nädalat tagasi kätte ja tõin ta koju. Vist sellepärast, et olin filmitutvustust kuulnud ja tekitas huvi. Lugemise väljakutsesse see kuidagi ei sobitunud, aga see pole peamine.

Filmi trailer mulle meeldis, aga mitte nii väga, et oleksin kindel kinnomineja. Samas meeldis piisavalt, et raamat pilku köidaks. Raamatut lugema hakates olid mu ootused tegelikult üsna madalal, aga raamat oli parem kui oskasin arvata. Tegevusliini oli üsna puhas arvestades seda, et peategelase elu just nagu nõudis tegevusliini, mis oleks kõrvalhüpetest kirju ja keeruline lugeda. Samas mõned kõrvalepõiked olid just huvitavad, andsid värvi ja dimensiooni.

Raamat oli hästi tõlgitud, tõlke lugemine läks ladusalt. Olen õppinud seda juba hindama, sest üsna sageli on mulle kätte sattunud tõlkeid, mis hästi lugeda ei kannata.

Lõpupoole läksin jutuga nii kaasa, et sain raamatu alles siis käest pandud, kui see läbi sai. Hoolimata sellest, et südaöö jõudis vahepeal mööduda.

Raamatus oli päris mitmeid kohti, kust sain mõtteainet.
Kui palju MINAst on seotud meie kehaga ja kui palju millegi muuga?
Kui vaadata ennast eraldi oma kehast, mis muutub?
Kuidas hoolitseda keha eest, mis on Sulle laenatad?
Elada paljude teiste elusid ja sellest kõigest õppida, on väga rikastav. Aga elada ühte elu põhjalikult ja hästi, luua suhteid ja ajada juuri on samuti rikastav. Kus on tasakaal?

Turunen "Arulagedad asjad"

 Saara Turuneni "Arulagedad asjad" on ilmunud Eesti Raamatu "Tõlkes leitud" sarjas. Seepärast haarasin selle raamatukogu...