Healey "Elizabeth on kadunud"

Emma Healey "Elizabeth on kadunud" (Pegasus, 288lk) oli üks natuke kummaline raamat. Samas eks selliseid raamatuid tasubki lugeda, mis millegi poolest teistest erinevad. Raamat oli kirjutatud vana naise - Maudi - vaatepunktist. Maud igatseb oma sõbrannat - Elizabethi. Samas tema mälu on väga vilets, asjad ununevad kiiresti ning tal ei ole meeles, mis tema sõbrannast sai. Ta kahtlustab sõbranna ebasõbralikku poega, et see on vanale naisele liiga teinud .

Sõbranna otsingutega seguneb veel mälestus Maudi õest, Sukeyst (e Susanist), kes 70a tagasi kadunuks jäi ning kelle kadumise põhjustes siiani selgust pole. Erinevate lugude killud põimuvad, meeles on rohkem varasemaid fakte, tänapäevased kipuvad ununema ning varasematega segunema.

Raamatu lugemine oli vahepeal tüütu, siis põnev, aga ootusärevus, et mis siis ometi saab, ei jätnud mind kuni lõpuni välja. Ühe loo süüdlase arvasin ma kiirelt ära, teise loo oma... ei teadnud kuni lõpuni. 

Mis jäi mind sellest raamatust kummitama - mäluprobleemidega inimestesse suhtumine ja nendega suhtlemine. Masendav oli lugedes, kuidas unustavat naist peeti kord rumalaks, kord kurdiks ning tema alavääristamist normaalseks tegevuseks. Nukker....

Aveyard "Punane kuninganna"

Ausalt öeldes panin Victoria Aveyardi raamatu "Punane kuninganna" (Pikoprint, 424lk) endale lugemise nimekirja ainult sellepärast, et ... see raamat on nii ilus-hirmsa kaanekujundusega - kaunid ja samas õõvastavad veretilgad tilguvad hõbedaselt kroonilt.

Raamat ise on väljamõeldud maailmast, kus punase verega inimesed elavad vaeste orjadena ning hõbedase verega ja enamuses ka võluvõimetega ülemkiht nende üle valitseb. Lisaks sellele, et punaverelisi koheldakse ebaõiglasest kodumaalt, on riik veel ka naabritega sõjas ning punase verega kodumaa tütred ja pojad, kellest riigile muud kasu pole, kupatatakse otsemat teed rindele kahurilihaks.

Sellises tohuvapohus selgub, et ühel punaverelisel vargaplikal on võimed, mis saaksid loogiliselt olla ainult hõbeverelisel inimesel. Tüdruku elu muutub seda teada saades kardinaalselt, sest hõbevereline kuninganna (kellest ma tegelikult pole üldse kindel, et ta siiski hõbevereline on, raamatus pole tema verd kordagi "näha" olnud) teab, mis juhtub, kui keegi teada saab, et punaverelisel tüdrukul on võluvõimed - kuidas saab klassisüsteem nii edasi püsida. Edasi tundub, et keegi ei või kindel olla, kes on su sõber, kes vaenlane. Ning usaldada ei tohi kedagi.

Tundub, et minust on saanud noortele mõeldud ulmekate austaja, aga pole hullu :)

Järgmised osad on "Klaasmõõk" ja "Kuninga kong". Mõtlen siin vaikselt, et kas need minu suvelugemise nimekirja jäävad või mitte...

Leon "Surm la Fenices"

Donna Leoni romaani "Surm la Fenices" (Kunst, 288lk) hakkasin lugema seetõttu, et küsisin raamatukoguhoidjalt mõnda kergemasisulist raamatut, mis oleks seotud muusikaga, sest nutika raamatukoguhoidja väljakutse 2019 juuni teemaks on "Selles raamatus on muusika! Ma ei mäleta, kas seal oli kirjutatud mõnest pärismuusikust või oli see väljamõeldud lugu, kus olid muusikud, või kirjutati hoopis mingist muusikaasutusest või oli raamatu kirjutanud muusik ise, aga kogu lugu keerles muusika ümber."

Raamat algab sellega, et Veneetsias esietendub La Traviata, etendus tundub olevat suurem rahvusvaheline projekt, sopran on kohale tulnud Milanost, .... Etenduse teisel vaheajal mürgitatakse Saksamaalt pärit kuulus dirigent Wellauer. Juhtumit asub lahendama komissar Guido Brunetti, kohalik ja tundub olevat kirkam kriit muidu üsna vabakäigul töötavas politseijaoskonnas.

