Bythell "Raamatukaupmehe päevik"

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik" (Ühinenud Ajakirjad, 315lk) oli mu selleaastane lugemise väljakutse grupi loosivõit. No ja kuigi ma selle juba mitu päeva tagasi lõpetasin, tundub kohane aasta viimasel päeval siiski "ära vormistada" sellesse aastasse.

Mulle raamat väga-väga meeldis. Peab tunnistama, et see oli natuke monotoonne päev päevalt korduvad tegevused raamatupoes, mida madalhooajal külastab väga vähe inimesi. Samas ... see polnud ka liiga monotoonne - eks saab ju alati valida, mida üles kirjutada.

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, et sellest enamus on päriselt juhtunud! See ongi päriselt päevik. Ja kõige koomilisem tegelane kogu raamatus - Nicky - on päriselt olemas! Raamatupoel on aastaid ja aastaid vana FB leht ja seal on kõigist asjadest, millest päevik räägib, postitusi olemas!

Keeruline on raamatust kokkuvõtet teha, panen kirja asjad, mis mind üllatasid.
1. Raamatukaupmehel kulub suurem osa päevast/nädalast pigem raamatute hankimiseks, kui klientidega suhtlemiseks.
2. Lisaks sotsiaalmeedias postitamisele, tellimuste täitmisele ja uute raamatute hankimisele, kulub meeletult aega riiulite kordasättimisele, kastide lahtipakkimisele ja hinnastamisele.
3. Raamatufestivalid on küll ägedad, aga ma oleks arvanud, et kassat tuleb veel tiba rohkem. Ja need tundusid mega väsitavad.

Huth "Kolmekesi talus"

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse detsember 2019. Teate, see oli naljakas! Selles raamatus oli täpselt 365 lehekülge! Muud ma tõesti ei mäleta.

Sellesse teemasse raamatu valimine osutus parajaks pähkliks, ESTER ju ei võimalda sooritada otsingut raamatu lehekülgede arvu järgi (aga võiks!). Siiski meenus mulle, et on ju olemas Varraku ajaviiteromaani sari. Ja esimese 10min jooksul kataloogis neid lehitsedes leidsin isegi 2 raamatu, millel lehekülgi 365tk. Neist kahest valisin Angela Huthi "Kolmekesi talus" (Varrak, 368lk kirjastuse infos, 365lk ESTRIs ja raamatu viimane leheküljenumber 365). Valiku peamiseks põhjuseks sai, et olen seda raamatut paar korda juba raamatukogus peos hoidnud, kaanel naeratavaid tibinaid imetlenud ja ... loobunud. Aga lugesin seda, et raamat väljakutsesse sobis, märgiks, et siiski võiks lugeda.

Raamat oli üle ootuste huvitav. Eriti just oma ajaloolise tausta poolest. Muidugi olin ka mina oma lünklike ajalooteadmistega kuulnud, et Inglismaal päästsid naised kohaliku majanduse II maailmasõja ajal, hakates tööle meestest täitmata jäänud töökohtadel. Aga ma ei olnud enda jaoks kunagi läbi mõelnud, mida see tähendas põllumajandussektoris tööle asunud naiste jaoks ja üldse Inglismaa põllumajanduse jaoks. Nimelt on Inglismaal põllupidamine olnud (minu mälu järgi) pigem tagaplaanil, rohkem on tegeletud kariloomadega. Samuti imporditi IIms eel väga suur osa toidust, aga sõda paratamatult segas impordi jätkumist. Seetõttu pidi väga kiirelt hakkama toitu suuremas koguses kasvatama ja seda tingimustes, kus mehi polnud põldudele saata. Inglismaa põlde haris sel ajal Woman's Land Army, kuhu kuuluvaid (enamasti noori) naisi kutsuti Land Girls. Raamatu ingliskeelne pealkiri ongi seesama termin.

Kuigi mulle jäi raamatu tutvustavast tekstist (ja kaanepildist) miskipärast mulje, et tüdrukud toimetavad talus kolmekesi täiesti omapead, siis tegelikult oli see mulje ekslik. 50ndate eluaastate lõpul majaperenaine ja -peremees on samuti täiesti tegusad, samuti preilide vanune perepoeg. Vahel käib abiks ka kohalik eakam mees. Siiski peavad kõik hoolega pingutama, et kõik vajalik saaks tehtud, valitsuse nõutud põlluaakrid haritud, lehmad lüpstud, lambad hooldatud, siga toidetud. Noortel neidudel on muidugi huviks ka südameasjad, kuigi raamatu lugemise käigus selgub, et need huvid on erinevatel neidudel üsna eriilmelised. Ütleme nii, et üks sedasorti tegevusliin sai minu jaoks veidi ... tügastav. Aga raamatu üldist muljet see minu jaoks ei rikkunud. Täitsa hea meel, et sai ette võetud.

Minu jaoks on sellega nutika raamatukoguhoidja väljakutse läbitud. Kõik teemad õigeaegselt, st õige kuu sees, kuigi ühe kokkuvõte kirjutasin küll päris kuu viimasel tunnil. Oli tore seiklus!

Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"

Maria Semple  raamatu "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" (Varrak, 339lk) valisin lugemise väljakutse FB grupist lugemiseks. Seisis mul päris kaua lugemist ootavate raamatute nimekirjas.

Raamatut lugedes selgus, et ma *vist* olen seda varem lugenud. Äkki originaalkeeleski? Raamatu alguses ei olnud küll midagi tuttavat, aga kui teises peatükis selgusid peategelase depressiooni tagamaad, siis hakkas mulle midagi meenuma. Ja kui selgusid kadumise tagamaad ning eriti kui ma lõpuossa jõudsin, siis olen üsna kindel, et lugenud ma seda olen. Huvitav on see, et raamat on ilmunud 2012a. Ja no sellest kuni 2017 aastani lugesin ma väga-väga vähe. No ja pärast 2017a mulle tundub, et ma ka pole seda lugenud. Või siis olen ja olen unustanud.

Raamat mulle muidu väga meeldis. Minu meelest hästi kirjutatud. Või siis tõlgitud. Ja sündmused üsna originaalsed. Natuke fantastilised, aga raamatus ju võib.

Raamatu peategelane on Bernadette, kes on õppinud arhitektiks, projekteerinud väga omapärase maja ning selle eest auhinna võitnud. Tänapäevases ühiskonnas võiks selline ökoloogiline ehitusstiil - kõik materjal peab tulema paari miili kauguselt - täitsa hästi sobida ja samuti auhindu võita. Paraku selgus, et heanaaberlikud suhted on väga olulised ning maja leiab enda otsa...

Järgmine "projekt" on Bernadettel lapse saamine. Pikapeale see õnnestubki ning tal sünnib abikaasaga tilluke tütar, kellel on paraku südamerike. Esimesed 5a tema elust veedetakse haiglates ning elu kulgeb operatsioonilt operatsioonile. Kuid sellest ajast on nüüdseks möödas ligi 10a ning tütrekesest sirgunud tubli põhikoolilõpetaja.

Bernadette pole viimastel aastatel oma depressioonist välja tulnud, kuid äkitselt saab tema elu tõuke, mis ta sellest välja raputab ning paarikuisele seiklusele suunab.

Kui ma oleks midagi teistmoodi teinud, siis vist oleks võinud raamatus tasakaalu asetada rohkem raamatu lõpuosa seiklustele ja vähem alguse kannatustele. Aga nii oli ka täitsa tore.

Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri...