Rahvajutu väljakutse oktoobrikuine raamat oli "Imesõrmus", Johann Eiseni trükistest valitud rahvajutud ("Tiritamm", 281lk).
Kuigi nüüd juba tundub, et kõik loetavad rahvajutud on tuttavad, siis selles raamatus siiski leidus mitmeid kohti, kus midagi õppida.
Alustuseks said selgeks erinevad linnud - lehmalüpsja (väike-lehelind), mehik (meelikas, õõnetuvi), kiivit e kiivitaja, kivitikk e kivitäks, vihmakull e hiireviu, laste jaoks oli uus isegi see, et kalkunit kuluks kutsutakse.
Mina polnud lugenud ka neid jutte, kus sama käega, mis millegi peitunud, peab asja ka üle otsima. Ja vaesed pärijad peavad surnu käega tuhas roobitsema.
Seitsme venna vereks teadsin sobivat samas puus kasvanud seitsme kirsimarja või samas põõsas kasvanud sõstra mahla. Aga seekord pidid siiski 7 kuketibu oma elu jätma, et varandus kätte leida.
Seene kulda olen kord juba oma elus leidnud. Küll mitte päris sellist nagu jutus, aga geopeitusemängus siiski.
Aga selle raamatu naelaks osutusid Kaval-Antsu ja vanapagana lood. Ühe õhtuga me neid loetud ei saanud. Järgmisel hommikul oli tükk tegu kooli minemisega - pidin hommikusöögi ja riietumise kõrvale lood ette lugema, sest põnevus ei lasknud neid õhtuni oodata. Niimoodi naernud, nagu nende juttude peale, ei ole mu lapsed vist mitte kunagi ühegi raamatu peale.
Seega - kuigi aasta otsa juba on rahvajutte loetud, siis ikka veel leiab uut ja huvitavat. Ootame põnevusega viimast raamatut ja rühime koos ikka aasta lõpu poole.