Raamat kulgeb suures osas üsna uinuvad rütmis. Kui algne kära sündimuse ümber  vaibub, siis loeme pikki kirjeldusi sellest, kuidas mees vestleb ühe ja teisega, minu meelest eriti kuhugi ei jõua oma vestlustes. Mul tekib küll mitmeid teooriaid, kes võiks olla mõrvar, millest kõik pole ka väga valed. Aga mitte ka päriselt õiged. Lõpp üllatab, kui kõik kivikesed omale kohale langevad.

Raamatut oli kerge lugeda, mitme kõrval tegelase kohta oleks tahtnud veelgi rohkem teada, olid piisavalt huvitavaks kirjutatud.

Ikstena "Emapiim"

Nora Ikstena "Emapiim" (Hunt, 224lk) läks mulle lugemisnimekirja puhtalt peakirja pärast. Lapse rinnaga toitmine on minu jaoks olnud juba pikka aega huvipakkuv teema ja südameasi. Aga paraku - sellest on raamatus väga vähe juttu.

Mida me saame emapiimaga kaasa? Kui uskuda, et raamatu peategelastest 1944a sündinud naine tõesti oma ema piimast midagi kaasa sai, siis poleks seda lugu olemas. Samas tema 1969a sündinud tütar oleks nagu oma vanaemalt emapiima saanud ning tõesti päris teistsuguseks kasvanud kui tema ema. Aga kuidas? "Ema" kasvatas ja armastas sama naine kui "tütart". Va see, et tütart kasvatas lisaks armastavale emaemale ka tema enda ema, kes oli endaga nii pahuksis, et seda oli minu meelest lapse kasvatamiseks liiga palju.

Minu jaoks oli selle raamatu peamine väärtus siiski Lätis 1980ndatel toimunud taustasündmuste kirjeldus. Natuke tundus mulle, et Eestis võisid sellised sündmused toimuda pigem 1945-1960 vahemikus või ehk veidi hiljem, aga mitte enam pärast 1980ndat, aga võibolla ma olen liiga naiivne. Kokkuvõttes - ei kahetse lugemist. Eriti hea meel, et head naaberrahva kirjandust on eesti keelde tõlgitud. Ja hästi tõlgitud.

Jansson "Ilusalongi saatusejumalanna"

Sarjast "Tõlkes leitud" jõudis minuni järjekordne raamat - Anna Janssoni "Ilusalongi saatusejumalanna" (Eesti Raamat, 317lk). Kui viimased 2 sarja raamatut, mida lugesin, olid minu meelest pigem viletsad, siis seda otsustasin mitte üldse lugeda. Aga olin unustanud, et panin selle juba raamatukogust järjekorda ning u 2n tagasi jõudis järjekord minuni. Kuna raamat mind juba ootas, otsustasin ikka sisse ka vaadata, enne kui selle lugemisest loobun. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin.

Raamatu sündmused toimuvad Gotlandil, Visbys. Mul on sellest linnast mälestused küll rohkem kui 15a tagasi ja käisime seal keskajapäevade ajal (kui kogu linn oli puupüsti rahvast täis), aga mulle meeldis seal väga. Väga kaunis vanalinn ja mõnus õhkkond. Raamatut lugedes meenus mulle üks väike kunstisalong, kus imetlesime kohaliku kunstniku maale roosidest, mis seal linnakeses igal pool kasvavad.

Raamatus on päris mitu tegevusliini - kosjasobitajana töötava juuksuri kliendid, abiline, juuksuri enda era- ja armuelu, ka üks kriminaalne tegevusliin. See kõik sulas kokku minu mälestustega linnakesest ja tänu sellele nautisin raamatut. Iseenesest ... sarjas on paremaid lugusid. Siinsed tegevusliinid oli osaliselt ebausutavad ja etteaimatavad jnejne, aga minule oli raamat nauditav.

Glattauer "Igavesti sinu"

Jällegi üks raamat mu soovinimekirjast loetud. Daniel Glattaueri "Igavesti sinu" (Varrak, 176lk) sai sinna nimekirja vist pärast seda kui "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet" mulle väga meeldisid. Lugedes sain aru, et see raamat pole midagi sarnast eelmiste loetutega. Olin kunagi seda osaliselt vist raadiost juhuslikult kuuldemänguna kuulnud, sain aru, et sisu läheb aina jubedamaks, aga lõppu ma ette ei teadnud.

Päris õudne oli, kui oleks algusest peale mäletanud, et sisu selline on, siis poleks lugenud. Aga see õudus hoidis kuidagi enda lummuses ja nii ta lõpuni loetud saigi.

