Millises riigis elas Sinu augustikuu raamatu autor? Tõmba algusega sellest riigist joon otse läbi maakera ja loe raamatut selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast, kuhu joone ots jõudis. Raamau autor peab olema vanem kui Sina. Raamatu autor peab olema vanem kui Sina.
AKA saatusesepa väljakutse septembris.
Jällegi kord väga imelik raamatuvaliku protseduur minu poolt.
Minu eelmise kuu raamatu autor oli Arthur Hailey. Millises riigis elas? Keeruline küsimus. Ta sündis Inglismaal (Lutonis), kolis Torontosse, raamatu kirjutamise ajal elas mõned kuud Bostonis ja suri Lyford Cays, Bahamal. Eks ta igal pool neist elas mõnda aega. Panin need kõik asjukohad kaardile ja puurisin läbi maakera. Iga kord sattus punkt kuhugi Austraalia ümbrusesse - kord ühele, kord teisele poole. No päris pihta ma Austraaliale ei saanud, aga vihje oli ilmne. Seega jäin Austraalia juurde.
Leidsin ka raamatu, kus karatakse samamood nagu minu kaardile pandud punktid ühest Austraalia servast teise. Selleks Bill Bryson "Maakera kuklapoolel : rännud päikesest kõrbenud riigis" (inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti, 378lk, Hea lugu). Muidugi minule omaselt unustasin kontrollida autori vanust, aga nüüd tegin seda ja 1951a sündinud härra on minust õnneks siiski vanem.
Raamat üllatas mind. Mulle oli alati tundunud (vist Austraalia seebiseriaalidest), et Austraalia on üsna euroopalik, erinedes selle poolest, et seal on soojem ja rohkem farme ja lambaid ning vähem linnu. Muidugi olin ma kuulnud sellest, kuidas Austraalia lapsed raadio kaudu kooliharidust saavad - distantsõpe selle päris tähenduses (sest distants farmi ja lapse vahel tõepoolest takistab igapäevast kooliskäiku).
Raamatust sain lugeda selle kohta, kuivõrd hõredalt asustatud Austraalia tegelikult on! Muidugi on seal mõned suured linnad. Aga nende linnade vahel on üle tuhande kilomeetri. Mööda rannikut kulgevad mõned teed ja teede ääres on väiksemaid asustatud punkte, aga põhiline asustus on Uus-Lõuna-Wales'is ja ülejäänud manner on võrdlemisi tühi. Kui tühi täpselt, jõudis mulle alles raamatut lugedes. Päris mitmetest kohtades pidin käima ka sõber googlega nõu pidamas, sest kohad intrigeerisid, aga raamatus pole ühtki pilti.
Raamat oli kirjutatud väga kaasahaaravalt - tekkis soov koos Billiga kõrtsis istuda, autoga pikki kilomeetreid läbida ning kõik pisikesed muuseumid läbi käia. Samas käis kogu aeg kaasas väike vingumine, palavuse, igavuse, pikkade vahemaade üle. Ma muidugi mõistan seda, aga raamatut lugedes ja reisimise järele igatsedes tundub see üsna tänamatu.
Austraalia kohta mõned faktid raamatust, mida ma varem ei teadnud.
Esiteks - Austraalias on meeletult surmavat faunat. Krokodillid on ootuspärased, meduusid minu jaoks uus info. Igasugused muud mürgised maod ja putukad ka - et neid nii palju on.
Teiseks - Austraalia loodus on täiesti imepärane. Niivõrd erinev kõigest muust, mis maailmal pakkuda. Liigirikkus on hämmastav.
Kolmandaks - Austraalia loodust on hävitatud igasuguste sissetoodud liikidega. Eriti jänestega. Paarikümnest pikakõrvaliselt said miljonid Jäneseid püüti hävitada haigusega, aga nüüdseks on saadud arvukalt resistentseid jäneseid.
Neljandaks - Austraalia poliitikast ma peaaegu midagi ei tea. Ma ei tea isegi ühtki Austraalia ministrit. Uus-Meremaa peaministri nime tunnen meedias ära, aga Austraalia... Raamat kõneleb ühest ministrist, kes salapäraselt uppus. Oleks see juhtunud USAs või Euroopas, siis teaks sellest kõik.
Viiendaks - Austraalia aborigeenidega tehtu on kohutav. Samas tehti sarnaseid asju paljude teiste kohalike hõimudega ka. Inimesed on vastikud.
Aga Austraalia on imeline. Tahaks seda näha...