Teismelisena lugesin ühel suvel läbi kõik Valtoneni raamatud, mis tookordse kodulinna raamatukogu kataloogis leidusid. Algul leidsin need kenade tütarlaste piltide järgi raamatukaantel, hulk raamatud olid värskelt välja antud ja äsja tagastatud raamatute hulgast leidsin neid päris mitu. Kui mitu olid meeldinud, siis uurisin, kes on autor ja lugesin teadlikult ka järgmised läbi.
Sel suvel lugesin uuesti "Tänapäeva tütarlast" ja üllatusin sellest vaatest, mis ma sellele raamatule sain. Otsustasin, et lehtsen üle ka mu vanad romantilised lemmikud. Võtsin kolm esimesena kättejuhtunud raamatut Tartu linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnast, sest kataloogi lehitsedes märkasin, et Valtoneni on eesti keeles välja antud juba kolmekülmnendatel ja mul oli huvi näha, millised need raamatud olid. Ja ma ei pidanud pettuma. Need 1929-1938 välja antud raamatud olid väga mõnusad käes hoida ja ka käekotti pista. Olen sama märganud ka varem sealt osakonnast laenutades, vanasti olid väga käepärased raamatud, mõnusad käekotti pisata ja bussis või pargipingil lugeda.
Sisust ka. Nagu enamus Valtoneni romantilisi romaane, olid raamatute peategelased iseseisvad noored naised. Mõnel oli olemas perekonna tugi ja veidi finantskindlust selja taga, mõnel mitte. Mõnel on kontori- või õpetajatöö, aga mõnel pole selleks vajalikku kooliharidust. Kõigil on siiski silmarõõm, kellega soovitakse mingist esinevast takistusest hoolimata naituda. Sellised armsad tuhkatriinujutud nad on.
"Ära hõiska enne õhtut" rääkis noorest naisest, kes end hoolimata vaesest perest üles töötab ja endale tasuva kontoritöö leiab ning samast kontorist ka silmarõõmu. Paraku abiellub mees teisega ja vapper tüdruk peab igapäevaselt nägema meest ja tema naist. Naine sureb ja ... mees abiellub järgmise naisega - olukord on veel hullem, sest uus naine ei salli meie kangelannat ja levitab tema kohta jutte. Paraku see uus lehtsaba lahkub oma abikaasast uue peiu rüppe. Armunud viib kokku hirmus õnnetus, kuid enne kui nad saavad oma õnne maitsta, selgub ka hirmus saladus minevikust, mis turteltuvikesed jälle lahku viib.
Mis oli raamatus sellist, mis jättis teismelise tüdrukuna lugedes teise mulje kui nüüd? Olles ise ema, lõhkes mu süda, kui suri mehe esimene abikaasa. Ja jättis maha 2 pisikest, vaevu aastaseks saanud last. Vaene naine, kes suri üksi hooldekodus, nägemata oma lapsi, meest, vanemaid või sõpru. Samuti see mees - viletsa iseloomuga ja hoolimatu oma naise ning veelgi enam laste(!) suhtes. Selline ei kõlba kassi saba alla ka, ammugi veel tütralapse romantiliste õhkamiste sihtmärgiks.
"Asenaine" rääkis tüdrukust, kes oli noorim kuuest õest ning abiellus mehega, kes oli kurameerinud kõigi ta õdedega, mõnega olnud kihlatudki! Abiellus algul selleks, et kätte maksta ja mehe elu põrguks teha, siis aga hakkas oma mehest hoolima ja ... õnnelik lõpp.
Silma jäi siin raamatus, et noorel peategelanna noor silmarõõm koolist, kellega ta lootis paariaastase abielu järel uuesti kokku saada, oli tegelikult ju üsna veider noormees. Tundus, et tal oli tüdrukuid jalaga segada ning meie kangelanna vastu huvi leige, aga välja ta seda küll ei öelnud. Veider, et nii terane tüdruk sellist kehkenpüksiga üldse tegemist tegi. Sama veider kui see, et abielluda mehega, keda oled näinud kurameerimas oma viie(!) õega. Tundub, et Valtoneni arusaama tolla aja meestest oli üsna ilustamata. Naised on terased, vaprad ja tugevad, mehed nõrgad, moraalitud...
"Abiventiilis" on juttu noorest naisest, kes pooltahtmata õpetajaks õppinud ja hakanud, et kodust pääseda ning parajasti oma esimesele tööaastale vastu astub. Tema silmarõõm pole tema viimasest kirjast hoolimata teda külastanud ega talle ka kirjutanud ning seega on tema süda murtud. Külas, kus ta kooli tööle asub on noor arst, kellele kogu küla neiud silma heidavad, kuid (ilmselt oma külmusega ja naljapärast flirdiga) võidab hoopis õpetaja tema südame. Arst paraku ei süüda neiu südamest peletada armastust pettumuse valmistanud peiu vastu ja saab lõpuks neiule hoopis kosjasobitajaks. Paraku võtab kogu asjade areng aega terve õppeaasta, sügisest kevadeni. Aga sellele järgneb kaunis kihlus ja igavesti õnnelik elu.
See raamat oli üks esimesi, mis ma Valtonenilt lugesin, sest sain selle kingiks kooli mingi võistluse võitmise või hea õppeedukuse eest. Poleks olnud mu enda esimene valik kooli poolt tehtud kingiks, aga ju ta siis eelarvesse mahtus (90ndatel polnud see ilmselt suur) ja raamatupoes kätte sattus. Selle lugemise järel hakkasin raamatukogus ka Valtoneni järgi ringi vaatama.
Arvan, et võtan Valtoneni vanematest väljaantud raamatutest mõne kunagi jälle kätte. Mõnus kerge lugemine ja meenutamine.