Nellie Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" (Loomingu Raamatukogu 2021 nr 23-25, SA Kultuurileht, 159lk) jäi mulle silma juba eelmisel aastal, kui see ilmus, aga lugemiseni kuidagi ei jõudnud. Nüüd ajendas lugema Loomingu Raamatukogu väljakutse teema.
Raamat oli üsna ootustele vastav. Noor naisajakirjanik saab Jules Verne kuulsast raamatust inspiratsiooni ja otsustab reisi päriselt ära teha ning seab endale eesmärgiks kiirem olla. Muidugi on noore naise iseseisev nii pika reisi ettevõtmine ennekuulmatu. Samuti vajavad lahendamist igasugused muud olmelised probleemid - näiteks vajadus suure koguse pagasi järele, mis reisi aeglustaks või saatja järele paikades, kus naisel pole üksi turvaline.
Mõnda osa lugedes tundus, et küll on hea, et tänapäeval pole enam tarvis naistel nii paljude kommete ja muu meeste maailma taagaga arvestada. Aga teisalt pole ka seda automaatset toetust, mida Nellie tundus mitmetes kohtades saavat tänu sellele, et oli (noor ja ilus) naine. Mõned asjad (näiteks vilets teenindus ja ülbed teenindajad) on siiani muutumata.
Ma mõtlesin lugedes algul, et nii tore oleks selline tükk ise kord ära teha. Tegelikult ei oleks. Reisipioneer nägi peamiselt vaid laevade ja rongide sisemust. Eks suurte kruiisilaevade elu ole omamoodi kultuur ja selle nägemine ka väärt kogemus. Aga ma vaataks pigem väiksemat arvu kohti pikemat aega.
Raamatu ja selle rännaku tähendus oli muidugi kordades laiem kui ühe naise kogemus. Ja naisena olen ma tänulik, et sellised naised olemas on olnud.