James Heriotti "Suured loomad, väiksed loomad" (Eesti Raamat, 472lk) lugemine sai alguse Ruhnus augustikuus. Otsisin kohalikust raamatukogust raamatut, mida lastele ette lugeda. Ja see jäi mulle esimeseks pihku.
Tundus, et see oli väga hea valik, sest meeldis kõigile lastele. Isegi teismeline kuulas huviga, kui teisele ette loeti ja kaebles, et ta ei saa oma raamatut lugeda. Ruhnus saime kahe nädalaga läbi 348lk ja 49 peatükki. Seega polnud muud teha kui raamat mandril uuesti laenutada. Miskipärast tuli mitmeid kordi midagi muud vahele, näiteks rahvajutu väljakutse raamatud, aga tasapisi sai raamat oktoobrikuus siiski läbi :)
Ma kahtlustan, et seda raamatut ma Heriottist ise polnudki lugenud, loomajuttude järgi ma vahet teha ei oska, sest olen päris paljusid tema raamatuid siiski lugenud, aga . Mu vanematekodus on mitmeid Heriotti raamatuid, kuid sellest raamatust loetud Jamesi ja Heleni tutvumise lugu ei tulnud mulle üldse tuttav ette. Nii hea meel, et selle lõpuks ära lugesin. Mäletan lugusid noore loomaarsti tööga alustamise päevist ja siis lugusid Heleniga abielu alguspäevist ja laste sünnist, aga ei meenu, et oleksin lugenud kurameerimise ja pulmade kohta.
Kokkuvõttes tore raamat, 4 Heriotti fänni tekkis maailma juurde ja tütar juba luges mingit järgmist sama autori teost.