Lugemise väljakutse grupi Saatusesepa väljakutse novembriteema oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud. Teemaks oli "Mis riigist oli Sinu oktoobrikuu raamatu autor? Novembrikuu raamatu autor elab selle riigi naaberriigis, ning on saanud aastatel 2019-2020 mõne kirjanduspreemia."
Minu oktoobrikuu raamat rääkis küll Austraaliast, aga kirja oli selle pannud puhas ameeriklane. Seega .. valikusse jäid minu jaoks esmajärjekorras Kanada ja Mehhiko kirjanikud, kuigi Kuuba, Bahaama, Venemaa ja terve hulk väiksemaid riike omab USA mingi osakesega merepiiri.
Keskendusin peamiselt Kanadale, sest ... kuhugi ju peab. Pealegi tundus mulle põnev, sest Kanada autoreid pole ma varem teadlikult otsinud/lugenud. Otsisin sõber google abil, kas mõni kirjanduspreemia on sinnakanti läinud. Leidsin 2013a Nobeli saanud Alice Munro, kes intrigeeris, aga kahjuks ... ei leidnud, et oleks viimastel aastatel midagi võitnud. Siis võtsin oma raamatukoguhoidja soovitusel ette teispidise otsingu. Vaatasin raamatukogu kataloogis Kanada märksõnaga autorite kohta, kas nad on midagi võitnud.
Ja siis jäigi silma, et "Margaret Atwood has won the 2020 Dayton Literary Peace Prize's lifetime achievement award" ja lisaks said Testamendid Bookeri preemia. Ja mina teadvustasin endale esimest korda, et tegemist on Kanada kirjanikuga. Uhh, nii pikalt pole mul raamatu otsingud ammu veninud.
Margaret Atwoodi "Testamendid" (Varrak, 464lk) oli mul muidugi plaanis niikuinii läbi lugeda, aga nüüd siis selle ettevõtmiseks veel üks põhjus.
Raamat polnud otsene jätk Teenijanna loole, sest lugu läks edasi nii 15a pärast seda kui teenijanna eelmise raamatu lõppedes seiklemise jättis ja Gileadi võimude jaoks kaardilt kadus. Neile, kes seriaali vaadanud või selle sisuga end kuidagi kursis hoidnud, on mõned vahepealsed sündmused juba tuttavad. Aga ka seriaali sündmustest (ma küll täpselt ei tea, kuhu see jõudnud on) on kindlasti üle 10a möödas.
Lugu jutustavad 3 inimest, õigemini tundub, et tegemist on 2 inimese - 369A (kelles tundsin kiirelt ära Teenijanna loo peategelase vanema tütre) ja 369B (kes ei saanud algusest peale olla keegi teine, kui Teenijanna loo peategelase noorem tütar) ülekuulamisel antud tunnistuse ning 3. inimese Ardua Halli autograafi (kes selgelt on tädi Lydia) salapäevikuga.
Kui ma siiani olin pisikestest põigetest Gileadi laste maailma, arvanud, et lastel polnudki väga viga seal üles kasvada, siis juba raamatu esimestel lehekülgedel avaneb päris trööstitu pilt. Lapsed olid ju suures osas oma lihastelt vanematel ära võetud ning elasid peredes, kus nende eest hoolitsesid teenijad (martad). Kas "emaks" sattunud isik lapsest hoolis või ei, oli paras loterii. Koolis pidi käima, aga seal õpetati vaid joonistamist, käsitööd ja mingit osa piibliloost, mis oli mugandatud tulevaste komandöriabikaasadele sobivasse vormi. Agnese (kes teadis end vaid selle nime all) elu kippus minema sellesse voolu, kuhu tolleaegse heast perest pärit lapse elu tavapäraselt. Saanud 13-14a vanaks ning pärast puberteedi algust püüdis tema perekond ta kiirelt "sobivale" mehele panna. Sobivaks osutus paraku loomulikult eakas kindral, kelle eelmine naine oli sobivalt raske haiguse tagajärjel surnud. Selle tegelase jutustuses avaneb trööstitu pilt ka lugupeetud kõrgklassi naiste (oma meeste kaunistusena päev läbi tikkides ja aiatööd tehes elavat ning lapsest unistavate naiste) ning tädide (pidevalt hierarhiaredelil oma koha eest võideldes ning pereelust loobuvate naiste) elust. Kuigi mõni tiitel oli ihaldatum kui teine, ei saanud ükski naine Gileadis vabalt hingata.
Samal ajal elas Kanadas Agnese noorem õde nime all Daisy. Seal oli üldiselt tüüpiline kõrgeltarenenud demokraatlik riik, kuigi Mayday organisatsioon, kes varem oli seal riigilt toetust saanud, elas nüüd põranda all. Põgenikega tegelemiseks oli küll teine organisatsioon, aga tundus, et heade suhete eesmärgil Gileadiga, oli põgenike abistamise võimalused kokku tõmmatud. Aga Daisyt see isiklikult väga ei puudutanud. Teda puudutasid küll Pärlitüdrukud - Gileadi "missionärid", kes meelitasid tüdrukuid riigipiiri ületama ja smuugeldasid neid Gileadi. Seda peamiselt selleks, et neid kasutada oma "paljunemisprogrammis" - paremal juhul tehes nad kellegi abikaasaks, halvemal juhul teenijannaks. Mõnel juhul said neist neidudest ka tädid, aga selleks oli vajadust vist vähem.
Minu jaoks jäi veidi segaseks see mõttekäik, mis toimus inimeste peades, kui Daisy (kes osutus väikeseks Nicoleks, Gileadist beebina põgenema aidatud tüdrukuks, kelle otsimine ja tagasi toomine oli Gileadi rahvusvaheliste suhete alustala) saadeti Gileadi salaja mingeid dokumente viima ja infot tooma. Tol hetkel ei tundnud keegi Gileadis seda tüdrukut nägupidi, sest ta oli beebist saadi varjul olnud. Ja tema ema, kes tema väljatoomisega oli kõigega riskinud, poleks sellega iial nõus olnud. Aga .. just nii see siiski läks.
Tagasitee sai ette võetud koos õega. Ja nagu ma tegelikult juba esimese raamatu lõpupoole arvama hakkasin - vastupanuliikumis peamine mootor - tädi Lydia - oli selle kõige korraldamise taga.
Õnnelikke lõppe on igasuguseid. Selle raamat õnneliku lõpu tee on küll palistatud laipadega, aga päris viimasel leheküljel on näha, mida võib õnneks nimetada. Kui inimesel on võimalik elada vabalt hingates ning näha oma laste ja lastelaste sündimist ning kasvamist, siis see ongi juba väga suur asi.