Pettai "Jaanik(a)"

Alustaks sellest, et mulle üldse ei meeldi enamus ulmet. Nagu mitte üldse. Midagi sellist, mis mulle üldse ei meeldi, ma ei suuda lugeda, olgu väljakutse või mitte.  Seepärast oli teema nr 43 - Eesti ulmekirjaniku teos - minu jaoks paras pähkel. Uurisin ühte ja teist, aga Kadri Pettai "Jaanik(a)" (Tänapäev, 128lk) tundus mulle kirjelduse järgi täitsa põnev.

Umbes 30 lehekülge oli täitsa tavaline - ulmet ei kuskil. Mitte, et ma kurdaks. Edasi läks lahti, aga see polnud õnneks väga üle võlli ulme, rohkem selline muinasjutuline ulme. Mulle täitsa meeldis. Lõpuks kiskus nii põnevaks, et magamaminek venis hilisemaks, kui mul plaanis oli. Ei midagi elumuutvat, aga täitsa loetav raamat ja võibolla võtan järjegi kätte, kui see peaks kunagi ilmuma.

Pollard "Väike Prantsuse külalismaja"

Teemasse nr 42 - kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist - oli mul keeruline raamatut leida. Ma ei osta just palju ilukirjandust - loen neid enamasti vaid üks kord ja eelistan laenutada raamatukogust. Muidugi mul ilukirjanduslikke raamatuid koduses raamatukogus on, aga kuna ma ostan raamatuid vähe, siis loen nad kõik kohe ka läbi. Seega sellesse teemasse ootasin peaaegu aasta lõpuni raamatut - äkki tuleb välja mõni raamat, mille taha osta. Nüüd kui aasta juba peaaegu läbi ja raamatupoodide soodusmüükide aeg käes, võtsin ennast kokku ja sooritasin selle olulise ostu. Mõtlesin juba suvel, et võiksin Helen Pollardi raamatut "Väike Prantsuse külalismaja" (Pegasus, 384lk) kunagi lugeda. Ja kui ta mulle sooduspakkumiste riiulilt otsa vaatas, osutuski valituks.

Olen päris mitmeid arvamusi selle raamatu kohta lugenud. Päris paljud on nautinud, mitmed pidanud ebausutavaks või põlastanud, et raamatus on privilegeeritud inimese probleeme lausa lust lugeda. Mulle just meeldis selles raamatus lahtirulluv teekond. Kõik sündmused ei olnud alati loogilised, eriti arvestades lühikest ajaraami. Aga minu jaoks polnud see selles raamatus nii oluline, sest kõik rõhutas minu jaoks just teekonda. Elumuutavate ostuste tegemise raskus, mis raamatutes sageli tähelepanuta jääb, saatis tervet raamatut. Lehekülgede kaupa on selge, mida kangelanna peaks tegema, et õnnelik olla, aga tal on siiski vajalikku sammu raske teha. Palju lihtsam on jätkata samades rööbastes, kus oled teekonda alustanud. Kangelanna lükkab otsustamist edasi, kuni tema eest otsustavad teised. Ta otsustab lähtuvalt teiste vajadustest, kaalumata enda soove ja vajadusi. Aga elu nügib teda siiski kogu aeg ettevaatlikult parima raja suunas, millele tal oleks võimalik astuda. Kui vaid saaks oma elu ka niimoodi kaugemalt vaadata ja kõiki võimalikke radu näha. Ja kui elu ka pidevalt saadaks jõulisi meeledetuletusi, kus on õige rada - otsustada oleks vist siiski raske.

Šiškin "Kiri sinule"

Teemasse nr 26 - Venemaa kirjaniku raamat - otsisin raamatut kaua. Mind klassikaline vene kirjandus ei köida, "Idioot" ja "Sõda ja rahu" jms üldse ei kutsu lugema. Olen kunagi üritanud, aga mul on nii keeruline venekeelsete nimede keerist meeles pidada, et loobusin kümnekonna lehekülje järel. Võibolla kunagi jaksan uuesti üritada. Samuti ei köida mind ulme, Bulgakovi lugesin koolis, aga suure pingutusega.

Lootsin leida midagi romantilist ja kerget, aga see mul siiski ei õnnestunud. Valituks osutus Mihhail Šiškini "Kiri sinule" (Varrak, sari "Moodne aeg", 303lk). Raamat koosneb kirjadest, mis armastajapaar üksteisele kirjutanud, noormees on sõjas, neiu üritab kodulinnas hakkama saada. Kirjadest tundub, et nad kas ei saada neid üksteisele või siis ei saa nad kunagi saadetud kirju kätte - kumbki ei maini kordagi partnerilt saadud kirja oma kirjas. Noormees kirjutab neiule sõjas kogetud koledustest (mida ma ausalt öeldes lugesin üle rea, sest tõesti jaksanud), lisaks igatsusest teise järele ning oma lapsepõlvemäletsustest (mis olid ka üsna tumedates värvides). Neiu kirjutab oma uuest elukaaslasest ja tema lapsest ning lapse emast, oma sõbranna lastest ja abikaasast, oma emast ja isast (kes tegelikult kunagi õnnelikult koos polnud elanud), nende haigustest ja surmast, oma mõtetest ja igatsustest oma pere järele. Tundus, et sellest igatsusest ta ka lõpuks hulluks läks. Ja tundus, et noormees samuti.

Leidsin ühes raamatu alguseotsa kirjas ka omavahelise armastuse mälestusi, milles oli seda kergust, mida ma raamatut valides lootsin. Aga sisututvustuse lugemise järel see lootus muidugi kadus. Eks see kaunis mälestus oli sinna kirja pandud järgnenud koleduste kontrastiks.

Mulle mingil viisil see raamat meeldis, käest ma seda panna ei tahtnud, ootasin lõpplahendust (mida päris 100% ei tulnudki). Aga hetkel otsin pigem kergemas meeleolus kirjatükki, sügiskaamoses pole tuju masendavatest asjadest mõelda.

Reinaus "Kuidas minu isa endale uue naise sai"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse teemaks oli seekord lugeda läbi 2 lasteraamatut. Esimene neist autorilt, kellelt pole lasteraama...