Loomingu raamatukogu väljakutse teema oli juulis raamat, mille pealkirjas on sõna "armastus".
Vaatasin ja valisin ja otsustasin üle lugeda aastaid tagasi loetud Erich Segali "Armastuse lugu" (Tallinn: Perioodika, 110lk, LR 1972 3-4) ja selle järel ilmunud "Oliveri lugu" (Tallinn : Ecotalent, 176lk).
"Armastuse lugu" lugesin esimest korda kunagi hilisteismelisena. Oh, kui erinev on see mulje, mis raamatust jäi siis ja seekord. Raamat kahest noorest inimesest, kes pärit erinevatest ühiskonnaklassidest. Aga kes hoolimata noormehe perekonna poolt tehtud takistustest kokku jäävad, üksteist armastavad raamatu traagilise lõpuni. Kui palju teistmoodi vaatasin ma nüüd nende kahe noore omavahelisele suhtlusele ja kui palju paremini sai aru autori poolt sõnade taha peidetud alltekstidest.
"Oliveri lugu" lugesin esimsest korda. Raamatu alguse osa saavad mõista vist ainult need, kes ise kaotuse üle elanud. Vähemalt mina ei oleks enne mõistnud. Aga praegu tundus küll, et mõistsin kõike. Raamatu lõpust lootsin, et seekord Oliver lõpetab õnnelikult. Samas eks neid õnnelikke lõppe polegi nii palju. Alati võib mõleda, et kui lõpp on õnnelik, pole see tegelikult lõpp.