Saatusesepa väljakutse oktoobris: Mis tähega algas Sinu septembrikuu raamatu autori nimi? Oktoobrikuu raamatu autor peab olema selle tähega algavast riigist. NB! Sel aastal ei ole Sa selle riigi kirjanike teoseid veel lugenud.
See teema tõi kohe meelde Ruhnu raamatukogu. Seal nimelt on raamatud riiulites grupeeritud riikide kaupa - et Venemaa, USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa jne. Tavaliselt ma üldse raamatu autori elukohariigist ei huvitu, aga seekord siis B-tähega riik. Meenus Belgia. Ma arvan, et ma pole üldse Belgia autorite teoseid lugenud, ammugi sel aastal. Ja natuke googeldades leidsin, et Toussaint on hinnatud Belgia kirjanik. Vaatasin natuke, mis temalt tõlgitud on ja otsustasin alustada debüütromaanist. Seekord läks nii kergesti.
Seega sai valitud Jean-Philippe Toussaint "Vannituba" (Atlatise kirjastus, 74lk).
Raamat oleks nagu matemaatiku kirjutatud. Raamatu lõigud on nummerdatud. Algul oli väga imelik lugeda, aga ajapikku harjus ega pannud neid numbreid enam tähelegi.
Raamatu sisu oli veidi kummaline. Mees elas koos naisega Pariisis, väiksemat sorti linnakorteris, aga eelistas peamiselt vannitoas aega veeta. Mees tegeles vannitoas peamiselt lugemisega, naine tegeles kogu olme ja rahateenimisega. Ühel päeval võttis mees kätte ja lasi lihtsalt jalga. Lahkus linnast, sõitis rongiga teise linna ja võttis hotellis toa. Paar päeva hiljem teatas naisele ka, see käis teda korraks vaatamas, aga sõitis peagi koju tagasi, Mees tüdines hotellist ja läks hoopis haiglasse(!), sai seal miski diagnoosikesegi, nõudis endale üksikpalati ja elas seal nagu miska. Tuli ja läks nagu hotellis, sõbrustas arstiga, käis selle juures kodus lõunal ja tennistki mängimas. Siis kolistas mingi hetk Pariisi oma vannituppa tagasi. Raamatu lõpus tabas teda mingi ilmutus ja ta otsustas vannitoast lahkuda :)
Väga keeruline on sellest raamatust midagi arvata. Kirjutatud oli päris hästi, eriti selle kohta, et see, millest kirjutada, oli üsna .. mittemidagiütlev ja lakooniline. Aga mõnus oli lugeda. Samas ma küll hindan kõrgelt väljenduse ilu, aga siiski süžee võiks minu jaoks natuke põnevam olla.
Raamatu juures küll inspireeris see, kuidas peategelane tegi, mida tahtis ja tundus, et alati. Tahtis, elas vannitoas. Tahtis, lasi kodus jalga. Tahtis, kasutas haiglapalatit tasuta hotellitoana. Seda kõike rahulikult, käratsemata, iseenesestmõistetavalt ja oma õiguses kindel olles. Ja keegi isegi kahelnud selles õiguses.
Hetkel ei tekkinud soovi sama autori järgmise teost lugeda.