Mõtlesin kogu lugemise aja, et kas tõesti on võimalik, et ühe naise vanemad, head sõbrad ja kauaaegsed kaaslased juba esmakohtumise järel nii hirmsasti armuvad ühte mehesse, et naise sõnu enam miskiks ei pea. Ei tahaks uskuda. Samuti seda, et kui naine tõesti tunneb, et mees on talle ebameediv ja ta temaga koos olla ei soovi, siis ta siiski jätab tegemata viimase väikese liigutuse, et lõplikult mees oma elust välja saada ning otsib ikka ja jälle uuesti kontakti. See tundus ebarealistlik... Õnneks.

Kross "Tahtamaa"

Jaan Kross kirjanikuna on vaieldamatult Eesti kuldvara. Olen varem lugenud ainult "Wikmani poisse", aga lugemise nimekirjast jõudsin nüüd Tahtamaa (Eesti Keele Sihtasutus, 356lk) lugemiseni. See on huvitav romaan just selle poolest, mis toimub taustal - NSVL lagunemine, Eesti taasiseseisvumine ning ENSV poolt riigistatud maade tagastamine.

Romaani sündmuste toimumisaeg jääb minu lapsepõlve, palju mul selle kohta mälestusi pole. Meie perre jõudsid vaid mõned EVP-d, mille eest saime esivanemate talude asenduseks maatüki.

Raamatus räägitakse tõelisest nö 90ndate kogemusest, kuidas täiesti võõrad inimesed oma sugulaste maad tagasi nõudsid (ja said), kuidas oma kaarte õigesti mängides ja äri ajades segastel aegadel rikastuda, kuidas kõik liikus veel nö vene korra järgi - altkäemaksudest õlitatult. Sama räägiti ka peategelase igapäevaelust, armastusest, mis pidi püsima varjatult ja milles jõudsid ka ühel hetkel kätte muutuste ajad nagu meie riigiski.

Väga huvitav vaade sellele ajale.  Ja muidugi väga hästi kirjutatud. Samuti nägin kirjasõnas ära sõna "mistend", mis mu tuttavate seas ammugi tavakõnepruugis.

Johansen "Tearlingi kuninganna"

Erika Johanseni "Tearlingi kuninganna" (Varrak, 416lk) on noorteromaan, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas. Või siis tulevikumaailmas. Vahepeal on juhtunud katastroof, sest mobiiltelefone, mootorsõidukeid jms pole olemas. Samuti pole olemas eriti palju arste (arstide laev uppus uude maailma reisimise ajal) ega ravimitööstust. Aga maagia on olemas ja üsna laialt kasutusel. Selles maailmas on üks võimas valitseja, Punane kuninganna, kelle kuningriik hoiab oma käpa all ka kolme teist riiki. Rohkematest riikidest juttu polnud, võimalik, et neid polnudki.
Tegevus toimub Punase kuninganna poolt orjastatud Teari kuningriigis ehk Tearlingis. Selle kuninganna on surnud ning pärianna asukohta teavad vähesed. Raamat räägibki sellest, kuidas uus kuninganna troonile tõuseb ja riiki juhtima asub.
Raamatu algus oli põnev ja tõotas tulla huvitav lugu, aga mida edasi, seda rohkem hakkas autor venitama. Selgus ka venitamise põhjus - tegemist on raamatusarjaga. Just selle venitamise ja teemade hoidmise pärast ma seda sarja edasi ei loe (kui seda muidugi üldse veel tõlgitakse), ei viitsi. Tahaks lugu teada, aga mitte tilgakaupa põnevaid asju ning poognate kaupa ajatäidet. Meenutas liiga palju teleseriaali, kuigi mõte oli hea ja maailm huvitavalt välja mõeldud.

Zusak "Raamatuvaras"

Maikuu jooksul jõudsin veidi siiski oma pikka soovinimekirja vähendada. Sain loetud Markus Zusak raamatu "Raamatuvaras" (Draakon&Kuu, 576lk).


Raamat oli väga põnev. Ja osaliselt muutis selle põnevaks muidugi käsitletud teema. Väike tüdruk, kes saadetakse tema ema juurest minema, maale. Saksamaal, kus käib juutide tagakiusamine ja II maailmasõda on varsti algamas. Täiesti võõraste inimeste juurde, kus elu pole palju kergem kui kodus, aga vähemalt toit on laual ja rõivad seljas.

Samas - osalt muutis raamatu põnevaks see, et jutustaja oli Surm. Surma kujutati seal raamatus kui kellegi teise alltöövõtjat - ta ei otsustanud kellegi elu lõpetamise üle. Surm oli pigem kui lohutaja, ta oli kohal kui keegi suri ja aitas hingel edasi liikuma. Samas tundus, et Surm nägi kõike ja teadis kõike, seega lugejana teadsin, et jutustaja teab kõike.

Raamat oli hästi kirjutatud ja suurepäraselt tõlgitud. Aitäh elamuse eest!

Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri...